Merkantilism

Allikas: Vikipeedia

Merkantilism (ladina keeles mercantia 'kaubandus') on 15. sajandil Euroopas (Holland, Inglismaa, Prantsusmaa) tekkinud majandusteaduse suund. Merkantilismi peetakse esimeseks rahvusvahelist majandust käsitlevaks teooriaks [1] ning merkantilismi domineerimine rahvusvahelistes suhetes kestis Lääne-Euroopas kuni 18-sajandi viimaste kümnenditeni [2], kuid ta hakkas oma mõjuvõimu kaotama 17.sajandi keskel, mil hakkas levima füsiokratism.

Merkantilistide põhiargument on, et riigile on majanduslikult kasulik võimalik suur eksport ja minimaalne import ning seega tuleb eksportida rohkem kui imporditakse [3]. Merkantilismi pooldajad samastasid rikkuse rahaga ja väitsid, et riigi heaolu sõltub võimalikult suurtest kulla- ja hõbedatagavaradest. Nad taotlesid ekspordi soodustamist ning impordi piiramist kõrgete kaitsetollide abil (protektsionism). Merkantilism peab oluliseks riigi sekkumist majandusse, sest turu isereguleeruv olemus ei ole piisavalt usaldusväärne [4].

Varajased merkantilistid olid näiteks J. Hades (15841656), W. Stafford (15541612). Hilismerkantilistid, sealhulgas Thomas Mun (15711641) ja A. Serra, soovisid soodustada käsitööndusliku tootmise, eriti ekspordi tarbeks toodetava manufaktuuritööstuse arendamist. Peamised merkantilismi täideviijad olid Jean-Baptiste Colbert Prantsusmaal, Elizabeth I Inglismaal ja Peeter I Venemaal.

Merkantilismi periood oli aeg, mil rahvusriikide vahel oli rohkem sõjalisi konflikte kui ühegi teise perioodi ajal ajaloos on olnud. Iga riigi esmane majanduslik eesmärk oli omada piisavalt valuutat, et pidada ülal tugevat sõjaväge, mis kaitseks teiste riikide rünnakute eest ja samal ajal ka vallutaks riigile uusi valdusi [5].

Merkantilismi peamised printsiibid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Riikliku rikkuse aluseks on kulla ja muude väärismetallide sissevool riiki (kuna kuld täitis ka raha (st maksevahendi) funktsiooni);
  2. Väliskaubandust tuleks reguleerida soodustamaks väärismetallide riiki sissevoolu;
  3. Toetada poliitikaid, mis edendasid odava tooraine sissevedu, lisaväärtuse andmist kohalikus tööstuses ning lõpptoodangu väljavedu (eksporti);
  4. Toetada importtolle, mille eesmärgiks on kohalike tootjate kaitsmine ja kulla ning muude väärismetallide väljaveo takistamine;
  5. Toetada poliitikaid, mis suurendaksid rahvastiku juurdekasvu;
  6. Hoida palgad madalal.

Merkantilismi teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige tähtsam otsene merkantilismi tekkepõhjus oli see, et feodaalvaldused asendusid rahvusriikidega [6]. Lisaks põhjustas merkantilismi koloniseerimine. Kolooniad andsid riikidele võimaluse oma varanduse suurendamiseks, sest nende kaudu said riigid juurdepääsu eksklusiivsetele kaupadele (isegi näiteks väärismetallidele), mida oli väga kasulik eksportida [7]. Kui merkantilism 15-sajandi keskel tekkis, määras riigi rikkuse see, kui palju kulda ja hõbedat ta omas. Kuld ja hõbe olid ka valuutad, mida riigid omavahelisel kauplemisel kasutasid. Kui riik tahtis oma kulla ja hõbeda varusid suurendada, pidi ta kaupu eksportima. Importimine aga tähendas seda, et kulla ja hõbeda varud vähenesid. Sellise seisukorra tulemusena tekkiski merkantilism. Riigid tahtsid imporida nii vähe kui võimalik ja selleks määrati imporditavale kaubale tollimaksud ja kvoodid, eksporti aga propageeriti. [8].

Merkantilismi kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud majandusteadlased on hiljem väitnud, et isegi edukas merkantilistlik poliitika ei saa tuua lõppkokkuvõttes kasu, kuna tekitab inflatsiooni. Merkantilismi teooriat on teiste seas kritiseerinud nii Adam Smith, David Hume, John Locke ja David Ricardo.

Adam Smith näiteks väidab oma raamatus "Rahvaste rikkus" ("The Wealth of Nations"), et riigi jõukus ei kasva mitte selle kaudu kui palju kulda ja hõbedat riik omab, vaid selle kaudu kui palju on riigil kapitali ja kui palju kaupu on tal võimalik osta. Sellega pani Adam Smith aluse laissez faire printsiibile.[9]

Merkantilism tänapäeval[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merkantilism on säilinud kuni tänapäevani neo-merkantilismi kujul. Seega võrdsustab neo-merkantilism poliitilise võimu majandusliku võimuga ning majandusliku võimu kaubavahetuse saldo ülejäägiga. Kriitikude kohaselt käituvad ka tänapäeval mitmed riigid merkantilistlike põhimõtete järgi, näiteks on selles süüdistatud Hiinat - väidetavalt hoiab Hiina oma valuutakursi kunstlikult madala võrreldes Ameerika Ühendriikide dollariga, et niiviisi müüa Ameerikasse rohkem kaupu kui ta sealt impordib ning koguda suuri välisvaaluta varusid. [10]

Merkantilismi käsitlevad tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • J. W. Horrocks, "A Short History of Mercantilism" (1925)
  • D. C. Coleman, ed., "Revisions in Mercantilism" (1969)
  • R. B. Ekelund, Jr., and R. D. Tollison, "Mercantilists as a Rent-Seeking Society" (1982)
  • J. C. Miller, "Way of Death: Merchant Capitalism and the Angolan Slave Trade" (1988).


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hill, Charles W. L. 2011. International Business: Competing in the Global Marketplace. New York: McGraw/Irwin
  2. LaHaye, Laura. 2008. The Concise Encyclopedia of Economics. Mercantilsim. http://www.econlib.org/library/Enc/Mercantilism.html, vaadatud 03.01.2012
  3. name="Hill, Charles W. L."
  4. Oatley, Thomas. 2004. International Political Economy: Interests and Institutions in the Global Economy. New York: Pearson Longman
  5. name="LaHaye, Laura"
  6. name="LaHaye, Laura"
  7. Kegley Jr, Charles W. ja Eugene R. Wittkopf. 1993. World Politics: Trend and Transformation. NEw York: St. Martin's Press. p.121; viidatud Cohen 1973 järgi
  8. name="Hill, Charles"
  9. name="Kegley Jr, Charles W. ja Eugene R. Wittkopf"
  10. name="Hill, Charles"