Nikolai Gogol

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib kirjanikust; laeva kohta vaata artiklit N. V. Gogol

Nikolai Gogol

Nikolai Vassiljevitš Gogol (ukraina: Микола Васильович Гоголь, vene: Николай Васильевич Гоголь; 1. aprill 1809 Velõki Sorotšõntši, Poltava kubermang – 4. märts 1852 Moskva) oli ukraina päritolu vene kirjanik.

Elukäik ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nikolai Gogol sündis Poltava kubermangus Bolšije Sorotšintsõs ukraina mõisniku Vassili Gogol-Janovski peres. Tema ema oli poja sündides alles 18-aastane. Nikolaid mõjutasid tugevasti tema vagadus ja kalduvus tegeleda müstiliste rahvauskumustega.

Nikolai Gogol õppis Poltava rahvakoolis ja Nežini gümnaasiumis (1821–1828). Pärast koolide lõpetamist siirdus ta sooviga hakata näitlejaks, Peterburi. Seal loobus ta poolapärasest nimeosast. Näitlemisest ei tulnud midagi välja ning ta otsustas hakata kirjanikuks.

Aastal 1829 ilmus anonüümselt tema esimene teos, idülliline lugu värssides "Hans Küchelgarten". Suurema tähelepanu saavutas ta 1831/1832 aastal ilmunud novellidega "Õhtud külas Dikanka lähedal". Pärast novellide ilmumist sõbrunes Gogol Aleksandr Puškiniga.

Aastatel 1834 kuni 1835 töötas ajaloo õppejõuna Peterburi ülikoolis. Pärast lühiajalist riigiteenistust asus Gogol tööle tütarlaste gümnaasiumi õpetajana ja üritas saada ajalooprofessori kohta Peterburi ülikoolis, mis aga ei õnnestunud. 1835. aastal loobus ta dotsendi kohast ülikoolis, pühendus täielikult kirjutamisele ja avaldas veel samal aastal kogumikud “Arabeskid” ja “Mirgorod”, mis sisaldasid muuhulgas novelle “Nevski prospekt” ja “Tarass Bulba” (1842). Novellid ilmusid ka ajakirjades, näiteks grotesk “Nina” (1836).

Aastal 1836, varsti pärast komöödia “Revident” edukat esietendust, lahkus Nikolai Gogol Venemaalt. Põhiliselt elas ta Roomas, kus suhtles tihedalt maalikunstniku Aleksandr Ivanoviga. Viimane maalis temast 1841. aastal kaks portreed ja on kujutanud teda ka oma suurteosel "Kristuse ilmumine rahvale".

Venemaalt oli Gogol ära kokku 12 aastat, pöördudes sinna tagasi 1848. Roomas alustas ta oma ainsa, triloogiana kavandatud, kelmiromaani kirjutamist. Kavandatud triloogia esimene osa kandis nime "Surnud hinged" ning see ilmus 1842. aastal. Tsensuuri poolt oli ettekirjutatud pealkirjaks "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged". Lisaks sellele valmisid veel komöödia “Naisevõtt” (1842) ja grotesk “Sinel” (1842). Tervise halvenedes tegeles Gogol üha enam usuliste teemadega ja selgitas oma vastuolulisi seisukohti esseekogumikus “Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega” (1842), mida aga ei mõistetud.

1848. aastal käis Gogol palverännakul Pühal Maal. Naastes Venemaale, töötas Nikolai Gogol ka "Surnud hingede" teise osa kallal. See ei saanud valmis ning veidi enne surma, depressioonis, põletas kirjanik ka käsikirja.

Pärast surma maeti Nikolai Gogol Daniili kloostri kalmistule, 1931. aastal maeti ta ümber Moskva Novodevitšje kalmistule.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Hans Küchelgarten" (1829)
  • "Arabeskid" (novellikogu)
  • "Mirgorod" (novellikogu)
  • "Surnud hinged" (I osa; 1842; ilmus "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged" pealkirja all)
  • "Naisevõtt" (1942)
  • "Sinel" (1942)

Eesti keeles ilmunud:

  • "Portree" (1928)
  • "Tarass Bulba" (1955)
  • "Surnud hinged" ("Мертвые души"; 1958; romaan)
  • "Ametimehe hommik. Kohtuasi" (1959; näidend)
  • "Jutustused" (1970)
  • "Jutustusi. Revident" (1982)
  • "Õhtud külas Dikanka lähedal" (1992; jutustused)
  • "Revident" (2009)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Valmar Adams, "Vene kirjandus, mu arm", ER, Tallinn 1977, artiklid: «Природоописания у Н. В. Гоголя» (lk 115–179), "Gogol eesti keeles" (lk 180–192), "Mis on peidetud Gogoli "Sinelisse"?" (lk 193–196), "Gogoli novell "Nina"" (lk 197–200) ja "Gogoli kunstnikukreedo ("Portree")" (lk 201–205)
  • Juri Družnikov, "Vene müüdid". Tõlkinud Reet Kudu. ER 2003, lk 141–165 ("Puškiniga heal jalal", Puškini ja Gogoli suhetest)
  • Boriss Eichenbaum, "Kuidas on tehtud Gogoli "Sinel"" – Vikerkaar 2008, nr 6, lk 70–84
  • Гоголь: энциклопедия. Aвтор-составитель Борис Соколов, Москва: Алгоритм, 2003, 537 lk; täiendatud trükk: Б. В. Соколов, "Николай Васильевич Гоголь: энциклопедия". Москва: Алгоритм, 2007, 731 lk

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]