Ojamaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Rootsi saarest; küla kohta Virumaal vaata artiklit Ojamaa küla; jõe kohta vaata artiklit Ojamaa jõgi

Ojamaa (rootsi Gotland) on Läänemere suurim saar, kui mitte arvestada osaliselt Läänemere piirile jäävat Sjællandit.

Ojamaa pindala on 2994 km². Saare suurim linn ja halduskeskus on läänekaldal asuv kunagine hansalinn Visby. Ojamaal elab ligi 60 000 inimest, neist umbes 22 600 Visbys. Saare elanike põhiline sissetulek tuleb turismist ja põllumajandusest. Ojamaa kuulub Rootsile.

Landsati sateliitfoto
Ojamaa kaart

Regiooni (Götaland) peetakse gootide päritolupaigaks. Ojamaa moodustab eraldiseisva lääni.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saar on götalaste koduks. Seda on seostatud ka gootidega, nimelt on Ojamaad peetud nende väljarännukohaks. Ojamaa minevikust jutustavad saagad väidavad, et saar alistus 9. sajandil vabatahtlikult svealaste (hiljem Rootsi) kuningale.

Keskajal oli Ojamaa tähtis kaubanduskeskus ning Visby oli 13. sajandil tähtsaimaks hansalinnaks Läänemerel. Visby linna ja saart valitseti eraldi ning konfliktide tõttu saksa kaupmeeste ning talupoegade vahel toimus kodusõda, mille pidi 1288.a. maha suruma Rootsi kuningas Magnus I. 1361. aastal vallutas saare Taani kuningas Valdemar Atterdag ning et Rootsi keskvõim oli järgnevalt nõrk ja Taani tõusis 14. sajandi lõpul võimsaimaks Läänemere riigiks, jäi see ligi kolmeks sajandiks Rootsi võimu alt välja. Saar okupeeriti 1394. aastal vitaalivendade poolt. Nad seadsid üles kaitselinnuse Visbysse. Saksa ordu armee vallutas Ojamaa aastal 1398, nad hävitasid Visby ning ajasid vitaalivennad saarelt välja. Landstingi võim taastati peale saare okupeerimist Saksa ordu poolt. Saar müüdi 1409. aastal Taani kuninganna Margretele ja sellest sai lõplikult Taani osa. 1440. aastatel valitses seda Erik Pommerist, kes oli Taani, Rootsi ja Norra troonilt kukutatud. Alles peale 1449. aastat sai Taani saare tagasi. Hilisel keskajal kuulusid kohalikku valitsusse (tingi) kaksteist talupoegade esindajat, maaomanikku või asukat.

1523. aastal, kui Taani kuningas Christian II kukutati, jäi Ojamaa temale ustavaks jäänud admirali Søren Norby võimu alla. Alles 1525. aastal suutsid Rootsi kuninga Gustav Vasa ja Taaniga liidus olevad hansalinna lübecklaste väed saare vallutada. Visby linnus jäi aga endiselt Norby kätte. Taani kuninga liitlaseks hakanud Søren Norby ja tema piraatidele anti lääniks Blekinge, Skandinaavia poolsaare lõunarannikul, Taani kuninga valdustes. Alles 1527. aastal sai kuningas Frederik I saare enda võimu alla, ning Norby põgenes Moskooviasse, kus ta aga samuti vangistati 2 aastaks Moskva suurvürsti juures.

Pärast 1645. aastal sõlmitud Brömsebro lepingut läks Ojamaa Rootsi võimu alla. 16751679 okupeerisid saart aga taas taanlased, kuid pidid pärast Skåne sõda sealt siiski taas lahkuma, hävitades Visby kindlustused. Põhjasõja ja Vene-Rootsi sõja ajal rüüstasid saart venelased. Pärast 1809. aastat valitseb saarel rahuaeg.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lärbro kirik
Raudkirves Ojamaalt

Visby linn on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Visbyt ümbritseb ringmüür, mis pärineb Hansa Liidu aegadest.

Ojamaa asukad rääkisid traditsiooniliselt oma keelt, gutni keelt. Tänaseks on nad võtnud kasutusele ühe rootsi keele murde, mida tuntakse kui Gotländska. 13. sajandil kirjutati üles saare seadused (Guta lagh). Ka see oli kirjutatud gutni keeles.

Ojamaa on tuntud oma 94 keskaegse kiriku poolest, millest enamus on taastatud ning kasutuses. Kirikud on gooti ja romaani stiilis. Esimesed ehitati aastatel 11501250, teised aga 12501400. Vanim kirikumaal pärineb 12. sajandist.

Ojamaal mängitakse traditsioonilisi oskusmänge kubb, pärk ja varpa. Need mängud on nn Gutniska Lekari osaks, millega tegeletakse suvekuudel ja eriti jaanipäeval. Mõningad neist on levinud ka Ameerika Ühendriikides.

Heraldika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ojamaa sai endale vapi aastal 1560, Taani võimu ajal.

Mitteametlik lipp kujutab Skandinaavia risti.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gutalaste saaga. Tlk Anu Saluäär. Akadeemia nr 1, lk 70–76. 2002

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

57.4991666718.50944444