Ingeri

Allikas: Vikipeedia
Ingeri

soome Inkeri
Ingria Coat-of-Arms.svg
Ingeri vapp
Inkerin lippu.svg
Ingeri lipp

Ingeri asend

Ingeri ehk Ingerimaa (soome Inkeri, rootsi ja saksa Ingermanland, vene Ингерманландия, Ингрия, Ижорская земля, ladina Ingria, inglise Ingria) on ajalooline piirkond Loode-Venemaal Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas.

Looduslik asend[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingeri piirneb põhjasuunal Narva, Lauga ja Koporje lahega, mille vahel asetsevad Kurkula ja Soikino poolsaared; kirdesuunal Neeva laht ja Laadoga järv, idapiiriks peeti Laadoga järve suubuvat Lavaoja jõge, lõunapiiriks oli Peipsi põhjakaldast ida suunas tõmmatud joon, põhjapiiriks Soomega piirnev Rajajõgi. Ingerimaad eraldab Eestist Narva jõgi ja Peipsi järv, ajalooline piir Soome ja Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome keeles Rajajoki 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.

Ingeri ja Karjala 1740-ndail aastail

Rahvad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingerimaa põlisrahvasteks olid läänemeresoome hõimud vadjalased ja isurid. Vadjalased arvatakse olevat Ingerisse tulnud kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad 11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale sisse rännanud 10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad 12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.

Isureid esines väikeste saartena Soome lahe rannikul ja eraldi Põhja-Ingeris Lempaalas. Praegu elavad isurid mõnedes Ingeri põhja- ja loodeosa külades Luga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikkola poolsaarel ja Hevaa (Kovaši) jõgikonnas. Isurite arv on vastavalt Venemaa 2002. aasta loendusele 327 inimest, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% neist rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit.[1]

Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud vanasti kaugele nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste ala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Praegu kõneldakse vadja keelt vaid Laukaa jõe suudme ääres: Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski) ja Luuditsi (Lužitsõ) külades. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased hoopis "teiste rahvaste" hulka.[2] 2008. aastal said vadjalased Leningradi oblastis põlise väikerahva staatuse.[3] Viimastel aastetel on vadjalaste asualale kerkinud Ust-Luga sadamakompleks ja plaanis on rajada sinna ka kuni 70 000 elanikuga linn.[4]

12. ja 13. sajandil hakkasid Ingerisse asuma slaavlased. Seejärel läksid kalastamise, karjakasvatuse ja põlluharimisega tegelevad vadjalased ja isurid algul Novgorodi ning hiljem Moskva võimu alla. Nendest sai õigeusulised.

Rootsi võimu ajal 17. sajandil asus Ingerisse elama ka rootslasi ja hulgaliselt soomlasi. Soomlasi rändas enne Äyräpää kihelkonnast, hiljem kaugemalt Savo maakonnast. Nende järeltulijatest tekkisid äyrämöiste ja savakote hõimud, hiljemate ingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad. Kolmas soomlaste rühm tekkis Narva ja Laukaa jõgede vahelisel alal (nn narvusi soomlased) Viru Ingeris. See rühm sai alguse tänu Soome lahe saarte ja ranniku külade tihedale kaubavahetusele Virumaaga.[5]

Äyrämöiste peamised asualad olid Kesk-Ingeri põhjaosad ja kagunurk ning Põhja-Ingeri lääneosa. Savakod elasid Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri lõuna- ja idaosas.[6] 17. sajandi jooksul Ingeri alad soomestusid, nii et kui Venemaa Põhjasõja käigus (17001721) vallutas Ingerimaa, oli soomlaste arv selleks ajaks kasvanud juba 70 000-ni ehk 75% elanikkonnast.[7] Geograaf Peter von Köppeni uurimuste järgi elas Ingeris 1849. aastal 5148 vadjalast, 15 600 isurit, 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot (ehk kokku 72 323 soomlast).[8]

Ala venestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti ka eesti külasid. Ingerimaal elanud eestlaste enamik evakueeriti Teise maailmasõja ajal 1943. aasta hilissügisel Eestisse ning neist pöördusid tagasi väga vähesed.

Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on praktiliselt välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (1937 keelati väikerahvuste omakeelsete koolide tegevus). Veel 1926. aasta rahvaloendus tuvastas "Leningradi soomlaste" arvu 126 000-ni[9] – teiste andmete kohaselt oli soomlasi samal ajal isegi 160 000[10] 1928. aastal algas Nõukogude Liidus kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine. 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. Üle 60 000 soomlase evakueeriti Eesti kaudu Soome 19431944. Neist enamik naasis, aga nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse ja nendel keelati elada Ingeris. Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, neist umbes veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Leningradi oblasti elanikkonnast (ilma Peterburita) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%. 1990ndatel aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome. Kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 soomlast.[11]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ingeri ajalugu

Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.

Novgorodi vabariigi koosseisu kuulunud maa-alad 16. sajandil, sh Vadja viiendik ja Šeloni viiendik, Ingeris

Ingerimaa ja sellest ida suunas asuv Vadjamaa kuulusid ajaloolise Novgorodimaa koosseisu, Vadja viiendiku ja Šeloni viiendikuna.

Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda Ingermanland (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat maa saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019 abiellus Jaroslav Targaga. Kaasavaraks anti talle Staraja Ladoga ümbruse maad. Neid haldasid Rootsi jarlid Novgorodi Vabariigi võimu all.

12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel oli Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid asjasse segatud ka Taani ja Saksa Ordu. Rootslased rajasid 1300 Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, Taani rajas oma valduste piirilinnuseks Narva linnuse mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas, misjärel venelased rajasid Narva jõe vastaskaldale 1492 Jaanilinna kindluse. Alates 1478. aastast liideti Vadja viiendikuna Novgorodi Vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.

Liivi sõjas vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa Venemaa tsaaririigilt ning maa-alad liideti Ingerimaa Rootsi kuningriigi valdusesse aastatel 15801595. Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.

1609. aastal Segaduste ajal, Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini. (vt. Ingeri sõda, Stolbovo rahu

Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 16171721 Rootsi krooni valdusesse. (Vt. Rootsi Ingeri) 1656. aasta alanud Rootsi–Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust.

1700. aastal alanud Põhjasõjas liikus Vene tsaaririigi eelvägi läbi Ingeri, vallutades teel Jama ja Koporje kindlused, Narva alla. Kaotuse järel Narva all, taganesid vene väed Novgorodi ning jätsid maha Jama ja Koporje kindlused. Venemaa sõjaline tegevus aktiviseerud 1702. aastal, 22. oktoobril vallutati Nöteborgi kindlus ja 1703. aasta 12. mail (1. vkj) Nyenskansi kindluse koos Nyeniga. Nöteborgi vallutamise järel nimetati linn Schlüsselburgiks ja Nyeni linna kohale asutas Vene tsaar Peeter I Peterburi linna. Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastal langes Ingeri taas Venemaa kätte.

1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Vene tsaaririigi Ingerimaa kubermang, Kubermangukeskuseks oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Ingeri ajaloolised kihelkonnad ja mõned külad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ingerimaa kihelkonnad 1925. aasta paiku

Põhja-Ingeri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Ingeri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõuna-Ingeri

1917. aasta 23. aprillil aastal toimus Ingeris moodustatud "Soitthu" ühingu kongress, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressid loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud ajasid laiali, paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni (1917) püüti Ingeri pataljoni (ülem Aleksander Tynni) ja Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nn Volossovo mäss, mis sai alguse Lääne-Ingerist, Iljussa külast, kus kohalik rahvas astus nõukogude võimu vastu välja).

Eestis loodud ingerlastest pataljon osales Eesti Vabadussõjas. Kevadest 1918 sügiseni 1919 olid Ingerimaal Vabadussõja ja Vene kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. Ingerimaal toimusid vene valgekaartlaste Loodearmee I ja II pealetung Petrogradile. Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920 läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga Soome ja Nõukogude Venemaa vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale.

Aastal 1928 alustati Ingeris kolhooside moodustamist ja vana talusüsteemi likvideerimist. Sellega kaasnesid repressioonid. Aastail 19291931 küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse u. 18 000 inimest. 19351936 puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist. Repressioonid saavutasid haripunkti 19371938. Aastate 19291938 tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingeri soomlastest 40–45 %, u. 40 000 – 50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.

Eriti karmistusid repressioonid Teise maailmasõja ajal. Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati talvel 1941/1942 umbes 20 000 – 30 000 inimest Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutas Saksa Wehrmachti väegrupp Nord 18. armee, nende kätte jäi üle 60 000 soomlase. Sõjaviletsus ja nälg sundis soomlasi lahkuma oma elualadelt Eestisse. Mitu tuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal. Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Paldiski sadamast viidi kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori ning Uusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi Eestisse. 19. septembril 1944 sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased.

Pärast Teist maailmasõda sai Eesti ingerlaste üheks tähtsamaks elukohamaaks. Ingerlaste massiline siirdumine Eestisse algas juba sõja ajal, mis ajast jäi siia umbes 3000 soomlast. Kohe pärast sõda hakkasid Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse tõttu. 19471950 Nõukogude võimud saatsid ingerlastest enamuse välja, aga 1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.

Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud kodud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse: 16 699 inimest.[12]

1990. aastatel nad rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muuhulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.

Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama. Ingerlased asutasid kultuuriseltse 1988. aasta oktoobris nii Eestis kui ka Peterburis.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Isurid", Fenno-Ugria Asutuse kodulehekülg. Vaadatud: 8.07.2009.
  2. "Vadjalased", Fenno-Ugria Asutuse kodulehekülg. Vaadatud: 8.07.2009.
  3. "Vadjalased tunnistati põliseks väikerahvaks", Fenno-Ugria Asutuse kodulehekülg, 28.10.2008. Vaadatud: 8.07.2009.
  4. "Laugasuu linnaehitus vadjalaste aladel ei edene" Fenno-Ugria Asutuse kodulehekülg, 03.02.2009. Vaadatud: 8.07.2009.
  5. Saressalo, Lassi (toim.) "Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist" Tampere Muuseumide väljaanne 56, Tampere, 2000. Lk 16.
  6. Saressalo, Lassi (toim.) "Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist" Tampere Muuseumide väljaanne 56, Tampere, 2000. Lk 16.
  7. Ingerimaa ajalugu, Eesti Ingerisoomlaste Liidu kodulehekülg. Vaadatud: 8.07.2009.
  8. Saressalo, Lassi (toim.) "Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist" Tampere Muuseumide väljaanne 56, Tampere, 2000. Lk 17.
  9. Saressalo, Lassi (toim.) "Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist" Tampere Muuseumide väljaanne 56, Tampere, 2000. Lk. 17.
  10. Ingerimaa ajalugu, Eesti Ingerisoomlaste Liidu kodulehekülg. Vaadatud: 8.07.2009.
  11. Ingerisoomlased (ingerlased), Fenno-Ugria Asutuse kodulehekülg. Vaadatud: 8.07.2009.
  12. Anepaio, Terje "Soomlased" Lk 438–440.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Anepaio, Terje "Soomlased" – Jüri Viikberg (koostaja) "Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud" Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998. Lk. 437–445.
  • Saressalo, Lassi (koostaja) "Ingeri. Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist" Tampere Muuseumide väljaanne 56. Tampere: Tampere Muuseumid ja Tampere Kultuuriamet, 2000.
  • August Nigol "Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal" Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918
  • Jürjo, Villu (koostaja) "Ingeri kiriku ristitee" Narva: EELK Narva Aleksandri kogudus, 2011

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]