Varakeskaeg

Allikas: Vikipeedia
Euroopa 814. aastal

Varakeskaeg oli Lääne-Euroopas (laiemalt kogu Euroopas ja Vahemere maades) hilisantiigi ja kõrgkeskaja vaheline periood, mis kestis Lääne-Rooma riigi langusest 5. sajandil umbes aastani 1000 või 1050. Varakeskaega on nimetatud ka pimedaks ajaks (ladina saeculum obscurum, inglise Dark Ages), vastandades keskaja "intellektuaalset pimedust" ühelt poolt Vana-Roomale ja teiselt poolt renessansile kui valgustatud ajajärkudele. Esimesena kasutas seda nimetust Itaalia õpetlane Francesco Petrarca 1330. aastatel.

Varakeskaeg kattub osalt hilisantiigiga (umbes 300–600). Varakeskajale järgnevad kõrgkeskaeg ja hiliskeskaeg.

Varakeskaeg on nii üleminekuajana antiikajast keskaega kui ka eraldi ajastuna. Selle algust ja lõppu dateerivad ajaloolased mitmeti. Tõnapäeval ei tõlgendata seda enam pimeda ja tagurlikuna, vaid selles nähakse nii järjepidevust kui ka poliitilisi, kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi, mille mõjud ulatuvad tänapäevani. Sai alguse Euroopa ja Vahemere maade jaotumine kristluse ja islami ning läänekiriku ja idakiriku vahel. Paljud varakeskajal tekkinud riigid panid aluse tänapäevalgi eksisteerivatele riikidele.

Otto III evangeliaarist (Baieri Riiklik Raamatukogu, Clm 4453, fol. 23v-24r): Keiser troonil kahe samba vahel visandatud palee taustal. Tema kõrval seisavad kaks vaimulikku ja kaks ilmalikku seisusteesindajat. Vasakul lähenevad valitsejale paljajalu, rikkalike andidega ja alandliku hoiakuga riigi neli kehastust: Sclavinia, Germania, Gallia ja Roma. (Reichenau koolkonna miniatuur, umbes 1000).

Varakeskaja algus on seotud suure rahvasterändamisega, mille käigus Lääne-Rooma riik 476 hävis. Rooma haldusstruktuurid läänes kadusid aeglaselt, ning Lääne-Rooma alal tekkisid uued riigid. Kõige tähtsamaks neist sai Frangi riik, mille rajasid 5. sajandil Merovingid. Idas kindlustas end Ida-Rooma riik, millel õnnestus 6. sajandil isegi mõned kaotatud alad läänes tagasi vallutada. Suur osa neist aladest läksid siiski varsti jälle kaduma. Pealegi pidi Ida-Rooma (Bütsants) kuni 7. sajandi alguseni võitlema Pärsia Sassaniidide riigiga. 7. ja 8. sajandil muutus araabia vallutuste tagajärjel poliitiline kord Vahemere maades põhjapanevalt. See tähendas lõplikku antiikaja lõppu. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika alad, mis olid olnud Bütsantsi kontrolli all, hõivasid islamuisulised araablased, kes need aegamööda islamiseerisid. Ka Pürenee poolsaar ja Sitsiilia olid pikemat aega islami võimu all.

8. sajandil võtsid Frangi riigis võimu üle Karolingid. Nende võimu all savutas Frangi riik läänes hegemoonia. Sellega oli seotud ka poliitise keskme nihkumine Vahemere maadest Lääne- ja Kesk-Euroopasse ning uus etapp Euroopa "riigikorras". Aastal 800 Lääne keisriks saanud Karl Suure ajal hõlmas Frangi riik läänekristluse tuumikala Põhja-Hispaaniast Reini paremkaldani ja Kesk-Itaaliani. 9. sajandil lagunes Frangi riik Lääne-Frangi riigiks ja Ida-Frangi riik, millest hiljem said Prantsusmaa ja Saksamaa. Ida-Frangi riigis tuli 10. sajandil võimule Saksi dünastia, kes omandas keisritiitli ning pani aluse Saksa-Rooma riigile, mille alla kuulus ka Itaalia kuningriik. Prantsusmaast ja Inglismaast said lõpuks väljakujunenud territooriumiga riigid. Poliitiliselt olid 10. ja 11. sajand Karolingide järglasriikides, Pürenee poolsaarel ja Inglismaal konsolideerumisetapp; jõudis lõpule üleminek kõrgkeskaega. Põhjas algas 8. sajandil 11. sajandini kestev viikingiaeg. Ida-Euroopas tekkisid alates 7. sajandist slaavlaste hõimuliidud ja riigid. Bütsants suutis pärast raskeid kaitsesõdu püsima jääda ning sai 8. ja 9. sajandil üle ka ikonoklasmist. 10. ja 11. sajandil sai Bütsantsist jälle Vahemere maade idaosa suurvõim. Araabia Kalifaati seevastu nõrgestasid korduvad sisekonfliktid. Alates 661. aastast valitsenud Umaijaadide dünastia kukutasid 750 Abbasiidid. Nende võimu all oli Kalifaadis kultuuriline õitseng, kuid riik oli ka sunnitud osa alasid loovutama.

Lääne-Euroopas kujunes varakeskajal välja uus ühiskonnakord, kus juhtivad kihid olid aadel ja kõrgvaimulikkond. Tähtsat osa ettendasid mõisad. Pärast allakäiguaega lõi Lääne-Euroopa kultuur 8. sajandi lõpus ja 9. sajandi alguses Karolingide renessansis tuntavalt õitsele, millele järgnes uus ajutine allakäik. Haridus piirdus ülekaalukalt vaimulikkonnaga. Iseseisev oli kultuuriline areng Bütsantsis ja islamimaades, kus säilitati antiikaja pärandist rohkem kui läänes. Majanduses algas pärast kokkuvarisemist 7. ja 8. sajandil jälle tõus, milles osalesid linnad, kuigi varakeskaeg oli ülekaalukalt agraarne.

Euroopas käis paganlike alade ristiusustamine. See aeglane protsess, mis kestis mõnel pool kõrgkeskajani, laiendas kristlikku kultuuripiirkonda Põhja- ja Ida-Euroopasse. Algselt poliitiliselt ebaoluline paavstlus ja munklus muutusid üha tähtsamaks. Kirikul oli tähtis osa ka kultuuris. 7. sajandi lõpus tekkis uus suur monoteistlik usund islam.

Erinevad käsitlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis 2004. aastal ilmunud 7. klassi ajaloo õpikus on öeldud, et varakeskajaks loetakse ajajärku Lääne-Rooma keisrivõimu langusest 11. sajandini.[1] 2011. aastal ilmunud 7. klassi ajaloo õpikus on varakeskaja perioodina nimetatud 6.-10. sajandit.[2]

Tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varakeskajal jätkusid mõned hilisantiigis alanud suundumused: rahvastiku vähenemine, linnastumise hääbumine ning barbarite sissetungid Euroopasse.

  • järk-järguline feodaalkorra eelduste väljaareng vasallisuhete aluste ja läänimaadena
  • valdavaks sai korrastamata ja järjepidevusetule agraarsusele tuginev naturaalmajandus
  • alguspooles oli säilinud veel süürlaste kaubandus
  • pööratus enesesse, maailmalõpuootus,usaldus kiriku vastu ja abi otsimine vaimulikelt
  • ainsaks teadmiste, ja nendegi vaid traditsioonilises vormis, säilitajateks olid mungad, ümberkirjutajad ja kloostriraamatukogud
  • alguses Rooma riigi lagunemine ja barbarite vallutused tõid kaasa maanteede, nisusüsteemide ja töökodade lagunemise.
  • Euroopas hakkas tehnoloogiline taandareng
  • oskus töödelda kive peaaegu kadus ja seepärast sai puidust põhiline ehitusmaterjal
  • suur osa Euroopa riikidest võttis vastu ristiusu.

Varakeskajale omased arengujooned[muuda | redigeeri lähteteksti]

1) Merovingide aegne kogukondlik maaomand, mis tõi enesega ruraliseerumise ning kaubanduse ja linnaelu hääbumise. Läbi nn süürlaste kaubanduse säilis see siiski mingil määral veel kuni muhameedlaste sissetungini Ibeeria ja seeläbi meresõidu ohustatuks muutumiseni.

2) Frangi riigis toimunud kohaliku maa-aadli areng ja järgnev esiletõus läbi majordoomuste võimu, mis viis Pippinite võimuletulekuni, Karolingide dünastia ja keisrivõimuni. See maaomanikest ratsaväele tuginev arengurida pani aluse läänidel ja üleminekule feodalismi.

3) germaani riikide vägevate huvi alates 6. sajandist kristluse, kloostrielu ja pühaduse vastu, mis viis aadlikristluse tekkeni.

4) Bütsantsi all oleva katoliku kiriku halduse väljaarenemine, mis viis Pippinite najal aadlist sõltuva Kirikuriigi rajamiseni ja Bütsantsiga seotuse ületamiseni.


Areng hõimude liidu rändalalt maa ja rahvani[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varakeskajal oli veel raske rääkida otseses mõttes germaani rahvastest, maadest ja riikidest. Germaanlasi ühendasid enam hõimuliidud kui rahvaks olemine. Enese seotus enam kogukonna kui oma rändalaks, millel esimese dünastia kuningad härjavankris ringi sõitsid, oleva maaga. Merovingide pärulusega seotud Frangi alade poegadele üleandmistes olid esiplaanil veresidemed aga mitte ühtse maa hoidmine. Just kohaliku aadli tõus läbi majordoomuste Pippinite võimuletuleku, Karolingide dünastia rajamine ja benefiitside tekkimine ilmutasid endas üha kasvavat enese sidumist maaga ja selle rahvaga. Vastutuse teket selle kaitsmiseks ja kindlustamiseks. Järjepideva ja korrastatud põlluharimise taastamist. Kõik see tähendas Frangi maa ja rahva sisulist teket. Neist kinnihoidmine kasvas äärmuseks mis tõi lõpuks läbi oma benefiitsidest kinnhoidmise, lootuses neid pärandada, killustumise.

Varakeskaja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud varakeskajale omased suundumused lakkasid või pöördusid perioodi lõpul. 800. aastal võttis Karl Suur Lääne-Euroopas taas kasutusele keisritiitli ning Karolingide impeerium mõjutas suuresti hilisemat Euroopa ühiskondlikku arengut ja ajalugu. Feodaalsüsteemi arenedes pöördus Euroopa tagasi süstemaatilise põllumajanduse juurde, võttes kasutusele uuendusi nagu kolmeväljasüsteem ja raske ader. Suuremas osas Euroopast lakkasid ka barbarite ränded, ehkki Põhja-Euroopa ajalugu kujundasid veel pikka aega viikingite retked.

Varakeskaja lõpetanud kriisi tinginud põhjused

1) Suund benefiitsmajanduse pärandatavaks muutmisele, mis aitas kaasa Frangi riigi lagunemisele ja kokkuvarisemisele 9. sajandil.

2) Paavstluse sattumine aadlike kätte.

3) muhameedlaste, ungarlaste ja viikingite sissetungid, mis ulatusid kuni Rooma linnani.

Seega kaotas 8. sajandil Euroopa muhameedlaste vallutusest päästnud uusaadel ja senine kohalikku haldust taganud kirikuvõim hiliskeskaja lõpuks usaldatavuse ja tõsiseltvõetavuse.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varakeskaja kliima kohta on tehtud erinevaid rekonstruktsioone. Sageli arvatakse, et Suure Rahvasterände ajal (300-700) oli temperatuur keskmisest jahedam, pärssides põllumajandust ja avaldades seeläbi mõju ka Rooma allakäigule. Seda seostatakse klassikalises klimatoloogias tuntud, holotseeni ajal seniajani rütmiliselt toimuva, Bondi sündmusega u 600 eKr. 8.-9. sajandist hakkas temperatuur taas tõusma, saavutades ligikaudse maksimumi 11. sajandil.[3] [4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Keskaeg I osa. Ajaloõpik 7. klassile. Tallinn, 2004. Lk. 9.
  2. Keskaeg. Ajalooõpik 7. klassile, I osa. Tallinn, 2011. Lk. 10.
  3. [1]
  4. Mann, M. E.; Zhang, Z.; Rutherford, S.; Bradley, R. S.; Hughes, M. K.; Shindell, D.; Ammann, C.; Faluvegi, G. et al. (2009). "Global Signatures and Dynamical Origins of the Little Ice Age and Medieval Climate Anomaly". Science 326 (5957): 1256. doi:10.1126/science.1177303. PMID 19965474.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]