Male

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on malemängust, male teiste tähenduste kohta vaata artiklit Male (täpsustus)

Malelaud stauntonmalendite ja malekellaga
Luksuslik malelaud

Male on strateegiline lauamäng kahele mängijale, mis ühendab kunsti, teaduse ja spordi elemente. Seda mängitakse nelinurksel 64 (8×8) ruuduga vahelduvate värvidega mängulaual. Mõlemad mängijad alustavad 16 malendiga ning eesmärk on matistada vastase kuningas.

Traditsioonilise male mängureeglid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Chess zhor 26.png
Chess zver 26.png
a8 b8 c8 d8 e8 f8 g8 h8
a7 b7 c7 d7 e7 f7 g7 h7
a6 b6 c6 d6 e6 f6 g6 h6
a5 b5 c5 d5 e5 f5 g5 h5
a4 b4 c4 d4 e4 f4 g4 h4
a3 b3 c3 d3 e3 f3 g3 h3
a2 b2 c2 d2 e2 f2 g2 h2
a1 b1 c1 d1 e1 f1 g1 h1
Chess zver 26.png
Chess zhor 26.png
Algasetus

Malet mängitakse nelinurksel mängulaual, mis on jaotatud kaheksaks reaks ehk horisontaaliks ja kaheksaks liiniks ehk vertikaaliks. Need 64 ruutu (ehk välja) on üksteisest eristamiseks värvitud vahelduvate värvidega, tume ja hele, mida nimetatakse vastavalt mustaks ja valgeks. Laud asetatakse nii, et mõlemal mängijal asub all vasakul must nurgaväli.

Mängu alguses on pooled malendid mustad ning pooled valged, ning ühte värvi malenditega mängib üks mängija. Selle järgi nimetatakse ka mängijaid vastavalt mustaks ja valgeks. Mängu alustab alati valge mängija. Paljud algajad ei tunne veel hästi reegleid ning võtavad mingist malendist kinni, kuid malereeglite järgi peab juba puudutaud malendiga ka käima. Kui mängija soovib mängunuppe laual lihtsalt kohendadada, siis tuleb sellest enne teatada ning sel juhul ei lähe see puudutusena kirja.

Malendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ettur on malelaual kõige nõrgem malend. Ettur liigub ühe välja võrra edasi. Kui teda pole veel liigutatud, siis võib liikuda ka kaks ruutu edasi. Ettur lööb diagonaalis, olles sellega ainuke malend, mis lööb teistmoodi kui käib. Etturil on ka spetsiaalne käik, mida nimetatakse möödaminnes löömiseks (prantsusepäraselt en passant-käiguks). Ettur, mis ründab välja, mille ületas vastasmängija ettur, liikudes oma lähteväljalt edasi kahe välja võrra, võib selle vastasmängija etturi lüüa, nagu oleks viimast liigutatud ainult ühe välja võrra. Kui ettur jõuab oma algasendist kõige kaugemale reale, tuleb see asendada etturi värvi uue lipu, vankri, oda või ratsuga. Mängija valik pole piiratud eelnevalt löödud malenditega, näiteks võib mängijal olla ka kaks lippu. Seda etturi muutmist teiseks malendiks nimetatakse muundamiseks. Kummalgi mängijal on kaheksa etturit.
  • Kuningas on malemängus üks nõrgematest malenditest. Kuningas liigub ühe välja võrra mistahes suunas, tingimusel, et seda välja ei ründa vastaspoole malend. Kummalgi mängijal on üks kuningas.
  • Lipp on malelaual võimsaim malend. Lipp võib liikuda ükskõik millisele väljale sellel liinil, real või diagonaalil, millel ta asub. Lipp ei tohi liikuda üle teiste malendite. Kummalgi mängijal on üks lipp.
  • Oda on malelaual üks võimsamatest malenditest. Teda võib lugeda ratsuga enam-vähem võrdseks. Oda võib liikuda ükskõik millisele väljale sellel diagonaalil, millel ta asub. Oda ei tohi liikuda üle teiste malendite. Kummalgi mängijal on kaks oda, üks mustaväljaline, teine valgeväljaline.
  • Ratsu on malelaual üks võimsamatest malenditest. Ratsu võib liikuda ühele neist väljadest, mis on kõige lähemal sellele väljale, millel ta asub, ei asu aga samal real, liinil või diagonaalil[1]. Ratsu on ainuke malend, mis võib liikuda üle teiste malendite. Kummalgi mängijal on kaks ratsut.
  • Vanker on malelaual üks võimsamatest malenditest. Vanker võib liikuda ükskõik millisele väljale sellel liinil või real, millel ta asub. Vanker ei tohi liikuda üle teiste malendite. Kummalgi mängijal on kaks vankrit.

Vangerdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vangerdamine – kindlatel tingimustel võivad kuningas ja vanker liikuda korraga. Seda käiku nimetatakse vangerduseks. Vangerdamise käigus käib kuningas kaks ruutu horisontaalselt ning vanker ühe ruudu võrra üle kuninga. Vangerdusele kehtivad järgnevad tingimused:
    • kuningat ja vankrit, millega tahetakse vangerdada, pole veel mängus liigutatud;
    • kuningas ei ole tule all;
    • vangerdamise käigus ei tohi kuningas liikuda üle välja, mis on tule all;
    • vangerdamise lõpus ei tohi kuningas jääda tule alla;
    • kõik ruudud kuninga ja vangerdatava vankri vahel peavad olema tühjad.

Vangerdust alustatakse alati kuningast, sest muidu võidakse seda lugeda lihtsalt vankrikäiguna. Pealegi ei pruugi vangerdajale kohe meelde tulla, palju liigub vanker pikas vangerduses.

Olukorrad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tuli – Kui vastaspoole malend ründab kuningat, siis öeldakse, et kuningas on tule all. Tule all olev mängija peab oma kuninga ohutusse kohta viima, või tooma vahele oma malendeid. Keelatud on teha käiku, mis jätab või asetab kuninga tule alla.
  • Matt – Kui kuningas on tule all ning pole võimalik teha ühtegi käiku ilma tule alla sattumata, siis öeldakse, et tegemist on matiga. Mati saanud mängija kaotab mängu.
  • Patt – Kui kuningas ei ole tule all, kuid pole võimalik teha ühtegi reeglipärast käiku, siis öeldakse, et tegemist on patiga. Patiseisu puhul loetakse mäng lõppenuks viigiga.
  • Igavene tuli – Nii nimetatakse olukorda, mil tulest ära käinud kuningale saab taas tuld anda. Mäng lõpeb viigiga, kui kuningas on käinud edasi-tagasi 3 korda.

Ajakontroll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisaks ilma ajata mängudele kasutatakse males ajakontrolli. Kui mängija aeg saab otsa enne mängu lõppu, on mäng automaatselt kaotatud (välja arvatud juhul, kui vastasel pole matistamiseks piisavalt malendeid). Mängude kestus võib ulatuda mõnest minutist seitsme tunnini. Kiirmale on male, kus ühele poolele antakse mängu jaoks 15–60 minutit, välkmale ajakontrollid on need, milles kõik käigud tuleb sooritada vähem kui 15 minuti jooksul. Ajakontrolli, kus kummalgi poolel on aega vähem kui 3 minutit, nimetatakse ka supervälkmaleks. Turniiridel kasutatakse aja mõõtmiseks spetsiaalseid malekelli.

Käikude üleskirjutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Males kasutatakse käikude ülesmärkimiseks enamasti algebralist notatsiooni, mis on ainus notatsioon, mida FIDE tunnustab[2]. Lühendatud algebralise notatsiooni formaat on "malendi lühend – liin, kuhu malend liikus – rida, kuhu malend liikus". Näiteks tähendab Lg5, et lipp käis g-liinile, 5. reale (väljale g5). Malendite lühendid eestikeelses notatsioonis on nende algustähed: K – kuningas, L – lipp, V – vanker, O – oda, R – ratsu. Etturikäigu tähistamiseks ei kasutata tähte E, seega e4 tähendab, et ettur käis väljale e4. Kui kaks sama tüüpi malendit saavad käia samale väljale, kasutatakse nende eristamiseks veel üht tähte või numbrit, nt Rgf3 tähendab, et f3-le käis ratsu, mis asus g-liinil. R5b6 tähendab, et b6-le käis ratsu, mis asus 5. real.

Löömise korral lisatakse malendi sihtvälja ette "x". Oxf3 tähendab, et oda lõi malendi f3-l.

Etturi muundamisel lisatakse käigu taha malendi lühend, milleks ettur muundati (nt e8L). Vangerdust tähistatakse märkidega 0-0 (lühike vangerdus) ja 0-0-0 (pikk vangerdus). Vastase kuninga tulistamist tähistatakse plussmärgiga. Mati lühend on "#". 1-0 tähendab valge võitu, 0–1 tähendab musta võitu, ½–½ tähendab viiki. Kui mängija pakub viiki, peab ta selle märkima (=).

Malekäikude kommenteerimisel kasutatakse kirjavahemärke. ! on hea käik, !! on suurepärane, raskesti leitav käik, ? on halb käik, ?? on raske viga, !? on tähelepanu vääriv käik, mis ei ole tingimata parim, ?! on kahtlane käik, mille ümberlüket on raske leida.

Kuni 1981. aastani lubas FIDE kasutada ka kirjeldavat notatsiooni, millest on levinumad inglise ja hispaania variant.

Kirimales ning eriti rahvusvahelistel võistlustel, leiab kasutamist ICCF-i numbriline notatsioon. Süsteem on välja pakutud sakslase J. W. D. Wildti poolt ning on tuntud ka nimedega Kochi notatsioon või Venemaal (ja endises NSV Liidus) ka kui Savenkovi notatsioon.

Maleseisude üleskirjutamisel on kasutusel Forsythi–Edwardsi notatsioon (FEN) ning male960 jaoks selle arendused Shredder-FEN ja X-FEN.

Arvutiprogrammides kasutatakse standardselt ka inimesele loetavat PGN (inglise keeles Portable Game Notation) formaati, mis tugineb stadardsele algebralisele notatsioonile ning mille uuematesse versioonidesse on standardselt sisse viidud ka seisude kirjeldamine X-FEN-i kaudu.

Strateegia ja taktika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Male strateegia seisneb pikaajaliste plaanide tegemises ja ellu viimises (näiteks millistele väljadele vigurid paigutada). Malemängu taktika moodustab osaliste probleemide edukas lahendamine. Taktikat ja strateegiat ei saa täielikult eraldada, kuna paljud strateegilised eesmärgid saavutatakse taktikaliste operatsioonide abil ja paljud taktikalised võimalused tekivad eelneva strateegilise võitluse tagajärjel.

Malepartii jagatakse tavaliselt kolmeks osaks: avang (tavaliselt esimesed 10 kuni 25 käiku, mille jooksul malendid paigutatakse soodsatele positsioonidele ehk arendatakse), keskmäng, kus toimuvad otsesed kokkupuuted vastase jõududega ja lõppmäng, kus laual on vähe nuppe ja kuningate osa võitluses suureneb. Lõppmängu iseloomustab veel see, et mängijate üheks peamiseks eesmärgiks on etturi muundamine, mis sageli on otsustav.

Taktika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taktika seisneb enamasti lühiajalistes tegevustes, mida on inimesel ja arvutil võimalik ette arvestada. Arvestuse sügavus sõltub mängija võimest. Pikk ettearvestamine on vaiksemates seisudes tihti raske ja pole praktiline, kuid seisudes, kus käikude arv on piiratud ja paljud variandid forsseeritud (sunnitud), arvestavad tugevad mängijad pikki variante.

Lihtsad ühe- või kahekäigulised taktikalised operatsioonid (ähvardused, vahetused ja kahvlid) võivad moodustada kombinatsiooni (sunnitud käikudest koosnevad järjestikused taktikalised operatsioonid). Taktikaliste operatsioonide liigid on: sidumine, kahvel, äratõmbetuli, vahekäik, kõrvalejuhtimine, malendi kriitilisele väljale juhtimine, kahing ja tulejoone sulgemine.

Strateegia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malemängu strateegia koosneb pikaajaliste plaanide tegemisest ja ellu viimisest ning seisu hindamisest malemängu üldiste printsiipide alusel. Seisu hindamisel peavad mängijad arvesse võtma mitmeid faktoreid: laual olevate malendite väärtus, olukord tsentris, etturistruktuur, kuninga ohutus ja kontroll tähtsate väljade üle.

Positsiooni hindamisel kuulub esmajärjekorras vaatlusele jõudude materiaalne vahekord, mis selgitatakse kummagi poole malendite keskmise väärtuste liitmisel. Tavaliselt on etturi väärtus 1 punkt, ratsu ja oda väärtus on 3 punkti, vankri väärtus on 5 punkti ja lipu väärtus on 9 punkti. Kuningal puudub punktiline väärtus, kuna mati korral on partii lõppenud. Lõppmängus on kuningas tugevuselt natuke parem kui oda ja ratsu, kuid nõrgem kui vanker. Malendite väärtus ei ole püsiv ja sõltub konkreetsest olukorrast ning seda mõjutavad mitmed tegurid: malendi paigutus (näiteks on viimase rea lähedale jõudnud etturid väärtuslikumad), malenditevaheline koordinatsioon (kaks oda on tihti efektiivsemad kui oda ja ratsu) ja seisu tüüp (ratsu on tihti kinnises seisus odast tugevam ja oda on tihti lahtises seisust ratsust tugevam).

Teine tähtis faktor seisu hindamisel on etturistruktuur. Kuna etturi liikumisvõime on teiste malenditega võrreldes piiratud, on etturite asetus staatiline ning määrab kauaks seisu strateegilise iseloomu. Nõrkused etturistruktuuris nagu isoleeritud etturid, kaksiketturid, kolmiketturid, mahajäänud etturid ja augud püsivad sageli kaua. Etturistruktuuri nõrgestamine on üldiselt ebasoovitav, välja arvatud juhul kui seda ei kompenseeri muud tegurid.

Avang[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Maleavang

Avanguks nimetatakse malepartii esimesi käike. Tihti kasutatavate avakäikude järjestustel on olemas nimed, näiteks Hispaania avang ja Sitsiilia kaitse. Erinevaid avanguid on mitukümmend, nende iseloom ulatub väga vaiksest (Réti avang) väga agressiivseni (Läti gambiit). Mõnes avangus on parimad käigud mõlemale poolele leitud 30. käiguni. Elukutselised maletajad kulutavad avangu uurimisele aastaid ja teevad seda läbi terve karjääri, sest avanguteooria uueneb pidevalt. Avangu uurimine sisaldab endas ka sellele järgneva keskmängu tüüpiliste plaanide uurimist.

Põhilised strateegilised eesmärgid avangus on sarnased üldiste strateegiliste eesmärkidega males.

  • Arendus: on vigurite (ennekõike odade ja ratsude) võimalikult soodne paigutus.
  • Kontroll tsentri üle: võimaldab malenditel kiiremini liikuda igasse laua ossa ja piirab vastase võimalusi.
  • Kuninga ohutus: oluline on kindlustada kuningas vastase rünnakuvõimaluste eest. Tihti kasutatakse selleks vangerdust.
  • Etturistruktuur: mängijad püüavad vältida nõrkusi oma etturistruktuuris ja tekitada neid vastasele.

Kuna valged teevad esimese käigu, on enamike mängijate arvates nendel sellega väike eelis, sest see annab valgetele initsiatiivi. Mustade eesmärgiks on valgete eelis neutraliseerida ja seis võrdsustada.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmäng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskmäng algab pärast avangu lõppemist. Avangu ja keskmängu vahel puudub selge piir, kuid tavaliselt loetakse keskmäng alanuks, kui enamik vigureid on arendatud (samamoodi puudub selge piir kesk- ja lõppmängu vahel). Keskmängus peavad mängijad koostama mänguplaani seisu omaduste põhjal, kuna avanguteooria on lõppenud, ja samas arvestama taktikaliste võimalustega. Enamik kombinatsioone toimub keskmängus. Kombinatsioonid on tihti seotud rünnakuga vastase kuningale.

Avangud võib jagada nendes tekkinud etturistruktuuri järgi gruppidesse. Sarnase etturistruktuuriga seisudes tekivad tüüpilised strateegilised plaanid, näiteks vähemusrünnak, mis on liputiival vähem ettureid omava poole edasitung etturitega sellel tiival.

Teine tähtis probleem keskmängus on millal ja kuidas malendeid vahetada ehk lihtsustada ning üle minna lõppmängu. Väikest materiaalset ülekaalu on võiduks realiseerida võimalik ainult lõppmängus, seega peab tugevam pool valima sobiva viisi lõppmängu minekuks. Tuleb arvestada, et kõik lõppmängud pole materiaalset ülekaalu omavale poolele kasulikud. Näiteks ei ole lahkvärviliste odade lõppmängus, kus ühel poolel on mustaväljaline ja teisel valgeväljaline oda, mõnikord isegi kaheetturiline ülekaal võiduks piisav.

Lõppmäng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõppmäng on malemängu osa, kus lauale on jäänud vähe malendeid. Lõppmängu ja mängu varasemate osade vahel on kolm strateegilist erinevust:

  • Lõppmängus suureneb etturite osatähtsus; poolte üheks peamiseks eesmärgiks on etturi muundamine viimasel real.
  • Kuningas, mida avangus ja keskmängus peab matiähvarduste tõttu kaitsma, muutub lõppmängus tugevaks malendiks, mis tihti viiakse tsentrisse oma etturite kaitsmiseks, vastase etturite ründamiseks ja vastase kuninga liikumisvõimaluste piiramiseks.
  • Tihti tekivad olukorrad, kus mängijale on kahjulik käigul olla. Seda nimetatakse käigupuuduseks.

Lõppmänge klassifitseeritakse lauale jäänud malendite järgi. Elementaarsed lõppmängud on lõppmängud, kus ühel poolel on ainult kuningas ja teisel poolel kuningas ja üks või kaks vigurit, millega saab vastase kuninga matistada, näiteks "kuningas ja lipp kuninga vastu". Keerulisemaid lõppmänge nimetakse laual olevate malendite (välja arvatud kuningas) järgi, näiteks "vanker ja ettur vankri vastu" või "lipp vankri vastu".

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Male eelkäijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Male on tõenäoliselt pärit India mängust tšaturangast, (sanskriti keeles "neli väeliiki" – jalavägi, ratsavägi, elevandid ja sõjavankrid, mida vastavalt esindasid nupud, mis arenesid välja tänapäeva male etturiks, ratsuks, odaks ja vankriks) mis tekkis umbes 6. sajandil [3][4][5][6] . Esimesed säilinud tõendid malest pärinevad umbes 600. aastast India naabruses olnud Sassaniidide impeeriumi aladelt kus mängu tunti šatrangi nime all. Šatrangi mainitakse kolmes keskpärsiakeelses tekstis. Pärast seda, kui moslemid 633-44 Pärsia vallutasid, levis mäng islamimaailma., kus seda kutsuti šatrandžiks (shatranj). Hispaania keeles sai shatranj-ist ajedrez, portugali keeles xadrez ja kreeka keeles zatrikion, kuid muudes Euroopa keeltes hakati malet kutsuma pärsiakeelse sõna shāh ("kuningas") järgi (näiteks ingliskeelsed sõnad chess ("male") ja check ("tuli").

Lääne-Euroopasse ja Venemaale jõudis mäng vähemalt kolme eri marsruudi kaudu. Aastaks 1000 oli mäng levinud üle kogu Euroopa[7]. Kuulus 13. sajandi käsikiri "Libro de los juegos" kirjeldab šatrandži koos triktraki ja täringumänguga. Teise teooria kohaselt on male eelkäija xiangqi ehk Hiina male[8], kuid see on vaidlustatud[9].

Tänapäevase male teke (1000–1850)[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. sajandi alguses hakati Lõuna-Euroopas šatrandži reegleid muutma ja 1475. aastaks meenutas mäng suures osas tänapäevast malet. Põhilised uuendused toimusid Hispaanias ja Itaalias[10]: etturitele anti võimalus liikuda oma esimesel käigul kahe välja võrra ning võimalus lüüa etturit en passant; odad said võimaluse liikuda mööda vaba diagonaali kuitahes kaugele (varem said nad liikuda üksnes kahe välja võrra mööda diagonaali), kuid nad kaotasid võime hüpata üle teiste malendite; lipp omandas võime liikuda kuitahes kaugele mistahes suunas, nii et sellest sai kõige võimsam malend[11] (varem sai ta liikuda ainult ühe välja võrra diagonaalis). Täpselt fikseerimata olid veel vangerdamise reeglid ning patiseisu tagajärg (viimases lepiti lõplikult kokku 19. sajandi alguses).

15. sajandil hakkasid ilmuma kirjutised sellest, kuidas malet mängida. 1497 avaldati Hispaania vaimuliku Luis Ramirez de Lucena Repetición de Amores y Arte de Ajedrez ("Armastuse kordumine ja malemängu kunst"). Lucena ja hilisemad meistrid nagu Pedro Damiano Portugalist, Giovanni Leonardo di Bona, Giulio Cesare Polerio ja Giachino Greco Itaaliast ning Hispaania piiskop Ruy López de Segura hakkasid uurima avangut ja analüüsima lihtsamaid lõppmänge.

18. sajandil muutus kandvaks jõuks males Prantsusmaa. Kaks kõige tähtsamat Prantsuse meistrit olid helilooja ja muusik François-André Danican Philidor, kes avastas etturite olulisuse strateegias ja hiljem Louis-Charles Mahé de La Bourdonnais, kes 1834 võitis kuulsas matšide seerias Iiri meistrit Alexander McDonnelli. Sellel perioodil olid maleelu keskusteks kohvikud Euroopa suurlinnades, näiteks Café de la Régence Pariisis ja Simpson's Divan Londonis[12].

19. sajandil arenes kiiresti organiseeritud maleharrastus. Loodi palju maleklubisid, maleraamatuid ja -ajakirju. Linnade vahel toimusid kirimalematšid. 19. sajandi ajalehtedes olid tavalised maleülesanded; tuntumad ülesannete koostajad olid Bernhard Horwitz, Josef Kling ja Samuel Loyd. Esimese ülevaatliku maleteooria õpiku avaldas 1843 von der Lasa, see kandis nime "Handbuch des Schachspiels" ("Malepiibel"). "Malepiibli" autorid olid Paul Bilguer ja von der Lasa, kes lõpetas koostamise ajal surnud Bilgueri töö.

Spordialaks kujunemine (1850–1945)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäevases mõistes esimene maleturniir peeti 1851 Londonis. Selle võitis tollal suhteliselt tundmatu Saksa meister Adolf Anderssen. Andersseni hakati pidama parimaks maletajaks maailmas ning tema leidlik ja energiliselt ründav mängukäsitlus muutus sellel perioodil tüüpiliseks, kuigi hiljem hakati seda pidama strateegiliselt pealiskaudseks[13]. Säravaid mänge nagu Andersseni "Surematu partii" ja "Igihaljas partii" peeti malekunsti tipuks.

Kaks noorema põlvkonna mängijat, Paul Morphy (imelaps, kes võitis oma lühikese tähelennu ajal (1857–1863) kõiki vastaseid peale Howard Stauntoni, kes keeldus temaga mängimast) ja Wilhelm Steinitz viisid arusaama malemängust uuele tasemele. Morphy edu tagas korrektse strateegia ja rünnakumängu ühendamine, ta teadis intuitiivselt, kuidas rünnakut ette valmistada. Prahas sündinud Steinitz kirjeldas, kuidas vältida nõrkusi enda seisus ja kuidas tekitada ja ära kasutada nõrkusi vastase seisus[14]. Steinitz oli esimene maletaja, kes analüüsis seisu malelaual elementide haaval[15]. Enne Steinitzit tõid mängijad oma lipu varakult välja, ei arendanud täielikult oma malendeid ja üritasid kiiresti vastase kuningat rünnata. Kaitsemängu tase oli nõrk ja mängijad ei koostanud strateegilisi plaane[16]. Lisaks oma saavutustele maleteoorias pani Steinitz aluse maailmameistrivõistluste traditsioonile – Steinitzi võiduga lõppenud 1886. aasta matši Saksa meistri Johannes Zukertorti vastu peetakse esimeseks ametlikuks male maailmameistrivõistluseks. Steinitz kaotas tiitli 1894 palju nooremale Saksa matemaatikule Emanuel Laskerile, kes oli maailmameister 27 aastat (seni pikim tiitli hoidmise aeg).

Saksakeelsete maletajate domineerimise lõpetas Kuuba imelaps José Raúl Capablanca (maailmameister 1921–1927), kes eelistas mängida lihtsaid seise ja lõppmänge. Capablanca ei kaotanud aastani 1924 kaheksa aastat järjest mitte ühtegi mängu. Pärast Capablancat sai maailmameistriks Venemaal sündinud Prantsuse maletaja Aleksandr Alehhin, kes suri maailmameistrina 1946. Alehhin kaotas 1935 maailmameistritiitli ajutiselt Max Euwele, kuid võitis selle kaks aastat hiljem tagasi.

Kahe maailmasõja vahel uuendas maleteooriat nn. hüpermodernistide koolkond, mille tuntumad esindajad on Aron Nimzowitsch ja Richard Réti. Hüpermodernistid pooldasid tsentri kontrollimist vigurite, mitte etturite abil ja provotseerisid vastaseid ettureid tsentrisse paigutama, et neid hiljem rünnata.

19. sajandi lõpus kasvas turniiride ja matšide arv kiiresti. Suurmeistri tiitel tekkis väidetavalt 1914 kui Vene tsaar Nikolai II andis sellise nimetuse viiele maletajale: Laskerile, Capablancale, Alehhinile, Tarraschile ja Marshallile. Tiitliga autasustamise traditsiooni jätkas FIDE (Rahvusvaheline Maleföderatsioon), mis rajati 1924 Pariisis. 1927 peeti esimesed naiste maailmameistrivõistlused males, mille võitis Tšehhist pärit Inglise meister Vera Menchik.

Pärast Teist maailmasõda (1945–)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Alehhini surma 1946 tekkis vajadus uue maailmameistri selgitamiseks. Selleks viis FIDE läbi tippmängijate turniiri. 1948. aasta maailmameistrivõistlused võitis Mihhail Botvinnik, millega algas Nõukogude Liidu ülemvõim males. 1948. aastast kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni oli ainult üks maailmameister väljastpoolt NSVLi – Robert Fischer (maailmameister 1972–1975)[17]. Botvinnik uuendas avanguteooriat: enne teda püüdles must võrdsusele, kuid Botvinnik püüdis mängu algusest mustadega initsiatiivi haarata[18].

Pärast II maailmasõda toimusid muutused maailmameistrivõistluste süsteemis. FIDE rajas uue kvalifikatsiooniturniiride ja -matšide süsteemi (eelnevalt otsustas maailmameister, kellega ta tiitlimatši mängib ja väljakutsuja pidi ise sponsoreid otsima). Maailma tugevaimad maletajad kvalifitseerusid automaatselt tsoonidevahelisele turniirile, kus nad võistlesid tsooniturniiridelt edasi pääsenud mängijatega. Tsoonidevahelise turniiri parimad pääsesid edasi pretendentide turniirile, mis hiljem muudeti matšideseeriaks. Pretendentide võistluse võitja sai õiguse mängida maailmameistriga tiitlimatš. Süsteemi üks tsükkel kestis kolm aastat. Botvinnik võitis tiitli 1948 ja säilitas tiitli viigiga lõppenud 1951. ja 1954. aasta matšidel. 1957 kaotas Botvinnik tiitli lõppmänguspetsialistile Vassili Smõslovile, kuid võitis 1958 järelmatšis tiitli tagasi. 1960 kaotas Botvinnik tiitli 23-aastasele Läti imelapsele, tugevale taktikule Mihhail Talile, kuid võitis 1961 tiitli taaskordselt järelmatšiga tagasi.

Pärast 1961. aasta matši ei andnud FIDE enam tiitli kaotanud maailmameistrile õigust järelmatšile ja järgmine maailmameister, tugev kaitsemängija Tigran Petrosjan Armeeniast hoidis tiitlit kaks tsüklit (1963–1969). Talle järgnes universaalse mängustiiliga Boriss Spasski (maailmameister 1969–1972) Venemaalt. Järgmisel maailmameistrimatšil 1972 (nn Sajandi matšil) oli esimest korda pärast II maailmasõda väljakutsuja väljaspoolt Nõukogude Liitu: ameeriklane Robert Fischer, kes võitis matši enneolematu ülekaaluga. Fischeri tugevaimaks küljeks oli väga põhjalik avanguline ettevalmistus. 1975 keeldus Fischer Anatoli Karpovi vastu tiitlit kaitsmast, kuna FIDE ei nõustunud tema nõuetega ning Karpov omandas tiitli matšita. Karpov kaitses kaks korda edukalt oma tiitlit Viktor Kortšnoi vastu ja oli 1970ndatel ning 1980ndate alguses maailma parim turniirimängija. Karpovi valitsusaeg lõppes 1985, kui tiitli võitis Garri Kasparov Aserbaidžaanist. 1984. ja 1990. aasta vahel mängisid Karpov ja Kasparov viis maailmameistrimatši. Karpovil ei õnnestunud tiitlit tagasi võita. 1993 lõid Kasparov ja Inglise suurmeister Nigel Short FIDEst lahku ja rajasid Professionaalse Male Assotsiatsiooni (PCA). Sellest ajast kuni 2006. aastani oli males kaks maailmameistritiitlit: PCA ehk klassikaline tiitel, mis järgis Steinitzi ajast pärinevat traditsiooni, kus maailmameister mängib väljakutsujaga tiitlimatši ja FIDE tiitel, mis otsustati FIDE uue formaadi järgi turniiriga. Kasparov kaotas 2000 klassikalise tiitli Vladimir Kramnikule Venemaalt. Male MM 2006 ühendas kaks tiitlit. Kramnik võitis FIDE maailmameister Veselin Topalovit ja sai üldtunnustatud maailmameistriks. Septembris 2007 kaotas Kramnik tiitli India suurmeistrile Viswanathan Anandile, kes 2008 kaitses tiitlit edukalt Kramniku vastu.

Male Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeste maleharrastajate ilmumine kuni 1883[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskaegne male jõudis Eesti territooriumile hiljemalt 13. sajandi teisel poolel.

Baltikumi vanimaks maleleiuks võib pidada dominikaani munga Mauritiuse jutlust Tallinna kloostris umbes aastail 1270–1272. Jutlus sisaldas kolme allegooriat seoses malega, millest kaks olid tsitaadid Pariisi teoloogi Johannes Gallensise töödest. Järgmine maleajalooline jälg on pärit ajavahemikust 1328–1330, kus Liivi ordu ordumeister Werner von Orseln lubas rüütelvendadel tegeleda malega, samal ajal keelates kaardi- ja täringumängu. Umbes aastast 1350 pärineb esimene rahvusvahelise tähtsusega leid. Tartu toomkooli rektor Stephan tõlkis ladina keelest alamsaksa keelde Lombardia dominiiklase Jacobus de Cessolise kuulsa moraalijutluse malelistel allegooriatel. Selle originaaltekst ilmus 13. sajandi teisel poolel. De Cessolisele kuulub hulk uuendusi malemängu käigureeglites. Tähtsamad neist on etturi kaksiksamm algseisust, patt viigina, ühekordne kuningahüpe algseisust, mis oli vangerduse eelkäija ja mõned teised soovitused, mis vastupidiselt eelmärgituile ei saanud populaarseks. 14.-15. sajandil jõudsid uued reeglid tõenäoliselt ka Vana-Liivimaale, kuid täieliku eluõiguse võitmiseks kulus mitu sajandit. Veel 17. sajandil mängiti Liivimaal malet mitmesuguste reeglte järgi.

Hiljemalt 16. sajandi esimesel poolel oli male tuntud linnakodanike kõrgkihi, kaupmeeste, samuti käsitööliste hulgas. 1513 on maleharrastus fikseeritud Tallinna Suurgildi kodukorras koos täringu- ja muude mängudega. Mängureeglite arenguloos on suur tähtsus diplomaat Adam Oleariuse ülestähendusel 1635. aastast. Koos reisikaaslase, luuletaja Paul Flemingiga, leidis Olearius Tallinnas, Tartus ja Narvas arvukalt maletajaid, nende hulgas ka naisi.

Sama sajandi teisest poolest on pärit Heinrich Gösekeni sõnaraamat, milles on alamsaksa keele abil loodud eestikeelseid vasteid mitmetele maleterminitele: kachti meng (alamsaksa Schachspiel), kachti meng kivvi/prick (Schachtstein), allaspitte hajama (Schachmat machen), woitama (gewinnen). Meng (mäng) ja woitama (võitma) on vanad läänemeresoome sõnad. Kachti on eesti keelde kohandatud otseselt sõnast Schacht (male), kusjuures see on etümoloogiliselt põhjendatud tollel ajajärgul saksa "sch" hääldamisega sõna algul ligilähedaselt nagu "sk".

Näljahädad ning Põhjasõda laastasid Liivimaa. Uuesti leidub jälgi maleharrastusest 18. sajandi teisel poolel. Sellest ajajärgust on pärit ka esimesed nimeliselt tuntud maletajad Eestimaal. Tugevate maletajatena said tuntuks Gotthard Andreas Zoege-Manteuffel ja Carl Philipp Amelung. C. Ph. Amelungi peeti ajavahemikul 1790–1817 Baltikumis ja Peterburis tugevaimaks maletajaks.

18. sajandi viimaste aastakümneteni ei ole jälgi kirjalikest maleteemalistest töödest või partiitekstidest, mis võimaldaksid saada ülevaadet mängutaseme arengust. Olemasolevatel andmetel on vanim kirjas märgitud positsioon Zoege-Manteuffeli ülesanne, mis kuulub ajavahemikku 1790–1799 ja on ära toodud Saksa maletaja Max Lange ülesanneteraamatus "Handbuch der Schachaufgaben" (Leipzig, 1862)

1799. toimus Tartus esimene maleüritus Eestis. Lõbustuskoha "Resource'i" suveaias toimus "elav malepartii", mille esitasid must-valgesse riietatud noored aadlikud ruudulisel vaibal. Mängijaid juhendasid Zoege-Manteuffel ja C. Ph. Amelung.

19. sajandil aktiviseerus maleelu Eestis niivõrd, et mõned maletajad tõusid esiplaanile Venemaa ulatuses ja pälvisid rahvusvahelist tähelepanu. Sajandi esimesest kümnest oli Tartu Peterburi järel malelinnana juhtival kohal ligi seitsekümmend aastat, loovutades siis oma positsiooni Riiale ja Tallinnale. 19. sajandil tekkisid Eestis esimesed mitteametlikud malesõprade koondised, vanimaks neist võib pidada 1805 Tartus võõrastemaja "Richter" juures tekkinud maleringi. See umbes kümneliikmeline härrasmeeste seltskond oli tulevaste maleklubide eelkäijaks.

Tallinnas levis maleharrastus peamiselt Suurgildi kaudu, kuid malet mängiti veel mõnedes kondiitriärides ja võõrastemajades. 1852 tegutses malekoondis Kuressaares ja 1860-70ndatel tekkisid maleringid Pärnus, Viljandis, Narvas ja Valgas.

Esimeseks silmapaistvalt andekaks maletajaks oli üliõpilane Lionel Kieseritzky (1806–1853). 17.-19. eluaastani tegi Kieseritzky läbi ebatavalise malelise tõusu ja 15 aasta jooksul ei leidunud talle Tartus võrdset vastast. 1839 oli Kieseritzky seoses kohtuprotsessiga mõjukate isikute vastu sunnitud lahkuma Pariisi, kus ta sai kiiresti kuulsaks. Kieseritzky osales ka esimesel rahvusvahelisel turniiril Londonis 1851, kus teda tabas ebaõnn – loosiga tuli esimeses voorus kohtuda turniiri tulevase võitja ja mitteametliku maailmameistri Adolf Andersseniga. Kieseritzky kaotas ja langes turniirilt välja.

Järkjärguline huvi tõus viis 19. sajandi teisel poolel esimeste organiseeritud, kuid mitte veel ametlike malekoondiste asutamiseni. 1866 loodi Tallinna maleühing. Selle liikmeskonda kuulus järgneva paarikümne aasta jooksul pidevalt 15–25 maletajat. Tartu maletajad koondusid ühingusse 1876. Esimene malenurk hakkas 1881 ilmuma ajalehes Revalsche Beobachter.

Esimesest eestikeelsest maleõpetusest esimese Eesti maleühinguni (1883–1914)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene eestikeelne maleõpetus avaldati ajaleht Oleviku viies malenurgas 14. novembrist kuni 12. detsembrini 1883. Selle autor on Ado Grenzstein. Ajaloolise väärtuse annab sellele tööle eestikeelne maleterminoloogia. Hulk Grenzsteini loodud sõnu on jäänud kasutusele nt "male", "malend", "maletama", "tuli", "kuningas", "lipp" ja "vanker". 1883. aasta lõpus ilmus Grenzsteini maleõpetus iseseisva 40-leheküljelise brošüürina, mida trükiti 2000 eksemplari.

1884 toimus Tartus esimene turniir Eestis. Turniiri alustas 14 mängijat, kellest võistluse lõpetas 11. Neli kuud kestnud turniiri võitis üliõpilane C. Kupffer. Väikeste sisemiste turniiride kõrval toimusid kirimalematšid linnade maleseltside vahel.

Enam kui kakskümmend aastat tegutsesid baltisaksa maleringid ametlikult registreerumata ja põhikirjata. Tõsisemad organiseerumispüüdlused ilmnesid 1880ndatel aastatel. Tallinna baltisaksa malekoondise põhikiri kinnitati ametlikult 1887. Kolm aastat hiljem organiseerusid ametlikult ka Tartu baltisaksa malehuvilised. Eesti päritolu huvilised ei suutnud esialgu veel baltisakslastega konkureerida, küll aga jõudis kompositsioonmales kõrgete saavutusteni eestlane Albert Burmeister.

1893 külastas Eestit esmakordselt maailmatasemel maletaja – Siegbert Tarrasch, kes andis Tartus 25 laual simultaani. Pärast Tarraschit külastasid Eestit veel teised tuntud maletajad, nende hulgas maailmameistrid Steinitz (1896), Lasker 1909 ja Capablanca (1913).

1904 ilmus trükis Grenzsteini maleõpetuse kordusväljaanne (800 eksemplari). 1905 asutati esimene eesti malekoondis, mille tegevus lakkas küll juba järgmisel aastal.

Esimese maailmasõja eel hakkas baltisaksa maleühingute osatähtsus vähenema ja esiplaanile tõusid eestlastest malehuviliste püüdlused.

Maleliikumise areng I maailmasõja ja Eesti Vabariigi ajal (1915–1934)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1915 asutati Tallinna Malering, mida võib pidada esimeseks eesti maleklubiks. 1917 muudeti ühingu nimi Tallinna Eesti Maleseltsiks (TEMS). TEMSi asutamisele järgnes 1920-30ndatel aastatel hulga väiksemate maleühingute asutamine. Tähtsaimaks nendest kujunesid Kalevi maleosakond, Tartu Maleselts ja Viljandi Maleselts. Tähtis osa male arendamisel oli Albert Burmeistril, kes küll ei olnud tugev praktilises mängus, kuid koostas maleülesandeid, mis pälvisid rahvusvahelist tähelepanu ja juhendas tulevasi nimekaid mängijaid Mikenast, Schmidti, Friedemanni, Villardit jt.

26. detsember 1922 kuni 6. jaanuar 1923 toimusid Tallinnas esimesed Eesti meistrivõistlused males, mille võitis Paul Rinne. Igal aastal hakkasid toimuma koolinoorte esivõistlused ning malematšid Tallinna ja Helsingi vahel. 1920ndatel aastatel olid parimad mängijad Mikenas, Herbert Virkus ja Johannes Türn. 1930. aasta koolinoorte meistrivõislustel tuli esikohale tulevane Eesti parim mängija Paul Keres (teiseks tuli võitja vanem vend, tulevane füüsik Harald Keres). 1930 toimus Tallinnas paremate Eesti maletajate turniir, millest võttis osa tolleaegne maailmameistrikandidaat Jefim Bogoljubov, kes üllatuslikult jäi Mikenase järel teiseks.

15. jaanuaril 1931 asutas Johannes Raad pärast kahte ebaõnnestunud katset (1923 ja 1927) Eesti Maleliidu. Sama aasta augustis astus Eesti Maleliit FIDE liikmeks. Päevakorda tõusis osalemine 1931. aasta maleolümpial, kuid rahaliste raskuste tõttu ei osaletud sellel ja ka järgmisel olümpial.

1930ndatel tõusid noortest maletajatest esile Paul Keres, Paul Schmidt ja Ilmar Raud.

Tõus rahvusvahelisele areenile (1935–1940)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1935 võitis Paul Keres esimest korda Eesti meistrivõistlused. Samal aastal õnnestus esimest korda osaleda maleolümpial. Sellel olümpial sai Keres oma kõrge võiduprotsendiga esimesel laual rahvusvahelises maleliikumises tuntuks. Kerese tulemused tõusid kiiresti ja 1938 võitis ta AVRO turniiri, mis tõstis ta maailmameistrikandidaadiks. 1939 saavutas Eesti võistkond maleolümpial pronksmedali.

Võistlusmale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malevõistluste korraldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval on male organiseeritud spordiala. Rahvusvahelisel tasemel organiseerib malesporti FIDE (Fédération Internationale des Échecs). Enamikes maades on riiklikud maleorganisatsioonid, mis omakorda on FIDE liikmed. FIDE on Rahvusvahelise Olümpiakomitee liige, kuid male pole kunagi olnud olümpiamängude osa. Olemas on eraldi riikidevahelised võistkondlikud maleolümpiad, mida peetakse iga kahe aasta tagant.

Praegu on male maailmameister Magnus Carlsen Norrast. Naiste maailmameister on Hou Yifan Hiinast. Kõrgeima reitinguga naine Judit Polgár pole naiste maailmameistrivõistlustel osalenud ning eelistab võistelda tugevaimate meestega.

Lisaks maailmameistrivõistlused kuuluvad tähtsate individuaalsete võistluste hulka veel juunioride maailmameistrivõistlused, Euroopa meistrivõistlused ja riikide meistrivõistlused. Prestiižsed võistlused, kuhu pääseb ainult kutsetega, on Linarese turniir Hispaanias, Dortmund Sparkassen Saksamaal ja Tata Steel Hollandis.

Tähtsamad võistkondlikud võistlused on maleolümpia ja Euroopa võistkondlikud malemeistrivõistlused. 2010 toimus Venemaal Hantõ-Mansiiskis 39. maleolümpia, mille võitis Ukraina. Naiste arvestuses võitis Venemaa.

Peale nende mainekate ürituste toimub maailmas igal aastal erineval tasemel tuhandeid turniire, matše ja festivale. Rahvusvaheline Mõttespordi Liit tunnustab malet mõttespordina koos teiste oskusmängudega nagu bridž, go ja Scrabble.

Tiitlid ja paremusjärjestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelisi tiitleid omistab maletajatele FIDE.

  • Suurmeister (lühendatakse GM, mõnikord ka IGM): tiitel antakse maailmaklassi mängijatele. Peale maailmameistri on suurmeister kõrgeim võimalik tiitel. Tiitli saamise tingimuseks on vähemalt korraks üle 2500 Elo reitingu omamine ja kolme suurmeistrinormi täitmine turniiridel, kus osaleb veel suurmeistreid ja maletajaid teistest riikidest. Suurmeistritiitel omistatakse maletajale ka siis, kui ta tuleb juunioride maailmameistriks.
  • Rahvusvaheline meister (lühendatakse IM): tiitli saamise tingimused on sarnased suurmeistri omadega: kolm normi ja minimaalne Elo reiting 2400.
  • FIDE meister (lühendatakse FM): maletaja kvalifitseerub tiitlile, kui tema reiting on vähemalt 2300.
  • Meistrikandidaat (lühendatakse CM): tiitli saamiseks on vajalik reiting vähemalt 2200.

Kõiki tiitleid antakse nii meestele kui ka naistele. Olemas on eraldi tiitlid naistele (näiteks naiste suurmeister ehk WGM). Alates aastast 1978, kui Nona Gaprindašvili sai esimese naisena absoluutse suurmeistritiitli (GM), on see tiitel antud paljudele naismaletajatele.

Rahvusvahelisi tiitleid antakse ka maleülesannete koostajatele ja lahendajatele ning kirimaletajatele. Kohalikke tiitleid võivad anda ka riiklikud organisatsioonid, näiteks kasutatakse USAs eksperdi tiitlit. Selliseid tiitleid antakse tavaliselt edasijõudnud mängijatele, kes pole veel rahvusvahelist taset saavutanud.

Maletajate järjestamiseks kasutavad FIDE, ICCF (Rahvusvaheline Kirimaleföderatsioon) ja kohalikud organisatsioonid Elo reitingusüsteemi, mille töötas välja Arpad Elo. Elo on statistiline mudel, milles mängija tulemus on juhuslik suurus. FIDE hakkas Elo reitinguid kasutama 1970. Seni kõrgeimat FIDE reitingut (2851) omas FIDE 1999. aasta juuli ja 2000. aasta jaanuari nimekirjas Garri Kasparov. Kõige värskemas nimekirjas on esikohal endine maailmameister Viswanathan Anand, kelle reiting on 2817. FIDE TOP 100.

Male maailmameistrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitteametlikud maailmameistrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldtunnustatud maailmameistrid (1886–1993)[muuda | redigeeri lähteteksti]

PCA maailmameistrid (1993–2006)[muuda | redigeeri lähteteksti]

FIDE maailmameistrid (1993–2006)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldtunnustatud maailmameistrid (2006–...)[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 2006–2007 Vladimir Kramnik (Venemaa)
  • 2007–2013 Viswanathan Anand (India)
  • 2013– Magnus Carlsen, (Norra)

Psühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malepsühholoogia alane kirjandus on väga suure mahuga. Alfred Binet ja teised näitasid, et malemängu oskus põhineb teadmusel ja verbaalsetel (mitte visuaal-ruumilistel) võimetel. Adrian de Groot näitas oma doktoritöös, et malemeistrid tajuvad kiiresti seisu tähtsaid elemente. De Grooti järgi on tajul, mis on tekkinud aastatepikkuse harjutamise ja õppimisega suurem tähtsus, kui oskusel arvata käike ette. De Groot näitas, et meistrid suudavad tegelikult toimunud mängudest pärit seise peaaegu täiuslikult meelde jätta mõne sekundi jooksul. Võime meelde jätta ei ole siiski peamine faktor, kuna meistrite ja algajate tulemused olid võrdsed, kui neile näidati malelauale suvaliselt asetatud malendeid. Pigem eristab tugevamaid mängijaid nõrgematest võime ära tunda tüüpilisi mustreid.

Hilisemad uuringud on keskendunud malele kui vaimse treeningu vahendile, eri tasemega maletajate ajukuvamisuuringutele, pimemalele, isiksuse ja intelligentsi rollile malemängu oskuses, sugudevahelistele erinevustele ning töö ja talendi vahekorrale. Ericsson ja ta kolleegid on väitnud, et males kõrgele tasemele jõudmiseks piisab harjutamisest. Hiljutised uuringud näitavad, et peale harjutamise on tähtsad ka muud tegurid. Näiteks on Gobet ja ta kolleegid näidanud, et tugevamad maletajad alustavad nooremana, nende hulgas esineb rohkem vasakukäelisi ja hilistalvel või varakevadel sündinuid.

Maletaja käitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ole malelaua taga vaikselt ning ära sega vastast.
  • Kui sa kaotad, siis ära näita kaotuse üle liigset kurbust. Kaotus võib olla valus, kuid kannata see kaotusevalu välja. Kui vastane võidab, siis õnnitle teda. Kui sa oled kaotanud, siis ära otsi füüsilisi põhjusi, et kas pea valutas jms. Otsi kaotusepõhjusi iseendas. Mõtle selle kehva käigu üle pingsalt järele ning järgmistes partiides püüa seda vältida. Ära näita ka liigset rõõmu võidu üle. Suurmeistriks saamiseks tuleb kaotada sadu partiisid.
  • Ära häälitse malelaua taga, sest see segab vastast.

Variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Malemängul on variante, mida mängitakse teistsuguse lauaga, teistsuguste nuppudega või teistsuguste reeglitega. Teadaolevalt on malel ligi kaks tuhat varianti, nendest kõige levinumad xiangqi Hiinas ja shogi Jaapanis. Male variantide hulka kuuluvad:

  • Male otsesed eelkäijad (tšaturanga, šatrang ja šatrandž).
  • Traditsioonilised rahvuslikud või piirkondlikud mängud, millel on malega ühised eelkäijad (xiangqi, shogi, janggi, makruk jt).
  • Tänapäevased male variandid, nt male960, kus algseis valitakse juhuslikult 960 võimaliku positsiooni hulgast. Juhuslike algseisude eesmärk on raskendada mängijate avangulist ettevalmistust.

Kompositsioonmale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kompositsioonmale on maleülesannete ehk maleprobleemide loomise kunst. Maleülesandeid on mitut tüüpi. Kaks kõige tähtsamat on:

  • Matiülesanded – valge alustab ja matistab musta etteantud käikude jooksul. Selliseid ülesandeid kutsutakse "matt n käiguga", näiteks "matt kahe käiguga".
  • Etüüdid – ülesanded, kus tuleb leida valge võit või viik. Peaaegu kõik etüüdid on lõppmängud.

Kompositsioonmale on malespordi alaliik ja võistlused toimuvad nii ülesannete koostamises kui ka nende lahendamises.

Mõisteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. [Eestikeelne FIDE malekoodeks, lk 9
  2. FIDE malekoodeks
  3. Leibs, Andrew (2004). Sports and Games of the Renaissance. Westport, CT: Greenwood Publishing Group. ISBN 0-313-32772-6, lk 92
  4. Estes, Rebecca; Robinson, Dindy (1996). World Cultures Through Art Activities. Englewood, CO: Teachers Ideas Press. ISBN 1-56308-271-3, lk 34
  5. Murray, H.J.R. (1913). A History of Chess. Northampton, Mass.: Benjamin Press ISBN 0-936317-01-9. OCLC 13472872
  6. Bird, Henry Edward (2008) [First published 1893]. Chess History and Reminiscences. Forgotten Books. ISBN 978-1-60620-897-7, lk 63
  7. Hooper, David; Whyld, Kenneth (1992). The Oxford Companion to Chess, Second edition. Oxford; New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-866164-9. OCLC 25508610, lk 173–175
  8. Li, David H. (1998). The Genealogy of Chess. Bethesda, Md.: Premier. ISBN 0-9637852-2-2. OCLC 39281682
  9. Banaschak, Peter. "[story well told is not necessarily true : a critical assessment of David H. Li's The Genealogy of Chess"]
  10. Calvo, Ricardo. "Valencia Spain: The Cradle of European Chess". GoddessChess. http://www.goddesschess.com/chessays/ricardovalencia.html.
  11. Yalom, Marilyn (2004). Birth of the Chess Queen. New York: Harper Collins Publishers. ISBN 0-06-009064-2. http://www.nytimes.com/2004/05/23/books/review/23SCHILLI.html?pagewanted=print.
  12. Bird, Henry Edward (2008) [First published 1893]. Chess History and Reminiscences. Forgotten Books. ISBN 978-1-60620-897-7
  13. Hartston, William R. (1985). The Kings of Chess. New York: Pavilion Books. ISBN 0-06-015358-X, lk 36
  14. Steinitz, William; Landsberger, Kurt (2002). The Steinitz Papers: Letters and Documents of the First World Chess Champion. Jeferson, N.C.: McFarland & Company. ISBN 0-7864-1193-7. OCLC 48550929
  15. Kasparov, Garry (2003a). My Great Predecessors, part I. London; Guilford, CT: Everyman Chess. ISBN 1-85744-330-6. OCLC 223602528, lk 6
  16. Kasparov, Garry (2003a). My Great Predecessors, part I. London; Guilford, CT: Everyman Chess. ISBN 1-85744-330-6. OCLC 223602528, lk 11
  17. Kasparov, Garry (2003b). My Great Predecessors, part II. London; Guilford, CT: Everyman Chess. ISBN 1-85744-342-X. OCLC 223906486, lk 7–8
  18. Kasparov, Garry (2003b). My Great Predecessors, part II. London; Guilford, CT: Everyman Chess. ISBN 1-85744-342-X. OCLC 223906486, lk 7

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Male Eestis", Koostanud E. Lukk. Tallinn: Eesti Raamat, 1965

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: