Põhjamaade seitsmeaastane sõda

Allikas: Vikipeedia
Esimene Põhjasõda
Eric XIV of Sweden.jpg

Erik XIV, Rootsi kuningas 15601568.
Toimumisaeg 15631570
Toimumiskoht Põhja-Euroopa
Tulemus Status quo ante bellum
Osalised
Rootsi kuningriik Taani-Norra
Poola-Leedu/Rzeczpospolita
Lübecki vabalinn
Väejuhid või liidrid
Åke Bengtsson Färla
Henrik Klasson Horn
Christoph von Mecklenburg

Põhjamaade seitsmeaastane sõda (rootsi Nordiska sjuårskriget, taani Den Nordiske Syvårskrig, poola I wojna północna (Esimene Põhjasõda)) oli 15631570 toimunud sõda. Sõja vastaspoolteks olid ühelt poolt liitlased Taani-Norra, Rzeczpospolita ning Lübecki vabalinn ja teiselt poolt Rootsi.

Sõja põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivi sõja lõpul toimunud territoriaalsete muudatuste käigus kannatasid seni Liivimaal valdusi omanud suurriigid: Taani-Norra, Poola kuningriik ning ka Liivi sõja käigus uusi vabamaid kaubandusõigusi saanud Lübecki vabalinn.

  • 1561. aastal Tallinna ning Põhja-Eesti rüütelkonna usaldusvande vastu võtnud Rootsi kuningas omastas sellega ka Taani kuninga Christian III poja hertsog Magnuse poolt omandatud Tallinna piiskopkonna, samuti oli lahendamata Taani kuninga ja Rootsi kuninga vahel tekkinud nn kolmekrooni tüli, milles kolm krooni riigivapil tähistasid Skandinaavia riikide seas ülemvõimu deklareerimist Taani, Norra ja Rootsi riigi valduse üle, samuti oli hõivanud Rootsi laevastik osa Taani sõjalaevastikust;
  • Poola kuningas oli aga kaotanud oma liitlase 1563. aastal, Rootsis Rootsi kuninga Erik XIV venna Soome hertsogi Johan III ja tema abikaasa Katarzyna Jagiellonka vangistamisega ning samuti kandnud isiklikku solvangut oma õe vangistamisega. Johan III, kes valitses Soomet, ei täitnud Rootsi kuninga korraldust asuda tema poolel sõtta Poolaga ning anda valdus Liivimaal asuvate losside üle Rootsi kuninga vägedele, et vältida nende sattumist Liivimaal toimunud Liivi sõja käigus vene vägede kätte. Johan käskis Erik XIV saadikud vangistada ja nõudis Soome aadlikelt usaldusvannet talle isiklikult, pärast Rootsi vägede poolset Abo piiramist Johan III vahistati ja toimetati Stockholmi.
  • Lübecki vabalinn esitas Rootsile pretensioone 1562. aastal, pärast nelipühi Soome lahel Narvast saabunud Lübecki kaupmeeste laevade kinnipidamise ja konfiskeerimise eest Rootsi riigi kasuks. Rootsi kuningas oli konfiskeerimist õigustanud sellega, et Tallinna linna oma kaitse alla võtmisega oli ta ka kohustusnud kaitsma Tallinna laokohaõigusi ning selle alusel ei olnud välismaa kaupmeestel kaubelda teiste linnadega va Tallinnaga.

Põhjamaade seitsmeaastane sõda Eesti-ja Liivimaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1563. aastal määrati Rootsi sõjaväe ülemjuhatajaks Liivimaal Åke Bengtsson Färla[1] ja Eestimaal Henrik Klasson Horn. 1563. aasta puhkes sõda Taani ja Rootsi vahel, rootslased vallutasid Läänemaa ja ka pool Saaremaast, endised Maasilinna foogtkonna alad, septembris vallutasid rootslased kogu Hiiu saare.

1565. aastal vallutasid aga Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed Pärnu ja peagi said taanlased tagasi ka Lihula.

Oluline pööre sõjas toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III.

1569. aastal juulis saabusid Tallinna lahte Taani ja Lübecki ühendatud laevastik ning pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Liitlased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva.

1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusesse Lääne-Eesti, kuid Saaremaa jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahuni.

Vene tsaaririik, kellele Erik XIV oli sõjalise abi eest koguni Põhja-Eestit lubanud, alustas pärast Põhjamaade Seitsmeaastast sõda Rootsiga Vene-Rootsi sõda ehk Kahekümneviieaastane sõda (1570–1595).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mati Laur. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vilhelm Fredrik Palmblad: Biographiskt Lexicon öfver namnkunnige svenska män, 1838, s.330–331