Taani ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Taani kuningriik Euroopas 21. sajandil

Taani ajalugu on ülevaade Taani riigi territooriumil toimunud ajaloolistest sündmustest ja Taani kuningriigi ajaloost.

Esiajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jüütimaalt leitud pronksist kaelavõrud, 600-500 eKr, noorem pronksiaeg

Esimesed inimtegevuse jäljed Taanis pärinevad umbes 120 000 aasta tagusest Eemi jäävaheajast. Pidev inimtegevus on kestnud alates mandrijää taandumisest umbes 14 000 aastat tagasi.

Põllumajandus muutus valitsevaks nooremal kiviajal 4. aastatuhandel eKr. Nooremal kiviajal ehitati hulgaliselt megaliitkalmeid, millest mõned pakuvad tänaseni tähelepanuväärset vaatepilti.

Pronksiajal (1800–500 eKr) praeguse Taani aladel elanud rahvast on säilinud rikkalikult arheoloogilisi mälestisi. Arvukad päikesekujutised, nt Trundholmi vanker ja kaljujoonised Bornholmil viitavad päikesekultusele. Kaljujooniste teine levinum motiiv on laev. Ülikuid maeti tammekirstudes hiiglaslikesse kääbastesse, mis paiknesid kõrgetel küngastel. Mõnes Jüütimaa osas on tänu mulla iseärasusele säilinud orgaanilisest materjalist hauapanused, sealhulgas riided. Tuntuim leitud riidekomplektidest pärineb Egtvedi piiga hauast.

Rauaaja esimesel perioodil, nn keldi rauaajal (500 eKr kuni meie ajaarvamise alguseni) domineeris Taanis naaberaladel elanud keltide mõju. Sellele järgnenud nn rooma rauaajal (meie ajaarvamise algus kuni 400 pKr) saabusid suuremad kultuurimõjud Rooma riigist, sealhulgas kaalu- ja mõõdusüsteem ning hulgaliselt laensõnu; ladina kirja mõjul tekkis ruunikiri. Germaani rauaajast (400–800 pKr) on olemas esimesed kirjalikud allikad taanide kui rahva kohta. Sellest ajast on ka andmed Jüüti poolsaarel elanud anglide ja jüütide kohta, kes liikusid edasi mandrilt Suurbritannia saartele, kus segunesid kohalike elanikega, moodustades inglise rahvuse tuumiku. Arvatavasti ühendati maa kuningriigiks 8. sajandil. Sellest annavad tunnistust sellised suurejoonelised ehitised nagu Danevirke piirivall ja Kanhave kanal läbi Samsø saare ning Taani esimese linna Ribe asutamine pärast aastat 700. Taani riiki kuulusid ka Skandinaavia poolsaare lõunatipus asuvad maakonnad Skåne, Halland ja Blekinge, mis praegu kuuluvad Rootsile.

Rauaajast pärinevad paljud soodest leitud mumifitseerunud laibad, näiteks Tollundi mees.

Viikingiaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Danelawi piirkond Inglismaal

Ristiusk levis Taanimaale 8.9. sajandil, kui viikigite röövretkede ajal käisid nad Frangi riigi rannikuil röövimas ja makse välja pressimas. Selle aja Euroopa suurriigi Frangi riigist saadeti Taani kuninga jutule kristliku misjonäri Willibrordi (surn. 739) Aga Taani kuningas Ongendus misjonäri veenmistest ei hoolinud ja keeldus ka kategooriliselt ennast ristida laskmast.

Frangi keiser (800–814) Karl Suure poolt Saksi sõdade järel sakside maade vallutamise ja Frangi riigiga liitmise järel tungisid taanlased Nordalbingieni ja alles Karl Suure poja Karl Noorema sissetung aastal 808 surus nad tagasi üle Eideri jõe. Järgmisel aastal püstitas keiser tänapäeva Itzehoe lähistele Esesfeldi kantsi ja kogu piirkond liidendati Frangi riigiga. Selleks, et kuningas Sigfredi järeltulija Godfredi juhitavale sissetungile vastu seista, rajasid frangid tõenäoliselt Taani margi, mis ulatus Eideri jõelt Schlei jõgeni Danevirke kindlustusteni põhjas. Pärast kuningas Godfredi tapmist sõlmis tema järeltulija Hemming aastal 811 Karl Suurega Heiligeni rahu, pärast mida tähistas piiri Taani ja Frangi riigi vahel Eideri jõgi. Siiski jätkusid tülid mõlema poole vahel rohkem kui sajandi, kuni Ida-Frangi kuningas Heinrich Linnupüüdja alistas aastal 934 lõpuks kuningas Gnupa taani väed Hedebys.

826. aastal, pöördus Taani kuningas Harald Klak pärast kaotust lahingus Frangi kuningas Louis Vaga poole abi saamiseks ja palusid, et neile saadetaks evangeeliumi kuulutajaid. Kuningas Harald kogu pere ja kaaskonnaga ristiti Reimsi peapiiskop Ebo poolt. Pärast ristimist suundus koos kuningaga Taani ka misjonär Ansgar.

9. sajandi keskel rajati Karolingide impeeriumi Kesk-Frangi riigi keisri Lothar I ja Rooma paavsti toetusel Elbe jõe alamjooksul Hamburgi linn 831. aastal, kuhu ehitati ka neli puust kirikut ja Ansgar kuulutati Hamburgi peapiiskopiks. 845. aastal hävitas Hamburgi Taani kuningas Horik oma suure laevastikuga, laastatud Hamburg ühendati Bremeni piiskopkonnaga. 850. aastal lubas kuningas Horik kaubanduse edendamise huvides Bremeni peapiiskop Ansgaril Hedeby linna Taani esimese kiriku ehitada, teine kirik ehitati Ribesse, mis sai ka Ribe piiskopitooli asukohaks. Ansgari surma (865) järel jätkas tema tööd piiskop Adalward. Ametlikult võttis Taani ristiusu vastu 965. aasta paiku.

Taanis oli viikingiaeg suure majandusliku arengu ja sõjalise ekspansiooni aeg. 9.–10. sajandil kujunes Taani Kuningriik mitmete väikeste vürstiriikide ühendamise tulemusena ja muutus peamiseks normannide riigiks Euroopas ka Läänemerest põhja poole, vallutades Norra ja suured piirkonnad Inglismaal, kus Inglismaa kuningas Alfred Suur oli sunnitud neile loovutama Inglismaa idarannikul piirkonnad, mida nende valitsemise tõttu taanlaste poolt aastatel 886–954 ning nende elukorralduse alusel kutsuti (Danelaw).

Next.svg Pikemalt artiklis Danelaw

Taanimaalt pärit normannid valitsesid Läänemerel ja Põhjamerel. Nad purjetasid mööda suuri Venemaa jõgesid kuni Musta mereni, rajasid oma asulad Põhja-Venemaale ja Põhja-Prantsusmaa läänerannikul (Normandia, kus 911. aastal loodi viikingipealiku Rollo, poolt Normandia hertsogiriik). Nad purjetasid kuni Vahemereni, kus nad hiljem rajasid normannide riigi Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias. Ajavahemikus 980–1000. aastani purjetasid Erik Punane ja Leif Erikson Islandilt Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse, mida nad nimetasid sõnaga Vinland (aasade maa).

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani kuningas ja kuningriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taani kuningas

Alates kuningas Gorm Vanast (suri arvatavasti 958) on teada kõik Taani kuningad. Gormi poeg Harald Sinihammas rajas Jellingisse oma vanematele vägeva hauamonumendi, mis koosneb kahest hiiglaslikust kääpast, kahest ruunikivist, suurest kivilaevast ja kirikust. Kuningas Harald rajas ka vähemalt neli täpselt ringikujulist ja korrapärast ringvall-linnust, neist tuntum on Trelleborg Sjællandil. Jätkus piirikaitsevalli Danevirke tugevdamine.

Knud Suure valdused

Taani kuninga Harald Sinihamba ajal 10. sajandi keskel sai Taanist ametlikult kristlik riik. Tänu kaubanduse arengule tekkisid viikingiajal Skandinaavias linnad (ainsana oli varem asutatud Ribe). Taani tuntumad viikingiaegsed linnad on Hedeby ja Århus.

Taani kuningas Harald Sinihammas alustas vallutusi ja omas võimu nii Taani kui ka Norra üle, 1000. aastal peetud Svolderi merelahingus võitsid taanlaste, rootslaste ja vendide väed Norra kuninga Olav Tryggvasoni vägesid.

1013. aasta suvel viis Svend Harkhabe Taani laevastiku Sandwichi, Kentis. Sealt läks ta põhja Danelaw'sse, kus kohalikud nõustusid kohe teda toetama. Siis sööstis ta lõunasse, sundides Inglismaa kuninga Æthelredi Normandiasse maapakku (1013–1014). Siiski suri Svend äkitselt 3. veebruaril 1014. Kasutades seda surma ära, tuli Æthelred Inglismaale tagasi ja ajas Svendi poja Knudi tagasi Taani, sundides teda seejuures loobuma oma liitlastest. Aastal 1015 käivitas Knud uue kampaania Inglismaa vastu ja pärast vallutusi valitses Knud Suur, Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Rootsi piirkonna kuningana. Pärast Knud Suure surma 1035. aastal Taani võimu all olnud suurriik lagunes, ehkki Inglismaad kontrollis Knuti poeg Hardeknud kuni 1042. aastani. Normandia hertsogi Rollo järglane William Vallutaja vallutas 1066. aastal Suurbritannia saare.

Taani valdused Valdemar II valitsemisajal

Põhjala ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

12. sajandil algas Taani ekspansioon ristisõdade näol lõunapool elavate slaavlastest vendide elualadele, samas mõjutasid riigi tugevust siseriiklikud vastuolud. MoodustatiSkandinaavia poolsaare lõunaosas Taani võimu all olevas olevas Lundis, Lundi peapiiskopkond, mis allus otse Rooma paavstile ning oli 12. sajandil toimunud Taani kuningriigi ja Rooma kiriku poolt läbiviidud ristiusu levitamise keskus. Taani kuningas Erik I Ejegod saavutas Rooma-katoliku kirikult, et Baris toimunud kirikogul tunnistati paavst Urban II poolt Eriku venna Knut Suure pühitsemist pühakuks ning paavst Paschalis II poolt saadeti Taani kardinal Alberich paavsti legaadina, et kohapeal määratleda uus kirikuvõimu keskus. Albericht valis sobiva asukohana 1104. aastal tollel ajal Taani kuningriigile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skåne maakonnas Lundi ning nimetas kohaliku piiskopi Asgeri, kes oli Canterbury peapiiskopi Anselmi sõber, Lundi peapiiskopi kohale. Peapiiskoppide Absaloni (1177-1201) ja Anders Suneseni (1201-1223) valitsusaeg oli Lundi peapiiskopkonna võimu haripunkt, peapiiskop Anders Sunesen võttis isiklikult osa 1219. aasta juunikuus Eestisse koos Taani kuninga Valdemar IIga.

Kuningas Valdemar I Suur (1157–1182) suutis vende võita (vt. Vendi ristisõda). Kuningas Knut VI (1182–1202) valitsemisajal pidas Taani edukat sõjategevust ning vallutas Pommeri ja Mecklenburgi ning Knut sai Taani ja vendide kuninga nimetuse. Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa surma järel (1190), kuulutas Knut VI senise vasallisuhte Saksa-Rooma keisriga kehtetuks. Taani kuningakojal moodustusid taas dünastilised sidemed teiste Euroopa kuninglike suguvõsadega, Knut VI oli abielus Welfi dünastiast Baieri ja Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi tütrega, Valdemar I tütar ja Knut VI õde Ingeborg abiellus Prantsusmaa kuninga Philippe II-ga.

Vallutused jätkusid kuningas Valdemar II Võitja juhtimisel. 1202. aastal tehti sõjakäik Soome ja 1209. aastal otsustas Rooma paavst anda taanlastele, Lundi peapiiskopile, õiguse määrata Soome oma piiskop ja nimetada ametisse preestreid selle eest, et taanlased on pööranud kristlusse Läänemere põhjakalda rahvaid. 1206. aastal korraldas Valdemar II koos Lundi peapiiskopi Anders Suneseniga sõjakäigu Saaremaale ning 1210. aastal Preisimaale ja Sambijasse. Tema eduka sõjategevuse tulemusena vallutati Taani riigi jaoks Holsteini ning Saaremaa ja Põhja-Eesti alad, kus legendi järgi said taanlased lahingus eestlastega oma rahvuslipu Dannebrogi 1219. aastal Tallinna sõjakäigu ajal. 1222. aastal tekkis kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. 1223. aastal sattus kuningas Valdemar II sõjategevuse käigus vangi Schwerini krahvi Heinrichi kätte, kust ta pääses alles pärast lunaraha maksmist. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning kohe alustasid pealetungi Taani aladele Eestis ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti. (Vt Eestlaste muistne vabadusvõitlus ja Taani valdused Eestis). Keskajal kuulusid Taanile pikemat või lühemat aega suured valdused praegusel Põhja-Saksamaal, Põhja-Eestis, Saaremaa ja Ojamaa.

13. sajandil laastasid Taanit kodusõjad ja sõda Holsteini krahvidega, mille liitmise järel omandasid Holsteini aadlikud Taani riiklikus elus suure tähtsuse ja kaalu, mille lõpetas alles 14. sajandil, kuningas Valdemar IV Atterdag (1340–1375), kes taastas riikliku ühtsuse ja kuningavõimu autoriteedi riigis.

Next.svg Pikemalt artiklis Taani–Hansa sõda

Taani kuningas Valdemar IV vallutas Visby – linna, mis kuulus Hansa Liitu, kontrollis Läänemere laevandust ning maksustas väina läbivad kaubalaevad ja muutis tollimaksude sisseviimisega Øresund’i (Jüüti poolsaare ja Skandinaavia vahel asuva väina) läbimise hansakaupmeestele erakordselt raskeks. Vendi hansalinnad kuulutasid Taani vastu välja „Kaperkrieg“ (kaaperdamissõja, mis on sarnane piraatlusele), kuid see ebaõnnestus. 1362. aastal purustas Valdemar sõjategevuses Hansa Liiduga Helsingborgi merelahingus vastase laevastiku, kuid kaotas võitluse Holsteini, Mecklenburgi ülikute, taani aadlike, Hansa Liidu ja Madalmaade linnade, mis ei kuulunud Hansa Liitu koalitsioonile (Kölni Konföderatsioon). 1370. aastal sõlmitud Stralsundi rahuleping oli suureks löögiks Taani rahvusvahelisele mõjule, kuid vabastas kuningas Valdemari siseriikliku aadlike vastupanu mahasurumiseks. Kuid varsti pärast kuninga ainuvõimu kindlustamist ta suri (1375), jätmata meesliinis pärijat.

Kalmari uniooni kuulunud territooriumid 1500. aasta paiku

Kalmari uniooni periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdemar IV tütar Margrete oli 1363. aastast abielus Norra kuninga Håkon VI-ga ja valitses Valdemar IV surma järel Taanit regendina oma poja tulevase kuninga Oluf II eest. Pärast Olufi surma 1387. aastal tunnistati Margarethe Taani ja Norra kuningannaks ja aastast 1389 ka Rootsi kuningannaks. 1397. aastal sõlmiti Taani, Rootsi ja Norra vahel Margrethe I valitsetav personaalunioon (Kalmari unioon), mille juhtivaks riigiks jäi Taani. Nii muutusid Taani riigi osaks ka Norra valdused Atlandi OokeanisShetland, Orkney saared, Fääri saared, Island ja Gröönimaa.

Pärast Margarethet oli järgmiseks ühisriigi tugevdajaks ja arendajaks Erik VII, kelle valistemisajal ehitati Sundi väina kaldale Kronborgi kindlus, tänu millele kontrolliti ning maksustati Øresund’i väina läbivad kaubalaevad nn Sundi tolliga. Kuningas Christian I, esimene Oldenburgi dünastia esindaja Taani troonil jätkas Taani riigi territooriumi laiendamist ning sai Schleswigi ja Holsteini valitsejaks.

Next.svg Pikemalt artiklis Taani Monarhia

1397. aastal sõlmitud Kalmari unioon püsis läbi tõusude ja mõõnade, kuningas Christian II valitsusajani (1513–1523). 1435. aastal algas Pommeri Eriku poliitika vastane Engelbrektsson ülestõus, misjärel ta 1439 nii Taani kui ka Rootsi troonilt kukutati. Engelbrekt Engelbrektssoni tapmise järel sai Rootsi regendiks Karl Knutsson Bonde, kuni uue taani kuninga Christoffer Baierist valimiseni. 1448. aastal, kui unioonikuningas Christoffer suri, valiti Karl Rootsi kuningaks. Ta püüdis seejärel ise saada unioonikuningaks, 1449. aastal valitigi ta Norra kuningaks, kuid taanlased olid valinud oma monarhiks Christian I, kes 1450. aastal ka Norra trooni üle võttis. Seejärel puhkes Karli ja Christiani vahel sõda, mille purustused tekitasid Rotosis peagi tugeva siseopositsiooni, mida juhtisid Oxenstiernad ja Vasad. 1457. aastal suudeti Karli kukutada ja uueks uniooni ja Rootsi kuningaks (14571464) valiti aga Christian I. Oldenburgi dünastiast Christian I, päris 1460. aastal Schleswigi hertsogkonna ning Holsteini krahvkonna, viimane muudeti 1471 samuti hertsogkonnaks. 1464. aastal aga kukutati Christian ning Rootsis ning kuningaks kutsuti tagasi Karl Knutsson Bonde. Seal algasid sisevõitlused unioonimeelsete ja -vastaste vahel, mille käigus Christian püüdis oma võimu taastada, kuid see ebaõnnestus. Rootsi valitsejaks tõusis regendina (14701497 ja 15011503) Sten Sture Vanem.

Taani kuningas (1481–1513) Hans (Rootsi kuningana (Johan II) oli aastatel (14971501) ka Rootsi troonile saanud, kuid pärast seda olid taanlaste katsed rootslasi endale allutada lõppenud läbikukkumisega. Kuningas (1513–1523) Christian II soovis Rootsi taas kindlalt Kalmari uniooniga liita, kus viimased 20 aastat olid valitsenud regendid, kes valitsesid Taani kuningast tegelikult sõltumatult. Esialgu ei õnnestunud see ka Christianil, kuid 1520. aastal õnnestus tal viimaks regent (15121520) Sten Sture nooremat otsustavalt võita ja Rootsi allutada. Rootsi seisused vandusid Christian II-le 1521. aastal truudust, kuid paranoilisele monarhile polnud sellest küllalt. Et vastupanu lämmatada, lasi ta korraldada Stockholmi veresauna, kus hukati kümneid, Christian II-le truudust vandunud, kuid iseseisvust pooldavaid rootsi aadlikke. Stockholmi veresauna järel algatas Gustav Eriksson sõja Rootsi iseseisvumiseks ja Rootsi iseseisvus 1523. aastal ning väljus unioonist. Taani ja Norra vaheline personaalunioon kestis aastani 1814.

Kalmari uniooni lagunemisele järgnes reformatsiooniprotsess Taanis ning aastatel 1534–1536 kodusõda (Krahvivaenus). Kodusõjas jäi peale reformatsioonimeelne Christian III, aastal 1536 sai Taanis ja Norras ametlikuks usuks luterlus.

Uusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani kuningas aastatel 1588–1648, Christian IV

Järgnevate valitsejate, Frederik II ja Christian IV ajal muutus Taani taas üheks kõige võimsamaks riigiks Läänemere piirkonnas. Tänu kasvavale kaubandusele Läänemere ja Põhjamere vahel olid oluliseks sissetulekuallikaks Øresundi tollid.

Põhjamaade seitsmeaastane sõda (15631570) ning Kalmari sõda (16111613) Rootsiga kindlustasid veelgi Taani positsiooni Läänemerel. Christian IV sekkumine 30-aastasesse sõtta aastal 1625 ning järgnev sõda Rootsiga (1658) olid Taani jaoks aga katastroofilised. Kaotati põlised Taani alad Skåne, Halland ning Blekinge ja ka Norra maakonnad Jämtland, Härjedalen ning Bohuslän. Läänemere suurvõimuks sai Rootsi. 1660 oli Taanis 600 000 elanikku.

Next.svg Pikemalt artiklis Taani-Norra

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

Taani-Rootsi sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taani-Rootsi sõjad

Taani-Rootsi sõjad 17. sajandil tõid Taani kuningriigile kaasa suured territoriaalsed muudatused. Aastatel 1610–1617 toimunud Rootsi-Vene, Ingeri sõja ajal Taani vägede poolt rünnak Lõuna-Rootsi tähtsaima kindluse Kalmari kindluse vastu ja selle mahapõletamine, tingis aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja. Sõja lõpetanud Knäredi rahu tulemusel loovutas Rootsi Taani võimu all olevale Norrale kogu Lapimaa ja Rootsi kaotas väljapääsu merele.

Aastatel 1618–1648 osales Taani Kesk-Euroopas toimunud Kolmekümneaastases sõjas.

Aastatel 1643–1645 toimunud Torstensoni sõja tulemusel pidi aga kuningas Christian IV Brömsebro rahuga loovutama püsivalt Saaremaa ja Ojamaa ning Hallandi 30 aastaks Rootsile.

Aastatel 1655–1660 osales Taani Teises Põhjasõjas ning pärast Esimest Karl Gustavi sõda (1657–1658) pidi Frederik III Roskilde rahuga loovutama Rootsile Skåne, Hallandi, Blekinge ja Bornholmi. Teise Karl Gustavi sõja (1658–1660) järel sai Taani Kuningriik aga Kopenhaageni rahuga Bornholmi jälle tagasi.

Põhjasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Põhjasõda
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721 Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721
Põhjasõja lahingutegevus I etapp (1700–1709) ja II etapp 1710–1721

17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi kuningriik muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri, Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi: Taani maakonnad Skåne, Blekinge ja Hallandi ning Saaremaa ja Ojamaa ning Norra maakonnad Jämtlandi, Härjedaleni, Trondheimi maakonna ja Bohusläni. Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks. Hansa Liit oli oma mõju minetanud.

See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas, sealhulgas Skåne sõjas (16751679).

Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud. Samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist Holstein-Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile. 24. märtsil 1698 sõlmiti Saksi kuurvürsti August II Tugeva Saksi kuurvürstiriigi ja Taani liit.

Augustis 1698 sõlmisid Vene tsaar Peeter I ning Saksi kuurvürst ja Poola kuningas August II Tugev Rootsi-vastases liidu, millega 1699 ühines ka Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel. Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein-Gottorpi hertsogiriigi piirile. Hiljem ühines liiduga Brandenburg.

Sõda algas 1700 Saksimaa kuurvürsti ja Poola kuninga August II Tugeva vägede ootamatu, ilma sõjakuulutuseta rünnakuga Riiale. Kuulnud Riia ründamisest, otsustas Taani kuningas Frederik IV rünnata Rootsi liitlast Holstein-Gottorpi. 11. märtsil kuulutas Taani Rootsile sõja ja Taani väed marssisid Holstein-Gottorpi sisse, vallutades selle Schleswigi-osa. Rootsi kuningas otsustas saata Holsteini 17 000 sõdurit. Ta kuulutas välja mobilisatsiooni. Rootsi sõjavägi ei olnud palgaarmee nagu enamikus teistes maades. Sõdurid elasid rahuajal talupoegadena külades. Ühe üksuse sõdurid elasid ühes külas. See lähendas neid lahingus. Deserteerimine oli Rootsi armees sama hästi kui tundmatu.

William III, kes oli tollal nii Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa kuningas kui ka Hollandi provintside asehaldur, soovis säilitada Põhja-Euroopas rahu ning status quo. Et Taani oli ründaja, asus William Rootsi poolele ning saatis 25 liinilaevast koosneva Inglise-Hollandi eskaadri admiral George Rooke'i juhtimisel Rootsi toetuseks Göteborgi. Rootsil oli sõjalaevastik 38 liinilaeva ja 12 fregatiga, Taanil oli 33 liinilaeva ja 7 fregatti. Julge manöövriga õnnestus Rootsi laevastikul sõita läbi Sundi väiksema faarvaatri, jäädes Sundi kaldal asuvate Taani kindluste suurtükkide laskeulatusest väljapoole. Rootsi laevastik ühines Inglise-Hollandi eskaadriga. Nüüd oli 33 liinilaevaga Taani laevastik vastamisi rohkem kui 60 liinilaevaga, nii et Taani admiral ei julgenud merelahingut pidada.

Nii ei lahkunud Taani sõjalaevad sadamast. Karl XII maabus 23. juulil 1700 koos liitlastega Taani peasaarel Sjællandil Humlebæki lähedal Kopenhaagenist põhja pool ja hõivas sealsed maa-alad. Augustis asuti Kopenhaagenit piirama. Taani kuningas oli katastroofilises olukorras: tema laevastik oli vastamisi palju võimsamaga, pealinna piirati ja armee oli kaugel Holsteinis hertsog Friedrich IV vastu sõdimas.

Pealinna ei vallutatud, sest Frederik IV tunnistas oma kaotust ja soovis alustada rahuläbirääkimisi. 18. augustil sõlmiti Holstein-Gottorpi ja Taani vahel Travendali rahuleping, mille kohaselt taastati status quo (rootslased lahkusid Sjællandist ja taanlased Gottorpist) ning Taani lahkus Rootsi-vastasest koalitsioonist (ta ei tohtinud 9 aasta jooksul Rootsi vaenlasi toetada). Lepingut garanteerisid Inglismaa, Holland, Lüneburg-Celle ja Hannover.

Põhjasõja esimene sõjakäik lõppes kiiresti ja peaaegu veretult. Taani väljus (ajutiselt) sõjast, nii et Rootsil oli üks vastane vähem ja põhivastaseks jäid Venemaa ja Poola-Saksimaa.

Taani liitus Rootsivastase sõjategevusega taas 1709. aastal, 28. juunil 1709 uuendasid Taani ja Saksi oma liidulepingut. Sõtta sekkusid ka teised Euroopa riigid: Hannoveri kuurvürstiriik pretendeeris Bremenile ja Verdenile. Preisimaa tahtis allutada Rootsi alasid Pommerimaal: Szczecinit, Usedomi saart ja Wolini saart. Ka Venemaa ründas Rootsi valdusi Põhja-Saksamaal.

Novembris 1709 hõivasid taanlased 10 000 või 14 000 mehega Skåne. See oli üks raskemaid sõdasid, mida Taani oli pidanud. Kiiresti vallutati ka Blekinge. Kuid kindral Magnus Stenbock lõi 28. veebruaril Helsingborgi lahingus Taani armeed ja sundis selle Rootsist lahkuma. Kopenhaagenis möllas samal ajal katk, millesse suri umbes kolmandik elanikke. Pärast seda keskendusid taanlased Rootsi valdustele Põhja-Saksamaal. Aastal 1711 nurjus taanlaste, saksimaalaste ja venelaste rünnak Stralsundi ja Wismari linnale.

Aastal 1712 püüdis Rootsi veel kord sõjaõnne enda kasuks pöörata. Rootsi väed kindral Magnus Stenbocki juhatusel 16 000 mehega Rügenisse, et Poolasse sisse marssida. Ent Taani laevastik purustas Hiddensee all Rootsi abieskaadri. Siiski lõi Stenbock 20. (9.) detsembril 1712 Gadebuschi lahingus Taani ja Saksimaa ühendatud väeüksust. Viimane kaotas 6000 sõdurit ja pidi põgenema. Jaanuaris 1713 laskis Stenbock Altona linna maha põletada. Pärast seda liikusid rootslased Tönningi kindlusse Holstein-Gottorpis, kus taanlased nad peagi ümber piirasid. Nälja ja haiguste tõttu suri rootslastel 3000 sõdurit, allesjäänud 9000 meest kapituleerusid 16. mail 1713[1].

Juunis 1715 kuulutas Preisimaa Rootsile sõja, rünnates Pommerit ja piirates Stralsundi, kus viibis parajasti Rootsi kuningas Karl XII. 1714. aastal Türgist naasnud kuningas jõudis linnast lahkuda just enne selle langemist vaenlaste kätte. Karl XII naasis 1715 Rootsi ning otsustas 1716 rünnata Taanile kuuluvat Norrat. Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku. Aastal 1717 tegi Taani kaks ebaõnnestunud rünnakut Göteborgi ja Strömstadi juures. Karl ründas 1718 uuesti Norrat ning langes 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.

Aastal 1719 sai uueks Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora ja 1720. aastal Ulrika Eleonora abikaasa Frederik I. 3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liidendati ametlikult Taaniga 1721. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.

Järgnevalt suutis Taani 18. sajandil põhijoontes sõdadest kõrvale hoida. Prantsuse valgustusliikumise mõjul kasvas huvi teaduse vastu. Aastatel 17611767 läkitas Taani kuningas Frederik V Carsten Niebuhri juhtimisel esimese Euroopa teadusliku ekspeditsiooni Siinaile ning Araabia poolsaare lõunaossa. Arenes majandus, viidi läbi talude kruntimine. 17.–18. sajandil sai Taanist koloniaalmaa. Taanile kuulusid kolm saart Kariibi meres (nn Taani Lääne-India 1671–1917; praegu USA Neitsisaared), Trankebar Indias kagurannikul (1620–1845) ning orjakaubanduse tarvis loodud kolooniad Lääne-Aafrikas Ghanas (nn Taani Kullarannik 1658–1850).

19. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani püüdis säilitada oma neutraalsust ka Napoleoni sõdade ajal. Kopenhaageni pommitamine 1801. ja 1807. aastal ning Taani laevastiku röövimine inglaste poolt viisid maa aga sõtta Napoleoni poolel. Sõda lõppes Taanile kaotusega ning 1814. aasta Kieli rahulepinguga oldi sunnitud loovutama Norra Rootsi kuninga võimu alla. Riik oli sisuliselt pankrotis.

19. sajandi esimesel poolel tugevnes nii Taani kui ka Saksa rahvuslus. Sellega seoses tekkisid probleemid Schleswigi (taanipäraselt Slesvig) ning Holsteini (Holsten) hertsogkondade saksakeelse elanikkonnaga. Hertsogkonnad ei kuulunud küll Taani kuningriigi koosseisu, Taani kuningas oli aga ka Schleswigi ja Holsteini hertsog. Järgnes Esimene Schleswigi sõda Preisimaaga 18481851, mis sisuliselt säilitas varasema seisu.

Aastal 1849 võeti vastu esimene Taani põhiseadus, millega maast sai konstitutsiooniline monarhia.

Aastal 1847 valmis KopenhaageniRoskilde raudtee, esimene praegusel Taani alal.

Hilisuusaeg ja lähiajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahendamata Schleswigi küsimus viis Teise Schleswigi sõjani 1864. aastal. Taani vastaseks olid nüüd Preisimaa ning Austria. Sakslastele kaotati nii Schleswig kui ka Holstein.

19. sajandi teisel poolel toimus väga suur areng nii majanduse kui ka kultuuri vallas. Rajati esimesed veevärgid, levis maagaasi kasutamine majapidamistes ja tänavavalgustuses, kasutusse ilmusid esimesed elektrilambid.

Ühiskond muutus liberaalsemaks ning demokraatlikumaks. Aastal 1910 avati Århusis Jüütimaa sünnitusmaja, mis oli mõeldud ainult vallalistele emadele (esimene niisugune oli avatud Kopenhaagenis 1787).

Esimese maailmasõja ajal jäi Taani neutraalseks. 1918. aastal tunnustas Taani Islandit suveräänse riigina. Island lakkas sellega olemast Taani Kuningriigi osa, kuid oli Taaniga endiselt ühendatud personaaluniooniga ühise kuninga (Christian X) all.

1920ndatel ja 1930ndatel oli Niels Bohri (Nobeli auhind 1922) juhitud Teoreetilise Füüsika Instituut Kopenhaagenis üks maailma juhtivaid aatomifüüsika keskusi.

Teises maailmasõjas okupeerisid sakslased 9. aprillil 1940 kogu Taani, vastupanu oli tühine. Järgnes suhteliselt leebe okupatsioon, mille ajal Taani säilitas suure autonoomia. Mõõdukas koostöö okupantidega tegi muu hulgas võimalikuks taani juutide evakueerimise Rootsi 1943 ning taani vangide tagasitoomise saksa vangilaagritest 1945. aasta märtsis-aprillis. Saksa väed Taanis kapituleerusid 5. mail 1945 Briti marssalile Bernard Montgomeryle. Bornholmi hõivasid Nõukogude väed, kes lahkusid saarelt 1946. aasta kevadel.

Aastal 1945 tunnustas Taani Islandi iseseisvust. Saareriik oli kuulutanud ennast iseseisvaks aasta varem.

Aastal 1949 sai Taanist NATO asutajaliige ja 1973 Euroopa Liidu liige.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Peter Wilson. "German armies: war and German politics, 1648–1806", Routledge, 1998. ISBN-13: 978-1857281064.