Vitali Klõtško

Allikas: Vikipeedia
2014-09-12 - Vitali Klitschko - 9019.jpg
Boxing pictogram.svg Poks
Riik Flag of Ukraine.svg Ukraina
Continents.svg
Hõbe 1995 Üliraskekaal

Vitali Volodõmõrovõtš Klõtško [vit'aali klõtšk'oo] (ukraina keeles Віталій Володимирович Кличко, saksapäraselt Vitali Klitschko, venepäraselt Vitali Klitško; sündinud 19. juulil 1971 Belovodskojes Kõrgõzstanis) on Ukraina poliitik ja endine poksija. Ta on Ukraina Demokraatliku Reformialliansi juht, Ukraina parlamendi liige ja Kiievi linnapea.[1]

Sport[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vitali Klõtško on kolmekordne Ukraina meister poksis. Ta on tegelenud veel mitmesuguste võitlusspordialadega ning on kikkpoksi eri liikides kokku kahekordne harrastajate ja neljakordne elukutseliste maailmameister. Sealjuures oli ta esimene profipoksi maailmameister, kel on ka filosoofiadoktori kraad (2000. aastal kaitses ta PhD kehakultuuris Kiievi Kehakultuuri- ja Spordiülikoolis). Sportlasena on ta elanud aastaid Saksamaal, kuid on deklareerinud, et on endiselt ukrainlane.

Klõtško sai üliraskekaalus (üle 91 kg) 8. maailmameistrivõistlustel (Berliin, 1995) hõbemedali, kaotades finaalis kuldmedalivõitjale ja maailmameistrile Aleksei Lezinile (Venemaa).[2]

Klõtško teatas 2005. aastal profispordist loobumistest, kuid naasis siiski 2007. aastal poksiringi ja tõusis uuesti WBC-sarja maailmameistriks. Ta oli 2012. aasta septembri alguseks pidanud 47 kohtumist, millest oli võitnud 45 (neist 41 nokaudiga) ja kaotanud 2 kohtumist. Ta teatas 2013. aasta detsembri keskpaigas, et loobub spordist ning keskendub Ukraina 2015. aasta presidendivalimistele. Ametlikult selgub uus WBC-sarja maailmameister 10. mail 2014. aastal, kui Los Angelesis kohtuvad omavahel Bermane Stiverne (Kanada) ja Chris Arreola (USA).[3]

Sportlaskarjääri vältel tunti Klõtškot jõuliste löökide ja vastupidava lõualuu poolest. Ta lõpetas 87,23% matšidest nokaudiga, jõudes selle protsendi poolest raskekaalu poksitšempionite seas kogu ajaloos teisele kohale (pärast Rocky Marcianot, kelle nokaudiprotsent oli 87,76%). Maailmameistritiitli kestuselt oli ta maailmas 8. kohal. Elukutseliste matšides ei löödud teda kunagi nokdauni. Kaks kaotust sai ta õlavigastuse ja sügava haava järel silma kohal, nii et need läksid kirja TKO-kaotusena, ehkki ta juhtis punktidena. Jõulisus ja doktorikraad teenisid talle hüüdnime "Dr. Raudrusikas" (inglise keeles "Dr. Ironfist").

Vitali Klitschko 2009 01 27.jpg

Poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

2004. aasta Ukraina presidendivalimiste ajal ning neile järgnenud Oranži revolutsiooni ajal toetasid vennad Klõtškod avalikult Viktor Juštšenkot. 2005. aastal määrati Vitali Klõtško president Juštšenko ajutiseks ning 2006. aasta oktoobris alaliseks nõunikuks.

Peatselt pärast spordist loobumist 2005. aastal alustas Klõtško kampaaniat Kiievi linnapeakandidaadina. 2006. aasta Ukraina kohalike omavalitsuste valimised kaotas ta Leonid Tšernovetsile, kuid pälvis 26%-ga häältest teisele kohale, jättes selja taha senise linnapea Oleksandr Omeltšenko. Klitško esines korruptsioonivastaste loosungitega, analüütikute hinnangul kaotas ta hääli peamiselt hilise kampaania tõttu. Siiski valiti ta Kiievi linnavolikogu saadikuks, tema juhitud blokk võitis 14 kohta.

2008. aasta kohalikel valimistel jäi ta kolmandaks, kogudes 18% häältest. Ühtlasi juhtis ta Vitali Klõtško Blokki, mis sai 10,61% häältest ja 15 kohta, jätkates pärast valimisi taas linnavolikogu liikmena. Tema kampaaniat nõustas endine New Yorgi linnapea Rudy Giuliani. 2008. aastal määrati Klõtško ka Ukraina delegatsiooni Euroopa Nõukogu kongressil.

2010. aasta aprillis asus Klõtško juhtima omaenda parteid täisnimega Ukraina Demokraatlik Allianss Vitali Klõtško Reformide Toetuseks (Український демократичний альянс за реформи Віталія Кличка, lühendina UDAR ehk "löök"). 2010. aasta kohalikel valimistel sai partei esindused Ukraina omavalitsustes ja oblastite volikogudes.

2011. aasta oktoobris lubas Klõtško, et kandideerib 2012. aastal taas Kiievi linnapeaks.

2012. aasta Ukraina parlamendivalimistel valiti Klõtško UDARi nimekirja esinumbrina Ukraina parlamenti; tema partei võitis 40 kohta. Klõtško juhib partei fraktsiooni Ülemraadas.

24. oktoobril 2013 teatas ta, et kandideerib 2015. aasta Ukraina presidendivalimistel. Juristide hinnangul ei ole siiski selge, kas ta saab kandideerida, kuna seaduste järgi peab kandidaat olema elanud Ukrainas viimased kümme aastat, Klõtško on aga elanud ühtlasi ka Saksamaal, kus tal on elamisluba.

Euromaidani protestide käigus on Klõtško olnud üks juhtfiguure. Sel ajal loobus ta uuesti ka poksimisest.

Vitali Klõtsko toetab Ukraina ühinemist Euroopa Liiduga. Ta on kritiseerinud praegust Ukraina presidenti Viktor Janukovõtšit, kuna tema hinnangul "lõhub president sihilikult Ukraina väljavaateid eurointegratsiooniks". Samuti pooldab Klõtško Ukraina koostööd NATO-ga. Ta on kritiseerinud ka Ukraina kohtusüsteemi, süüdistades seda inimõiguste rikkumises ning vangide alandamises. Ta on nõudnud kohtunike sõltumatuse tagamist kohtunike valimiste kaudu.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka Vitali Klõtško noorem vend Volodõmõr on tuntud Ukraina poksija. Nende isa Volodõmõr Rodionovõtš Klõtško (1947–2011) oli Nõukogude lennuväe kindralmajor, kes kuulus 1986. aastal Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerijate hulka ning haigestus vähki.

1996. aastast on Vitali Klõtško abielus endise sportlase ja modelli Natalja Jegorovaga. Neil on kolm last: Jegor-Daniel, Jelizaveta-Viktoria ja Max.

Mõlemad vennad Klõtškod on innukad maletajad.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]