Saar

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on veega ümbritsetud maismaast; Eestis pärismaise puu kohta vaata artiklit Harilik saar; taimeperekonna kohta vaata Saar (perekond); muude tähenduste kohta vaata Saar (täpsustus).

Saar on täielikult veega ümbritsetud maismaa.

Saare mõiste alla ei mahu kivid ja mandrid. Seega otsustab suurus, kas tegemist on saarega või mitte. Kindlat suuruse alammäära ei saa siiski anda. Ülempiiriks on väikseim manner Austraalia.

Enamasti mõeldakse saarte all meresaari, kuid ka jõe- ja järvesaared on saared.

Väikseid saari nimetatakse laidudeks, rahudeks, nasvadeks, mäkkideks, kivideks, kuivadeks jne.

Üksteisele lähedal asuvad saared moodustavad saarestiku.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saared jaotatakse mandrilisteks ja ookeanilisteks. Mandrilised saared asuvad mandrilisel maakoorel, ookeanilised saared on aga vulkaanilisel teel ookeani põhjast üle merepinna kerkinud. Kõik järve- ja jõesaared on mandrilised, kui nad just ei asu ookeanilisel saarel.

Mandrilised saared võivad tekkida väga mitmel moel: eelmainitud järve- ja jõesaared; mandriga ühenduse kaotanud endised mandri osad nagu Suurbritannia; riftistumise tõttu mandrist eraldunud mandrilise maakoore plokid ehk mikrokontinendid nagu Madagaskar; isostaatilise maakerke tagajärjel merest kerkinud saared nagu Saaremaa; setete kuhjumise teel tekkinud barjäärsaared, mida võib leida näiteks Mehhiko lahe kaldal; skäärid, mis on tekkinud pealetungiva liustiku kulutatud kristalsest aluskorrast; veest välja ulatuvad liustikutekkelised voored, näiteks Naissaar; merepinnast kõrgemale ulatuvad liustiku kunagist servaasendit märkivad otsamoreenid, millest tekkinud saari võib leida Väinameres. Meteoriidi kukkumisel madalasse merre võivad tekkinud kraatri vallid samuti üle merepinna ulatuda. Nii oli see sadu miljoneid aastaid tagasi, kui merre kukkus meteoriit, mille jälge tunneme tänapäeval Kärdla kraatrina. Saarte tekkimiseks on võimalusi teisigi.

Ookeanilised saared on ümbritsetud ookeanilisest maakoorest. Keset ookeani asuvad saared on enamasti tekkinud seetõttu, et nende all on kõrge vulkaanilise aktiivsusega piirkond, nn kuum täpp. Selliselt on tekkinud näiteks Kanaari saared. Et kuum täpp püsib ühe koha peal paigal, tema kohal asuvad laamad aga liiguvad, tekib mõnikord terve vulkaaniliste saarte ahelik, nagu näiteks Hawaii saared. Mõned kuuma täpi kohal asuvad saared paiknevad lisaks veel ookeani keskahelikul, mis suurendab nende vulkaanilist aktiivsust. Sellised on näiteks Island ja Jan Mayen. Vulkaanilise saare ümber võib sobivate tingimuste korral tekkida korallriff. Kui saar erosiooni tõttu merepinnast allapoole vajub, peavad korallid vajumistempoga sammu, kasvatades riffi kõrgemaks. Seetõttu tekivad valdavalt ümarad korallrahud ehk atollid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]