Osmussaar

Allikas: Vikipeedia
Osmussaar
Osmussaar
Osmussaar
Pindala 4,69 km²
Rannajoone pikkus 14 km
Rahvaarv 4
Sadam Lõunasadam
Tuletorn Osmussaare tuletorn
Saare esmamainimine 1250 (Hothensholm)
Koordinaadid 59° 17′ 31″ N, 23° 23′ 28″ E59.29194444444423.391111111111
EE Osmussaar.PNG

Osmussaar (Odensholm, Odensholmen, Odinsholm, vene keeles Оденсхольм, rootsi keeles Odensholm) on saar Soome lahe suudmes Lääne maakonna looderannikul Noarootsi vallas.

Saare pindala on 4,69 km², pikkus 4,6 km, laius 1,3 km. Rannajoone pikkus on 14 km. Osmussaare kaugus Põõsaspea neemest on 7,5 km ja Hanko neemest 62 km.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmussaare kirderannik
Osmussaare Kaksikud

Saare pind on klibune. Saart läbib Balti klint, kõrgusega 6 meetrit. Saarel on mitmeid järvekesi, mis on tekkelt neotektoonilise maatõusu tõttu merest eraldunud madalad lahesopid.

Osmussaarel on ligi 60 gneissbretša rahnu, mis pärinevad 540 miljoni aasta eest toimunud meteoriidiplahvatuse ringvallilt ja väljapaiskematerjalist. Negerundi meteoriidikraater asub saarest 7 km kirdes. Tuntumad rahnud on Skarvan ja Kaksikud. Osmussaare Kaksikud on saare suurimad, kuid on kaotanud ligi poole oma hiilgusest, kui vene väed Teise maailmasõja ajal saarel leiduvaid bretšarahne kaitserajatiste ehitamise eesmärgil ära kasutasid. Praegu on Kaksikute ümbermõõt ligi 30 meetrit ja kõrgus 3 meetrit.

1996. aastal moodustati saare geoloogiliste objektide, linnuriigi ja asustus ajaloo väärtustamiseks Osmussaare maastikukaitseala, mida haldab Silma looduskaitseala administratsioon.

Taimestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmussaare maastikukaitsealalt on vahemikus 1885 kuni 1998 leitud 607 soontaimeliiki. Neist 25 liiki on kaitsealused, kusjuures enamik nendest on esindatud elujõuliste populatsioonidena ja on teatava piirini inimtegevuse suhtes ükskõiksed. Kaitsealustest taimeliikidest 14 on käpalised.

Kaitsealalt on leitud 129 liiki samblaid, millest kolm on kaitsealused. Leitud kaitsealused samblad on tõmmu pungsammal, Corda porella ja mustpeasammal. Haruldastest samblaliikidest on esindatud ka lubi-niithammas, juus-sirbik ja kalju-silekupar.

Saarelt on leitud 1976 ja 1993. aasta uuringutega 127 eri liiki seeni. Leitud seeneliikidest on ebajasmiini-tarik kaitsealune. Samas on paljud seeneliigid haruldased kas Eestis või Euroopas.

Linnustik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmussaarel pesitseb rohkelt linde

Osmussaar asetseb ida-atlandi rändeteel, mida mööda liiguvad miljonid linnud Põhja-Jäämere ääres paiknevatelt pesitsusaladelt Lääne-Euroopas ja Aafrikas asuvatele talvitusaladele ja tagasi.

Seni on Osmussaarel kohatud 178 linnuliiki, kuid see nimekiri täieneb pidevalt. 2003. aastal leidsid ornitoloogid haudelinnustiku uurimisel saarelt 90 liiki pesitsejaid ning neist 63 liiki olid kaitsealused. Haudepaaride koguarvu hinnati Osmussaarel 1700–2200 haudepaarile, keskmine asustustihedus oli 2,2–4,5 p/ha.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmussaart on esimest korda mainitud umbes aastal 1250 (Hothensholm). Nimi Odensholm tähendab eestirootslaste keeles Odini hauda (hauaküngast). Seda hauakohta tähistas suur kivirahn, mille Punaarmee 1941 õhku lasi.[1]

Ööl vastu 26. augustit 1914 sattus Osmussaare rannavetes karile saksa ristleja "Magdeburg".

1765. aastal rajati Osmussaare tuletorn selle esialgsel kujul. Praegune majakas on 35 meetri kõrgune musta-valgevöödiline monoliitsest raudbetoonist torn. Tuli on nähtav 18 meremiili kaugusele.

Enne viimaste rootslaste põgenemist Nõukogude okupatsioonijõudude eest 1944. aastal asus Osmussaarel üksainus seitsme taluga külaBien. Talud kandsid nimesid: Nibondas, Ärkorsa, Marks, Brusa, Graisa, Nigorsa ja Stavasa. Tõenäoliselt enne suurt katku 171011, oli saarel rohkem talusid. Nende kadunud talude nimedeks on peetud külalähedastelt vanadelt kohtadelt leitud nimed – Petes, Krupes ja Hintas. Kuid kas talusid oli kümme kogu XVII sajandi vältel, ei ole teada. Osmussaare maad kuulusid küll Uuemõisa alla (mõis Haapsalu lähistel), aga see oli kaugel. Bieni talupojad lähtusid oma elukorralduses ikka 1650 kuninganna Kristiina antud vabakirjast. Praeguseks on säilinud ainult kaks hoonet – Marksi talu rehealune ja Erkase talu laut. Küla koha pealt võib leida mitmeid endiste majade jäänuseid. Varemetes on ka kabel (Jesu Kapell). Kokku koosnes küla umbes neljakümnest hoonest. Levinumate teadmiste kohaselt koosnes küla küll seitsmest talust aga hiljem olid viis talu jagunenud nõnda, et tegelikkuses oli saarel 12 maaharijat. Peale selle elasid 1930ndatel saarel veel kolm nn. vabadikku, kes peaasjalikult elatusid kalapüügist. Tava mitte abielluda saarest väljapoole oli 1930. aastateks viinud Osmussaare elanikud märgatava kehalise degenereerumiseni[2].

Pärast Osmussaare elanikkonna esmakordset evakueerimist 12. juunil 1940 hakati baaside lepingu alusel saarele rajama rannakaitsepatareid number 314. 1941. aastal rannakaitsepatarei aga õhiti, sest tuli taganeda saksa vägede eest.

Sõdurite mälestusmärk

Seoses saksa vägede pealetungiga 1941. aastal tuli asuda saart kaitsma. Osmussaare kangelaslik kaitsmine vene vägede poolt on ainult legend, kuna tegelikkuses ei pakkunud saare vallutamine sakslastele huvi ja venelaste tegevus piirdus ainult saarelt põgenemisega. Siiski pommitasid sakslased saart mitu päeva. Hiljem pühendati põgenemise käigus mahajäänud venelastele mälestusmärk. Nimelt ei olnud kõik vene sõdurid põgenedes laevale mahtunud ja üleliigsed sõdurid kas lasti maha või suleti patarei ruumidesse.

25. oktoobril 1976 toimus Osmussaare lähistel Osmussaare maavärin.

Taasiseseisvunud Eestis ei ole kunagised osmussaarlased ega nende järglased oma kunagisi maid tagasi oma käsutusse saanud. Tänapäeval asustab saart kolm perekonda.

Turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osmussaare külastamine on lubatud kõigile huvilistele. Mais-juunis tuleb hoiduda lindude häirimisest Lõunasadama lähedal Boani neemel ja Inahamne järvel. Laagrisse jääda ja lõket teha võib ainult selleks ettenähtud paikades. Soovitav ei ole kaasa võtta koeri ja tuleks hoiduda lammaste häirimisest. Lõunasadama kaevu vesi on joogiks kõlblik. Tekkinud olmejäätmed tuleb mandrile tagasi toimetada. Suure hulga osavõtjatega külaskäikude suhtes tuleb kokku leppida looduskaitse ja piirivalve ametnikega.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://pooh.nettek.ee/2009/05/inga-raitar-odini-jargija-ukrainast/
  2. Saar, kuhu jumalus peitis oma aarded. Rahvaleht, 25. oktoober 1938, nr. 196, lk. 12.