Ingeri

Ingeri

soome Inkeri

Ingeri vapp

Ingeri lipp

Ingeri asend

Ingeri ehk Ingerimaa (soome Inkeri, rootsi ja saksa Ingermanland, vene Ингерманландия, Ингрия, Ижорская земля, ladina Ingria, inglise Ingria) on ajalooline piirkond Loode-Venemaal Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas.

Looduslik asend

Ingeri piirneb põhjasuunal Narva, Lauga ja Koporje lahega, mille vahel asetsevad Kurkula ja Soikino poolsaared; kirdesuunal Neeva laht ja Laadoga järv, idapiiriks peeti Laadoga järve suubuvat Lavaoja jõge, lõunapiiriks oli Peipsi põhjakaldast ida suunas tõmmatud joon, põhjapiiriks Soomega piirnev Rajajõgi. Ingerimaad eraldab Eestist Narva jõgi ja Peipsi järv, ajalooline piir Soome ja Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome keeles Rajajoki 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.

Rahvad

Ingerimaa põlisrahvasteks olid läänemeresoome hõimud vadjalased ja isurid. Vadjalased arvatakse olevat Ingerisse tulnud kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad 11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale sisse rännanud 10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad 12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.

Isureid esines väikeste saartena Soome lahe rannikul ja eraldi Põhja-Ingeris Lempaalas. Praegu elavad isurid mõnedes Ingeri põhja- ja loodeosa külades Luga jõe alamjooksul, Kurgla, Soikkola poolsaarel ja Hevaa (Kovaši) jõgikonnas. Isurite arv on vastavalt Venemaa 2002. aasta loendusele 327 inimest, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% neist rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit.

Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud vanasti kaugele nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste ala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Praegu kõneldakse vadja keelt vaid Laukaa jõe suudme ääres: Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski) ja Luuditsi (Lužitsõ) külades. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased hoopis "teiste rahvaste" hulka. 2008. aastal said vadjalased Leningradi oblastis põlise väikerahva staatuse. Viimastel aastetel on vadjalaste asualale kerkinud Ust-Luga sadamakompleks ja plaanis on rajada sinna ka kuni 70 000 elanikuga linn.

12. ja 13. sajandil hakkasid Ingerisse asuma slaavlased. Seejärel läksid kalastamise, karjakasvatuse ja põlluharimisega tegelevad vadjalased ja isurid algul Novgorodi ning hiljem Moskva võimu alla. Nendest sai õigeusulised.

Rootsi võimu ajal 17. sajandil asus Ingerisse elama ka rootslasi ja hulgaliselt soomlasi. Soomlasi rändas enne Äyräpää kihelkonnast, hiljem kaugemalt Savo maakonnast. Nende järeltulijatest tekkisid äyrämöiste ja savakote hõimud, hiljemate ingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad. Kolmas soomlaste rühm tekkis Narva ja Laukaa jõgede vahelisel alal (nn narvusi soomlased) Viru Ingeris. See rühm sai alguse tänu Soome lahe saarte ja ranniku külade tihedale kaubavahetusele Virumaaga.

Äyrämöiste peamised asualad olid Kesk-Ingeri põhjaosad ja kagunurk ning Põhja-Ingeri lääneosa. Savakod elasid Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri lõuna- ja idaosas. 17. sajandi jooksul Ingeri alad soomestusid, nii et kui Venemaa Põhjasõja käigus (1700–1721) vallutas Ingerimaa, oli soomlaste arv selleks ajaks kasvanud juba 70 000-ni ehk 75% elanikkonnast. Geograaf Peter von Köppeni uurimuste järgi elas Ingeris 1849. aastal 5148 vadjalast, 15 600 isurit, 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot (ehk kokku 72 323 soomlast).

Ala venestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti ka eesti külasid. Ingerimaal elanud eestlaste enamik evakueeriti Teise maailmasõja ajal 1943. aasta hilissügisel Eestisse ning neist pöördusid tagasi väga vähesed.

Varjaagide kaubateed: sinisega on märgitud kaubatee Läänemeri - Laadoga - Volga. Teised maismaa kaubateed on märgitud oranži värviga

Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on praktiliselt välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (1937 keelati väikerahvuste omakeelsete koolide tegevus). Veel 1926. aasta rahvaloendus tuvastas "Leningradi soomlaste" arvu 126 000-ni – teiste andmete kohaselt oli soomlasi samal ajal isegi 160 000 1928. aastal algas Nõukogude Liidus kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine. 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. Üle 60 000 soomlase evakueeriti Eesti kaudu Soome 1943–1944. Neist enamik naasis, aga nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse ja nendel keelati elada Ingeris. Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, neist umbes veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Leningradi oblasti elanikkonnast (ilma Peterburita) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%. 1990ndatel aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome. Kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 soomlast.

Ajalugu

Varasem ajalugu

Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.

Novgorodi vabariigi koosseisu kuulunud maa-alad 16. sajandil, sh Vadja viiendik ja Šeloni viiendik, Ingeris

Ingerimaa ja sellest ida suunas asuv Vadjamaa kuulusid ajaloolise Novgorodimaa koosseisu, Vadja viiendiku ja Šeloni viiendikuna.

Käkisalmi kindlus

Koporje kindlus

1492. aastal Vene tsaari Ivan III poolt rajatud Jaanilinna kindlus Eesti-Ingeri rajal vaatega Narvast

Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda Ingermanland (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat maa saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019 abiellus Jaroslav Targaga. Kaasavaraks anti talle Staraja Ladoga ümbruse maad. Neid haldasid Rootsi jarlid Novgorodi Vabariigi võimu all.

Läänemere ja Soome lahe äärsed maa-alad (Soome Suurvürstiriik, Ingerimaa ja Eestimaa hertsogkond) 1596. aasta Gerardus Mercatori kaardil

12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel oli Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid asjasse segatud ka Taani ja Saksa Ordu. Ingerimaa põliselanikud sõdisid juba 1240 Aleksander Nevski väe koosseisus Rootsi vastu Neeva lahingus, 1241. aastal vallutas Aleksander Nevski Koporje linnuse ning 1242. aastal vallutasid Novgorodi väed tagasi Pihkva linna. Sama aasta suvel vallutati ka Ingerimaa tagasi ja Liivi ordu kaotas oma äsjased vallutused.

 Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad

 Pikemalt artiklis Ristisõjad Venemaal

Rootslased rajasid 1300 Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, mille novgorodlased 1301 hävitasid. Taani rajas oma valduste piirilinnuseks Narva linnuse mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas, misjärel venelased rajasid Narva jõe vastaskaldale 1492 Jaanilinna kindluse. Ingerimaal oli ka Koporje kindlus.

Pontus De la Gardie

Alates 1478. aastast liideti Vadja viiendikuna Novgorodi Vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.

Jakob De la Gardie. Maal aastast 1606

Rootsi krooni Idaprovintsid

Ingeri 17. sajandil, enne Põhjasõda

Liivi sõjas vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa ja Karjala kannasel 1580 Schlossburgi ning 1581. aastal Narva, Ivangorodi, Pähkinälinnai ja Jami, Käkisalmi, Koporje, Venemaa tsaaririigilt ning maa-alad liideti Ingerimaa Rootsi kuningriigi valdusesse aastatel 1580–1595 (vt ka Pljussa vaherahu).

Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Ivangorodist Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.

1609. aastal Segaduste ajal, Venemaale trooninõudlejale Vassili Šuiskile esialgu appi kutsutud Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel okupeeris järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (samuti Staraja Russa, Porhovi, Laadoga ja Oudova).

 Pikemalt artiklis Ingeri sõda, Stolbovo rahu

Rootsi aeg

 Pikemalt artiklis Rootsi Ingeri

Ingeri sõda

Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Ivangorodi, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusesse.

Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis.

Rootsi valduses oleva Ingermanlandi koosseisu kuulusid: Jaanilinna maakond, Jaama maakond, Kaprio maakond ja Pähkinälinna maakond. Maa–ala ulatus ida – lääne suunas Narva alamjooksust Lava jõeni (200 km), põhja – lõuna suunas Viiburi Karjala rajalt Vene piirini (130 km).

17. sajandi 30-nendail aastail algatas Rootsi kuningas Ingerimaa soodsa asukoha tõttu piirkonnas majanduse elavdamise programmi, 17. juunil 1632 langetas Gustav II Adolf otsuse, et Neeva jõe äärde ja mujale sobivatesse kohtadesse Karjalas ja Ingerimaal tuleb rajada linnad (Nyen jt.), anda neile linnaõigused ja privileegid. Läheduse tõttu Venemaale osutas Nyen suurt konkurentsi senistele kaubalinnadele: Tallinnale, Narvale ja Viiburile. Esimesed oma linnaprivileegid sai Nyen siiski alles 20. septembril 1642. aastal ning Nyen tõusid ka tähtsaimaks Ingerimaa linnaks – provintsi pealinnaks. 1642. aastal lahutati Liivi- ja Ingerimaa kindralkubermang ning moodustati kaks eraldi kindralkubermangu. Ingerimaa esimeseks kindralkuberneriks määrati Erik Karlsson Gyllenstierna. 1651. aastal viidi piirkonna keskus senisest keskusest Nyenist üle Narva.

Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Rootsi võimude toel sai teoks luteriusuliste soomlaste kolonisatsioon tühjadele aladele. Riik vabastas uusasukad sõjaväekohustusest ja luteriusuliste osa elanikkonnast kasvas: 1656 moodustasid soomlased Ingeri rahvastikust 41,1%, 1671. aastal 56,9% ja 1695. aastal juba 73,8%. Aastal 1664 oli elanike arv 15 000; Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal üksi soomlasi 70 000.

Algul oli kuningas Gustav II Adolf tahtnud muuta Ingeri saksa alaks, pakkudes sakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi.

Luterlus levis alles koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega eriti Savost ja Karjala kannaselt, eriti Äyräpää kihelkonnast. Neist saigi ingerisoomlaste aluspõhi, savakot ning äyrämöiset. Neist äyrämöiset elasid Kesk-Ingeri põhja- ja kaguosas ning Põhja-Ingeri lääneosas. Suuremaks rühmaks kujunenud savakot paiknesid Kesk-Ingeri lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri ida- ja lõunaosas.

Ingerimaa läänistati Ingerimaa rüütelkonna aadlikele, sõjaväelastele ja riigiametnikele, kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Ingerimaal oli mitu riigimõisat Academia Gustaviana ülalpidamiseks.

Rootsi–Vene sõda 1656–1658

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658)

1656. aasta alanud Rootsi–Vene sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust.

1695. aastast so Rootsi aja lõpul on teada Ingerimaa kihelkondadest: Ingeris Lempaala, Vuole, Valkeasaari ja Kuivaisi (Toksovo) kihelkond; Kesk–Ingeris: Venjoki, Tuutari, Hietamäki, Skuoritsa ja Ropsu ning Lääne–Ingeris Kupanitsa ja Valkeakirkko (Moloskovitsõ) kihelkond.

Venemaa keisririigi poolt Uusikaupunki rahulepinguga omandatud maa-alad

Ingerimaa Peterburi kubermangu Peterburi provintsis, 1727. aastal

Vene aeg

Ingeri idaosa, 1740-ndail aastail

Loode-Venemaa ja Peterburi kubermang 1745. aastal

Põhjasõja tagajärjel langes Ingerimaa Uusikaupunki rahulepinguga 1721 tagasi Venemaa kätte. Venemaa vallutas Ingeri tegelikult kohe Põhjasõja alguses aastatel 1702–1703. Oktoobris 1702 vallutasid vene väed Neeva jõe ülemjooksul Nöteborgi ja 1. mail 1703 langes jõe suudmealal Ohta harujõe kaldal paiknenud Nyenskansi kindlus koos Nyeni linnaga.

Aastal 1703 hakkas Peeter Esimene Neeva jõe soisel suudmealal, allajõge vanast Rootsi kindlusest Nevanlinnast, ehitama Peeter-Pauli kindlust, millest kasvas Nevanlinna kohale välja Venemaa keisririigi uus pealinn Peterburi.

1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Vene tsaaririigi Ingerimaa kubermang, mille koosseisu liideti 1708. aastal Pihkva maakond ja 1710. aastal asutatud Peterburi linna ümbrus, Schlüsselburg, Jamburg, Koporje, Narva maakond, Tartu maakond, Olonetsi kaid, maad Oneega jõe ääres (Kargopolje maakond) ja Novgorodi linna ümbritsevad maad.

Kubermangukeskuseks oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

Peterburi kubermangus

Peeter I muutis pärast vallutamist Ingeri kubermangu Ingerimaa hertsogiriigiks, mille esimeseks ja viimaseks vürstiks ja hertsogiks sai Aleksandr Menšikov. Aastal 1710 muudeti Ingeri Peterburi kubermangu osaks koos Tallinna kubermangu Wesenbergi maakonnaga ja Tartumaaga. 1719. aastal tsaar Peeter I korraldusel läbiviidud haldusreformi tulemusel reorganiseeriti senised Venemaa kubermangud, määrati kubernerid ning Ingeri kuulus Sankt-Peterburi kubermangu Peterburi provintsina, kuhu kuulusid Kotlini saar Kroonlinnaga, Schlüsselburg, Koporje ja Jamburgi maakond ja Narva linn.

19. sajandi teisel poolel rajati Ingerisse väljarännanud eestlaste asundusi (Volossovos, Zimititsõs, Aasikul). Eestlasi rändas Ingerimaale eriti 19. sajandi teisel poolel, nii et 19. sajandi lõpul oli Lääne-Ingeri mõne kihelkonna elanikest juba kolmandik eesti talupojad. Eestis aga elas ingerisoomlasi vähe, needki peamiselt Narva piirkonnas.

Luterluse, soomekeelse kultuuri ja hariduselu arengut soodustas Soome liitmine Venemaaga 1809. aastal. Venemaa keisririigi aja lõpus tegutses Ingeris juba 34 kogudust.

1863. aastal asutati Kolppanas isegi soomekeelne õpetajaseminar. Tänu sellele sai põhielanikkond soomekeelse põhihariduse. 1913. aastal töötas Ingeris 229 soomekeelset kooli.

Ingeris ilmus ka 19. sajandi teisel poolel mitmeid soomekeelseid ajakirju. Samuti soomlaste seltsitegevus arenes. Eesti eeskujul hakati Ingerimaal korraldama laulupidusid aastast 1899, mida 1918.aastani jõuti korraldada kokku seitse.

Ingeri ajaloolised kihelkonnad ja mõned külad

Ingerimaa kihelkonnad 1925. aasta paiku

Põhja-Ingeri Haapakangase kihelkond Keltto kihelkond Lahti kihelkond Lempaala kihelkond Miikkulaise kihelkond (Miikkulaisi kihelkond) Vaskelovo (soome Vaskela) Pähkinälinna kihelkond Rääpyvä kihelkond Murino (soome Muurila) Morje (soome Murja) Rahja Siestarjoki kihelkond Lissi Noss (soome Revonnenä) Toksova kihelkond Vuole kihelkond Kargino (Matoksi) Valkeasaari kihelkond

Lõuna-Ingeri Inkere kihelkond Jaama kihelkond Järvisaari kihelkond Šapki (soome Hattula) Hatsina kihelkond Hevaa kihelkond Hietamäki kihelkond Kaprio kihelkond Kattila kihelkond Kolppana kihelkond Koprina kihelkond Kupanitsa kihelkond Liissilä kihelkond Markkova kihelkond Moloskovitsa kihelkond Narvusi-Kosemkina kihelkond Novasolkka kihelkond Naasila Ropsu kihelkond Saari kihelkond Serepetta kihelkond Skuoritsa kihelkond Soikkola kihelkond Spankkova kihelkond Tuutari kihelkond Tyrö kihelkond Venjoki kihelkond

1917. aasta revolutsioonisündmused

23. aprillil 1917. aastal toimus "Soitthu" kongress, kus otsustati alustada soomekeelse hariduse andmist. "Soitthu" oli Ingeris moodustatud ühing, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressid loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud ajasid laiali, paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse. Eestis loodud ingerlastest pataljon osales Eesti Vabadussõjas.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni (1917) püüti Ingeri pataljoni (ülem Aleksander Tynni) ja Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nn Volossovo mäss, mis sai alguse Lääne-Ingerist, Iljussa külast, kus kohalik rahvas astus nõukogude võimu vastu välja).

1919. aasta oktoobri Petrogradi pealetungioperatsiooni ja Krasnaja Gorka operatsiooni skeem

Ingeri Vabadussõjas ja Vene kodusõjas

Kevadest 1918 sügiseni 1919 olid Ingerimaal Vabadussõja ja Vene kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. 1919. aastal Põhja-Ingeris peetud lahingute tõttu põgenes Soome piiri lähedal olevatelt Ingeri aladelt üle 6000 inimese Soome. Aastatel 1919–1920 oli osa maast iseseisvuslaste käes (ingerlaste mäss). 27. mail 1919.a. Põhja-Ingermanlandi polk polkovniku Juri Elfengreni juhtimisel (580 võitlejat) vallutas Kirjäsalo, Kikkulaise, Lembolo, Vaskelova külad ja ligines Kuivoja külale ja Gpusino jaamale. Kirjäsalo sai uueks pealinnaks Põhja-Ingerile. Täieliku võimu võttis endale Põhja Ingermanlandi komisjon. Põhja-Ingeri Vabariigi ajutine valitsus laskis välja isegi postmarke, mis on filatelistide seas praegu väga hinnas. Põhja-Ingeris oli mitme küla omavalitsuspiirkond (Kirjasalo vabariik).

Ingerimaal toimusid vene valgekaartlaste Loodearmee I ja II pealetung Petrogradile.

Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920 läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga Soome ja Nõukogude Venemaa vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale. Leping nägi Ingerimaale ette usuvabaduse ja kultuuriautonoomia, kuid neid lepingusätteid ei täidetud.

Sõja ja vägivalla eest põgenes Ingerimaalt 8000 inimest Soome ning vähemalt 1000 inimest Eestisse. Olukorra rahunedes läks enamik põgenikke tagasi kodumaale. 1926. aasta rahvaloenduse andmeil elas NSV Liidus 114 831 "Leningradi soomlast".

Ingeri häving

Aastal 1928 alustati Ingeris kolhooside moodustamist ja vana talusüsteemi likvideerimist. Sellega kaasnesid repressioonid. Aastail 1929–1931 küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse u. 18 000 inimest.

1935–1936 puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist",. See tabas 27 000 inimest. Repressioonid saavutasid haripunkti 1937–1938. Aastate 1929–1938 tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingeri soomlastest 40–45 %, u. 40 000 – 50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.

 Pikemalt artiklis Poliitilised repressioonid rahvusvähemuste vastu NSV Liidus

1930. aastatel õnnestus sadadel ingerisoomlastel Soome põgeneda. Seal said nad pagulase staatuse. Aastaks 1943 oli Soomes 1672 kodakondsuseta ingerisoomlast.

1920. aastatel hakati ka luteri kirikut ja kirikuõpetajaid taga kiusama. Vaimulikke vangistati ja saadeti asumisele. 1930. aastatel kirikud suleti. Aastal 1937 mindi ingerisoome koolides üle vene keelele, kuigi õpilased seda ei osanud. Soomekeelsed õpikud hävitati ja soome keele kõnelemist karistati.

Ingerimaa NSV Liidu Vene NFSV Leningradi oblasti koosseisus 1940. aasta kaardil

Ingeri Teises maailmasõjas

Eriti karmistusid repressioonid Teise maailmasõja ajal. Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati talvel 1941/1942 umbes 20 000 – 30 000 inimest Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutas Saksa Wehrmachti väegrupp Nord 18. armee, nende kätte jäi üle 60 000 soomlase.

 Pikemalt artiklis Leningradi blokaad

Sõjaviletsus ja nälg sundis soomlasi lahkuma oma elualadelt Eestisse. Mitu tuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal, sealhulgas Narvas ja Põllkülas. Laagrites suri üle 3000 inimese epideemiatesse ja nälga. Ka Saksamaale läks tööle 3000 soomlast.

Leningradi blokaadirõnga kujundanud Ingerimaal Saksa vägede asetsus 1942. aasta mai- 1943. aasta jaanuar

Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Paldiski sadamast viidi kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori ning Uusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi Eestisse.

19. septembril 1944 sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased. Viimastele lubati kodukohta tagasi pääsemist. 55 000 ingerisoomlast läkski tagasi, kuid kedagi neist ei lubatud Ingerisse. Nad viidi väljasaatmiskohtadesse, peamiselt Kesk-Venemaale, Kalinini, Vladimiri ja Vologda oblastitesse. Umbes 8000 ingerisoomlast jäi end varjates Soome. Soome ja Nõukogude Liidu surve alt põgenesid pooled neist edasi Rootsi.

Pärast Ingerimaa hõivamist jagati Ingerimaa taas Leningradi oblasti erinevate rajoonide vahel.

Uus algus

Pärast Teist maailmasõda sai Eesti ingerlaste üheks tähtsamaks elukohamaaks. Ingerlaste massiline siirdumine Eestisse algas juba sõja ajal, mis ajast jäi siia umbes 3000 soomlast. Kohe pärast sõda hakkasid Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse tõttu. 1947–1950 Nõukogude võimud saatsid ingerlastest enamuse välja, aga 1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.

Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud kodud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse: 16 699 inimest.

1990. aastatel nad rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muuhulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.

Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama. Ingerlased asutasid kultuuriseltse 1988. aasta oktoobris nii Eestis kui ka Peterburis.

Välislingid

• Eesti Ingerisoomlaste Liit
• Fenno-Ugria Asutus
• Eesti Rahva Muuseum
• Ingerimaa rüütelkonna kohta Eesti Ajaloo Arhiivis
• Eesti Rahvusarhiivi Saaga veebikeskkond: ERA.957.11.129:20, Ingeri komitee: Jamburgi kihelkonna eestlastest maaomanikud 10.12.1919 (vaatamiseks tuleb registreeruda)
• The Ingerian Question as a Historical and Political Phenomenon. Vadim Musayev
• Nouse Inkeri
• Пилли В. А. "Населенные пункты Куземкинского сельского поселения" (Ingeri külanimetuste toponüümika), vene keeles
• Д. А. Золотарев, У ижор (Экспедиционные впечатления)., Труды Ленинградского общества изучения местного края. Том 1. 1927 год., vene keeles

Kirjandus

• Anepaio, Terje "Soomlased" – Jüri Viikberg (koostaja) "Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud" Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998. Lk. 437–445.
• Saressalo, Lassi (koostaja) "Ingeri. Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist" Tampere Muuseumide väljaanne 56. Tampere: Tampere Muuseumid ja Tampere Kultuuriamet, 2000.
• August Nigol "Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal" Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918
• Jürjo, Villu (koostaja) "Ingeri kiriku ristitee" Narva: EELK Narva Aleksandri kogudus, 2011

Vaata ka

• Ingerisoomlased
• Ingeri lipp
• Ingeri vapp
• Ingerimaa rüütelkond
• "Ingerimaa õhtud"
• Viru-Ingeri
• Schlüsselburg
• Saksa okupatsioon Ingeris (1941–1944)