Valgustusajastu

Allikas: Vikipeedia

Valgustusajastu (prantsuse keeles siècle des lumières, saksa keeles Zeitalter der Aufklärung, inglise keeles Age of Enlightenment, vene keeles Просвещение) oli ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.

Valgustusajastu nimi pärineb Voltaire'ilt ja Johann Gottfried von Herderilt. Essees Mis on valgustus? ütleb Immanuel Kant, et valgustus on inimkonna vabanemine alaealisusest, s.t autoriteetide eeskoste alt. Sellised autoriteedid olid valgustajate meelest eeskätt riik ja kirik.[1] Kant määratles, nimetatud artiklis, valgustuse kui inimese väljumisena "omasüülisest alaealisusest" ning püüdlust alati ja igas olukorras "mõtelda ise". Valgustusajastule iseloomulikeks peetakse aga ka varasemaid mõtlejaid, nt John Locke, Nicolas Malebranche, Isaac Newton, Charles de Montesquieu jpt.

Valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika iseseisvussõda ja Prantsuse revolutsioon. Suurt mõju avaldas valgustus ka tööstuslikule pöördele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välisviited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Jaan Lahe. Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 3. osa: uusaeg. 31. mai 2013. [1]