Saksa okupatsioon Taanis

Allikas: Vikipeedia
Schalburgi vabakorpuse (taanlaste Relva-SS üksus) peakorter Kopenhaagenis.

Saksa okupatsioon Taanis algas operatsiooniga "Weserübung" 9. aprillil 1940 ning kestis kuni sakslaste kapituleerumisega Lääneliitlastele 5. mail 1945. Erinevalt teistest riikidest, mis langesid Saksamaa okupatsiooni alla Teise maailmasõja sündmuste käigus, säilitasid taanlased oma ametkondade tavapärase töö kuni 1943. aastani. Esialgu jäid ametisse nii Taani kuningas Christian X kui ka Taani valitsus. Riik tervikuna laveeris demokraatia ja totalitarismi vahel, kuniks Saksa ametivõimud saatsid Taanis toimuvate streikide ja sabotaažiaktide tõttu 1943. aasta augustis valitsuse laiali.

Sissetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Jüütimaa lõunapoolses piirkonnas elasid valdavalt sakslased, ja et territoorium oli saadud Esimese maailmasõja järel sõlmitud Versailles' lepingust, ei kiirustanud Saksamaa seda enesele nõudma sarnaselt Danzigile või Klaipedale. Taani okupeerimise vajaduse tingis brittide võimalik invasioon Norrasse.

Mõned Taani sõdurid 9. aprilli hommikul, kui natsid hõivasid Taani 1940. aastal. Kaks nendest meestest tapeti hiljem samal päeval.

9. aprillil 1940 kell 4:15 varahommikul ületasid Saksa regulaarväed Taani riigipiiri, rikkudes sellega mittekallaletungilepingut, mis oli sõlmitud 1939. aastal. Sakslased ei kohanud taanlaste poolt kuigi tugevat vastupanu, kõige ägedamaid lahinguid peeti Kuningliku Ihukaitsega ("Den Kongelige Livgarde") Kopenhaagenis ja Lõuna-Jüütimaal. Samal ajal visati Saksamaa lennukitelt alla kuulsaid lendlehti "OPROP!", mis kutsusid taanlasi üles vastupanu mitte osutama. Propagandalehtedes selgitati, et Saksamaa hõivab Taani kaitsmaks viimast prantslaste ja brittide eest.

Kuigi Taani luure ja Taanimaa saadik Herluf Zahle hoiatasid Saksamaa peatse sissetungi eest aprillis 1940, ei võtnud Taani valitsus selles osas midagi ette. Kui rünnak oli alanud, polnud enam piisavalt aega end sakslaste eest kaitsta. Taani valitsus kapituleerus mõne tunni järel pärast invasiooni. Selleks ajaks oli hukkunud 16 Taani sõdurit.

Island, Fääri saared ja Gröönimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

1918. aastast kuni 1944. aastani oli Island ja Fääri saared Taanile formaalselt alluv kuid faktiliselt autonoomsed piirkonnad. Islandi ja Fääri saarte riigipea oli Taani kuningas. Teise maailmasõja ajal okupeerisid britid nii Fääri saared kui ka Islandi, ennetamaks nende maa-alade hõivamist natside poolt. Pärast Teist maailmasõda Island iseseisvus, Fääri saared jätkasid Taani autonoomse piirkonnana.

Gröönimaa sõlmis aprillis 1941 leppe Ameerika Ühendriikidega kokkuleppe lubamaks viimastel kaitsta neid Saksamaa eest. Ameeriklaste okupatsioon Gröönimaal kestis kuni 1945. aastani. Samal ajal elavnes kahe piirkonna vahel elav kaubavahetus.

Taani Saksa protektoraadina 1940–1943[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erik Scavenius (Taani peaminister 1942–43) koos Werner Bestiga, kes oli Saksamaa täievoliline esindaja Taanis.

Telegrammikriis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Telegrammikriis

1942. aastal saatis Adolf Hitler pika ning meelitava telegrammi Taani kuningale Christian X-le. Kuninga vastus viimasele oli äärmiselt lakooniline, mis ajas Hitleri sedavõrd raevu, et ta kutsus tagasi Saksamaa saadiku Taanist ja omakorda saatis välja Taani saadiku Saksamaalt. Suhted kahe riigi vahel halvenesid olulisel määral. Kõik Taani järelejäänud relvajõud saadeti Jüütimaalt välja.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]