Nordalbingien

Allikas: Vikipeedia
Saksimaa umbes aastal 1000 Nordalbingieni ja Taani margiga põhjas, 1886. aasta kaart

Nordalbingien (ladina Nordalbingia) oli üks neljast keskaegse Saksimaa hertsogkonna halduspiirkonnast, teised olid Engern, Ostfaal ja Vestfaal. Piirkonna nimi põhineb Elbe jõe ladina nimel Alba ning viitab piirkonnale, mis peamiselt paiknes Elbe alamjooksust põhja pool; vastab jämedalt tänapäeva Holsteini piirkonnale. Paiknedes praeguse Põhja-Saksamaa territooriumil, oli see varaseim tuntud sakside asuala.

Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt Bremeni Adami 1076. aasta kroonikale Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum koosnes Nordalbingien kolmest hõimualast (gau):

Nordalbingieni hõimud olid liidus saksidega, kes asusid Land Hadelnis (Haduloha) Elbest lõuna pool. Idas moodustas Limes Saxoniae, ligipääsmatu ala Elbe ja tänapäeva Läänemereäärse Kieli lahe vahel, loodusliku piiri Wagria maadega, mida asustasid slaavi hõimud obotriidid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 772 alustas frankide valitseja Karl Suur sõda saksidega, et vallutada maad Põhja-Saksa tasandikul. Annales regni Francorum järgi keeldus Vestfaali aadlik Widukind ilmumast 777. aasta Riigipäevale Paderbornis ja põgenes üle Elbe Nordalbingieni (või võibolla edasi Taani kuninga Sigfredi õukonda). Isegi pärast Widukindi alistamist ja ristiusustamist aastal 785 jäid Nordalbingieni hõimud tõrksaks, kuni nad aastal 798 Bornhövedi lahingus frankide ja obotriitie ühendvägedega lõplikult alistati. Saksid kaotasid 4000 meest, 10 000 sakside perekonda küüditati Karolingide impeeriumi teistesse piirkondadesse.

Alad Elbest põhja pool anti algul obotriitidele, samas Land Hadeln liidendati kohe. Siiski tungisid Nordalbingieni varsti taanlased ja alles Karl Suure poja Karl Noorema sissetung aastal 808 surus nad tagasi üle Eideri jõe. Järgmisel aastal püstitas keiser tänapäeva Itzehoe lähistele Esesfeldi kantsi ja kogu piirkond liidendati Frangi riigiga. Selleks, et kuningas Sigfredi järeltulija Godfredi juhitavale sissetungile vastu seista, rajasid frangid tõenäoliselt Taani margi, mis ulatus Eideri jõelt Danevirke kindlustusteni põhjas. Pärast kuningas Godfredi tapmist sõlmis tema järeltulija Hemming aastal 811 Karl Suurega Heiligeni rahu, pärast mida tähistas piiri Taani ja Frangi riigi vahel Eideri jõgi. Siiski jätkusid tülid mõlema poole vahel rohkem kui sajandi, kuni Ida-Frangi kuningas Heinrich Linnupüüdja alistas aastal 934 lõpuks kuningas Gnupa taani väed Hedebys.

Pärast Karl Suure surma aastal 814 anti Nordalbingieni saksidele armu ja nende maad tagastati neile obotriitidelt. Mitme allika kohaselt kavatses keiser luua Nordalbingieni piiskopkonna eesotsas preester Heridagiga. See plaan jäi katki pärast Heridagi surma ja piirkond omistati keiser Ludwig Vaga valitsemise ajal Bremeni ja Verdeni piiskopkondadele, kui Ansgar nimetati Hamburgi peapiiskopiks aastal 831.