Massimõrv Tartu vanglas
Massimõrv Tartu vanglas oli Suvesõja ajal 8. ja 9. juulil 1941 Tartu vanglas NKVD toime pandud inimsusvastane kuritegu, mille käigus hukati 193 süütut inimest.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]
1941. aasta suvel Lõuna-Eestis ja Tartus korraldatud kommunistlike repressioonide ohvreid hoiti kinni ka Tartu vanglas (praeguses Jaani tänav 8 majas. Vanglaülem oli Tartu komsomoliaktivist Moissei Sverdlov (1917-2015), asetäitja hilisem Rakvere NKVD ülem Juhan Salmolainen (1916-1950)[1]. Hukkajatena tegutsesid ka Ivan Baskakov (1907-1981), Osvald Lill (1915-2003) ja Endla Paade (1921-2012).1941. aasta juuni viimastel päevadel hoiti Tartu vanglas 619 vangi. Pealetungivate Saksa vägede lähenemisel hakati vanglat tühjendama: vange veeti raudteejaama. Kuna vahistamised jätkusid, hoiti Tartu vanglas 8. juuli õhtul ikka veel 223 kinnipeetavat.
EK(b)P Tartumaa Komitees toimunud nõupidamisel võeti Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi kohaliku SARK-i Tartumaa linnaosakonna ülema Alfred Pressmani (1894–1970) nõudmisel ning Tartu osakonna ülema asetäitja Pavel Afanasjevi (1903–29.08.1941) ja EK(b)P Keskkomitee sekretäri Abronovi nõusolekul vastu otsus vangid hukata[2].
Vangide tapmine
[muuda | muuda lähteteksti]Kuuest mõrvarist neli olid eestlased, üks oli Peipsiäärne venelane. Õuel olnud kaevu oli heidetud 18 mehe ja ühe naise laip. Sauna õue vanglapoolse värava (ukse) juures paiknevas kaevises oli 74 mehe ja 19 naise laipa, õue keskele kaevatud augus 80 mehe laibad. Matmiskohad olid pealt kaetud mullakihiga, kuhu oli veel kuhjatud puuhalge, plekitükke, laudu ja latte. 1941. aasta suvel maeti hukatud ühishauda, ümbermatmisel 25. märtsist 1942 kuni maikuu alguseni Pauluse kalmistul aga maeti kõik ohvrid eraldi haudadesse kuues reas.
Ohvrid
[muuda | muuda lähteteksti]Hukatute hulgas oli palju töölisi, käsitöölisi, õpilasi, ametnikke, haritlasi ja talupoegi Tartust, Tartu ümbrusest ja kaugemaltki. Tuntumad ohvrid olid Jüri Parijõgi (kirjanik, Tartu Õpetajate Seminari direktor), Aksel-Erich Vooremaa (Tartu Maarja koguduse õpetaja, Tartu praostkonna abipraost ja E.E.L.K. hooldusnõukogu liige) ja August Usai (Petseri gümnaasiumi direktor ja V Riigikogu liige).
Ohvritest tuvastati algselt:
- Osvald Adler – põllumees
- Nikolai Agapov
- Leonhard Andresson – apteegitöötaja
- Ernst Anton
- Karl Bitter – mehaanik
- E. Blomquist
- Boris Clompus – insener
- Uno Eelmäe
- Peeter Elterman
- Henn Ennok – raudteelane
- Therese Gengelbach
- Richard Haugas
- Alfred Hiielo – raamatupidaja
- Karl Ilves
- Paula Isala
- Endla Hugo t. Jaaniado – juuksur
- Karl Aleksandri p. Jaaniado – Eesti Panga Tartu osakonna ametnik
- Johannes Jakobson – relvameister
- Loviisa Jakobson – taluperenaine
- Aliide Joonas – õmbleja
- Nikolai Juga
- Hugo Jürgens – kangur
- Olga Kaart
- Natalie Peetri t. Kalamees – käsitööõpetaja
- Artur Kihu – põllumees
- Aleksander Kiisk
- Karl Kippasto – transporditööline
- Peeter Kivisild
- Arved Koks või Kons
- Gustav Koojärv
- Märt Kukkes
- Leopold Kuld
- Reinhold Kuld
- Marie Kullam – põetaja
- Davit Kurg
- Jaan Käärik – endine Jõgeva vallavanem
- Johannes Laagus – linnaametnik
- Peeter Lazar
- Eduard Luik
- Aleksander Lummel
- Leida Luusepp
- Adolf Maran
- Vladimir Mattin
- August Mets
- Karl Mutso – sõjaväelane
- Jaan Muuga
- Pjotr Nesterov
- Arved Nolcken
- Eduard Nurk – kergejõustiklane
- Karl Oja (?)
- Heino Ojamaa
- Leonhard Osso
- Veigo Otsa
- August Padar
- Ida Padari – näitlejanimega Suvero
- Juhan Padari – ohvitser
- Armanda Peitel
- Evald Piirisild – Petseri linnavalitsuse arveametnik ja hiljem A. Le Coqi ekspediitor
- K. Pohla
- Juhan Raamat
- Ülo Raidna
- Evald Rasva
- Leo Raudsepp
- Vello Rutnik
- Hermann/Salman Rosenko
- Bernhard Sermat
- Taso Schulzenberg
- Gustav Sikk
- Robert Silling
- Karl Simson
- [[Kristjan Schulz]-politseinik
- Ilmar Talbre (Taube)
- Karl Tamm – kaupmees
- Hermann Torn
- Julius Voldemar Trall – kaupluseomanik
- Alfred Tsekulit
- Elvi Tõemets
- Aleksander Tõnisson
- Erik Tõnisson
- Karl Ulst
- Mihkel Vaher
- Villem Vahi
- Harri Vene
- Alo Viliste
- Ferdinand Võsu
Lisaks neile leiti kuus mõrvatut Riia ja Pepleri tänava nurgal asunud Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Tartu osakonna maja aiast ja keldrist. Nende seas olid insener Boris Klompus, autojuhid Arnold Puusik, Teodor Fiskar ja V. Lind.
Ajapikku õnnestus 150 tapetut tuvastada.
Mälestuse jäädvustamine
[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene mälestustahvel massimõrva ohvritele avati 25. juulil 1942. Nõukogude okupatsiooni ajal pärast Teist maailmasõda see purustati.
Teine mälestustahvel avati 10. juulil 1990 Enn Tarto algatusel, mida toetasid Tartu Muinsuskaitse Ühendus, Tartu Memento ja Kaitseliidu Tartu malev. Kui endine Tartu vangla hoone remonti läks, viidi tahvel Tartu Linnamuuseumi, hoone uued omanikud aga ei lubanud mälestustahvlit endisele kohale tagasi panna. Seepärast avati tahvel Enn Tarto eestvedamisel uuesti 9. juulil 2005 Lutsu 3 ja 5 ning Jaani 8 hoonete vahelisel müüriosal, vaatega Antoniuse Õue poole. Uue tahvli kulud kandis ärimees Rein Kilk.
Pauluse kalmistul, kuhu ohvrid 1942. aasta märtsis maeti, avati 8. juulil 2001 arhitekt Helmut Ajango kavandatud mälestusmärk, mustal graniitalusel seisev valge marmorsammas. Monument maksis 900 000 Eesti krooni; 2000 USA dollarit annetas autor ja ülejäänu tuli Tartu linna eelarvest.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ (1916–1950 surma põhjus enesetapp)
- ↑ Enn Tarto, Antoniuse Õue verine punaminevik, Kultuur ja Elu 4/2005
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Tartu avab mälestusmärgi 1941. aasta massimõrva ohvritele, 3. juuli 2001
- Pauluse kalmistul mälestati massimõrva ohvreid, 8. juuli 2009
- Enn Tarto "Antoniuse Õue verine punaminevik" Kultuur ja Elu, 2005
- "Tartu avab mälestusmärgi 1941. aasta massimõrva ohvritele" EPL/ETA, 3. juuli 2001