Johannes Lauristin

Allikas: Vikipeedia
Johannes Lauristin ja Olga Lauristin 24. juulil 1940

Johannes Lauristin (29. oktoober 1899 Tallinn –­ 28. august 1941) oli Eesti poliitik ja kommunist (EKP Illegaalse büroo liige ja EKP Keskkomitee sekretär).

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Lauristini isa Hans Lauristin oli Dvigateli tehase tööline. Johannes Lauristini lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Kuivajõel, Kolu külas Tuisu talus. 1914 lõpetas Kuivajõe (Kose-Uuemõisa) ministeeriumikooli. Töötas aastatel 1915–1916 tehastes Volta ja 1916–1919 tehases Dvigatel, kus Johannes Lauristin astus 1917. aastal Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeks.

Johannes Lauristin teenis aastatel 1919–1922 Eesti Vabariigi sõjaväes. Vabadussõjas oli ta 1. diviisi tagavarapolgu kirjutaja.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Lauristin oli Eestis illegaalse kommunistliku liikumise aktivist aastatel 1922–1923, sadamatööl Tallinnas ja ajalehe Tallinna Tööline toimetaja, Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu (EKNÜ) illegaalse häälekandja, ajalehe Noor Tööline toimetaja aastal 1922/1923–1933, Eestimaa Kommunistliku Partei KK liige aastail 1922–1924, Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu KK liige, Eestimaa Töölisühingute Üldliidu kesknõukogu liige.

1923. aastal valiti ta Riigikogusse. Sel ajal oli Eestimaa Kommunistlik Partei Eestis keelatud, kuna kuulutas avalikult kavatsust muuta kehtivat riigikorda. Lauristin pidi oma kommunistliku suunitlusega riigivastase tegevuse eest kandma mitu korda vanglakaristust: 149 protsessi kohtuotsuse põhjal aastatel 1923­–1931 (karistus: seitse aastat sunnitööd) ja 34 protsessi kohtuotsuse põhjal 1932­–1938 (kuus aastat sunnitööd, vabanes amnestiaga).

Pärast vabanemist kinnipidamiskohast amnestia alusel oli ta aastatel 1938–1940 (koos Hendrik Alliku, Peeter Petree (Pedrae), Hermann Arboni, Paul Keerdo, Oskar Seprega) EKP illegaalse büroo liige ning 1940. aasta riigipöörde ajal infokeskuse juhataja (21. juuni – 21. juuli 1940).

1940. aasta juunipööre ja Eesti NSV[muuda | muuda lähteteksti]

Riigipöörde järel oli Johannes Lauristin 1940. aasta juunist juulini EK(b)P KK sekretär. 25. augustist 1940 kuni Nõukogude Liidu vägede taganemiseni Eestist 1941. aasta suvel oli ta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees ning ka EKP KK sekretär ja NSV Liidu Ülemnõukogu saadik.

Pärast Nõukogude Liidu ja Saksamaa sõja algust 1941. aasta suvel määrati Johannes Lauristin Nõukogude Liidu võimuesindajate moodustatud Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee esimehe asetäitjaks.

Hukkumine ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Lauristini kadumise asjaolud Punaarmee põgenemise käigus Tallinnast 1941. aasta augustis on ebaselged. ENSV valitsuse liikmed pidid asuma laeval Vironia, kuid Lauristini seal ei olnud. On esitatud versioon, et ta võis viibida laeval Suur Tõll. Nõukogude ametlike teadete järgi hukkus Johannes Lauristin 28. augustil 1941 Tallinnast evakueerudes hävitajal Jakov Sverdlov. Pole olemas mingeid dokumentaalseid tõendeid või tunnistajate ütlusi, mis seda kinnitaks. Mati Õun väidab raamatus "Võitlused Läänemerel. Suvi 1941", et Nõukogude võimuesindajad lasksid Lauristini maha.

Kirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Avaldanud Juhan Madariku nime all romaani "Riigikukutajad" (1929).

  • Riigikukutajad, Leningrad, 1929;
  • Esimene nōukogude aasta Eestis, Tallinn, 1946;
  • Vabariik, Tallinn, 1953;
  • Jutustused, Tallinn, 1955; в рус. пер. – Республика, М., 1957

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Lauristin oli Olga Lauristini abikaasa ning Eesti poliitiku ja teadlase Marju Lauristini isa.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1946. aastal anti Lauristinile postuumselt Lenini orden. Tema järgi said nime Lauristini tänavad Tallinnas (tänapäeval Roosikrantsi), Tartus (nüüdne Karl August Hermanni tänav) ja Rakveres (nüüdne Võidu tänav). Samuti tegutses Lauristini sünnikohas tänase Kose valla loodeosas Johannes Lauristini nimeline kolhoos.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]