Norra ajalugu

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib Norra ajaloost.

Esimesed norralased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunagised norralaste esiisad olid sattunud praegusele Norra alale põhjapõtrade küttimise käigus(umbes 10 000 aastat tagasi, siis kui mandrijää taandus Skandinaaviast). Kõige esimesi inimtegevuse jälgi on leitud Østfoldi maakonna kaguosast, Rootsi piiri lähedusest. Puudub kindel teave kust tulenevad norralaste esivanemad või mis teed pidi nad sinna on sattunud, kuid kindel on see, et see läbis Østfoldi. Sealsetest asundustest leitud esemed on sarnased leidudega Lõuna-Rootsist ja Taanist.

Kiviaeg (kuni 1800 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra kiviaeg

Arvatakse, et Norra esmaasustus pärineb ajast umbes 10 500 eKr. Sel ajal oli Norra läänerannik juba jäävaba. Vanim teadaolev asulakoht on Hordalandis Øygardeni vallas Blomvågis. Sealsed esemed on dateeritud aega 10 500 eKr.

Rennesøylt leitud kivitööriistad dateeritakse aega 10 000 eKr. Tolleaegsed tööriistad on enamasti tulekivist. Asustus ei olnud paikne.

Vanimad inimese jäljed praeguse Norra alalt on leitud Aukra vallast ning neid dateeritakse aega umbes 9200 eKr. Selle 11 000 aasta taguse asulakoha leidsid Trondheimi Teadusmuuseumi (Vitenskapsmuseet) arheoloogid. Esmaasukad olid tõenäoliselt pärit Doggerlandist (Põhjameremaalt).

Norra paleoliitikumi kultuuride seas on Fosna kultuur, Komsa kultuur ja Nøstveti kultuur. Umbes 9000 eKr sai alguse Fosna kompleks (kuhu arvatakse Norra vanimad kultuurid), mis kestis umbes 4500. aastani eKr. Ta on saanud nime Fosna leiukoha järgi Kristiansundi lähedal. Rööbiti tekkis Põhja-Norras Komsa kultuur mis on saanud nime Komsafjelli leiukoha järgi Alta lähedal.

Umbes samal ajal algavad ka kaljujoonised. Neist on näha, et varakult hakati kasutama paate.

Hilismesoliitikumis, umbes 7500 eKr ilmusid diabaasist kirved. Umbes 7000 eKr algas umbes 3000 aastat kestnud soe aeg, mis nihutas metsapiiri põhja poole, nii et kütidki pidid rändama põhja poole. Sellest piirkonnast on teada üle 1000 asulakoha ajast enne 4000. aastat eKr. Paistab, et rannikul jäädi paikseks. Põlluharimine algas kagus umbes 4000 eKr. Sellest ajast pärinevat nöörkeraamika ja lehterpeekrite kultuuri killud. Ühe vaieldava teooria järgi oli tegu sisserännuga idast üle Valge mere ja Koola poolsaare Finnmarki.

Ajast 5000 eKr on Varangerfjordi kaldalt leitud kammkeraamikat.

Alates 3300. aastast eKr on Lõuna-Norrast teada megaliithauad. Algas sotsiaalne kihistumine. Lõuna-Norras levis võitluskirveste kultuur. Kaljujoonistel asendusid jahistseenid põllumajanduse stseenidega. Aga 2500. aasta paiku eKr paistab põllumajandus süstemaatiliselt jälle kaduvat.

Neoliitikumis (4000 eKr – 1800 eKr) rändas sisse uus rahvas, keda hüütakse steinøksfolket. Tolleaegsetel kaljujoonistel on küttimise ja kalade motiivid, nii et jaht ja kalapüük pidid olema endiselt tähtsad elatusallikad. Sellest ajast on leitud megaliithaud Østfoldis.

Pronksiaeg (1800–400 eKr)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hauaküngas Karmøy vallas
Next.svg Pikemalt artiklis Norra pronksiaeg

Ajast umbes 2000 eKr on leitud esimesed pronksesemed. Pronksiaja alguseks Norras loetakse 1800 eKr.

Norra pronksiaeg jagatakse kaheks faasiks:

  • vanem pronksisaeg (1800–1100 eKr)
  • noorem pronksiaeg (1100–500 eKr)

Pronksiajal oli ühiskond organiseeritum ja kihistunum kui kiviajal. Ilmus pealike klass, kellel olid sidemed Lõuna-Skandinaaviaga.

Asustus muutus paiksemaks ja võeti kasutusele hobune ja ader. Elati pikkmajades. Maeti suurtesse hauaküngastesse.

Jätkati kivitööriistade kasutamist, kuid aristokraatia kasutas üha enam pronksesemeid staatusesümbolitena. Leidude tuumala on edelas ja võib pidada kindlaks sidet Jüütimaaga. Põllumajandus levib jälle. Nüüd saab tõestada ka kaugeid kaubandussidemeid. Need lõpevad aga reeglina idarannikul, nimelt Oslo fjordis ja Bohusläni juures. Kaljujoonistel on maaharimise motiivid.

Viikingite aeg (umbes 800–1050)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viikingiajaga lõppes Norras eelajalooline periood. Kuigi puuduvad kirjalikud materjalid selle ajastu kohta, on aimu andnud selle kohta arheoloogilised leiud. Sellele ajastule heidavad veidi valgust ka saagad, kuigi saagad pandi kirja hiljem, põhinevad need põlvest põlve suuliselt edasiantul. Viikingi aeg oli kõige jõukam ajastu põhjamaades.

Paljud teadlased peavad viikingiaja alguseks Inglismaa kirderannikul asunud Lindisfarne’i kloostri rüüstamist 793. aastal. Viikingid käisid oma ohvreid tule ja mõõgaga rüüstamas. Viikingid rändasid ka rahumeelsetel eesmärkidel – et kaubelda ja koloniseerida. Norra viikingid asustasid Orkney ja Shetlandi saared, Hebriidid ning Mani saare. Nende koduks said ka Põhja-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, Viikingite 840.-tel asutatud Dublin oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.

Kui viikingid Islandile ja Gröönimaale jõudsid, leidsid nad asustamata maa, mis kohe elanikega täideti. Tänapäeva islandlased põlvnevad otseselt viikingitest, Gröönimaal aga surid norra kogukonnad siiani teadmata põhjustel paar sajandit hiljem välja.

Viikingid ehitasid oma retkedeks kiireid ja kergesti manööverdatavaid laevu. Need vastupidavad mehed rändasid Ameerikasse ja tagasi – mis annab tõestust nende laevade merekindlusest. Viikingiaeg kulmineerus 1066. aastal, kui Norra kuningas Harald Hardraade ja tema mehed kaotasid Inglismaal Stamfordi silla lahingu.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasta 1130 on Norra ajaloo pöördepunkt. Siis katkestasid rahuajastu 1227. aastani kestnud konfliktid ja kodusõda.

Kuid see aasta on eriline ka mitmes teises mõttes. Seda peetakse rahvaarvu kasvu, kiriku seesmise konsolideerumise ning linnade tekke ja arengu tõttu keskaja kõrgpunktiks. Kuna ilmalik ja vaimulik võim koondasid üha enam piirkondi oma valitsemise alla, kasvas avaliku halduse ja avaliku võimu osatähtsus. Kaasaegsete ajaloolaste arvates võis just sel perioodil nimetada Norrat esimest korda ühtseks riigiks.

12. ja 13. sajandil tugevnes kuningavõim, mis alistas nii kiriku kui feodaalid. Traditsiooniline ilmalik aristokraatia asendus teenistusliku aristokraatiaga. Siis muutus ka talupoegade staatus – varasematest vabadest maaomanikest said rentnikud. Siiski rentisid Norra talupojad maa enamasti terveks eluks ja nende staatus oli parem kui suures osas tolleaegses Euroopas. Viikingiajast alles jäänud orjapidamine kadus keskaja kõrgperioodil.

Sellel ajajärgul nihkus Norra poliitiline raskuspunkt edelast Oslo fjordi ümbritsevatesse piirkondadesse. 13. sajandil, kuningas Håkon V valitsemisajal, sai Oslost Norra pealinn. Enne oli see koht olnud vaid tähtsusetu majade kogum Oslo fjordi sügavaimates soppides. Kui must surm 1350. aastal Norrasse jõudis, elas linnakeses väidetavalt kuni 2000 inimest. Samal ajal oli Bergeni elanike arv 7000 ja Trondheimis 3000.

Ristiusu saabumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olav II, Norra kuningas Olav Haraldsson
Norrale iseloomulik sammaskirikStavkirke

Norral kulus ristiusu omaksvõtmiseks väga kaua aega – ligi kakssada aastat. See oli kristliku Euroopaga suhtlemise (sidemed olid nii kaubanduslikud kui ka viikingiretkedel loodud) loomulik tulemus. Inglismaa, Saksamaa ja Taani kirikute misjonärid üritasid vähendada rahva usku Põhjala jumalatesse. See areng kulmineerus kolme misjonärist kuninga valitsemisega – Haakon Hea, Olav Tryggvason ja Olaf Haraldsson (Olaf Paks).

Norra pärast 1905. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra tulevase valitsemisvormi üle peeti teravaid vaidlusi. Rahvahääletus näitas, et rahva enamus pooldab pigem monarhiat kui vabariiki. 18. novembril 1905 valis Storting Norra kuningaks Taani prints Carli. Prints Carl oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII tütre printsess Maudiga ja tal oli üks poeg. Uus kuninglik perekond saabus Norrasse 25. novembril. Prints Carl võttis endale nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.

Kui liit Rootsiga lagunes, oli Norras parajasti majanduskasvu periood. SKP tõusis 55% võrra, st umbes 4% aastas, rahvaarv kasvas jõudsalt ja olukord tööturul paranes. Kõik see oli tööstusrevolutsiooni teise etapi tulemus – Norras olid sellele iseloomulikud odava hüdroenergia kasutamine ja väliskapitali investeeringud. Ehitati üles elektrokeemia- ja elektrometallurgiatööstus, turule ilmusid uued tooted. Loodi sellised suured kontsernid nagu Norsk Hydro, kerkisid mitmed uued tööstuskeskused. Majanduslik tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

Norra töölisliikumisele pandi alus enne liidu lagunemist Rootsiga. Esimesed ametiühingud moodustati 1872. aastal, 1887. aastal asutati Tööpartei. Üleüldine valimisõigus anti meestele 1898. ja naistele 1913. aastal.

1903. aasta valimistel sai Tööpartei Stortingis neli kohta. 1912. aastal hääletas Tööpartei poolt 26% valijaskonnast, mis andis 23 kohta esinduskogus. Sellega oli Tööparteist saanud liberaalide järel suuruselt teine erakond parlamendis.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildil on näha Norrat, mis liideti Saksamaaga ja teed kuidas põgenes kuninglik perekond koos mõnede tähtsate poliitikutega

Norra oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks Teise maailmasõja ajal. 9. aprillil 1940 protesteeris Norra valitsus erapooletuse rikkumise vastu Briti ja Prantsusmaa valitsuste poolt[1]. Briti valitsus hoiatas Norrat Saksamaalt abi otsimise eest[2]. Samal päeval sisenesid Norrasse Saksa väed. Pärast intensiivset kaks kuud kestnud võitlust (Norra vallutamine 1940) – hoolimata Suurbritannia ja Prantsusmaa osutatud sõjalisest abist – ei jäänud Norral muud valikut kui alistuda. Kuninglik perekond, valitsus, mõned kaitseministeeriumi juhttegelased ja tähtsad tsiviilametnikud põgenesid Suurbritanniasse. Okupeeritud Norra riigikomissariks määrati Josef Terboven. 1942 moodustas Vidkun Quisling nukuvalitsuse.

Norra pakkus oma liitlastele vastutasuks oma kaubalaevastikku, millesse kuulus üle 1000 laeva, kogumassiga üle 4 miljoni tonni. Suurbritannias ehitati Norra sõjavägi taas igakülgselt üles. Muist üksusi osales merelistes operatsioonides Atlandil, Mandri-Euroopa vallutamisele järgnenud lahingutes ning Ühendkuningriikide ja mandri kohal toimunud õhulahingutes. Sõja lõpupoole lubasid rootslased Norral oma sõjalisi üksusi koondada ka Rootsi territooriumil. Osa neist jõududest osales ka aktsioonides Saksa vaenuvägede vastu – pärast seda, kui Nõukogude väed olid rünnanud väikest piirkonda kaugel Finnmarki kirdeosas Põhja-Norras ja vabastanud selle. Okupeeritud Norras kasvas aastast aastasse tsiviilvastupanu. Koondati salajasi sõjaväeüksusi, mida sakslased suureks ohuks pidasid.

Norra jäi okupeerituks kuni Saksamaa alistumiseni 1945. aastal. Alistumise hetkel viibis Norras ligi 400 000 Saksa sõjaväelast. Saksa okupandid ekspluateerisid Norra majandust. Natside terrorirežiimi kuritegude hulka kuuluvad hukkamised ja massimõrvad, kuigi veidi väiksemas ulatuses võrreldes teiste okupeeritud riikidega.

Vabastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba 8. mail 1945 hakkasid Norra vastupanuliikumise väed natsidelt ametikohti üle võtma. Järk-järgult saabusid neile appi liitlasväed ning Norra üksused Suurbritanniast ja Rootsist. Riigi üleminek okupatsioonivõimude käest liitlasvägede kätte toimus valutult. Eksiilis olnud valitsus naasis Suurbritanniast koju ja 7. juunil jõudis ka kuningas Haakon Briti sõjalaeva pardal Oslo sadamasse.

Tagasi hakkasid jõudma ka Saksa koonduslaagrites ellujäänud norralased. Sõja lõpus viibis välismaal 92 000 norralast, neist 46 000 Rootsis. Lisaks Saksa okupatsioonivägedele oli Norras 141 000 võõramaalast, enamikus sõjavangid. Neist 84 000 olid venelased.

Sõja käigus olid sakslased rekvireerinud 40% Norra SKP-st. Sellele lisandus veel tavaline sõjarüüste. Finnmarkis olid kahjud ulatuslikud – suured piirkonnad olid hävinud sakslaste taganemisel kasutatud „põletatud maa“ taktika tõttu. Paljud linnad ja asulad hävisid pommitamiste või süütamiste tõttu.

Sõjas või vangistuses kaotas elu 10 262 norralast. Vangistuses viibis kokku umbes 40 000 inimest.

Järgnenud repressioonidekampaanias hukati endine peaminister Vidkun Quisling, Knut Hamsun suleti vaimuhaiglasse ja talle määrati laostav rahatrahv.
Viitamistõrge: <ref>-sildid on olemas, aga <references/>-silt puudub.