Vana-Saksimaa

Allikas: Vikipeedia
Saksimaa 8. sajandil, Elbe, Weseri ja Eideri jõgede vahel

Vana-Saksimaa on sakside algne kodumaa tänapäeva Saksamaa loodenurgas ning kattub jämedalt võttes tänapäeva Alam-Saksimaaga, Vestfaaliga ja Saksi-Anhalti lääneosaga.

Adam Bremenist, kes kirjutas 11. sajandil, võrdles Vana-Saksimaa kuju kolmnurgaga ja hindas nurgast nurka vahemaad kaheksa päevateekonnaga. Pindalalt oli Vana-Saksimaa suurim Saksamaa hõimuhertsogkondadest. See sisaldas kogu territooriumi Elbe ja Saale alamjooksude vahel ja ulatus peaaegu kuni Reinini. Elbe ja Weseri suuete vahel ulatus see Põhjamereni. Ainsad territooriumi osad, mis jäid teisele poole Elbet, olid Holsteini ja Dithmarscheni krahvkonnad. Hõimu maad olid jämedalt võttes jagatud nelja sugulasrühma vahel: engernlased piki Weseri paremat kallast, vestfaalid piki Emsi ja Lippet, ostfaalid Weseri vasakkaldal ja nordalbingialased tänapäeva Schleswig-Holsteini alal. Kuid sellega hõimu rühmadeks jagunemine ei piirdunud. Sest saksi “rahvas” oli tõesti sugukondade lai kooslus.

Vana-Saksimaa on koht, kust enamus rüüsteretki ja hilisem Suurbritannia saare koloniseerimine alguse sai. Ala kutsuti "Vana-Saksimaaks" Suurbritanniasse sisserännanud anglosakside hilisemate järeltulijate poolt, nende uued kolooniad Wessexis ja mujal olid "Uus-Saksimaa" või Seaxna. Saksamaal tunti sakside maid lihtsalt "Saksimaana" (saksa keeles:Sachsen) ja alles hiljem hakati kutsuma Alam-Saksimaaks, et eristada algseid saksi hõimude territooriume territooriumitest kaugemal kagus sakside algsest kodumaast, millest sai Saksimaa kuningriik või Ülem-Saksimaa. Anglosaksi kirjanik Bede väitis oma töös Historia ecclesiastica gentis Anglorum (731), et Vana-Saksimaa asus Elbe, Weseri ja Eideri jõgede vahel tänapäeva Saksamaa põhja ja loode osas ning jäi väljapoole Rooma riigi piire.

On väidetud, et saksid koosnesid aadlikest, vabast sõjameeste klassist, juhtivatest vabameestest, keda ühendasid ja kontrollisid iidsed hõimu ja suguvõsa tavad.

Vana-Saksimaa päritolu ja ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tacitus kirjeldab oma 1. sajandi töös De Origine et situ Germanorum mitmeid germaanlaste hõime, kes asustasid põhjapoolse mere kallast ja sisemaad, mida hiljem hakati kutsuma Vana-Saksimaaks.

Tacitus uskus, et need saksi hõimude eelkäijad olid selle maa algsed ja iidsed asukad. Tänapäevased lingvistilised ja arhaeoloogilised tõendid kipuvad seda toetama.

2. sajandil kirjutatud Ptolemaiose Geographiat peetakse mõnikord esimeseks, mis sisaldab viiteid saksidele. Mõned selle teksti koopiad viitavad alal põhja pool Elbe alamjooksu hõimule saksid, mis arvatakse tulenevat sõnast sax ehk kivinuga. Siiski kutsuvad teised koopiad sama hõimu Axones, ja peetakse tõenäoliseks, et see on ümberkirjutamise viga hõimust, mida Tacitus oma Germanias kutsus Aviones. Need varaseimad teadaolevad saksi hõimud asustasid "Põhja-Albingiat", ala, mis piirnes Elbe jõesuu põhjakaldaga, kus nüüd on Lääne-Holstein. Kuna maad jäi väheks, hakkas saksi rahvastik laienema lõunapoole, kus see neelas kohalikud rahvad nagu heruskid, hamavid ja katid, samuti järelejäänud osa langobarde ja sueebe. Seda laiemat ala kutsutakse "Vana-Saksimaaks". Tacituse järgi elasid ka haukid alal, mida hiljem Vana-Saksimaana tunti, ja olid germaani hõimude hulgas väga austatud. Tacitus kirjeldab neid kui rahuarmastavaid ja tasakaalukaid. Mõnikord peetakse neid saksideks.

Saksi "piraadid" rüüstasid 3. ja 4. sajandi kestel Suurbritannia idarannikut (ajendades merekaitse ehitamise Suurbritannia idarannikul, mida kutsuti Saksi rannikuks) ja arvatakse, et Rooma riigi kaitse kokkuvarismise järel Reini jõel aastal 407 sundis rahvasterände surve idast saksid ja nende naaberhõimud anglid ja jüütid rändama meritsi lääne poole ja vallutama Suurbritannia viljakad tasandikud. Traditsiooniline aeg sellele sissetungile on aasta 449 ja seda tuntakse kui Adventus Saxonum. See algatas verise 400-aastase okupatsioonisõja ja viis mitmete saksi kuningriikide rajamiseni Inglismaal, sealhulgas lõuna-sakside Sussexi kuningriik, lääne-sakside Wessexi kuningriik ja ida-sakside Essexi kuningriik. Koos teistega, mille rajasid anglid ja jüütid, on nad tänapäevase inglise rahvuse vundament.

Pärast Lääne-Rooma keisririigi langust 5. sajandil olid Germaaniasse jäänud saksid lõdvalt seotud Merovingide Frangi riigiga, kuid tegelikult jäid sõltumatuks ja säilitasid oma vana paganliku religiooni (vaata: germaani paganlus). Sakside paganlikus religioonis tundub, et keskenduti Irminsuli või "suure samba" kummardamisele; jumalik puu, mis ühendab taeva ja maa ning mis arvatavasti oli olemas kohas tänapäeva Obermarsbergi lähedal.

Suuremalt jaolt olid sakside maad laiad tasandikud, lõunast kaitstud, kus need tõusid Harzi ja Hesseni künklikule maastikule. See oli kõik, mis eraldas sakside maid nende iidsetest vaenlastest ja lõplikest vallutajatest frankidest. Puuduvad selged füüsilised määrangud selle piiri osas, igivanast ajast oli see lakkamatu hõimukonflikti põhjuseks nende vahel. Saksidele, kui tänapäeva Põhja-Saksamaa asukatele, on viidatud aastal 555, kui frankide kuningas Theudebald suri ja saksid kasutasid seda võimalust sõjaks. Saksid alistati Chlothar I, Theudebaldi järglase poolt. Mõned nende järglased võitlesid sakside vastu, teised olid nendega liitlased; Chlothar II saavutas otsustava võidu sakside üle.

Aastal 690 lahkusid kaks preestrit Ewald Must ja Ewald Valge Northumbriast, et pöörata oma kauged sugulased Vana-Saksimaal ristiusku. Ajaloost on teada, et sel ajal oli Vana-Saksimaa jagatud Münsteri, Osnabrücki ja Paderborni iidseteks piiskopkondadeks. Siiski muutusid paganlikud saksid 695. aasta paiku kristlike preestrite ja misjonäride vastu nende keskel väga vaenulikeks, kuna hakkasid aru saama, et viimaste kavatsus oli valitseja oma usku pöörata ning nende pühakojad ja religioon hävitada. Ewald Valge mõrvati kiiresti, kuid Ewald Musta piinati ja tal rebiti jäsemed küljest. Hiljem visati kaks surnukeha Reini. Arvatakse, et see juhtus 3. oktoobril 695 kohas nimega Aplerbeck, Dortmundi lähedal, kus seniajani asub kabel. Kahte Ewaldit mälestatakse Vestfaalis nüüd kui pühakuid.

Nende vastumeelsus leppida uue kristliku religiooniga ja kalduvus teha hävitavaid rüüsteretki oma naabrite juurde viis nad lõpuks otsesesse konflikti Karl Suurega, frankide võimsa kuninga ja esimese Saksa-Rooma keisriga. Pärast verist ja väga hävitavat kolmekümneaastast sõda aastatel 772-804 olid kuningas Widukindi juhitud saksid kurnatud, tapetud, pagulusse aetud ja lõpuks Karl Suure poolt allutatud. Lõppkokkuvõttes sunniti saksid pöörduma ristiusku ja olema osa Saksa-Rooma riigist. See tekitas varakeskaegse hõimuhertsogkonna nimega Saksimaa hertsogkond.

Lihtsad hõimu- ja klannisidemed olid sakside seas erakordselt tugevad, ja hoolimata mitmeksjagunemisest oid saksid ebatavaliselt ühtne rahvas, kes elas veel kaheksandal sajandil nagu varajased germaanlased, keda Tacitus oma teoses Germania kirjeldas. Pikk sõjapidamine frankidega vähendas oluliselt, kuid ei kaotanud täielikult nendele omast kultuurilist identiteeti.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]