Osmussaar

Allikas: Vikipeedia
Osmussaar
Osmussaar
Osmussaar
Koordinaadid 59° 17′ 30″ N, 23° 23′ 30″ Ekoordinaadid: 59° 17′ 30″ N, 23° 23′ 30″ E
Pindala 4,69 km²
Pikkus 4,6 km
Laius 1,3 km
Rannajoone pikkus 14 km
Elanikke 4
<1 in/km²
EE Osmussaar.PNG

Osmussaar (rts Odensholm; eestirootsi Holmen, Backan; sks Odinsholm; vn Оденсхольм) on saar Soome lahe suudmes Lääne maakonna looderannikul Noarootsi vallas.

Saare pindala on 4,69 km², pikkus 4,6 km, laius 1,3 km. Rannajoone pikkus on 14 km. Osmussaare kaugus Põõsaspea neemest on 7,5 km ja Hanko neemest 62 km.

Haruldaste ja teaduslikult väärtuslike geoloogiliste objektide ning taimekoosluste kaitseks on loodud Osmussaare maastikukaitseala.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nimi Odensholm tähendab eestirootslaste keeles Odini hauda (hauaküngast). Seda hauakohta tähistas suur kivirahn, mille Punaarmee 1941. aastal õhku lasi.

Eestikeelse nime Osmussaar võimaliku päritolu kohta on pakutud, et see võib-olla lühenenud pikemast nimetusest Otsmaasaar ehk saar maa otsas (saar on Põõsaspea neeme jätk meres). Samalaadset nimetust annab tekitada ka rootsi keeles, kuna Uddens holm tähendaks neeme saart.[1]

Kohalikud elanikud kutsusid saart nimega Backen, mis tähendab seljandikku.[1]

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Osmussaare kirderannik

1996. aastal moodustati saare geoloogiliste objektide, linnuriigi ja asustus ajaloo väärtustamiseks Osmussaare maastikukaitseala, mida haldab Silma looduskaitseala administratsioon.

Geoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Osmussaar asub Põhja-Eesti panga Osmussaare klindipoolsaarel, mis kerkis jäänuksaarena merest 2000–3000[2] aasta eest. Saare paepealne pind on klibune ja selle kõrgema osa moodustab mööda saare põhja- ja kirderannikut kulgev Balti klindi lõik (Osmussaare pank), mis tõuseb kuni 6 meetri kõrguseni merepinnast. Lõunaosa on madalam ja seal asub ka mitu järve (nt Inahamne, Kappelkärre, Lihlhamne, Krokatstaindappen jt), mis on tekkelt neotektoonilise maatõusu tõttu merest eraldunud madalad lahesopid.

Osmussaarel on ligi 60 gneissbretša rahnu, mis pärinevad 535 miljoni aasta eest toimunud meteoriidiplahvatuse ringvallilt ja väljapaiskematerjalist. Neugrundi meteoriidikraatri keskpunkt asub saarest kuni 10 km kirdes.[3] Tuntumad rahnud on Skarvan ja Kaksikud. Osmussaare Kaksikud on saare suurimad, kuid on kaotanud ligi poole oma hiilgusest, kui Vene väed Teise maailmasõja ajal saarel leiduvaid bretšarahne kaitserajatiste ehitamise eesmärgil ära kasutasid. Praegu on Kaksikute ümbermõõt ligi 30 meetrit ja kõrgus 3 meetrit.

Kaitse alla on võetud ka mitu rahnuderühma:

Taimestik[muuda | muuda lähteteksti]

Osmussaare maastikukaitsealalt on aastatel 18851998 leitud 607 soontaimeliiki. Neist 25 liiki on kaitsealused, kusjuures enamik nendest on esindatud elujõuliste populatsioonidena ja on teatava piirini inimtegevuse suhtes ükskõiksed. Kaitsealustest taimeliikidest 14 on käpalised.

Kaitsealalt on leitud 129 liiki samblaid, millest kolm on kaitsealused. Leitud kaitsealused samblad on tõmmu pungsammal, Corda porella ja mustpeasammal. Haruldastest samblaliikidest on esindatud ka lubi-niithammas, juus-sirbik ja kalju-silekupar.

Saarelt on leitud 1976 ja 1993. aasta uuringutega 127 eri liiki seeni. Leitud seeneliikidest on ebajasmiini-tarik kaitsealune. Samas on paljud seeneliigid haruldased kas Eestis või Euroopas.

Osmussaarel pesitseb rohkelt linde

Linnustik[muuda | muuda lähteteksti]

Osmussaar asetseb ida-atlandi rändeteel, mida mööda liiguvad miljonid linnud Põhja-Jäämere ääres paiknevatelt pesitsusaladelt Lääne-Euroopas ja Aafrikas asuvatele talvitusaladele ja tagasi.

Seni on Osmussaarel kohatud 178 linnuliiki, kuid see nimekiri täieneb pidevalt. 2003. aastal leidsid ornitoloogid haudelinnustiku uurimisel saarelt 90 liiki pesitsejaid ning neist 63 liiki olid kaitsealused. Haudepaaride koguarvu hinnati Osmussaarel 1700–2200 haudepaarile, keskmine asustustihedus oli 2,2–4,5 p/ha.

Taimekoosluste hooldamiseks kasvatatakse saarel šoti mägiveiseid

Loomastik[muuda | muuda lähteteksti]

Selgrootutest elab Osmussaarel 20 liiki maismaa- 10 liiki mageveetigusid, 226 liiki suurliblikaid ja 158 liiki pisiliblikaid. Kaitsealustest putukaliikidest elavad saarel samblakimalane, kivikimalane ja niidukimalane.

Selgroogsetest leidub Inahamne järves mageveekaladest ahvenat ja luukaritsat. Pärast tugevaid torme võib sealt juhuslikult leida ka lesta ja meriforelli. Kahepaiksetest elavad saarel tähnikvesilik, harilik kärnkonn ja rabakonn, roomajatest nastik. Imetajatest elavad saarel mink, rebane, kobras, põhja-nahkhiir ja suurkõrv, rannikul võib kohata hallhüljest. Teadaolevalt on saarel elanud ka jänes, siil, koduhiir, mutt.[4]

Asustus[muuda | muuda lähteteksti]

Enne viimaste rootslaste põgenemist Nõukogude okupatsioonijõudude eest 1944. aastal asus Osmussaarel üksainus seitsme taluga külaBien. Talud kandsid nimesid: Nibondas, Ärkorsa, Marks, Brusa, Graisa, Nigorsa ja Stavasa. Tõenäoliselt enne suurt katku 171011, oli saarel rohkem talusid. Nende kadunud talude nimedeks on peetud külalähedastelt vanadelt kohtadelt leitud nimed – Petes, Krupes ja Hintas. Kuid kas talusid oli kümme kogu 17. sajandi vältel, ei ole teada. Praeguseks on säilinud ainult kaks hoonet – Marksi talu rehealune ja Erkase talu laut. Küla koha pealt võib leida mitmeid endiste majade jäänuseid. Varemetes on ka kabel (Osmussaare kabel). Kokku koosnes küla umbes neljakümnest hoonest. Levinumate teadmiste kohaselt koosnes küla küll seitsmest talust aga hiljem olid viis talu jagunenud nõnda, et tegelikkuses oli saarel 12 maaharijat. Peale selle elas 1930ndatel saarel veel kolm nn vabadikku, kes peaasjalikult elatusid kalapüügist. Tava mitte abielluda saarest väljapoole oli 1930. aastateks viinud Osmussaare elanikud märgatava kehalise degenereerumiseni.[5]

Alates 2001. aastast on saarel taas püsielanikud. Osmussaarele asunud perekond tegeleb lamba- ja mägiveiste kasvatusega.[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Koolimaja Osmussaarel
Elanike sundevakueerimine Osmussaarelt 10. juunil 1940

Osmussaart on esimest korda mainitud umbes aastal 1250 (Hothensholm).

16. sajandil rajati arvatavasti esimene puidust Osmussaare kabel tolleaegsesse sadamakohta. 1766. aastal pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel, mis asub tänapäeval maakerke tõttu sadamast poolteist kilomeetrit põhja pool. Kabeli kõrval paikneb ka Osmussaare kalmistu. Aasta enne kivikabeli rajamist püstitati Osmussaare tuletorn selle esialgsel kujul.

Osmussaare maad kuulusid Haapsalu kreisi Ridala kihelkonna Uuemõisa mõisa alla, aga see oli kaugel. Bieni talupojad lähtusid oma elukorralduses ikka 1650. aastal Rootsi kuninganna Kristiina antud vabakirjast.

1814. aastal püstitati pärast varasema kivist tuletorni kokkuvarisemist saarele ajutine puittorn, mis asendati 1850 uue kivist majakaga. See kestis kuni 1941. aastani, mil selle õhkisid saarelt evakueeruvad Nõukogude sõdurid.

Esimese maailmasõja ajal Eesti aladel, ööl vastu 26. augustit 1914 sattus Osmussaare rannavetes karile Saksa keisririigi mereväe ristleja Magdeburg. Meeskond evakueerus ja õhkis laeva.

Pärast Osmussaare elanikkonna esmakordset evakueerimist saarelt 12. juunil 1940 (suurem osa rannarootslasi asustati ümber Vormsile), hakati baaside lepingu alusel saarele rajama sõjaväebaasi ja suurtükipatareisid. 1940. aasta juunikuus toimetati saarele 1200-meheline Moskvast ja Leningradist pärinev ehituspataljon, kes elas talve üle telkides. Raskesuurtükkide tornidetailid toimetati laevadelt maale Osmussaare majakast kagu pool asuvalt rannalt, kus meri läheb järsult sügavaks. Lisaks keskmise suurusega patareidele otsustati paigutada Osmussaarele kaks raskepatareid kaliibriga 180 mm ja 406 mm, mille tuleulatuseks arvestati u 36–40 km. Koos Soome lahe põhjaküljel, 65 km kaugusel asuva Hanko mereväebaasi rannapatareidega oleks see kindlustanud lahe sissepääsu katmise kahuritulega.

Pärast Teise maailmasõja lahingute algust Idarindel, otsustas nõukogude väejuhatus asendada 406 mm patarei ühe 180 mm ja ühe 130 mm suurtükipatareiga. Suurtükipatareide juhtimiseks ehitati saarele 16 m kõrgune tulejuhtimistorn. 130 mm suurtükipatarei juurde hakati ehitatama blindaaže isikkoosseisu jaoks, sööklat, kööki ja moonahoidlat. Suurtükipositioonide ja ehitustööde jaoks ehitati betoonitehas, mehhaanikatöökojad, killustikukarjäärid, transpordikeskus, katlamaja. Kasarmute ning betoonist kaitserajatiste ehitusmaterjaliks lõhuti ära kõik saare kiviaiad ja suurem osa lubjakiviehitistest. Suurtükipatareid valmisid juulis 1941. 23. augustil viidi üks ehituspataljon saarelt minema.

Seoses Saksa vägede pealetungiga 1941. aastal tuli asuda saart kaitsma. Osmussaare kangelaslik kaitsmine vene vägede poolt on ainult legend, kuna tegelikkuses ei pakkunud saare vallutamine sakslastele huvi ja venelaste tegevus piirdus ainult saarelt põgenemisega. Siiski pommitasid sakslased saart mitu päeva. Hiljem pühendati põgenemise käigus mahajäänud venelastele mälestusmärk. Nimelt ei olnud kõik vene sõdurid põgenedes laevale mahtunud ja üleliigsed sõdurid kas lasti maha või suleti patarei ruumidesse. Rannakaitsepatarei aga õhiti, sest tuli taganeda Saksa vägede eest.

Nõukogude ajal paiknes saarel sideväeosa. Plaanitud rannakaitserajatistest ehitati valmis kaks patareid ja maa-alused laskemoonalaod. Bieni külla ehitati ohvitseride maja.[7]

25. oktoobril 1976 toimus Osmussaare lähistel Osmussaare maavärin.

Aastatel 1996–1998 Osmussaar demineeriti ning see on tänapäeval lõhkekehaleidude poolest üks puhtamaid piirkondi Eestis.

Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagised osmussaarlased ega nende järglased oma kunagisi maid tagasi saanud.

Turism[muuda | muuda lähteteksti]

Osmussaare külastamine on lubatud kõigile huvilistele. Mais-juunis tuleb hoiduda lindude häirimisest Lõunasadama lähedal Boani neemel ja Inahamne järvel. Laagrisse jääda ja lõket teha võib ainult selleks ettenähtud paikades (RMA laagriplatsid). Koeri pole soovitatav kaasa võtta ja hoiduda tuleks lammaste häirimisest. Lõunasadama kaevu vesi on joogikõlblik. Tekkinud olmejäätmed tuleb mandrile tagasi toimetada. Suure hulga osavõtjatega külaskäikude suhtes tuleb kokku leppida looduskaitse ja piirivalve ametnikega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ajalugu osmussaarereisid
  2. Kas meie pankrannik mahub maailmapärandisse? Eesti Loodus, 2006/10
  3. Loode-Eesti klindilõik
  4. Osmussaare maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2010-2014
  5. Saar, kuhu jumalus peitis oma aarded. Rahvaleht, 25. oktoober 1938, nr. 196, lk. 12.
  6. Noarootsi valla külad 16.04.15
  7. H. Kink (koost.) "Läänemaa: Noarootsi, Nõva, Osmussaar", Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meedias