Norra ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Norra 21. sajandil

Norra ajalugu on ülevaade Norra alade ja Norra riigi [ajalugu|ajaloost]].

Esimesed norralased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunagised norralaste esiisad olid sattunud praegusele Norra alale põhjapõtrade küttimise käigus(umbes 10 000 aastat tagasi, siis kui mandrijää taandus Skandinaaviast). Kõige esimesi inimtegevuse jälgi on leitud Østfoldi maakonna kaguosast, Rootsi piiri lähedusest. Puudub kindel teave kust tulenevad norralaste esivanemad või mis teed pidi nad sinna on sattunud, kuid kindel on see, et see läbis Østfoldi. Sealsetest asundustest leitud esemed on sarnased leidudega Lõuna-Rootsist ja Taanist.

Kiviaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra kiviaeg, (kuni 1800 eKr)

Arvatakse, et Norra esmaasustus pärineb ajast umbes 10 500 eKr. Sel ajal oli Norra läänerannik juba jäävaba. Vanim teadaolev asulakoht on Hordalandis Øygardeni vallas Blomvågis. Sealsed esemed on dateeritud aega 10 500 eKr.

Rennesøylt leitud kivitööriistad dateeritakse aega 10 000 eKr. Tolleaegsed tööriistad on enamasti tulekivist. Asustus ei olnud paikne.

Vanimad inimese jäljed praeguse Norra alalt on leitud Aukra vallast ning neid dateeritakse aega umbes 9200 eKr. Selle 11 000 aasta taguse asulakoha leidsid Trondheimi Teadusmuuseumi (Vitenskapsmuseet) arheoloogid. Esmaasukad olid tõenäoliselt pärit Doggerlandist (Põhjameremaalt).

Norra paleoliitikumi kultuuride seas on Fosna kultuur, Komsa kultuur ja Nøstveti kultuur. Umbes 9000 eKr sai alguse Fosna kompleks (kuhu arvatakse Norra vanimad kultuurid), mis kestis umbes 4500. aastani eKr. Ta on saanud nime Fosna leiukoha järgi Kristiansundi lähedal. Rööbiti tekkis Põhja-Norras Komsa kultuur mis on saanud nime Komsafjelli leiukoha järgi Alta lähedal.

Umbes samal ajal algavad ka kaljujoonised. Neist on näha, et varakult hakati kasutama paate.

Hilismesoliitikumis, umbes 7500 eKr ilmusid diabaasist kirved. Umbes 7000 eKr algas umbes 3000 aastat kestnud soe aeg, mis nihutas metsapiiri põhja poole, nii et kütidki pidid rändama põhja poole. Sellest piirkonnast on teada üle 1000 asulakoha ajast enne 4000. aastat eKr. Paistab, et rannikul jäädi paikseks. Põlluharimine algas kagus umbes 4000 eKr. Sellest ajast pärinevat nöörkeraamika ja lehterpeekrite kultuuri killud. Ühe vaieldava teooria järgi oli tegu sisserännuga idast üle Valge mere ja Koola poolsaare Finnmarki.

Ajast 5000 eKr on Varangerfjordi kaldalt leitud kammkeraamikat.

Alates 3300. aastast eKr on Lõuna-Norrast teada megaliithauad. Algas sotsiaalne kihistumine. Lõuna-Norras levis võitluskirveste kultuur. Kaljujoonistel asendusid jahistseenid põllumajanduse stseenidega. Aga 2500. aasta paiku eKr paistab põllumajandus süstemaatiliselt jälle kaduvat.

Neoliitikumis (4000 eKr – 1800 eKr) rändas sisse uus rahvas, keda hüütakse steinøksfolket. Tolleaegsetel kaljujoonistel on küttimise ja kalade motiivid, nii et jaht ja kalapüük pidid olema endiselt tähtsad elatusallikad. Sellest ajast on leitud megaliithaud Østfoldis.

Pronksiaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hauaküngas Karmøy vallas
Next.svg Pikemalt artiklis Norra pronksiaeg, (1800–400 eKr)

Ajast umbes 2000 eKr on leitud esimesed pronksesemed. Pronksiaja alguseks Norras loetakse 1800 eKr.

Norra pronksiaeg jagatakse kaheks faasiks: vanem pronksisaeg (1800–1100 eKr) ja noorem pronksiaeg (1100–500 eKr).

Pronksiajal oli ühiskond organiseeritum ja kihistunum kui kiviajal. Ilmus pealike klass, kellel olid sidemed Lõuna-Skandinaaviaga.

Asustus muutus paiksemaks ja võeti kasutusele hobune ja ader. Elati pikkmajades. Maeti suurtesse hauaküngastesse.

Jätkati kivitööriistade kasutamist, kuid aristokraatia kasutas üha enam pronksesemeid staatusesümbolitena. Leidude tuumala on edelas ja võib pidada kindlaks sidet Jüütimaaga. Põllumajandus levib jälle. Nüüd saab tõestada ka kaugeid kaubandussidemeid. Need lõpevad aga reeglina idarannikul, nimelt Oslo fjordis ja Bohusläni juures. Kaljujoonistel on maaharimise motiivid.

Viikingite aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viikingiaeg, (umbes 800–1050)

Viikingiajaga lõppes Norras eelajalooline periood. Kuigi puuduvad kirjalikud materjalid selle ajastu kohta, on aimu andnud selle kohta arheoloogilised leiud. Sellele ajastule heidavad veidi valgust ka saagad, kuigi saagad pandi kirja hiljem, põhinevad need põlvest põlve suuliselt edasiantul. Viikingi aeg oli kõige jõukam ajastu põhjamaades.

Paljud teadlased peavad viikingiaja alguseks Inglismaa kirderannikul asunud Lindisfarne’i kloostri rüüstamist 793. aastal. Viikingid käisid oma ohvreid tule ja mõõgaga rüüstamas. Viikingid rändasid ka rahumeelsetel eesmärkidel – et kaubelda ja koloniseerida. Norra viikingid asustasid Orkney ja Shetlandi saared, Hebriidid ning Mani saare. Nende koduks said ka Põhja-Šotimaa ja Põhja-Iirimaa, Viikingite 840.-tel asutatud Dublin oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.

Kui viikingid Islandile ja Gröönimaale jõudsid, leidsid nad asustamata maa, mis kohe elanikega täideti. Tänapäeva islandlased põlvnevad otseselt viikingitest, Gröönimaal aga surid norra kogukonnad siiani teadmata põhjustel paar sajandit hiljem välja.

Viikingid ehitasid oma retkedeks kiireid ja kergesti manööverdatavaid laevu. Need vastupidavad mehed rändasid Ameerikasse ja tagasi – mis annab tõestust nende laevade merekindlusest. Viikingiaeg kulmineerus 1066. aastal, kui Norra kuningas Harald Hardrada (Harald III Sigurdsson) ja tema mehed kaotasid Inglismaal Stamfordi silla lahingu.

Keskaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Norra keskaeg, Norra kuningate loend
Taani (958986) ja Norra kuninga (976–986) Harald Sinihamba kuningriik (punasega) ja tema vasallide ja liitlaste alad (roosaga)

866. aastal vallutas Harald Kaunisjuus mitu Kagu-Norras asuvat väikekuningriiki, mis seni olid allunud Rootsi kuningas Erik Eymundssonile. 872. aastal saavutas Harald suure võidu Hafrsfjordi lahingus misjärel võis ennast Lääne-Norra kuningaks pidada. Harald Kaunisjuuse võimu all ja vasallide alad olid: Trøndelag ja Põhja-Norra, Kagu-Norra oli aga Taani kuninga võimu all. Harald Kaunisjuuse vanem poeg Svend Harkhabe tõstis isa vastu mässu ja seda maha surudes hukkus Harald Sinihammas lahingus 986., mõne allika järgi 985. aastal. Svend sai tema järel Taani ja Norra kuningaks, ehkki Norra kuningas oli ta ainult nimeliselt nagu Haraldki.

Varakeskaegses Skandinaavias domineeris Skandinaavia piirkonna suurvõim Taani riikliku arengu algetapis olevate Norra ja Rootsi valitsejate üle, kes olid tihti Taani kuninga vasallid. 950. aastal kehtestas Saksa-Rooma keiser Otto I, Gorm Vana valitsusajal ülemvõimu Taani üle, millest Harald Sinihammas Otto II valitsusajal püüdis vabaneda, kuid kaotas. Taani kuninga võimu nõrgenemise ajal pidas Taani kuninga vasall ja Norra valitseja Håkon Sigurdsson, norrakatele eduka Hjörungavágri lahingu ca 986. aastal.

Norras kasvanud rahulolematuse tulemusel valitseja jarl Haakon Sigurdsson kukutati 995. aastal. Trooni pakuti Olavile, kes sellega ka nõustus. Seejärel asus Olav Tryggvason maad enda kontrollile allutama, nõudes tähtsamatelt pealikelt muuhulgas ka enda ristimist. See tekitas palju rahulolematust, kuid Olav surus kõikjal mässud julmalt maha. 997. aastaks oli Olav end Norra troonil kindlustanud ning hakkas otsima võimalusi laiendada oma võimu ka ülejäänud Skandinaavia üle.

Taani kuningas Harald Sinihammas alustas vallutusi ja omas võimu nii Taani kui ka Norra üle, 1000. aastal peetud Svolderi merelahingus võitsid taanlaste, rootslaste ja vendide väed Norra kuninga Olav Tryggvasoni vägesid. 1013. aastal vallutas Harald Sinihamba poeg, Taani kuningas Svend Harkhabe Inglismaa, mida valitses kuni tema poeg Knud Suur, kes oli nii Taani, Norra, Inglismaa kui ka mõne Rootsi piirkonna kuningas. Pärast Knud Suure surma 1035. aastal Taani võimu all olnud suurriik lagunes.

Ristiusu saabumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olav II, Norra kuningas (10151028) Olav Haraldsson

Kuningas (10151028) Olav II Haraldsson oli rajas haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel Norra nendes paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud, eriti sisemaal ja põhjas. Nähes ette püsivat alust ristiusule, konstrueeris ta kirikuid ja pühitses preestreid vastavalt rahvuslikel kaalutlustel. Võim uuristas ta jalgealust ja ta oli sunnitud põgenema. Oma viimase aasta veetis ta oma väimehe Jaroslav Targa juures Kiievis. See linn oli selleks ajaks kasvanud Ida-Euroopa vaimseks keskuseks, kus teoloogia ja filosoofia, kloostrid ja kunst õitsesid. 1030. aastal pöördus ta tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. 29. juulil toimus Stiklestadis otsustav Stiklestadi lahing. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste (Taani kuninga Knut Suure ja Norra ülikute, keda ta püüdis vägivaldselt ristiusku pöörata) poolt, kuningas langes. Kuid ometi saavutas ta kaks oma peamist eesmärki – Norra ühendamine ja ristiusustamine.

Norrale iseloomulik sammaskirikStavkirke

Norral kulus ristiusu omaksvõtmiseks väga kaua aega – ligi kakssada aastat. See oli kristliku Euroopaga suhtlemise (sidemed olid nii kaubanduslikud kui ka viikingiretkedel loodud) loomulik tulemus. Inglismaa, Saksamaa ja Taani kirikute misjonärid üritasid vähendada rahva usku Põhjala jumalatesse. See areng kulmineerus kolme misjonärist kuninga valitsemisega – Haakon Hea, Olav Tryggvason ja Olaf Haraldsson (Olaf Paks).

Norra kuningas (11031130) Sigurd Magnusson oli 1107. aastal norralastest koosneva väesalga eesotsas ristisõda sõjakäigus abiks Jeruusalemma kuningriigile, olles esimene Euroopa kuningas kes võttis osa ristisõjast. 1123. aastal asus Sigurd uuesti sõtta kristluse nimel. Sedapuhku võitles ta Smålandi elanike vastu, kes olid taganenud ristiusust ja hakanud uuesti austama oma vanu jumalaid. Sigurdi valitsusajal võeti Norras kasutusele kirikukümnis Sigurdi surma (1130) järel algas Norras kodusõda tema poja Magnus Sigurdssoni ja Sigurdi väidetava poolvenna Harald Gille vahel. See tõi kaasa endaga kodusõdade perioodi, mis kestis 1240. aastani. Norra osales siski Viiendas ristisõjas Pühal maal.

Aasta 1130 on Norra ajaloo pöördepunkt, siis katkestasid rahuajastu 1227. aastani kestnud konfliktid ja kodusõda.

12.13. sajandi Läänemere ristisõdades Norra ei osalenud, ehkki Rooma paavst Aleksander III kutsus üles 1171 või 1172. aastal “kõiki kuningaid, ülikuid ja muid kristlasi taanlaste, norralaste, rootslaste ja gootide maadel” ristisõtta “eestlaste ja muude paganate vastu” (Estonum et aliorum paganorum[1],[2]). Norra jätkas viikingite asustuse lainemist Šotimaa põhjarannikul, Orkney ja Shetlandi saartel, Hebriididel ning Mani saarel. Viikingite poolt 840.-tel asutatud Dublin, Iirimaal oli kuni 1171. aastani põhjamaalaste võimu all.

Kuid see aasta on eriline ka mitmes teises mõttes. Seda peetakse rahvaarvu kasvu, kiriku seesmise konsolideerumise ning linnade tekke ja arengu tõttu keskaja kõrgpunktiks. Kuna ilmalik ja vaimulik võim koondasid üha enam piirkondi oma valitsemise alla, kasvas avaliku halduse ja avaliku võimu osatähtsus. Kaasaegsete ajaloolaste arvates võis just sel perioodil nimetada Norrat esimest korda ühtseks riigiks.

12. ja 13. sajandil tugevnes kuningavõim, mis alistas nii kiriku kui feodaalid. Traditsiooniline ilmalik aristokraatia asendus teenistusliku aristokraatiaga. Siis muutus ka talupoegade staatus – varasematest vabadest maaomanikest said rentnikud. Siiski rentisid Norra talupojad maa enamasti terveks eluks ja nende staatus oli parem kui suures osas tolleaegses Euroopas. Viikingiajast alles jäänud orjapidamine kadus keskaja kõrgperioodil. Sellel ajajärgul nihkus Norra poliitiline raskuspunkt edelast Oslo fjordi ümbritsevatesse piirkondadesse. 13. sajandil, kuningas Håkon V valitsemisajal, sai Oslost Norra pealinn. Enne oli see koht olnud vaid tähtsusetu majade kogum Oslo fjordi sügavaimates soppides. Kui must surm 1350. aastal Norrasse jõudis, elas linnakeses väidetavalt kuni 2000 inimest. Samal ajal oli Bergeni elanike arv 7000 ja Trondheimis 3000.

Aastast 1319. valitses Norrat ja Rootsit Folkungite dünastiast Magnus VII (1319–1343) ja seejärel Håkon VI Magnusson (13431380), Magnus VII poeg ning Taani kuninga Valdemar IV Atterdag tütre Margrethe I abikaasa.

1380. aastast aga Håkon VI ning Margrete poeg, Olav IV Håkonsson (13801387).

Kalmari unioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kalmari unioon

Kalmari uniooni tekkes mängis võtmepositsiooni Taani kuninganna Margrete I, kes oli Taani kuninga Valdemar IV tütar ja Norra ning Rootsi kuninga Håkon VI abikaasa. 1375. aastal suri Valdemar IV ja Norras viibinud Margrete suundus Taani, et kindlustada enda ja Håkoni 1370. aastal sündinud poja Olufi tõus Taani troonile. Kuningatiitlile pretendeeris ka Margrete õepoeg Mecklenburgi Albrecht. Mecklenburgi kasvav mõju piirkonnas ja kartus, et Taani võib muutuda analoogselt Rootsiga Mecklenburgi alamaks, tekitasid muret Taani aadlikes. Aadlike ja Hansa Liidu toetusel suutis Margrete mecklenburglased üle mängida ja tagada oma poja nimetamise troonipärijaks. 1380. aastal suri Norra kuningas Håkon ja noor Oluf päris ka sealse kuningatrooni. Olufi nooruse tõttu valitses, kahte Põhjala kuningriiki tegelikult, tema eest ema Margrete. 17-aastane Oluf suri aga 1387. aastal. Taani Riiginõukogu otsustas ignoreerida troonipärimise tavasid ja nimetas Margrete regendiks ning andis talle õiguse valida järgmine kuningas. Sama tegi ka Norra Riiginõukogu. Margarete lapsendas oma õe Ingeborgi tütrepoja, Pommeri printsi Bogislavi ning andis talle Skandinaaviapärase nime Erik. Margrete lasi Eriku nimetada Norra kuningaks, jäädes tema eestkostjaks viimase täisealiseks saamiseni. 1396. aastal sai Erik, kes juba oli Norra kuningas, ka Taani ja Rootsi kuningaks. Kolme riigi liit kinnitati 17. juunil 1397 Kalmari lossis sõlmitud Kalmari lepinguga.

Taani-Norra[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Taani-Norra

Järgnevalt, aastatel 1536–1814 olid Taani ja Norra personaalunioonis ühise valiteja võimu all.

Norra pärast 1905. aastat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Norra tulevase valitsemisvormi üle peeti teravaid vaidlusi. Rahvahääletus näitas, et rahva enamus pooldab pigem monarhiat kui vabariiki. 18. novembril 1905 valis Storting Norra kuningaks Taani prints Carli. Prints Carl oli abielus Suurbritannia kuninga Edward VII tütre printsess Maudiga ja tal oli üks poeg. Uus kuninglik perekond saabus Norrasse 25. novembril. Prints Carl võttis endale nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.

Kui liit Rootsiga lagunes, oli Norras parajasti majanduskasvu periood. SKP tõusis 55% võrra, st umbes 4% aastas, rahvaarv kasvas jõudsalt ja olukord tööturul paranes. Kõik see oli tööstusrevolutsiooni teise etapi tulemus – Norras olid sellele iseloomulikud odava hüdroenergia kasutamine ja väliskapitali investeeringud. Ehitati üles elektrokeemia- ja elektrometallurgiatööstus, turule ilmusid uued tooted. Loodi sellised suured kontsernid nagu Norsk Hydro, kerkisid mitmed uued tööstuskeskused. Majanduslik tõus jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni.

Norra töölisliikumisele pandi alus enne liidu lagunemist Rootsiga. Esimesed ametiühingud moodustati 1872. aastal, 1887. aastal asutati Tööpartei. Üleüldine valimisõigus anti meestele 1898. ja naistele 1913. aastal.

1903. aasta valimistel sai Tööpartei Stortingis neli kohta. 1912. aastal hääletas Tööpartei poolt 26% valijaskonnast, mis andis 23 kohta esinduskogus. Sellega oli Tööparteist saanud liberaalide järel suuruselt teine erakond parlamendis.

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildil on näha Norrat, mis liideti Saksamaaga ja teed kuidas põgenes kuninglik perekond koos mõnede tähtsate poliitikutega

Norra oli ennast kuulutanud neutraalseks riigiks Teise maailmasõja ajal. 9. aprillil 1940 protesteeris Norra valitsus erapooletuse rikkumise vastu Briti ja Prantsusmaa valitsuste poolt[3]. Briti valitsus hoiatas Norrat Saksamaalt abi otsimise eest[4]. Samal päeval sisenesid Norrasse Saksa väed. Pärast intensiivset kaks kuud kestnud võitlust (Norra vallutamine 1940) – hoolimata Suurbritannia ja Prantsusmaa osutatud sõjalisest abist – ei jäänud Norral muud valikut kui alistuda. Kuninglik perekond, valitsus, mõned kaitseministeeriumi juhttegelased ja tähtsad tsiviilametnikud põgenesid Suurbritanniasse. Okupeeritud Norra riigikomissariks määrati Josef Terboven. 1942 moodustas Vidkun Quisling nukuvalitsuse.

Norra pakkus oma liitlastele vastutasuks oma kaubalaevastikku, millesse kuulus üle 1000 laeva, kogumassiga üle 4 miljoni tonni. Suurbritannias ehitati Norra sõjavägi taas igakülgselt üles. Muist üksusi osales merelistes operatsioonides Atlandil, Mandri-Euroopa vallutamisele järgnenud lahingutes ning Ühendkuningriikide ja mandri kohal toimunud õhulahingutes. Sõja lõpupoole lubasid rootslased Norral oma sõjalisi üksusi koondada ka Rootsi territooriumil. Osa neist jõududest osales ka aktsioonides Saksa vaenuvägede vastu – pärast seda, kui Nõukogude väed olid rünnanud väikest piirkonda kaugel Finnmarki kirdeosas Põhja-Norras ja vabastanud selle. Okupeeritud Norras kasvas aastast aastasse tsiviilvastupanu. Koondati salajasi sõjaväeüksusi, mida sakslased suureks ohuks pidasid.

Norra jäi okupeerituks kuni Saksamaa alistumiseni 1945. aastal. Alistumise hetkel viibis Norras ligi 400 000 Saksa sõjaväelast. Saksa okupandid ekspluateerisid Norra majandust. Natside terrorirežiimi kuritegude hulka kuuluvad hukkamised ja massimõrvad, kuigi veidi väiksemas ulatuses võrreldes teiste okupeeritud riikidega.

Vabastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba 8. mail 1945 hakkasid Norra vastupanuliikumise väed natsidelt ametikohti üle võtma. Järk-järgult saabusid neile appi liitlasväed ning Norra üksused Suurbritanniast ja Rootsist. Riigi üleminek okupatsioonivõimude käest liitlasvägede kätte toimus valutult. Eksiilis olnud valitsus naasis Suurbritanniast koju ja 7. juunil jõudis ka kuningas Haakon Briti sõjalaeva pardal Oslo sadamasse.

Tagasi hakkasid jõudma ka Saksa koonduslaagrites ellujäänud norralased. Sõja lõpus viibis välismaal 92 000 norralast, neist 46 000 Rootsis. Lisaks Saksa okupatsioonivägedele oli Norras 141 000 võõramaalast, enamikus sõjavangid. Neist 84 000 olid venelased.

Sõja käigus olid sakslased rekvireerinud 40% Norra SKP-st. Sellele lisandus veel tavaline sõjarüüste. Finnmarkis olid kahjud ulatuslikud – suured piirkonnad olid hävinud sakslaste taganemisel kasutatud „põletatud maa“ taktika tõttu. Paljud linnad ja asulad hävisid pommitamiste või süütamiste tõttu.

Sõjas või vangistuses kaotas elu 10 262 norralast. Vangistuses viibis kokku umbes 40 000 inimest.

Järgnenud repressioonidekampaanias hukati endine peaminister Vidkun Quisling, Knut Hamsun suleti vaimuhaiglasse ja talle määrati laostav rahatrahv.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Latinske Dokument til Norsk Historie, ed. and trans. by E. Vandvik (Oslo 1959), no. 23. Cf Christiansen, The Northern Crusade, p. 65
  2. Pål Berg Svenugnsen, The Baltic Frontier: Why were there no Norwegian crusades in the Baltic?, Leeds International Medieval Congress 7-10 July 2014
  3. Norra valitsus protesteerib pühalikult. Rahvaleht, 9. aprill 1940, nr. 83, lk. 1.
  4. Meresõit Norra vetes peatati. Rahvaleht, 9. aprill 1940, nr. 83, lk. 1.