Danelaw

Allikas: Vikipeedia
Inglismaa aastal 878. Kollane ja tumedam beež: Inglismaa alad. Heledam beež: Taani või Norra alad. Hall: keltide maad. Roheline: soo või alluuvium

Danelaw [ˈdeɪnˌlɔ] ehk Danelag (inglise keeles ka Danelagh; vanainglise Dena lagu;[1]; taani Danelagen) oli aastatel 865–954 Inglismaa osa, kus kehtisid anglosakside seaduste üle domineerinud taanlaste seadused. Nimi on pärit Anglosaksi kroonikast.

Vanainglise keele sõna Dene ehk 'taanlased' viitab tavaliselt igat tüüpi skandinaavlastele. Kuigi enamus sissetungijatest olid tõepoolest vanapõhja keele idapõhja murret rääkinud taanlased, kuulus nende hulka ka keele läänepõhja murret rääkinud norralasi.[2] Danelaw vastandub läänesaksi õigusele ja Mercia õigusele. Tänapäeva ajaloolased on terminit veidi laiendanud, andes sellele geograafilise tähistuse. Alad, kus Danelaw kehtis, asuvad Inglismaa põhja- ja idaosas.

Danelaw pärineb küll 9. sajandist, mil viikingid oma valdusi laiendasid, kuid selle nimega on seda geograafilist piirkonda esmamainitud 11. sajandil. Kui Skandinaavia rahvaarv ja produktiivsus kasvas, asusid viikingitest võitlejad, kes olid lähedalasuvatel Briti saartel varandust ja kuulsust otsinud, Anglosaksi kroonika järgi "kündma ja endid ülal pidama" (kanne aasta 876 kohta).[3]

"Danelaw" võib tähistada nende õiguslike kokkulepete ja määratluste kogu, mis loodi läänesakside kuninga Alfred Suure ja taanlaste sõjapealiku Guthrumi (ka Guðrum) vahelistes lepingutes, mis pandi kirja pärast viimase kaotust Edingtoni lahingus. Aastal 886 Alfredi ja Guthrumi leping formaliseeriti, määrates kindlaks nende kuningriikide piirid koos klauslitega rahulike suhete kohta inglaste ja viikingite vahel. See kultuuride kokkupõrge mõjutas ka Inglismaal kõneldud keelt ja tekkisid inglise-vanapõhja murded.[4]

Danelaw' ala hõlmas laias laastus 14 krahvkonda (shire): York, Nottingham, Derby, Lincoln, Essex, Cambridge, Suffolk, Norfolk, Northampton, Huntingdon, Bedford, Hertford, Middlesex ja Buckingham.[5][6][7]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Anglosaksi kuningriike ja taanlaste alasid näitav Inglismaa kaart raamatust "Cassell's History of England, Vol. I" (tundmatu autor ja kunstnikud)

Taanlaste rünnakud Briti saarte rannajoonele algasid ligikaudu aastal 800 ja toimusid lainetena. Aastal 865 maabusid taanlased rüüstamise asemel suure sõjaväega idaanglite kuningriigis, eesmärgiga vallutada Inglismaa neli anglosakside kuningriiki. Mitmete Taani pealike sõjaväed olid koondunud ja neid juhtisid legendaarse viikingipealiku Ragnar Lodbroki pojad Halfdan Ragnarsson ja Ivar Ragnarsson.[8] Ühinenud sõjaväge on annaalides nimetatud Suureks paganate armeeks.[9] Pärast rahu tegemist kohaliku idaanglite kuningaga liikus paganate armee edasi põhja. Aastal 867 vallutasid nad Northumbria ja selle pealinna Yorki, alistades nii hiljuti troonilt tõugatud kuninga Osberti kui usurpaator Ælla. Seejärel panid taanlased Northumbria troonile oma marioneti: inglase, kellest sai valitseja nime Ecgberht I all.[10]

Wessexi kuningas Æthelred ja tema vend Alfred viisid oma sõjaväe Nottinghamis viibinud taanlaste vastu, kuid viimased keeldusid oma kindlustusi maha jätmast. Mercia kuningas Burgred leppis seejärel taanlaste juhi Ivariga kokku rahus: taanlastele jäi Nottingham vastutasuks selle eest, et nad jätavad ülejäänud Mercia rahule.

Taanlased jätkasid oma sissetungi Ivar Ragnarssoni juhtimisel 869. aastal, alistades Hoxne küla juures East Anglia kuninga Edmund Märtri ja vallutasid tema kuningriigi.[11] Vennad Æthelred ja Alfred püüdsid taas Ivarit peatada, rünnates taanlasi Readingi juures, kuid nende sõjavägi löödi suurte kaotustega tagasi. Taanlased asusid neid taga ajama ja 7. jaanuaril 871 alistasid Æthelred ja Alfred Ashdowni lahingus omakorda taanlased. Taanlased taandusid Hampshire'i Basingi külla, kus Æthelred neid taas ründas. Seekord võitsid lahingu taanlased ja Ivar suutis lisada sellele võidule märtsikuus järgmise võidu Meretumi lahingus (Marton tänapäevases Wiltshire'i krahvkonnas).

871. aasta 23. aprillil kuningas Æthelred suri ja tema järglaseks Wessexi kuningana sai ta vend Alfred. Tema sõjavägi oli nõrk ja selleks, et taanlastega rahu teha, oli ta sunnitud Ivarile tribuuti maksma. Selle rahu ajal pöördusid taanlased põhja ja ründasid Merciat. See sõjakäik kestis aastani 874 ja selle jooksul suri nii taanlaste pealik Ivar kui ka Mercia juht Burgred. Ivari järglaseks sai Guthrum, kes sõjakäigu Mercia vastu ka lõpule viis. Kümne aastaga saavutasid taanlased kontrolli East Anglia, Northumbria ja Mercia üle ning ainsana jätkas vastupanu Wessex.[12]

Taanlased eesotsas Guthrumiga rikkusid 876. aastal aasta varem sõlmitud rahu, vallutades Warehami ja Exeteri kindlused. Alfred asus taanlasi piirama ja kui taanlaste abiväed tormis kaduma läksid, olid nad sunnitud alistuma. Kaks aastat hiljem ründas Guthrum taas Alfredit, üllatades teda rünnakuga tema Chippenhamis talvituvatele vägedele. Kuningas Alfredi päästis see, et tagantpoolt tema vägede suunas liikunud teine taanlaste sõjavägi suudeti vähemuses oleva väega Cynuiti lahingus hävitada.[13][14] Lahingu asukoha (Cynuit) üle diskuteeritakse ja välja on pakutud selliseid kohti nagu Countisbury mägi Lynmouthi küla lähedal Devoni krahvkonnas, Kenwithi loss Bidefordis Devoni krahvkonnas või Somerseti krahvkonnas Bridgwateri lähedal asuv Cannington.[15] Alfred oli sunnitud end mõnda aega varjama, enne kui ta 878. aasta kevadel sõjaväe kogumiseks ja Edingtoni all Guthrumi ründamiseks naasis. Taanlased alistati ja nad taganesid Chippenhami, mida kuningas Alfred piirama asus ja kus nad peagi alistuma sunniti. Alistumise ühe tingimusena nõudis kuningas Alfred, et Guthrum ristitaks. Tema ristivanemaks sai kuningas Alfred ise.[16]

Taani isevalitsemise kehtestamine[muuda | muuda lähteteksti]

See rahu kestis aastani 884, mil Guthrum taas Wessexit ründas. Alfred alistas järjekordselt Guthrumi ning sõlmitud rahu kodifitseeriti Alfredi ja Guthrumi vahelises lepingus.[17] Leping visandas Danelaw' piirid ja tegi piirkonnas võimalikuks Taani isevalitsemise.[18] Danelaw sümboliseeris Alfredi jaoks võimu kindlustamist ja sellele järgnenud Guthrumi ristiusku pööramine rõhutab selle muudatuse ideoloogilist tähtsust jõudude tasakaalu kohapealt.

Edward Vanem ja tema õde, mercialaste valitsejanna Æthelflæd, vallutasid rea 910. aastatel korraldatud sõjakäikudega Inglismaa keskosas ja East Anglias asunud taanlaste valdused. Mõnel neile alistunud Taani jarlil lubati oma maad endale jätta.[19] Viikingite valitsemisaeg lõppes kui Eirik Verekirves aastal 954 Northumbriast välja aeti.

Taanlaste sisserändelainete põhjused olid komplekssed ja seotud tollase Skandinaavia poliitilise olukorraga. Sealjuures toimus sisseränne ajal, mil viikingitest asustajad jõudsid ka Hebriididele, Orkney saartele, Fääri saartele, Iirimaale, Islandile, Gröönimaale, Prantsusmaale (Normandia), Läänemere idaossa, Venemaale ja Ukrainasse (vt Kiievi-Vene riik).[20]

Knud ja tema järglased[muuda | muuda lähteteksti]

Knud Suure valdused

Taanlased ei loobunud oma Inglismaaga seotud plaanidest. Aastatel 1016–1035 valitses ühendatud Inglise kuningriigi üle Knud Suur. Koos Taani, Norra ja osaga Rootsist moodustas see Knudi Põhjamere impeeriumi. Pärast Knudi surma sai tema järglaseks Inglismaal poeg Harold Jänesjalg. Kui Harold aastal 1040 suri, sai kuningaks Knudi poeg Hardeknud, kes oli ka viimane Inglismaad valitsenud Skandinaavia kuningas. Kuna Hardeknud oli juba ka Taani troonil, ühendas ta seega taas oma isa Põhjamere impeeriumi. Hardeknud suri kahe aasta pärast aastal 1042 ja tema surmast kuni aastani 1066 läks võim Edward Usutunnistaja näol tagasi inglise liinile.

Edward suri 1066. aasta jaanuaris ilma, et temast oleks jäänud maha ilmne troonipärija, ning trooni haaras seejärel enda kätte Inglise aadlik Harold II (tema isa oli Taani päritolu ülik). Sama aasta sügisel juhtisid kaks rivaalitsevat trooninõudlejat väikese vahega kahte järjestikust sissetungi Inglismaale. Esmalt vallutas Norra kuningas Harald Hardråde septembris Yorki, kuid sai Haroldi vägede poolt Yorkshire'is toimunud Stamford Bridge'i lahingus lüüa. Seejärel sai aga Harold ise kolm nädalat hiljem Sussexis peetud Hastingsi lahingus lüüa William Vallutajalt ja detsembris nõustus Harold Berkhamstedis Edgar Æthelingi kuningaks saamisega; Edgar oli viimane anglosaksist kuningas.

Seadustikus figureeris Danelaw veel nii hilja kui 12. sajandi alguses: ligikaudu aastal 1115 koostatud traktaadis "Leges Henrici Primi" viidatakse sellele (koos Wessexi ja Mercia seadustega) kui ühele neist seadustest, mille vahel Inglismaa jagunes.

Taani-Norra konflikt Põhjamerel[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Magnus Hea oli Norra 11. sajandil Knud Suure valitsemise alt vabastanud, nägid sõlmitud rahulepingu tingimused ette, et kui üks kahest kuningast (Norra kuningas Magnus Hea või Taani kuningas Hardeknud) sureb, pärandab ta oma valdused teisele.

Kui Edward Usutunnistaja ühendatud taani-saksi Inglismaa troonile asus, kogusid norralased kõigil Briti saartel asunud Norra kolooniatel põhineva sõjaväe ja ründasid Edwardi valitsemise all olnud Inglismaad. Norralased toetasid seeläbi nii kuningas Magnust kui ka tema venna Harald Hardråde nõuet Inglismaa troonile. Pärast seda, kui Edward Usutunnistaja järel asus Inglismaa troonile Harold II, tungis Hardråde Haroldi venna Tostig Godwinsoni toetusel Northumbriasse, kus ta aga Stamford Bridge'i lahingus lüüa sai (kolm nädalat enne seda kui William Vallutaja Hastingsi lahingus Haroldit võitis).

Kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

800 − taanlaste rünnakulained Briti saarte rannikule.

865 − Taani ründajad alustasid Inglismaa püsivamat asustamist. Vendade Halfdan Ragnarssoni ja Ivar Ragnarssoni juhtimise all olnud taanlased talvitusid East Anglias, kus nad ajutise rahu eest tribuuti nõudsid ja seda ka said. Sealt liikusid nad edasi põhja suunas, rünnates Northumbriat, kus oli parajasti käimas kodusõda troonilt tõugatud kuninga Osberti ja usurpaator Ælla vahel. Taanlased kasutasid kodusõjast tingitud rahutusi Yorki vallutamiseks (mille nad seejärel rüüstasid ja maha põletasid).

867 − pärast Yorki kaotamist moodustasid Osbert ja Ælla taanlaste vastu liidu. Nad korraldasid vasturünnaku, kuid selle käigus tapsid taanlased nad mõlemad ja seadsid Northumbria troonile marionettkuninga. Vastuseks selle eest marssisid taanlaste vastu Wessexi kuningas Æthelred ja tema vend Alfred, kuid taanlased asusid Nottinghamis kindlustuste taga ja neid ei õnnestunud lahingusse meelitada. Rahu tegemiseks loovutas Mercia kuningas Burhred Nottinghami taanlastele vastutasuks selle eest, et viimased ülejäänud Mercia kuningriigi rahule jätavad.

868 − taanlased vallutasid Nottinghami.

869 − Ivar Ragnarsson naasis ja nõudis tribuuti East Anglia kuningalt Edmundilt.

870 − kui kuningas Edmund keeldus, alistas Ivar ta lahingus ning vangistas ta Hoxne'i all, lisades ka East Anglia sissetungijatest taanlaste poolt kontrollitud alade hulka. Kuningas Æthelred ja Alfred ründasid taanlasi Readingi juures, kuid nad löödi suurte kaotustega tagasi. Taanlased asusid neid jälitama.

871 − 7. jaanuaril jäid Æthelred ja Alfred paigale Ashdowni (Berkshire/North Wessex Downs tänapäeva Oxfordshire'is). Seal seejärel aset leidnud lahingu alguses ei suudetud oma telgis palvetavat kuningas Æthelredi leida ja seetõttu juhtis sõjaväe lahingusse tema vend Alfred. Æthelred ja Alfred suutsid taanlased alistada ja viimaste kaotuste hulka kuulus ka viis ülikut (jarli). Taanlased taganesid ja kindlustasid end Basingis (Basingstoke'i lähedal Hampshire'is) ehk vaid 23 kilomeetri kaugusel Readingist. Æthelred ründas taanlaste kindlustusi, kuid ta löödi põgenema. Seejärel said taanlased peagi veel ühe võidu Meretumi all.

Kuningas Æthelred suri 871. aasta 23. aprillil ja Wessexi troonile asus tema vend Alfred. Enne troonile asumist kaalus ta nende lootusetute asjaolude, mida veelgi halvendas teise taanlaste armee jõudmine Euroopast Readingisse, valguses aga tõsiselt troonist loobumist. Kogu järgneva aasta keskendus Alfred väikeste salkadega eraldatud taanlaste rühmade ründamisele. See ettevõtmine kulges tal mõõdukalt edukalt ja tal õnnestus taanlaste vastu väiksemaid võite saada, kuid tema sõjavägi oli siiski lagunemise äärel. Seetõttu maksis Alfred taanlastele vastutasuks rahu pidamise lubaduse eest. Rahu ajal pöördusid taanlased taas põhja poole ja ründasid Merciat. Mercia enda valdusse saamine käis neil kiiresti ja selle käigus vallutasid nad ka Londoni. Mercia kuningas Burgred võitles asjatult kolm aastat Ivar Ragnarsson ja tema taanlastest sissetungijate vastu kuni ta aastal 874 Euroopasse põgenes. Sõjakäigul Mercia vastu Ivar suri ja tema järglaseks sai Guthrum vanem, kelles nähti taanlaste Inglismaa vallutamise püüdluste olulisimat tegelast. Guthrum alistas kiiresti Burgredi ja pani Mercia troonile marionettvalitseja. Taanlased kontrollisid seejärel East Anglia, Northumbria ja Mercia kuningriike ja jätkuvalt osutas vastupanu vaid Wessex.

875 − taanlased asusid Dorsetisse ehk Alfredi valitsetava Wessexi kuningriigi piiresse, kuid Alfred tegi nendega kiiresti rahu.

876 − taanlased murdsid rahu, kui nad vallutasid Warehami kindluse; sellele järgnes sarnane vallutus Exeteris aasta hiljem.

877 − Alfred piiras taanlasi sellal, kui viimased ootasid Skandinaaviast lisavägesid. Taanlaste õnnetuseks sattus abivägedega laevastik tormi kätte ja kaotas rohkem kui 100 laeva. Taanlased olid sunnitud naasma põhja pool asuva Mercia idaossa.

878 − jaanuaris juhtis Guthrum rünnakut Wessexi vastu, proovides vangistada Alfredi ajal, mil ta Chippenhamis talvitus. Veel üks Taanist lähtuv viikingite sõjavägi maabus Walesi lõunaosas ja liikus lõunasse eesmärgiga lõigata läbi Alfredi tee juhul kui ta peaks Guthrumi vägede käest põgenema. Ent see vägi tegi oma liikumises peatuse, et vallutada Countisbury mäel asunud väike Wessexi kõrge ametniku (ealdorman) Odda valduses olnud kindlus. Odda juhitavad saksid aga ründasid taanlasi une pealt ja alistasid endast palju suurema taanlaste väe, päästes sellega Alfredi kahe sõjaväe vahele lõksujäämisest. Alfred oli aga sunnitud kogu ülejäänud talve ja ka kevade end Somerseti soodes varjama, et mitte sattuda kokku ülekaaluka taanlaste väega. Kevadel suutis Alfred sõjaväe kokku koguda ja ta ründas taanlasi Edingtonis, suutes nad alistada ja Chippenhami taganema sundida. Inglased järgnesid neile ja asusid seal Guthrumi juhitud vägesid piirama ning taanlased ei suutnud ilma abivägedeta vastu pidada ja alistusid. Alfred nõudis alistumise tingimusena seda, et Guthrum ristitaks. Guthrum nõustus sellega ja Alfred täitis talitusel tema ristiisa rolli. Guthrum pidas oma sõna ja seadis end (vähemalt mõneks ajaks) sisse East Anglias.

884 − Guthrum ründas Kenti, kuid sai inglaste käest lüüa. See viis Alfredi ja Guthrumi vahel sõlmitud lepinguni, millega määrati kindlaks Danelaw piirid ja millega võimaldati taanlastel piirkonnas ka isevalitsemist.[18]

902 − Essex alistus Wessexi Æthelwaldile (keda viikingid ühena vähestest Wessexi kuningana tunnustasid).

903 − Æthelwald ässitas East Anglia taanlased kokkulepitud rahu rikkuma. Nad rüüstasid küll koos edukalt Merciat, kuid tulemuseks oli Pyrrhose võit: hukkusid nii Æthelwald kui taanlaste kuningas Eohric. See võimaldas Inglismaa kuningas Edward Vanemal oma võimu kindlustada.

911 − inglased alistasid taanlased Tettenhalli lahingus: northumbrialased rüüstasid Merciat, kuid nad püüti Edwardi poolt lõksu ja nad olid sunnitud võitlema.

917 − vastutasuks rahu ja kaitse eest tunnustasid Essexi ja East Anglia kuningriigid Eward Vanemat oma süseräänse ülemisandana. Mercialaste valitsejanna Æthelflæd vallutas samal aastal Derby linna.

918 − Leicesteri linn annab end rahulikult Æthelflædi valitsemise alla. Yorki elanikud tõotasid küll teda endi ülemisandana tunnustada, kuid Æthelflæd suri enne selle teostumist. Tema järglaseks sai ta vend ja seejärel oli kuningas Edwardi valitsemise all nii Mercia kui ka Wessexi kuningriik.

919 − kuningas Ragnvald Sygtryggsson Dublinist vallutab Yorki.

920 − Edwardit tunnustavad oma isanda ja valitsejana: šotlaste kuningas, Rægnold, Eadwulf, inglased, norralased, taanlased ja kõik teised Northumbria elanikud ning Strathclyde'i kuningas ja sealsed waleslased.

954 − kuningas Eirik Verekirves aetakse Northumbriast välja ja tema surm teeb lõpu Yorkist Dublini ja saarteni ulatuva põhjapoolse viikingite kuningriigi loomise võimalikkusele.

1066 − Harald Hardråde maabus oma väega Inglismaal, lootes saada nii kontrolli Yorki üle ja kui ka Inglismaa krooni. Ta alistatakse ja tapetakse Stamford Bridge'i lahingus. Seda sündmust peetakse sageli viikingiaja lõpuks. Samal aastal tõusis Inglismaa troonile William Vallutaja (kes oli ka ise Norra viikingite järeltulija), saades seeläbi Inglismaa esimeseks normannist kuningaks.

1069 − sarnaselt Harald Hardrådega maabus Inglismaal oma sõjaväega Taani kuningas Svend II Estridsen. Pärast seal asunud normannide garnisoni alistamist ja kohalike mässule õhutamist sai ta kontrolli Yorki üle. Kuningas William suutis lõpuks Svendi väed alistada ja laastas seejärel Inglismaa põhjaosa.

1075 − üks Svendi poegi, Knud IV Püha, purjetas Inglismaa poole, et sealset ülestõusu toetada, kuid kuna see oli jõutud maha suruda enne, kui ta kohale jõudis, otsustasid taanlased enne koju tagasi minemist Yorki linna ja seda ümbritsevat ala rüüstata.[21]

1085 − Knud, kes oli nüüd juba kuningas, kavandas selleks aastaks küll suurt sissetungi Inglismaale, kuid kogunenud laevastik ei purjetanud kunagi välja. Pärast seda ei korraldanud taanlased Inglismaale enam ühtegi tõsist sissetungi ega röövretke.[21]

Geograafia[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Danelaw Viis Borough'd
Viis Borough'd ja Midlands 10. sajandi alguses[22]

Danelaw hõlmas umbes Londoni ja Chesteri vahele tõmmatavast mõttelisest joonest põhja poole jäävat ala, välja arvatud Penniinidest idas olev Northumbria osa.

Danelaw' piirides said eriti oluliseks viis kindlustatud linna: Leicester, Nottingham, Derby, Stamford ja Lincoln ehk laias laastus tänapäeva East Midlandsi ala. Need tugipunktid said tuntuks kui "Viis Borough'd" (Five Boroughs). Sõna borough tuleneb vanainglise keele sõnast burh (seotud saksa keele sõnaga Burg ehk loss), mis tähendas mitut majapidamist hõlmavat kindlustatud ja müüriga ümbritsetud tarandikku (kõike väiksematest asulatest kuni kindlustatud linnani). Sõna tähendus on hiljem edasi arenenud.

Õigusmõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Danelaw oli oluline tegur lähedalasuvate anglosakside ja viikingite kogukondade vahelise rahu kehtestamisel. Näiteks sätestas see sageli vaidlusi kaasa toovate küsimuste jaoks ühesugused normid, näiteks kui suurt kahju tuleks maksta (wergild).

Paljud piirkonna erinevad juriidilised mõisted olid ühetaolised: näiteks Danelaw' piirkonnas kasutatud viikingite maade jagamise standard wapentake oli võrdväärne inglaste üksusega hundred. Yorkshire'i idaosas asunud Walkington Woldi hukkamiskoha ja surnuaia kasutamine vihjab sellele, et Danelaw' seadusi kasutati järjepidevalt ka hiljem.[23]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunapoolse Jórvíki kuningriigi toponüümika näitab Taani asustuse kestvat pärandit

Põhja-Inglismaa ja East Midlandsi piirkondades võib jätkuvalt näha selle Skandinaavia asustusperioodi mõjusid ja see on eriti ilmne kohanimedes: sellised kohanimede lõpud nagu -howe, -by ("küla") või -thorp ("väike küla") on vanapõhjakeele päritolu. Üle Inglismaa on märkimisväärne hulk kohtasid nimega Kirby/Kirkby ja mõnes neist on säilinud anglosakside ehitisi[24], sisaldades nii jälgi Skandinaavia päritolust kui varastest kirikuhoonetest.[25] Skandinaavia nimed koos inglise lõpuga -ton on tekitanud palju tüüpilisi hübriidkohanimesid.[26]

Vanapõhja keele idamurre ja vanainglise keel olid sellal teataval määral vastastikku mõistetavad. Nende keelte vaheline kontakt Danelaw' aladel tõi kaasa paljude vanapõhja keele sõnade lisandumise inglise keelde, sh sõna law ise (seadus); aga ka sky ("taevas"), window ("aken") ja asesõnad they ("nemad"), them ("nendele") ja their ("nende").[27] Paljud vanapõhja keele sõnad on tänaseni säilinud Inglismaa põhjaosas kõneldavates murretes.[28][29][30]

Viiest mainitud Danelaw' borough '​st neljast sai hiljem nn krahvkonnalinn – nimelt Leicestershire'i, Lincolnshire'i, Nottinghamshire'i ja Derbyshire'i krahvkonnas. Ent Stamford sellist staatust ei saanud (oletatavalt lähedalasuva autonoomse piirkonna Rutland tõttu).

Geneetiline pärand[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Briti saarte geneetiline ajalugu ja Skandinaavia sisseränne Suurbritanniasse

Aastal 2000 viis professor David Goldsteini juhitud Londoni Ülikooli Kolledži töörühm läbi BBC tellitud Briti saari hõlmava geneetilise uuringu, mida organisatsioon vajas oma saate "Blood of the Vikings" tarbeks. Uuringuga jõuti tulemuseni, et Skandinaavia päritolu sissetungijate asustus Briti saartel oli enamasti sporaadiline, kuid teatud kohtades oli nende kontsentratsioon suurem (nt Orkney saared ja Shetlandi saared).[31]

Selle uuringu tulemustes viidatakse sõnaga viiking vaid Norra päritolu viikingitele, kuna uuringu eesmärk ei olnud geneetiliselt eristada Taani viikingite järeltulijaid ja anglosakside järeltulijaid. See otsus tehti selle põhjal, et viimati mainitud grupid pärinevad osaliselt kattuvatest piirkondadest Euroopa mandriosa Põhjamere rannikul (Jüüti poolsaarest Belgiani) ja eeldati, et nende vahel geneetiliselt vahe tegemine võib olla keeruline.[32]

Aastal 2015 läbi viidud täiendav geneetiline uuring leidis mõningast tõestust sellele, et pärast viikingite asustuse algust elasid kogukonnad kõrvuti ja esimese saja aasta jooksul ei segunenud[33]. Alles seejärel sai neist üks homogeenne geneetiline rühm. Uuring ei leidnud tõendeid selle kohta, et viikingite geene oleks populatsiooni sattunud varasemate rüüsteperioodide jooksul. Seega järeldati, et rüüstajad ei vägistanud või vähemalt ei sündinud selliste tegude tagajärjel lapsi.

Arheoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Suuri Danelaw' perioodi kohta tunnistusi andvaid arheoloogilisi leiukohti on vähe. Neist kõige kuulsam koht asub Yorki lähedal. Teine Danelaw' leiukoht on tuhastuskoht Heath Woodi juures (Ingleby küla, Derbyshire).

Arheoloogilised leiud ei kinnita, et sel ajalooliselt määratletud alal oleks olnud tegelik kindel demograafiline või kaubanduslik piir. Sellel võib olla mitu põhjust: esemeid on valesti määratletud (anglosaksidele või skandinaavlastele kuuluvana), piirkondade vahel võis olla märkimisväärne elanikkonna liikumine või lihtsalt fakt, et pärast lepingute sõlmimist neid kas ühe- või kahepoolselt ignoreeriti.

Nottinghamshire'is tänase Sherwoodi metsa aladel asunud Thynghowe oli Danelaw oluline kohtumispaik. Sõnaosa "howe" viitab sageli eelajaloolisele tumulusele ja see tuleb vanapõhja keele sõnast haugr, mis tähendab küngast.[34] Thynghowe'i taasavastasid Lynda Mallett, Stuart Reddish ja John Wood: kohta kaasaegsetele kaartidele märgitud ei olnud ja see oli unustusehõlma vajunud kuni kohalikud ajalooentusiastid oma avastused tegid. Asjatundjad arvavad, et kesk vanasid tammesid asuv taasavastatud koht, mis asub Sherwoodi metsa selles osas, mida tuntakse nimega Birklands, võib anda uut teavet ka anglosakside muistsete kuningriikide Mercia ja Northumbria piiride kohta. Pärandifond English Heritage inspekteeris asukohta ja leidis selle riikliku harulduse olevat. Thynghowe[35] oli koht, kuhu inimesed tulid vaidlusi ja probleeme lahendama. Kuigi tegemist on vanapõhja keele sõnaga, võib leiukoht olla veelgi vanem ja pärineda ehk isegi pronksiajast.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ M. Pons-Sanz (2007). Norse-derived Vocabulary in late Old English Texts: Wulfstan's Works. A Case Study. Amsterdam P.O. Box 36224: John Benjamins Publishing Company. Lk 71. ISBN 8-7767-4196-6.{{cite book}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  2. ↑ Lass, Roger. "Old English: A Historical Linguistic Companion", p.187, n.12. Cambridge University Press, 1994.
  3. ↑ Tsitaat Richard Hall'i tööst "Viking Age Archaeology" (series Shire Archaeology), 2010:22; Gwyn Jones "A History of the Vikings". Revised ed. Oxford: Oxford University Press, 1984:221.
  4. ↑ "Danelaw Heritage". www.viking.no. Vaadatud 25.09.2014.{{cite web}}: CS1 hooldus: url-olek (link)
  5. ↑ K. Holman. "The Northern Conquest: Vikings in Britain and Ireland", p. 157.
  6. ↑ S. Thomason, T. Kaufman. "Language Contact, Creolization, and Genetic Linguistics". p. 362.
  7. ↑ The Blackwell Encyclopedia of Anglo-Saxon England, ed. Michael Lapidge (2008), p. 136.
  8. ↑ Sawyer. "The Oxford Illustrated History of the Vikings". pp. 52–55
  9. ↑ Anglosaksi kroonika, 865. Tõlge inglise keelde. Project Gutenberg. Vaadatud 16.01.2013.
  10. ↑ Flores Historiarum: Rogeri de Wendover. Chronica sive flores historiarum. p. 298-9. Toim. H. Coxe, Rolls Series, 84 (4 vols, 1841–42).
  11. ↑ Haywood, John. "The Penguin Historical Atlas of the Vikings". Penguin Books. 1995. p.62.
  12. ↑ Carr, Michael. "Alfred the Great Strikes Back", p. 65. Military History Journal. Juuni 2001.
  13. ↑ Abels, Richard (1998). Alfred the Great: War, Kingship and Culture in Anglo-Saxon England. Abingdon: Routledge. Lk 153–154. ISBN 0-5820-4047-7.
  14. ↑ Anglosaksi kroonika, 878. Tõlge inglise keelde. Project Gutenberg. Vaadatud 09.06.2014.
  15. ↑ Kendrick, T.D. (1930). A History of the Vikings. New York: Charles Scribner's Sons. Lk 238.
  16. ↑ Hadley, D. M. "The Northern Danelaw: Its Social Structure, c. 800–1100". Leicester University Press. 2000. p. 310.
  17. ↑ "The Kalender of Abbot Samson of Bury St. Edmunds", toim. R.H.C. Davis, Camden 3rd ser., 84 (1954), xlv–xlvi.
  18. ↑ 18,0 18,1 Attenborough, F.L. Tr., toim (1922). The laws of the earliest English kings. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 96–101. Vaadatud 31.07.2013.
  19. ↑ Lesley Abrams. "Edward the Elder's Danelaw". N. J. Higham & D. H. Hill toim. teoses "Edward the Elder 899–924". Routledge, 2001. pp. 138–39
  20. ↑ The Viking expansion.
  21. ↑ 21,0 21,1 Sawyer, Peter (2001). The Oxford Illustrated History of the Vikings (3rd ed.). Oxford: OUP. Lk 17–18. ISBN 0-19-285434-8.
  22. ↑ Falkus & Gillingham ja Hill
  23. ↑ J.L. Buckberry & D.M. Hadley. "An Anglo-Saxon Execution Cemetery at Walkington Wold, Yorkshire". Oxford Journal of Archaeology. 26(3) 2007. p. 325.
  24. ↑ Taylor, H.M. & Taylor, Joan. "Anglo-Saxon Architecture". Cambridge, 1965.
  25. ↑ Biddulph, Joseph. "Old Danish of the Old Danelaw". Pontypridd, 2003. ISBN 978-1-897999-48-6.
  26. ↑ Richard Hall'i järgi "Grimstoni hübriidid". "Viking Age Archaeology" (sarjast Shire Archaeology), 2010:22.
  27. ↑ Henry Loyn. "The Vikings in Britain". Cambridge: Blackwell Publishers, 1995. p. 85.
  28. ↑ Joan Beal. "English Dialects in the North of England: Morphology and Syntax" raamatus "A Handbook of Varieties of English" vol. 2, toim. Bernd Kortmann et al. New York: Martin De Gruyter, 2004. p. 137.
  29. ↑ Katie Wales. "Northern English: A Social and Cultural History". Cambridge: Cambridge University Press, 2006. p. 55.
  30. ↑ G.H. Cowling. "The Dialect of Hackness:Northeast Yorkshire". Cambridge: Cambridge University Press, 1915, xxi–xxii.
  31. ↑ "ENGLAND | Viking blood still flowing". BBC News. 03.12.2001. Vaadatud 23.04.2010.
  32. ↑ "Blood of the Vikings". Genetic Archaeology. 2014. Vaadatud 07.08.2014.
  33. ↑ http://www.bbc.co.uk/news/science-environment-31905764
  34. ↑ Stahl, Anke-Beate. "Guide to Scandinavian origins of place names in Britain" (PDF). Ordnance Survey.
  35. ↑ "Detailed Result: THYNGHOWE". Pastscape. 22.11.2007. Vaadatud 23.04.2010.

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

  • Frank M. Stenton. "Types of Manorial Structure in the Northern Danelaw". London, 1910.
  • "The Anglo-Saxon Chronicles", Tiger Books International. Tõlkinud ja järjestanud Anne Savage, 1995.
  • Lynda Mallett, Stuart Reddish, John Baker, Stuart Brookes ja Andy Gaunt. "Community archaeology at Thynghowe, Birklands, Sherwood Forest". Transactions of the Thoroton Society of Nottinghamshire, Volume 116, 2012.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Danelaw&oldid=6393040"