Kalmari unioon

Allikas: Vikipeedia
Kalmari unioon
13971523
Flag of the Kalmar Union.svg   Erik av Pommern 2000px.png
Kalmari uniooni rekonstrueeritud lipp Pommeri Eriku vapp
Kalmar Union ca. 1500.svg
Kalmari unioon 1500. aasta paiku

Kalmari unioon (taani, rootsi ja norra Kalmarunionen) oli Taani, Rootsi ja Norra kuningriigi vaheline personaalunioon aastail 13971523. Eri aegadel hõlmas unioon Taani, Rootsi, Norra, Soome, Islandi, Gröönimaa, Fääri saared, Orkney, Shetlandi ja teisi alasid.

Kuigi vormiliselt jäid kõik uniooni kuuluvad riigid iseseisvaks, oli domineerivaks jõuks siiski Taani. See põhjustas rahulolematust teistes osapooltes (eelkõige Rootsis) ja viis konfliktideni ning tõi korduvalt kaasa olukorra, kus Rootsi väljus ajutiselt liidust. Rootsi lõplik lahkulöömine unioonist leidis aset 1523. aastal, mil Rootsi kuningaks sai Stockholmi veresauna järel Taani-vastast ülestõusu alustanud aadlimees Gustav Vasa.

Taani ja Norra unioon jäi püsima 1814. aastani, mil Norra liideti Kieli lepinguga Rootsiga.

Uniooni loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Unioonileping 1397. aastast

Kalmari uniooni tekkes mängis võtmepositsiooni Taani kuninganna Margrete I, kes oli Taani kuninga Valdemar IV tütar ja Norra ning Rootsi kuninga Håkon VI abikaasa[1]. 1364. aastal kukutati Håkon VI Rootsi troonilt ja uueks kuningaks sai Mecklenburgi prints Albrecht. 1375. aastal suri Valdemar IV ja Norras viibinud Margrete suundus Taani, et kindlustada enda ja Håkoni 1370. aastal sündinud poja Olufi tõus Taani troonile. Kuningatiitlile pretendeeris ka Margrete õepoeg Mecklenburgi Albrecht (mitte ajada segamini samanimelise Rootsi kuningaga). Mecklenburgi kasvav mõju piirkonnas ja kartus, et Taani võib muutuda analoogselt Rootsiga Mecklenburgi alamaks, tekitasid muret Taani aadlikes. Aadlike ja Hansa Liidu toetusel suutis Margrete mecklenburglased üle mängida ja tagada oma poja nimetamise troonipärijaks[1].

1380. aastal suri Norra kuningas Håkon ja noor Oluf päris ka sealse kuningatrooni[1]. Olufi nooruse tõttu valitses tema eest ema Margrete. Kahe Põhjala kuningriigi tegeliku valitsejana soovis Margrete laiendada oma võimupiire ka Rootsile ning kasutades oma sidemeid sealse aadliga alustas läbirääkimisi Mecklenburgi Albrechti kukutamiseks ja Olufi uueks kuningaks nimetamiseks. 17-aastane Oluf suri aga 1387. aastal, lüües sellega Margrete ja Rootsi aadli plaanid segamini.[2]

Taas kord valitses võimalus, et vabaks jäänud Taani troonile võib saada Mecklenburgi prints, asjaolu mis oli taanlastele vastumeelt. Seetõttu otsustas Taani Riiginõukogu ignoreerida troonipärimise tavasid ja nimetas Margrete regendiks ning andis talle õiguse valida järgmine kuningas. Sama tegi ka Norra Riiginõukogu[2]. Ta lapsendas oma õe Ingeborgi tütrepoja, Pommeri printsi Bogislavi ning andis talle Skandinaaviapärase nime Erik[3]. Margrete lasi Eriku nimetada Norra kuningaks, jäädes tema eestkostjaks viimase täisealiseks saamiseni[4].

Rootsis leidis samal ajal aset konflikt kuningas Albrechti ja aadlike vahel. Albrechti vastased otsustasid Margrete valida Norra ja Taani eeskujul ka Rootsi regendiks ning andes talle õiguse nimetada järgmine kuningas. Aadlikud vandusid Margretele truudust ning andsid tema valdusse enda kontrolli all olevad linnused. Alanud kodusõjas sai Albrechti Mecklenburgi armee 24. veebruaril 1389 Fälköpingi lahingus Taani-Norra-Rootsi ühisvägede käest lüüa ning Albrecht ja tema poeg võeti vangi. Kuigi Mecklenburgi võim Rootsis oli murtud, kulus terve riigi tagasihõivamiseks üle aasta[2].

1396. aastal sai Erik, kes juba oli Norra kuningas, ka Taani ja Rootsi kuningaks[4].

Kolme riigi liit kinnitati 17. juunil 1397 Kalmari lossis sõlmitud Kalmari lepinguga.

Unioon Margrete ja Eriku valitsusajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Margrete I. Detail tema hauamonumendilt Roskilde toomkirikus.

1408. aastal tõi Margrete krooni valdusse Gotlandi.[5][6].

Majandusliku olukorra parandmiseks viidi Margrete valitsusajal uniooni riikides läbi maade reduktsioon, mille käigus võeti tagasi suur hulk varem aadlikele või kirikule kuulunud valdusi. Samuti hakkas ta koguma mitmeid uusi makse ning korraldati rahareform.[6]

1412. aastal suri Margrete ning seni tegelikult kasuema käes olnud võim läks Erikule. Oma võimu kinnistamiseks tegi ta oma valdustes ulatusliku ringreisi, käies isegi Soomes. Peagi tekkisid tal probleemid Rootsi kirikuga, mis polnud rahul juba Margrete eluajal alanud tavaga, mille järgi monarh nimetas ametisse vaimulikke ja kirikuametnikke, selle asemele, et lasta teha seda kirikul. Rootsi aadlikes aga tekitas vastumeelsust Eriku komme nimetada Rootsi riigiametitesse taanlasi ja sakslasi.[7]

Erik pidas oma valitsemisajal pikka ja kurnavat sõda Holsteini hertsogiriigiga, kuid sai Holsteini ja selle liitlaste käest lüüa, ning tõi selle agressiooniga kaasa ka tüli Hansa Liiduga. 1429. aastal kehtestas Erik Öresundi läbivatele mitte-uniooni laevadele väinatolli ning seadis Skåne turgudele piirangud, eesmärgiga piirata Hansa mõjuvõimu. Hansa Liit korraldas seepeale Põhjamaade sadamatele blokaadi. Kõigest sellest häiritud Rootsi majandus ning Eriku sõdadest tingitud kõrged maksud viisid Rootsis peagi suure unioonivastasuseni.[7]

1434. aastal puhkes Rootsis Engelbrekti ülestõus, mis sai nime ülestõusnute juhiks tõusnud väikeaadlik Engelbrekt Engelbrektssoni järgi. Kuigi Engelbrekt mõrvati 1436. aastal, viis ülestõus pikemas perspektiivis Eriku kukutamiseni ja Rootsi lahkulöömiseni unioonist. Peagi puhkes ülestõus ka Norras, sealsete ülestõusnute juhiks oli Amund Sigurdsson.

Kui Taani aadel keeldus tunnistamast Pommeri hertsog Bogisaw IX-t järgmise Taani kuningana, lahkus Erik Taanist ja asus elama Visborgi linnusesse Gotlandil. Eriku käitumise tõttu kukutasid Taani ja Rootsi riiginõukogu ta 1439. aastal mõlema riigi kuningatroonilt ning järgmisel aastal juhtus sama ka Norras.

Unioon Baieri Kristoferi valitsusajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eriku kukutamise järel valis Taani riiginõukogu uueks valitsejaks Eriku õepoja Baieri Kristoferi. 1439 sai ta regendiks ja 1440. aastal kuningaks. Taani Riiginõukogu soovis Kristoferist teha nukuvalitsejat. Ajapikku saavutas ta siiski teatava iseseisvuse. Oma valitsusaja alguses surus ta maha talurahvaülestõusu Funenis ja Jüütimaal.

1442. aasta mais kohtus Kristofer Lödöses aadlikega kõigist kolmest kuningriigis ning ta krooniti seal kuningaks. Seejärel siirdus ta Oslosse ja Trondheimi, et oma staatust kinnitada. Peale seda kui tema Roskilde residents maha põletati, kolis ta Kopenhaagenisse ja tegi sellest Taani pealinna.

Rootsi aadlikud ei suhtunud Kristoferi tema saksa päritolu tõttu hästi ning süüdistasid teda selles, et ta ei takistanud oma onu Erikut mereröövide korraldamisel Gotlandilt.

Kristoferi valitsusajal muudeti Kalmari liidulepingut, millega aadlikud said võimu juurde, samas kui kuningas neid kaotas.

Kristofer suri 1448. aastal

Christian I valitsusaeg ja uniooni ajutine lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Christian I ja tema abikaasa Brandeburgi Dorothea, kes oli varem olnud abielus Baieri Kristoferiga. Christiani vapi väljadel on kujutatud Taani, Rootsi, Norra, vendide, Schleswig-Holsteini ja Oldenburgi vappi.

Kristoferi surma järel pakkus Taani Riiginõukogu trooni esmalt võimsaimale Taani vasallile, Schleswigi hertsog ja Holsteini krahv Adolf VIII-le, kes aga vana ja lastetuna seda positsiooni ei soovinud. Ta soovitas hoopis oma õepoega, Oldenburgi krahv Christianit, kes valitigi 1. septembril 1448 Taani kuningaks. Christian abiellus 1449. aastal eelmise kuninga Kristoferi lese Brandeburgi Dorotheaga.

Rootsis aga olid aga 20. juunil 1448 valinud kuningaks Karl Knutsson (Bonde). Norral tuli valida Rootsi ja Taani kuninga vahel, või valida endale eraldi kuningas. Norra Riiginõukogu jagunes kaheks vastasleeriks. Karl Knutsson krooniti 20. novembril 1449 Trondheimis Norra kuningaks. Rootsi Riiginõukogu, kes soovis vältida sõda Taaniga sundis Karli Christiani kasuks Norra troonist loobuma. 2. augustil 1450 krooniti Christian Norra kuningaks. 29. augustil sõlmiti Bergenis Taani-Norra unioonilepe, millega lepiti kokku, et mõlemat riiki valitseb korraga sama kuningas ja, et tulevased kuningad valitakse senise kuninga seaduslike poegade hulgast.

1457. aasta jaanuaris puhkes unioonimeelse Uppsala peapiiskopi Jöns Bengtssoni (Oxenstierna) juhtimisel ülestõus, mille käigus sunniti Karl Knutsson esmalt Stockholmi ja siis linna lühiajalise piiramise järel Danzigisse pagema. Jöns Bengtssoni eesvõttel kuulutati Taani Christian Rootsi kuningaks.[8]

Jöns Bengtssoni suhted kuningaga aga halvenesid ning Christian lasi peapiiskopi Kopenhaagenisse vangistusse viia. See ajendas Jöns Bengtssoni nõbu Linköpingi piiskop Karl Kettilsoni (Vasa) alustama 1464. aasta jaanuaris ülestõusu. Karl Kettilsoni väed vallutasid mitmeid linnuseid ning veebruaris kuulutati ta Västeråsis Rootsi riigieestseisjaks. Peagi viis ta oma väed Stockholmi piirama, mispeale taanlased rüüstasid Linköpingi piiskopimõisa. Karl lõpetas Stockholmi piiramise, siirdus Dalarnasse, et värvata lisasõdureid ning sai 17. aprillil Harakeris kuninga vägede üle suure võidu. Stockholmi piiramist alustati uuest, kuid kuna Kettil Karlssonil puudus laevastik, mida oli vaja linna merelt blokeerimiseks, otsustati Danzigist tagasi kutsuda endine kuningas Karl Knutsson. Nimelt loodeti, et ta toob endaga kaasa Preisi laevastiku. Augustis saabuski Karl loodetud abiga ning teda tunnustasid kuningana nii piiramisväed kui Stockholmi kodanikud. Ei möödunud aga kaua aega kui puhkes vägivaldne konflikt troonile ennistatud kuninga ning piiskoppide vahel, kes soovisid riigis kõrgemat võimu omada.[9]

Karl Knutsson kukutati taas järgmisel aastal ja saadeti eksiili. Karl Knutsson sai kuningaks veel kolmandatki korda, valitsedes 1467–1470.

Rootsi oli nüüd jagatud selgelt kahte leeri. Uniooni pooldajate hulka kuulusid Upplandi talupojad ja suur osa aadlist (kaasa arvatud Vasad ja Oxenstiernad). Rootsi iseseisvuse pooldajaid juhtis Sten Sture vanem ning tema peamiste toetajate hulka kuulusid Tottid, Possed ja Trolled ning Västergötlandi, Östergötlandi, Smålandi ja Dalarna maakond. Sten Sturega oli liidus ka Bergslageni ninamees Nils Sture. Christian otsustas olukorda ära kasutades Rootsit uniooniga taasühendada ning purjetas oma Taani rüütlitest ning šoti ja saksa palgasõduritest koosnenud väega Stockholmi alla. Seal liitusid temaga Upplandi talupojad ja unioonimeelsete Rootsi aadlike vägi. Christian asus linna piirama, kuid sai 1471. aasta 10. oktoobril Brunkebergi lahingus Sture vägedelt hävitava kaotuse osaliseks ning pidi Rootsis taanduma.[10]

Christiani valitsusajal jäi Norra ilma Orkneyst ja Shetlandist. Nimelt oli Christiani tütar Margrete kihlatud 1468. aastal Šotimaa kuningas James III-ga ja kaasavarana pidi Christian tasuma 60 000 kuldnat. Kuna tal sellist raha ei olnud, pantis ta 50 000 kuldna eest Šotimaale Orkney ning ülejäänud summa tasumiseks Shetlandi.[11]

Unioon Hansu valitsusajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1458. aastal oli Christian lasknud Norra Riiginõukogul oma poja Hansu nimetada Norra troonipärijaks. Hiljem tegi sama ka Rootsi ja Taani Riiginõukogu. Kui Christian 1481. aastal suri, sai Hansust kohe Taani kuningas. Kuigi puudusid teised tõsised pretendendid, otsustas Norra Riiginõukogu aga näidata oma riigi sõltumatust ja ei nimetanud Hansu kuningaks.

13. jaanuaril 1483 peeti Halmstadtis Taani, Rootsi ja Norra esinduste kohtumine, et leppida kokku tingimused Hansu kuningaksvalimiseks. Rootsi saatkond ei ilmunud kohale, kuid Norra ja Taani suutsid kokkuleppele jõuda. Oodati ka, et Rootsi aktsepteerib tingimusi ja valib Hansu kuningaks. 18. mail krooniti Hans Kopenhaagenis Taani ja 20. juulil Trondheimis Norra kuningaks.

Oma valitsusaja esimestel aastatel üritas Hans nõrgestada Rootsi riigieestseisja Sten Sture vanema positsiooni, sõlmides muuhulgas 1493. aastal liidu Moskva suurvürst Ivan III-ga, kes alustas Rootsiga sõda. Kui Rootsi käed olid seotud sõjaga idas, saatis Hans Taani laevastiku Stockholmi alla ja suutis sõjalise jõu ja Sture konkurentide abiga viimase kukutada. Rootsi hõivanud Hans suutiski 1497. aastal uniooni taasühendada.[12]

1500. aastal üritas Hans koos oma venna Frederikiga vallutada Ditmarschenit, mis oli alates Bornövedi lahingust olnud sisuliselt iseseisev talupoegade vabariik. Taani väed said hävitava kaotuse osaliseks ning hoobi sai ka Taani maine. Uudis taanlaste lüüasaamisest ärgitas rootslased taas ülestõusule ning peagi oli suurem osa Rootsit taas Sten Sture juhtimise all. Sture surma järel 1503. aastal valis Riiginõukogu riigieestseisjaks Svante Nilssoni[13], kes oli Sten Sture sugulane. 1509. aasta nõustus Rootsi tunnistama Hansu kuningana, kuid ei lubanud tal siseneda Stockholmi ega teostada uut kroonimist.

Christian II valitsusaeg ja Rootsi lõplik eraldumine unioonist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taani, Norra ja Rootsi vapiga ümbritsetud Christian II. Jan Gossaerti gravüür.

Hans suri 1512. aastal ja Taani ning Norra trooni päris tema 32-aastane poeg Christian II. Taani ja Norra Riiginõukogu tunnistasid Christiani, kes oli varem Norra asekuningana näidanud end väga karmi valitsejana, kuningaks vastumeelselt ning Rootsi Riiginõukogu lükkas uue kuninga nimetamise määramata ajaks edasi.

Christian valmistus vältimatuks sõjaks Rootsiga, kus iseseisvuslased, keda juhtis riigieestseisja Sten Sture noorem olid avalikuks konfliktis peapiiskop Gustav Trolle juhitud taanimeelsete jõududega. Christian viis oma väed Rootsi eesmärgiga vabastada Almarestäketi linnuses sissepiiratud peapiiskop. Christian sai Sture vägede käest Vedila lahingus lüüa ning oli sunnitud Taani taganema.

1518. aastal üritas Christian taaskord Rootsist hõivata, kuid sai Brännkyrka lahingus lüüa.

Kolmanda katse tegi ta 1520. aastal ja seekord kaasnes ka edu. Sten Sture noorem sai 19. jaanuaril Bogesundi lahingus surmavalt haavata ning peatselt tunnustasid Christianit ka Riiginõukogu liikmed. Siiski polnud alistunud kogu Rootsi – Sture lesk Christina Gyllenstierna juhtis südilt vastupanu Stockholmis ning 19. märtsil said taanlased Balundsåsi lahingus lüüa Kesk-Rootsi talupoegade käest. Viimased said siiski 6. aprillil Uppsala lahingus hävitava kaotuse osaliseks. Mais asus saabus kohale ka Taani laevastik ning Stockholmi piirati nii maalt kui merelt. Christina Gyllenstierna alistus 7. septembril ning 1. novembril vandusid Rootsi seisuste esindajad Christianile truudust ning tunnistasid teda päriliku kuningana, kuigi Rootsi seaduste järgi pidi monarh olema valitav.

Stockholmi versaun ja Gustav Vasa tõus Rootsi kuningaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piiskopi hukkamine Stockholmi veresauna ajal.
Next.svg Pikemalt artiklis Stockholmi veresaun
Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi Vabadussõda

4. novembril krooniti Christian kuningaks ning sellele järgnesid kolm päeva kestnud pidustused. 7. novembril aga pidustused peatati ning Christian lasi Gustav Trolle koostatud nimekirja alusel kinni võtta hulga aadlikke, raehärrasid, kodanikke ning vaimulikke ja nad hukata. Välja kaevati ka Sten Sture noorema surnukeha ning põletati tuleriidal. Osad aadlikke, kodanikke ja vaimulikke vangistati ning mitmed aadlinaised saadeti vangipõlve pidama Taani.[14]

1520. aasta lõpul hakkas aadlimees Gustav Eriksson (Vasa), kes oli Sturede sugulane ning kelle isa Erik Johansson (Vasa) oli veresaunas hukatud, Dalarnas talupoegadest väge moodustama. Alanud Rootsi Vabadussõjas saatis Vasa vägesid edu ja nendega liitus aina enam mehi. 1522. aastal asus rootslasi toetama ka Lübeck.[15]

1523. aasta juuni alguses vallutati Stockholm ning 6. juunil valiti Gustav Vasa Strängnäsis Rootsi kuningaks. Seda sündmust peetakse ka uniooni tegelikuks lõpuks. Gustav Vasa kuningakskuulutamise päev nimetati 1983. aastal Rootsi rahvuspühaks.

1. septembril 1524 sõlmiti Malmö rahuleping, mis lõpetas Rootsi Vabadussõja ja millega Taani ja Norra tunnistasid Rootsi sõltumatust.

Christiani kukutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal ajal kõikus Christiani positsioon ka Taanis. Läbi Christiani valitsusja olid tema ja aadli suhted olnud halvad, kuid kuningas oli püüdnud hoida head läbisaamist kirikuga, kasutades viimast vastukaaluks aadlile. Kuningas kaotas aga nüüd ka katoliku kiriku toetuse kuna oli konfiskeerinud indulgentse müünud paavsti legaadi tulud ning lasknud Stockholmi veresaunas hukata kaks piiskopi. Samuti võis läbisaamist halvendada Christiani sümpaatia Saksa humanistide ning luterlike jutlustajate vastu, keda ta kutsus Kopenhaageni Ülikooli. Lisaks tekitasid kõrged maksud, mis olid paljuski tingitud sõjast Rootsiga, riigis üldist rahulolematust.[16]

1522. aasta detsembris algas mäss, mida juhtisid 18 Jüütimaa aadlikku, kellest neli olid piiskopid. Jüütimaa seisused tunnustasid oma valitsejana Christiani lelle Frederiki, kes oli saanud endale ka Lübecki toetuse. Kuigi Kopenhaagen ja Malmö jäid kuningale ustavaks, otsustas Christian 1523. aastal Hollandisse põgeneda.[16]

Kalmari uniooni lõplik lagunemine ja hilisemad personaalunioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kalmari unioon ametlik lõpp leidis aset 1536. aastal, mil Taani Riiginõukogu nimetas ühepoolselt Norra Taani provintsiks. Taani ja Norra jäid personaaluniooni 1814. aastani, mil Taani oli sunnitud Kieli lepingu järgi Norra Rootsile andma. Norra ja Rootsi olid seejärel omakorda personaalunioonis 1905. aastani.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Peterson, lk 15
  2. 2,0 2,1 2,2 Peterson, lk 16
  3. Kung över Nordens tre riken
  4. 4,0 4,1 Carlsson, lk 58–60
  5. Derry, lk 72
  6. 6,0 6,1 Derry, lk 73
  7. 7,0 7,1 Peterson, lk 17
  8. "Nordisk familjebok: Uggleupplagan. 20. Norrsken – Paprocki" lk. 1149–1150
  9. "Nordisk familjebok: Uggleupplagan. 31. Ural – Vertex" lk. 767–768
  10. Peterson, lk 19
  11. Derry, lk 79
  12. Peterson, lk 20
  13. Derry, lk 81
  14. Peterson, lk 21
  15. Peterson, lk 22–30
  16. 16,0 16,1 Derry, lk 85