Mine sisu juurde

Nüüdisaegsed olümpiamängud

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Olümpialipp

Nüüdisaegsed olümpiamängud ehk kaasaegsed olümpiamängud ehk olümpiamängud on tähtsaim ja suurim rahvusvaheline tali- ja suvespordialade võistlus, kus osalevad tuhanded sportlased rohkem kui 200 maalt.[1] Nii suve- kui ka taliolümpiamänge korraldatakse iga nelja aasta tagant, kuid kordamisi, mistõttu toimuvad olümpiamängud iga kahe aasta tagant. Nüüdisaegsed olümpiamängud on inspireeritud antiikolümpiamängudest, mida peeti 8. sajandist eKr kuni 4. sajandini pKr Kreekas Olümpias. 1894. aastal asutas parun Pierre de Coubertin Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK), mis on olümpialiikumise kõrgeim võim ja juhindub oma tegevuses olümpiahartast.

Olümpialiikumise areng 20. ja 21. sajandil on toonud olümpiamängude korraldusse mitmeid muutusi – jää- ja talispordialadel võistlemiseks loodi taliolümpiamängud, puudega sportlaste jaoks paraolümpiamängud ning teismeliste sportlaste jaoks noorte olümpiamängud. ROK on pidanud kohanema nii majanduslike, poliitiliste kui ka tehniliste muutustega, mistõttu on olümpiamängud liikunud harrastusspordilt, mis oli Coubertini nägemus, elukutseliste spordi suunas. Massimeedia üha suurenev tähtsus tõstis päevakorda sponsorluse ja reklaami lubamise. Maailmasõdade tõttu tühistati 1916., 1940. ja 1944. aasta olümpiamängud. Külma sõja aegsed boikotid vähendasid 1980. ja 1984. aasta olümpiamängude võistlejate arvu.

Lisaks ROK-ile on olümpialiikumisse kaasatud rahvusvahelised spordiföderatsioonid, rahvuslikud olümpiakomiteed ja tulevaste olümpiamängude korralduskomitee. Olümpiamängude korraldajalinna ehk olümpialinna valib ROK; kooskõlas olümpiahartaga vastutab olümpialinn olümpiamängude korraldamise ja rahastamise eest. ROK kinnitab ka olümpiamängude programmi ehk spordialad, milles olümpiamängudel võisteldakse. Olümpiamängudega on seotud mitmed rituaalid ja sümbolid, näiteks olümpialipp, olümpiatuli ning ava- ja lõputseremoonia. Suve- ja taliolümpiamängudel võistleb 33 spordi- ja peaaegu neljasajal võistlusalal rohkem kui kolmteist tuhat sportlast. Igal võistlusalal esimese, teise ja kolmanda koha saavutanud sportlasele antakse olümpiamedal, vastavalt kuld-, hõbe- ja pronksmedal.

Olümpiamängud on kasvanud niivõrd suureks, et peaaegu iga maa ja rahvus on spordivõistlusel esindatud. Olümpiamängude suurus on pannud olümpialiikumise proovile mitmes vallas: boikotid, dopingu kasutamine, korruptsiooniskandaalid ja terrorism. Iga kahe aasta tagant avaneb tundmatutel sportlastel tänu olümpiamängudele ja nende suurele meediakajastusele võimalus koguda nii rahvuslikku kui ka rahvusvahelist tuntust. Olümpiamängud annavad ka olümpialinnale ja spordivõistlust võõrustavale maale võimaluse end maailmale näidata.

Antiikolümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Antiikolümpiamängud
Staadion Olümpias

Antiikolümpiamängud olid iga nelja aasta tagant Olümpias peajumal Zeusi auks peetud religioossed spordipidustused, kus võistlesid Vana-Kreeka linnriike esindavad sportlased. Olümpiamängudel võisteldi nii spordi- kui ka võitlusaladel, näiteks maadlus, pankraation ja hobuste võiduajamine. Konfliktis olevad linnriigid pidid olümpiamängude ajaks omavahelised erimeelsused kõrvale jätma – sõjategevusest loobumist kutsuti olümpiarahuks.[2] Rahusoov on osa olümpiamängude müüdist, kuna tegelikult mängude ajaks sõdimist Kreekas ei peatatud; tänu vaherahule julgesid Olümpiasse teel olevad palverändurid liikuda ka vaenlase territooriumi kaudu, sest nad olid Zeusi kaitse all.[3] Olümpiamängude idee ja sünd on seotud müütide ja legendidega.[4] Ühe müüdi järgi oli mängude rajajaks Herakles koos isa Zeusiga[4][5][6] – arvatakse, et Herakles hakkas kutsuma mänge olümpiamängudeks ning seadis sisse tava, mille järgi peeti mänge iga nelja aasta tagant.[5] Pärast kaheteist kangelasteo sooritamist ehitas Herakles isa auks olümpiastaadioni. Herakles kõndis valminud olümpiastaadionil 200 sammu ja nimetas selle vahemaa staadioniks, mis võeti hiljem kasutusele pikkusühikuna. Esimesed olümpiamängud peeti arvatavasti 776. aastal eKr, kuna Olümpiast on leitud pealiskirjaga tahvel, kus on kirjas alates 776 eKr iga nelja aasta tagant peetud jooksuvõistluse võitjad.[7] Antiikolümpiamängudel võisteldi jooksualadel, viievõistluses (kaugushüpe, kettaheide, odavise, staadionijooks ja maadlus), rusikavõitluses, maadluses, pankraationis ja ratsaspordis.[8][9] Esimeseks olümpiavõitjaks tuli staadionijooksus Elisest pärit kokk Koroibos.[10]

Religioon oli antiikolümpiamängudel väga tähtsal kohal – spordivõistlusi peeti koos ohverdusrituaalidega, mille käigus avaldati austust lisaks Zeusile (kelle Pheidiase valmistatud kuju asus Olümpia templis) ka vanakreeka mütoloogia kuningale Pelopsile, kes oli pidanud koos Elise Pisa kuninga Oinomaosega kaarikusõiduvõistlusi.[11] Olümpiavõitjaid austati, neid tehti surematuks luuletustes ja nende auks püstitati ausambaid.[12] Olümpiamänge peeti iga nelja aasta tagant – seda ajavahemikku kutsuti olümpiaadiks, mida vanakreeklased kasutasid ajaühikuna. Olümpiamängud olid osa Panhelleni mängudest, kuhu kuulusid veel Püütia, Nemea ja Isthmose mängud.[13]

Antiikolümpiamängude kõrgaeg oli 5. ja 6. sajandil eKr, misjärel hakkas mängude tähtsus langema, kuna Vana-Rooma võim ja mõju Kreekas suurenes. Antiikolümpiamängude lõpuaega ei ole teada, aga arvatakse, et viimased mängud peeti 393. aastal, kui keiser Theodosius I keelustas paganluse ja selle praktiseerimise tavad.[14] Teise arvamuse järgi peeti viimased antiikolümpiamängud 426. aastal, kui keiser Theodosius II käskis lammutada kõik Kreeka templid.[14]

Nüüdisaegsed olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]

Eelkäijad

[muuda | muuda lähteteksti]
Wenlocki olümpiamängude looja dr. William Penny Brookes

Alates 17. sajandist on mitmeid spordiüritusi nimetatud "olümpiaks". Inglismaal Chipping Campdeni lähedal korraldati Cotswoldi olümpiamänge (Cotswold Olimpick Games), kus võisteldi mitmel spordialal. Mängude looja ja eestvedaja aastatel 1612–1642 oli advokaat Robert Dover. 2012. aasta suveolümpiamängude korraldusõiguse kandidatuuri ajal nimetas Suurbritannia Olümpiakomitee Cotswoldi olümpiamänge "Briti olümpiatraditsiooni alusepanijaks".[15]

Antiikolümpiamängude traditsiooni püüti taaselustada Prantsuse revolutsiooni ajal, kui aastatel 1796–1798 korraldati igal aastal olümpiapidustusi "L'Olympiade de la République, kus võisteldi mitmel antiikolümpiamängude spordialal. 1796. aasta mängudel kasutati esimest korda spordivõistlusel meetermõõdustikku.[16]

1850. aastal hakkas dr. William Penny Brookes Inglismaal Much Wenlockis Shropshire'is korraldama spordivõistlusi Olympian Class. 1859. aastal muutis Brookes mängude nime Wenlocki olümpiamängudeks (Wenlock Olympian Games); neid mänge peetakse tänapäevani igal aastal.[17] 1860. aastal asutas Brookes Wenlocki olümpiaseltsi.[18]

Aastatel 1862–1867 toimusid John Hulley ja Charles Melly eestvedamisel Liverpoolis igal aastal suured olümpiapidustused (Grand Olympic Festival). Need olid esimesed rahvusvahelised spordivõistlused, kus osalesid ainult amatöörsportlased; võistelda lubati ainult meessportlastel.[19][20] Esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude korraldus ja võistlusprogramm sarnanes väga Liverpooli olümpiamängude omaga.[21] 1865. aastal asutasid Hulley, Brookes ja Ernst Georg Ravenstein Liverpoolis Rahvusliku Olümpiakomitee, mida peetakse Suurbritannia Olümpiakomitee eelkäijaks. Rahvusliku Olümpiakomitee põhikirjast kujunes hiljem olümpiaharta alusraamistik.[22] 1866. aastal korraldati Londoni Kristallpalees Suurbritannia rahvuslikud olümpiamängud.[23]

Olümpiamängude taaselustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Parun Pierre de Coubertin

Kreeka soov taaselustada olümpiamängude traditsioon sai alguse koos Kreeka iseseisvussõjaga Osmanite riigist 1821. aastal. Olümpiamängude mõtte pakkus esimesena välja luuletaja ja ajalehetoimetaja Panagiótis Soútsos 1833. aastal avaldatud luuletuses "Surnute dialoog".[24] Kreeka rumeenlasest jõukas filantroop Evangelos Zappas kirjutas 1856. aastal kuningas Otto I-le, et soovib olümpiamängude taaselustamist rahastada.[25] Zappase rahalise toetusega toimusid esimesed olümpiamängud 1859. aastal Ateena linnaväljakul; mängudel osalesid sportlased Kreekast ja Osmanite riigist. Zappas rahastas Panathinaikó staadioni restaureerimist, et seal saaks pidada kõiki tulevasi olümpiamänge.[25]

Panathinaikó staadionil korraldati 1870. ja 1875. aasta olümpiamängud.[26] 1870. aasta mängudel oli 30 000 pealtvaatajat; 1875. aasta mängude kohta ei ole ametlikku pealtvaatajate arvu teada.[27] 1890. aastal, olles külastanud Wenlocki olümpiaseltsi korraldatud mänge, tekkis prantsuse parun Pierre de Coubertinil idee luua Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK).[28] Tuginedes Brookesi ja Zappase arusaamadele, soovis Coubertin panna aluse vahetuva korraldusõigusega rahvusvahelistele olümpiamängudele, mis toimuksid iga nelja aasta tagant.[28] Coubertin esitles oma ideed ROK-i esimesel olümpiakongressil, mis toimus 16.–23. juunil 1894 Pariisi Ülikoolis. Kongressi viimasel päeval otsustati, et esimesed ROK-i egiidi all toimuvad olümpiamängud peetakse 1896. aastal Ateenas.[29] ROK-i esimeseks presidendiks valiti Kreeka kirjanik Dimítrios Vikélas.[30]

1896. aasta olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis 1896. aasta suveolümpiamängud
1896. aasta olümpiamängude postmark
1896. aasta olümpiamängude avatseremoonia Panathinaikó staadionil

ROK-i egiidi all toimusid esimesed olümpiamängud 1896. aastal Ateenas Panathinaikó staadionil. Olümpiamängudel oli esindatud 14 maa 241 sportlast, kes võistlesid 43 alal.[31] Evangelos Zappas oli koos nõbu Konstantinosega annetanud Kreeka valitsusele tulevaste olümpiamängude tarvis raha, mida kasutati esimeste olümpiamängude korralduskulude katmiseks.[32][33][34] Staadioni restaureerimist toetas Kreeka rikkur Georgios Averoff.[35] Kreeka valitsus eraldas olümpiamängude korraldamiseks samuti raha, mida loodeti tagasi teenida piletite ja olümpiamängudele pühendatud mälestusmarkide müügiga.[35]

Nii Kreeka ametiisikud kui ka avalikkus suhtusid olümpiamängude korraldamisse väga entusiastlikult, mida hindasid ka paljud sportlased, kes isegi nõudsid, et Ateenast saaks alaline olümpialinn. ROK-i visiooni järgi pidi olümpiamängude korraldusõigus siiski vahetuma maailma eri linnade vahel – järgmised olümpiamängud peeti 1900. aastal Pariisis.[36]

Muudatused

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Suveolümpiamängud

Pärast edukaid esimesi nüüdisaegseid olümpiamänge tabas olümpialiikumist mõõnaaeg, mis ohustas olümpiamängude traditsiooni jätkumist. Olümpiamängud olid nii 1900. aastal Pariisis kui ka 1904. aastal Saint Louises maailmanäituse "kõrvaletendused". Pariisi olümpiamängud olid esimesed, kus lubati võistelda naissportlastel, kuid neil olümpiamängudel ei olnud staadionit. Saint Louise olümpiamängudel osales 650 sportlast, kellest 580 olid Ameerika Ühendriikidest.[37] Olümpialiikumine elavnes pärast Ateenas korraldatud 1906. aasta vaheolümpiamänge. Kuna 1906. aasta olümpiamängud olid teised mängud ühe olümpiaadi jooksul, ei olnud need ROK-i poolt tunnustatud; ühtegi vaheolümpiamänge ei ole hiljem peetud. Ateena vaheolümpiamängude vastu oli suur avalik huvi ning neil osales palju eri maade sportlasi. Alates vaheolümpiamängudest on olümpiamängude populaarsus ja suurus üha kasvanud.[38]

Kohalikud olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed ülevenemaalised olümpiamängud 1913. aastal Kiievis

„Olümpia“ mõiste muutus 20. sajandi algul populaarseks, nii hakati erinevaid piirkondlikke võistlusi nüüdisaegsete ja antiikolümpiamängude eeskujul nimetama olümpiamängudeks. Näiteks tähistati Riias Liivimaa Venemaa koosseisu kuulumise 200. aastapäeva turnipeoga koolinoortele, mille eeskavas olid ka olümpiamängud. Sarnaseid kohalikke olümpiamänge peeti ülevenemaaliselt (esimesed toimusid 1913. aastal Kiievis, teised 1914. aastal Riias) ja suuremates linnades, kus spordiseltsid korraldasid oma olümpiamänge.[39] Etniliste eestlaste esimesteks olümpiamängudeks peetakse spordiseltsi Kalev korraldatud mänge 1911. aastal. Aastal 1912 ja 1913 toimusid teised ja kolmandad mängud. Eestlaste esimeste olümpiamängude kavalehel seletati ka lahti, kuidas kalevlased seletasid selles kontekstis olümpiamängude mõistet: „Esimest korda Eestis kuuleme ülemaalisest wõistluswõimlemistest „kerge atleetikas“. „Olympia mängude“ nime all juba greeklaste juures kõrgel järjel edenenud ning rahwale jõudu ja osawust andew kerge atleetika sport on nüüd igal pool eluga edasi wõitlewate rahwaste juures uueste sündimise ajajärgul.“ Seega Eestis korraldatud olümpiamängud olid kergejõustikuvõistlused, mida oli täiendatud vahel mõne teise valdkonna alaga (1911. aastal oli selleks jalgpalli kauguslöömine).[40]

Taliolümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Taliolümpiamängud
Jäähoki võistlus 1928. aasta taliolümpiamängudel Sankt Moritzis

Taliolümpiamängud kutsuti ellu selleks, et sportlased saaks võistelda lumel ja jääl harrastatavates spordialades, mida on geograafilistel põhjustel suveolümpiamängude raames keeruline korraldada. Iluuisutamine oli suveolümpiamängude kavas nii 1908. kui ka 1920. aastal ning jäähoki 1920. aastal. Soovides suurendada talispordialade arvu olümpiamängudel, otsustas ROK 1921. aasta olümpiakongressil Lausanne'is kutsuda ellu olümpiamängude talivariandi. Esimesed taliolümpiamängud, mis koosnesid 11-päevasest talispordinädalast, peeti 1924. aastal Prantsusmaal Chamonix's kolm kuud enne Pariisi suveolümpiamänge.[41] Esialgu plaaniti nii suve- kui ka taliolümpiamänge korraldada ühel aastal ja samas riigis, kuid sellest loobuti üsna pea. ROK-i korraldusel hakati taliolümpiamänge pidama iga nelja aasta tagant suveolümpiamängudega samal aastal.[42] Pärast 1992. aasta Albertville'i taliolümpiamänge otsustati alates 1994. aastast hakata taliolümpiamänge korraldama iga nelja aasta tagant ja kaks aastat pärast suveolümpiamänge.

Paraolümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Paraolümpiamängud
Naiste ratastoolitennise võistlus 2008. aasta suveparaolümpiamängudel Pekingis

Sir Ludwig Guttmann, kes soovis pärast teist maailmasõda edendada sõdurite taastusravi, korraldas samal ajal koos 1948. aasta Londoni olümpiamängudega mitme haigla vahel spordiürituse. Sellest üritusest kasvas välja iga-aastane spordifestival, millega Guttmann ja teised korraldajad soovisid teadvustada spordi tähtsust puudega inimeste tervenemise juures. 1960. aasta suveolümpiamängude ajaks kogunes Guttmanni algatusel Roomasse 400 sportlast, kes võistlesid "paralleelolümpial", mida peetakse esimesteks paraolümpiamängudeks. Alates nendest mängudest on paraolümpiamängud toimunud igal olümpiamängude aastal. Alates 1988. aasta Seouli suveolümpiamängudest on paraolümpiamänge võõrustanud sama aasta olümpialinn.[43] 2001. aastal sõlmisid ROK ja Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee kokkuleppe, mille kohaselt pannakse nii tava- kui ka paraolümpiamängude korraldamise kohustus kirja olümpialinna kokkuleppesse.[44][45] Kahe komitee kokkuleppe järgi on olümpiamänge peetud alates 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängudest. Londoni olümpiamängude korralduskomitee president Sebastian Coe on sõnanud 2012. aasta suve- ja paraolümpiamängude kohta:

„ Me soovime muuta rahva hoiakut puudega inimeste suhtes, pühitseda paraolümpiasporti ning kinnitada, et need kaks olümpiamängu käivad käsikäes.[46] “

Noorte olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Noorte olümpiamängud
2010. aasta noorte suveolümpiamängude avatseremoonia Singapuris

Noorte olümpiamängud loodi olümpiamängude kõrvale selleks, et anda 14–18aastastele sportlastele võimalus omavahel võistelda. Noorte olümpiamängude idee algatas 2001. aastal ROK-i president Jacques Rogge; mängude korraldamine kinnitati 2007. aastal ROK-i 119. istungjärgul.[47][48] Esimesed noorte suveolümpiamängud toimusid 2010. aasta augustis Singapuris ning taliolümpiamängud kaks aastat hiljem jaanuaris Austrias Innsbruckis.[49] Noorte olümpiamängud on olümpiamängudega võrreldes lühemad – suvemängud kestavad kaksteist ja talimängud üheksa päeva.[50] ROK-i reeglite järgi võib noorte suveolümpiamängudel osaleda kuni 3500 sportlast ja 875 ametnikku ning taliolümpiamängudel 970 sportlast ja 580 ametnikku.[51][52] Noorte olümpiamängude programm kattub olümpiamängude programmiga, aga spordi- ja võistlusalade arv on väiksem ning lubatud on segavõistkonnad, mis koosnevad näiteks mitme maa esindajatest või mõlemast soost.[53]

Osalevad sportlased ja maad

[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aastal osales esimestel nüüdisaegsetel olümpiamängudel 241 võistlejat 14 maalt ning kavas oli 43 võistlusala;[54] 2012. aasta suveolümpiamängudeks oli võistlejate arv kasvanud 10 500 ja osalevate maade arv 204-ni; võistlusalasid oli Londonis 302.[55] Taliolümpiamängudel on osalejaid vähem – 2010. aasta taliolümpiamängudel Vancouveris osales 82 maa 2566 sportlast, kes võistlesid 86 alal.[56][57] Olümpiamängude ajal majutatakse enamik sportlasi, ametnikke ja delegatsioonide liikmeid olümpiakülla, kus asuvad nii söögikohad, tervisekeskused kui ka kohad usukommete järgimiseks.[58]

Paljudel maadel, mis ei vasta rahvusvaheliste organisatsioonide poliitilise iseseisvuse tingimusele, kuid kus loodud rahvuslik olümpiakomitee on saanud ROK-i tunnustuse, on lubatud olümpiamängudel võistelda. Selliste kolooniate ja mittesuveräänsete maade hulka kuuluvad näiteks Puerto Rico, Bermuda ja Hongkong, kes kuuluvad küll teise riigi koosseisu, aga võistlevad olümpiamängudel oma maa lipu all.[59] Olümpiaharta järgi tohib uus loodav rahvuslik olümpiakomitee esindada maad, kellel on "rahvusvahelise üldsuse tunnustus".[59] ROK-i tunnustust ei ole sellest tulenevalt saanud ei Saint-Martini saare ega Curaçao rahvuslik olümpiakomitee, kuigi need maad said 2010. aastal sarnase põhiseadusliku määratluse kui Aruba, kelle rahvuslikku olümpiakomiteed on ROK 1986. aastal tunnustanud.[60][61]

Olümpiamängude korraldamise majanduslik ja sotsiaalne mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed majandusteadlased on seadnud kahtluse alla olümpiamängude majandusliku kasulikkuse, kuna sellise suursündmuse korraldamine on väga kulukas, kuid mängude võõrustamisega ei kaasne märkimisväärset pikaajalist majanduslikku kasu. Uuringud on näidanud, et olümpiamängude korraldamine (või isegi korraldusõiguse taotlemine) võib suurendada võõrustava maa eksporti, kuna olümpiamängude korraldamissoov annab märku selle maa rahvusvahelise kaubanduse avatusest.[62] Uuringud on lisaks näidanud, et suveolümpiamängude korraldamine suurendab märgatavalt olümpialinnas asuvate ettevõtete annetusi ja vabatahtlikku tegevust, mis toob omakorda kasu kohalikule vabakonnale; see positiivne mõju ei ole püsiv ning kestab kõige enam paar aastat enne ja pärast olümpiamängude toimumist. Olümpiamängude korraldamine annab seega olümpialinnale võimaluse mõjutada kohalikku ettevõtlust ja suurendada vabakonna heaolu.[63] Olümpiamängudel on olnud kohalikule kogukonnale ka negatiivseid mõjusid – vabaühenduse Centre on Housing Rights and Evictions (COHRE) kinnitusel on viimase kahe kümnendi jooksul olnud olümpiamängude tõttu sunnitud elukohta vahetama üle kahe miljoni, peamiselt puudust kannatava inimese.[64]

Rahvusvaheline Olümpiakomitee

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Rahvusvaheline Olümpiakomitee
 Pikemalt artiklis Olümpialiikumine
Rahvusvahelise Olümpiakomitee peakontor Šveitsis Lausanne'is

Olümpialiikumine koosneb rahvuslikest olümpiakomiteedest ja assotsiatsioonidest, rahvusvahelistest spordiorganisatsioonidest ja -föderatsioonidest ning sportlastest, treeneritest, kohtunikest ja teistest spordiga seotud isikutest, kes oma tegevuses lähtuvad olümpismi põhimõtetest ja järgivad olümpiahartat.[65] Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) on olümpialiikumise kõrgeim võim, kes vastutab olümpialinna valimise, olümpiamängude planeerimise järelevalve, olümpiamängude programmi uuendamise ja kinnitamise ning sponsorlepingute ja teleülekandeõiguste läbirääkimiste eest.[66]

Olümpialiikumine jaguneb kolmeks peamiseks osaks:

  • Rahvusvahelised spordiföderatsioonid – juhtorganid, kes reguleerivad spordialade tegevust rahvusvahelisel tasandil. Näiteks rahvusvaheline jalgpalliföderatsioon FIFA on jalgpalli assotsiatsioonide juhtorgan ning rahvusvaheline võrkpalliföderatsioon FIVB on võrkpalli assotsiatsioonide juhtorgan. Olümpialiikumisse kuulub praegu 35 rahvusvahelist spordiföderatsiooni, mis esindavad iga olümpiaspordiala.[67]
  • Rahvuslikud olümpiakomiteed, kes on oma maa olümpialiikumise esindajad ja korraldajad. Eesti rahvuslik olümpiakomitee on Eesti Olümpiakomitee. ROK-i tunnustuse on praeguseks saanud 205 rahvuslikku olümpiakomiteed.[54]
  • Olümpiamängude korralduskomitee – rahvusliku olümpiakomitee moodustatud ajutine komitee, kes vastutab oma maal toimuvate olümpiamängude eest. Olümpiamängude korralduskomitee likvideeritakse pärast olümpiamängude toimumist ja kokkuvõtte esitamist ROK-ile.[68][69]

Olümpialiikumise ametlikud keeled on prantsuse ja inglise keel. Olümpiamängudel kasutatakse ka võõrustava maa ametlikku keelt või ametlikke keeli – näiteks avatseremoonia osavõtjate paraadil tutvustatakse iga maad vähemalt kolmes keeles; kui olümpiamängud toimuvad inglise või prantsuse keelt kõneleval maal, tutvustatakse maid kahes keeles.[69][70]

Kriitika ja korruptsiooniskandaalid

[muuda | muuda lähteteksti]
Juan Antonio Samaranch, ROK-i president aastatel 1980–2001

ROK-i on nimetatud jäiga juhtimisega organisatsiooniks, kes on valinud liikmeid ka eluks ajaks. Kõige vastuolulisemateks on peetud president Avery Brundage'i ja Juan Antonio Samaranchi ametiaegu. Brundage, kes oli ROK-i president üle 20 aasta, kaitses olümpiamänge poliitilise sekkumise ja reklaami mõjude eest.[71] Brundage'i süüdistati nii rassismis (Lõuna-Aafrika Vabariigi delegatsiooni apartheidiprobleemi käsitlemise tõttu) kui ka antisemitismis.[72] Samaranchi ametiaega saatsid onupojapoliitika- ja korruptsioonisüüdistused;[73] kritiseeriti ka tema seotust Francisco Franco diktatuuriga.[74]

1998. aastal paljastati, et mitu ROK-i liiget oli võtnud altkäemaksu Salt Lake City taotluskomiteelt, kes soovis saada 2002. aasta taliolümpiamängude korraldusõigust. Pärast ROK-i läbi viidud uurimist astus tagasi neli ja heideti välja kuus ROK-i liiget. Et tulevikus sarnast skandaali vältida, muudeti olümpialinna valimise korda.[75]

2004. aasta augustis eetris olnud BBC dokumentaalsaade "Panorama" avalikustas 2012. aasta olümpialinna valimistega seotud altkäemaksu andmise,[76] väites, et ROK-i liikmeid oli võimalik ära osta, et nad soovitud kandidaatlinna poolt hääletaks. Pärast olümpialinna valimiste nappi kaotust Londonile[77] süüdistas Pariisi linnapea Bertrand Delanoë Suurbritannia peaministrit Tony Blairi ja Londoni taotluskomiteed eesotsas endise olümpiavõitja Sebastian Coega reeglite rikkumises. Delanoë sõnul oli Prantsusmaa president Jacques Chirac reeglite rikkumisest teadlik; Chirac ei soovinud süüdistusi kommenteerida.[78] Süüdistuste põhjal ametlikku uurimist ei algatatud. 2006. aasta taliolümpiamängude olümpialinna valimisi saatsid samuti korruptsioonisüüdistused. ROK-i liige Marc Hodler, kes oli seotud kandidaatlinna Sioniga, väitis, et Toronto korralduskomitee oli andnud ROK-i ametnikele altkäemaksu; süüdistuse põhjal algatati põhjalik uurimine. Hodleri süüdistuse tõttu ei soovinud paljud ROK-i liikmed olümpialinna valimistel Sioni poolt hääletada, mis aitas tõenäoliselt Torontol korraldusõiguse võita.[79]

Olümpiamängud ja reklaam

[muuda | muuda lähteteksti]

ROK ei lubanud esialgu olümpiamänge ettevõtete toetusega rahastada, kuid pärast president Avery Brundage'i ametiaja lõppu 1972. aastal hakkas ROK televisiooni ja reklaamituru võimaluste vastu rohkem huvi tundma.[80] President Juan Antonio Samaranchi juhtimisel kaasati olümpiamängude korraldamisse rahvusvahelisi sponsoreid, kes soovisid oma tooteid siduda olümpiamängude brändiga.[81]

Eelarve

[muuda | muuda lähteteksti]

ROK-i eelarve oli 20. sajandi esimesel poolel väike.[81][82] Avery Brundage, kes oli ROK-i president aastatel 1952–1972, hoidis olümpiamänge igasuguse reklaamimõju eest, kuna arvas, et ettevõtete lobitöö võib ROK-i otsustusi liialt kallutada.[80] Brundage'i jäikade seisukohtade tõttu pidi olümpiamängude korralduskomitee leidma ise sponsorid ja reguleerima sümbolite kasutust.[80] Kui Brundage'i ametiaeg lõppes, oli ROK-il varasid 2 miljoni dollari väärtuses; kaheksa aastat hiljem ulatusid ROK-i varad 45 miljoni dollarini – eelarve kasvas märkimisväärselt tänu ettevõtete rahalisele toetusele ja teleülekandeõiguste müügile.[80] 1980. aastal ROK-i presidendiks valitud Juan Antonio Samaranch soovis muuta ROK-i rahaliselt sõltumatuks.[82]

1984. aasta olümpiamängude eelarve ülejääk ulatus seninägematu 225 miljoni dollarini; Los Angelese korralduskomiteel õnnestus suur ülejääk saavutada osaliselt tänu piiratud sponsorlusõiguste müügile valitud ettevõtetele.[83] Soovides saada kontrolli sponsorluslepingute üle, asutas ROK Samaranchi juhtimisel 1985. aastal olümpiamängude partnerlusprogrammi TOP (The Olympic Partner Programme), mille eesmärgiks oli luua olümpiamängude bränd.[81] TOPi liikmesus on väga kallis ja seetõttu kättesaadav vaid vähestele – nelja-aastane liikmemaks ulatub 50 miljoni dollarini.[82] TOPi liikmel on oma tootekategoorias üleilmsed reklaami ainuõigused ning tal on lubatud tootetrükistes ja -reklaamis kasutada olümpiasümbolit.[84]

Televisiooni mõju

[muuda | muuda lähteteksti]
1936. aasta Berliini olümpiamängude aegne karikatuur, mis kujutleb aastat 2000, kui pealtvaatajad on asendatud televisiooni ja raadioga ning rahva hõisked kostavad valjuhäälditest
Teleülekande kaamerad Londoni olümpiamängudel

Berliini 1936. aasta suveolümpiamängud kanti esimest korda üle televisioonis; ülekanne oli nähtav vaid kohalikule televaatajale.[85] Esimeste olümpiamängudena kanti rahvusvaheliselt televisioonis üle 1956. aasta taliolümpiamängud,[86] ning neile järgnenud taliolümpiamängude ülekandeõigused müüdi esimest korda spetsiaalsetele ringhäälinguvõrgustikele – CBS maksis Ameerika Ühendriikide ülekandeõiguste eest 394 000 dollarit[87] ja Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) Euroopa ülekandeõiguste eest 660 000 dollarit.[81] Järgnevatel aastakümnetel kujunesid olümpiamängud külma sõja ideoloogiliseks rindeks, mis suurendas vaatajahuvi ja võimaldas ROK-il ülekandeõiguste müügilt veelgi teenida.[87] Tänu teleülekannetele olümpiamängude kajastus meedias kasvas, mis suurendas omakorda huvi olümpiamängude vastu ja muutis need reklaamiostjatele atraktiivseks.[87] Suurenenud huvi tõttu oli ROK-il võimalik tõsta ülekandeõiguste hinda – näiteks CBS maksis 1998. aasta taliolümpiamängude ülekandeõiguste eest 375 miljonit dollarit[88] ning NBC 2000–2012 toimunud olümpiamängude ülekandeõiguste eest kokku 3,5 miljardit dollarit.[81]

1960ndatest kuni eelmise sajandi lõpuni kasvas olümpiamängude vaadatavus üha suurema tempoga, millele aitas kaasa ülemaailmset teleotseülekannet võimaldava satelliittelevisiooni juurutamine 1964. aastal ja värviteleri leiutamine 1968. aastal.[89] Teleülekannete vaatajate arv kasvas hinnanguliselt 1968. aasta Mexico olümpiamängude 600 miljonilt 1984. aasta Los Angelese olümpiamängudeks 900 miljonile; 1992. aasta Barcelona olümpiamänge vaatas juba 3,5 miljardit inimest.[90] 2000. aasta Sydney olümpiamängudel langes NBC otseülekannete vaadatavus madalaimale tasemele pärast 1968. aastat;[91] sellel langusel võis olla kaks põhjust: tihe konkurents kaabeltelevisiooni otseülekannetega ning reaalajas tulemuste ja videote kättesaadavus internetis. Televisioon kasutas endiselt salvestatud videoid, mis ei suutnud infoajastu arenguga sammu pidada.[92] Televaatajate langeva arvu tõttu hakkasid telekanalid müüma tasuta reklaamiaega,[93] kuid kuna ülekandeõigused on väga kallid, nõudsid televisiooni ettevõtted ROK-ilt muudatusi, mis aitaks televaatajate arvu kasvatada.[94] ROK tegi olümpiamängude programmi sellest tingituna mitmeid muudatusi – iluvõimlemise võistlused viidi seitsme päeva pealt üheksale ning huvi suurendamiseks lisati programmi olümpiavõitjate galaetendus;[95] laiendati ka enim vaadatavate spordialade, ujumise ja vettehüpete võistlusprogrammi.[95] Ameerika Ühendriikide televisiooni lobitöö tulemusena muudeti võistlusprogrammi nii, et valitud võistlusi saaks otse üle kanda Ameerika Ühendriikide televaadatavuse tippajal.[96] Muudatustel ei ole olümpiamängude vaadatavusele selgelt positiivset mõju olnud – 2006. aasta Torino taliolümpiamängude vaadatavus oli 2002. aasta Salt Lake Cityga võrreldes madalam, kuid 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängude vaadatavus kasvas märgatavalt.[93][97]

Vastuolud

[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiamängude brändi müük on tekitanud vastuolusid. Kriitikute arvates ei ole olümpiamänge enam võimalik teistest kommertslikest spordivõistlustest eristada.[84] ROK-i on süüdistatud turu küllastamises – näiteks 1996. aastal Atlantas ja 2000. aastal Sydneys lubati erakordselt paljudel ettevõtetel olümpiamängude tooteid müüa.[98] ROK lubas, et püüab edaspidi olümpiamängude liigset turustamist vältida.[98] Kritiseeritud on ka tõsiasja, et olümpiamängude korraldamist rahastab vaid olümpialinn ja võõrustava maa valitsus; ROK kulusid ei kata, kuid omab olümpiasümboli kasutusõigusi ja saab seetõttu kõik olümpiasümboli kasutuse müügitulud. ROK saab lisaks osa kõigist sponsorlepingu- ja ülekandetuludest.[84] Kuigi olümpialinnal ei pruugi õnnestuda kõiki korralduskulusid katta, on olümpiamängude korraldusõiguse konkurents üha tasavägisem.[99] Uuringud on näidanud, et olümpiamänge korraldanud maa rahvusvaheline kaubavahetus kasvab umbes 30 protsenti.[100] Uuringutest on samas selgunud, et isegi edutul korraldusõiguse taotlusel võib olla samaväärne mõju ekspordile, mis annab alust arvata, et kaubavahetust ei suurenda mitte suurejoonelise spordipeo võõrustamine, vaid korraldusõiguse taotlemine, mis annab välismaale märku kandideeriva maa avatusest.

Sümbolid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Olümpiasümbol
Olümpialipp
Olümpiatuli 2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys

Olümpiahartas sõnastatud olümpismi põhimõtteid antakse olümpialiikumises edasi sümbolite abil. Olümpiasümbol koosneb viiest omavahel põimunud rõngast (olümpiarõngast), mis sümboliseerib viie maailmajao ühtsust; olümpiarõnga värvid on sinine, kollane, must, roheline ja punane. Valge põhjaga plagu, mille keskel asub olümpiasümbol, moodustab olümpialipu; lipu kuuest värvusest kuulub vähemalt üks kõigi maade rahvuslipu värvuste hulka. Olümpialipp loodi 1914. aastal, kuid olümpiamängudel heisati see esimest korda 1920. aastal Belgias Antwerpenis. Alates sellest ajast on olümpialipp heisatud kõigil olümpiamängudel.[101]

Olümpiadeviisi Citius. Altius. Fortius. (e.k. 'kiiremini, kõrgemale, tugevamini') visandas 1894. aastal Pierre de Coubertin, ja see on ametlikult olnud kasutuses 1924. aastast. Olümpiadeviisi sõnastas esimesena Coubertini sõber dominikaani preester Henri Didon 1891. aasta Pariisi noortekogunemisel.[102]

Coubertini olümpismi põhimõtted on võetud kokku olümpiaprintsiibis:

„ Olümpiamängudel pole tähtis võit, vaid osavõtt, nii nagu eluski, kus tähtsaim pole tulemus, vaid selle poole püüdlemine. Eesmärk pole vallutada, vaid hästi võidelda.[101] “

Paar kuud enne olümpiamänge toimub Olümpias Vana-Kreeka aegseid rituaale järgiv tseremoonia, mille käigus süüdatakse olümpiatuli. Preestrinnat kehastav naine süütab nõguspeegli ja päikesekiirte abil tõrviku; saadud leegiga süüdatakse olümpiatõrvik. Olümpiast viiakse olümpiatuli tõrvikuteatejooksuga olümpialinna olümpiastaadionile, kus avatseremoonia ajal süüdatakse viimase tõrvikuteatega pidulikult alaline olümpiatuli.[103] Kuigi olümpiatuli on kuulunud olümpiamängude sümbolite hulka alates 1928. aastast, korraldati esimene tõrvikuteatejooks enne 1936. aasta olümpiamänge, kui Saksamaa valitsus soovis levitada natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat.[101]

1968. aastal võeti kasutusele olümpiamaskott – võõrustava maa kultuurist inspireeritud loom või inimkuju. Olümpiamaskoti olulisus olümpismi sümbolina on kasvanud pärast 1980. aastat, kui Moskva olümpiamängudeks loodud karupoeg Miša sai maailmatuntuks.[104] 2008. aasta Pekingi olümpiamängude maskotiks oli viis Fuwa-tegelast, kes sümboliseerisid hiina kultuuri viite olulist feng shui elementi.[105]

Tseremooniad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Olümpiamängude ava- ja lõputseremoonia
 Pikemalt artiklis Olümpiamängude autasustamistseremoonia

Avatseremoonia

[muuda | muuda lähteteksti]
2012. aasta Londoni suveolümpiamängude avatseremoonia

Olümpiamängude avatseremoonia koosneb olümpiahartaga sätestatud rituaalidest ning toimub enne olümpiamängude esimest võistluspäeva.[69][106] Praegusel kujul sai avatseremoonia traditsioon alguse 1920. aasta olümpiamängudel Antwerpenis.[107] Avatseremoonia algab tavaliselt võõrustava maa lipu heiskamisega, misjärel mängitakse või lauldakse võõrustava maa hümni. Sellele järgneb kunstiline programm, mis koosneb võõrustava maa kultuuri iseloomustavast muusikast, laulust, tantsust ja teatrist.[69][106] Avatseremoonia kunstiline programm on muutunud üha vaatemängulisemaks ja keerukamaks, kuna iga võõrustav maa soovib pakkuda võrreldes eelmiste avatseremooniatega meeldejäävamat etendust. Pekingi olümpiamängude avatseremoonia maksis hinnanguliselt 100 miljonit dollarit, millest enamik kulus kunstilise programmi ettevalmistustele.[108]

Kunstilisele programmile järgneb osavõtjate paraad, kus võistlejad sisenevad staadionile maade kaupa. Paraadi avab olümpiamängude sünnimaa Kreeka ja viimasena siseneb võõrustav maa; ülejäänud maad sisenevad tähestikulises järjekorras vastavalt võõrustava maa keelele. 2004. aasta Ateena suveolümpiamängudel toodi esimesena staadionile Kreeka lipp, aga Kreeka delegatsioon saabus kõige viimasena. Olümpiamängud kuulutab pärast korralduskomitee ja ROK-i presidendi kõnesid ametlikult avatuks võõrustava maa riigipea. Teatejooksjad kannavad staadionile olümpiatõrviku ning viimane jooksja (tavaliselt võõrustava maa tuntud või edukas olümpiasportlane) süütab olümpiatule.[69][106]

Lõputseremoonia

[muuda | muuda lähteteksti]
Sportlased on 2008. aasta suveolümpiamängude lõputseremoonial kogunenud staadionile

Olümpiamängude lõputseremoonia toimub pärast kõikide võistlusalade lõppemist. Staadionile sisenevad igat osa võtnud maad esindavad lipukandjad ja neile järgnevad sportlased, kes tulevad kõik koos, rahvuste vahel vahet tegemata. Riigihümnide saatel heisatakse kolme maa lipud – olümpiamängude sünnimaa Kreeka, võõrustava maa ja järgmisi suve- või taliolümpiamänge võõrustava maa lipp. Olümpiamängud kuulutab ametlikult lõppenuks korralduskomitee ja ROK-i presidendi kõned, misjärel kustutatakse olümpiatuli.[69] Nn Antwerpeni tseremoonia ajal ulatab olümpialinna linnapea olümpialipu ROK-i presidendile, kes annab selle edasi järgmiste olümpiamängude olümpialinna linnapeale.[109] Järgmisi olümpiamänge võõrustav maa saab seejärel võimaluse tutvustada oma maa kultuuri kunstilise lühiprogrammiga.[110]

Autasustamistseremoonia

[muuda | muuda lähteteksti]
Autasustamistseremoonia 2008. aasta suveolümpiamängudel

Autasustamistseremoonia toimub pärast iga võistlusala lõppu. Võistlusala võitja ning teise ja kolmanda koha saavutanud sportlane või võistkond seisavad kolmeastmelisel poodiumil – võitja teistest veidi kõrgemal –, kus ROK-i liige annab neile üle medalid. Olümpiavõitja maa lühendatud hümni saatel heisatakse masti kõigi kolme medalisti maade lipud.[69] Autasustamistseremoonial osalevad ka võõrustava maa vabatahtlikud, kes aitavad medaleid üle anda ja lippu heisata.[111]

Spordialad

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Olümpiaspordialad

Olümpiamängude programmi kuulub 35 spordiala, 30 distsipliini ja peaaegu nelisada võistlusala. Maadlus on näiteks suveolümpiamängude spordiala, mis koosneb kahest distsipliinist – Kreeka-Rooma maadlusest ja vabamaadlusest, mis jagunevad omakorda kaalukategooriate järgi meestele 14 ja naistele 4 võistlusalaks.[112] Suveolümpiamängude programmis on 26 ja taliolümpiamängude programmis 15 spordiala.[113] Igas suveolümpiamängude programmis on olnud kergejõustik, ujumine, vehklemine ja iluvõimlemine ning igas taliolümpiamängude programmis murdmaasuusatamine, iluuisutamine, jäähoki, kahevõistlus, suusahüpped ja kiiruisutamine. Uued olümpiaspordialad, näiteks sulgpall, korvpall ja võrkpall, pääsesid programmi kõigepealt näidisaladena ning said hiljem olümpiaspordiala staatuse. Mõned spordialad, milles võisteldi varematel olümpiamängudel, on praeguseks programmist välja jäetud.[113]

Olümpiaspordialade tegevust reguleerivad ROK-i tunnustusega rahvusvahelised spordiföderatsioonid, kes tagavad oma spordiala ülemaailmse arengu. ROK-i tunnustuse on praeguseks saanud 35 rahvusvahelist spordiföderatsiooni.[59] ROK on tunnustanud ka spordialasid, mis ei kuulu olümpiamängude programmi – need spordialad ei ole ametlikud olümpiaspordialad, kuid neid võidakse olümpiamängude programmi arvata programmi ülevaatamisel, mis leiab aset esimesel ROK-i istungjärgul pärast olümpiamängude toimumist.[59][114] Spordiala võetakse programmi või arvatakse sellest välja ROK-i liikmete kahe kolmandiku häälteenamusega.[115] Mitmed ROK-i tunnustusega spordialad ei ole kunagi olümpiamängude programmi kuulunud, sealhulgas male ja lainelauasõit.[116]

2004. aasta oktoobris-novembris lõi ROK olümpiaprogrammi komisjoni, mille ülesandeks oli vaadata üle nii olümpiamängude programmi kuuluvad kui ka ROK-i tunnustusega programmivälised spordialad; komisjoni eesmärk oli luua ühtne arusaam olümpiamängude programmi koostamisest.[117] Olümpiaprogrammi komisjon sõnastas seitse kriteeriumit, mille põhjal hinnata, kas spordiala peaks võtma olümpiamängude programmi – spordiala ajalugu ja traditsioonid, mitmekülgsus, populaarsus ning avalik kuvand; sportlaste tervis; spordiala reguleeriva rahvusvahelise spordiföderatsiooni staatus; võistluste korraldamise kulud.[117] Nende kriteeriumite põhjal valminud analüüsi tulemusel jäi sõelale viis spordiala, mida võtta 2012. aasta suveolümpiamängude programmi – golf, karate, ragbi, rulluisusport ja seinatennis.[117] Pakutud spordialade nimekirja vaatas üle ROK-i täitevkomitee, kes saatis selle arutamisele 2005. aasta ROK-i istungjärgule Singapuris; komisjoni pakutud viiest spordialast pandi hääletusele karate ja seinatennis, kuid kummalgi ei õnnestunud saada vajalikku kahte kolmandikku häältest, et saavutada olümpiaspordiala staatus.[117] 2009. aasta ROK-i istungjärgul hääletati olümpiaspordialade hulka golf ja ragbi, milles võisteldakse 2016. ja 2020. aasta suveolümpiamängudel.[118]

2002. aasta ROK-i istungjärgul Mexicos otsustati suveolümpiamängude programmi piirata kuni 28 spordiala, 301 võistluse ja 10 500 sportlaseni.[117] Kolm aastat hiljem ROK-i istungjärgul Singapuris otsustati 2012. aasta suveolümpiamängude programmist välja arvata pesapall ja pehmepall. Kuna hääletusele pandud uued spordialad ei saanud vajalikke arvu hääli, võisteldi 2012. aastal Londonis vaid 26 spordialal.[117] 2016. ja 2020. aasta suveolümpiamängude programmis on taas 28 spordiala – lisanduvad ragbi ja golf.[118]

Amatöör- ja profisport

[muuda | muuda lähteteksti]
Jim Thorpe 1912. aasta olümpiamängudel

Pierre de Coubertini nägemus olümpiamängudest oli mõjutatud Suurbritannia erakoolides järgitud aristokraatide eetosest,[119] mille kohaselt on sport oluline osa haridusest – seda hoiakut iseloomustab väljend "terves kehas terve vaim" (ld k mens sana in corpore sano). Eetose järgi pidi härrasmees olema oskuslik igal alal, mitte parim ühel kindlal alal; levinud oli ka arusaam, et harjutamine või treenimine on võrdne petmisega, kuna see annab kutselisele sportlasele ebaõiglase eelise nende ees, kes harrastavad sporti vaid hobi korras.[119]

1998. aasta taliolümpiamängude jäähokivõistluse kuldmedalimäng Venemaa ja Tšehhi vahel; alates neist olümpiamängudest on NHLi profisportlastel lubatud olümpiamängudel võistelda

Kutseliste sportlaste osalemise keeld on tekitanud nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos mitmeid vastuolusid. 1912. aasta viie- ja kümnevõistluse olümpiavõitja Jim Thorpe jäi medalitest ilma, kui selgus, et ta oli enne olümpiamänge mänginud poolprofitasemel pesapalli. ROK tagastas Thorpe'i medalid postuumselt tema lastele 1983. aastal.[120] Šveitsi ja Austria suusatajad boikottisid 1936. aasta taliolümpiamänge, et avaldada toetust oma treeneritele, kes ei saanud olümpiamängudel võistelda, kuna nad teenisid suusatamisega raha ning neid peeti seetõttu profisportlasteks.[121]

Koos ühiskonna sotsiaalse arenguga 20. sajandil aegus ka amatöörsportlase kui aristokraatliku härrasmehe arusaam.[119] Amatöörsportlase kuvandit nõrgestasid lisaks Nõukogude Liidu ja kommunistliku Ida-Euroopa riiklikult rahastatavad "täiskohaga amatöörsportlased", kes olid läänemaade isefinantseerivate amatöörsportlastega võrreldes ebavõrdses eelisseisundis. ROK ei soovinud esialgu siiski amatöörspordi reeglit muuta.[122] Amatööri nõue hakkas Olümpiahartas järk-järgult leevenema 1970ndatel. Pärast 1988. aasta olümpiamänge otsustas ROK rahvusvaheliste spordiföderatsioonide nõusolekul lubada kõigil profisportlastel olümpiamängudel osaleda.[123] 2004. aasta seisuga ei võistle profisportlased olümpiamängudel ainult poksi- ja maadlusvõistlustel, kuigi nende amatööri staatus põhineb võistlusreeglitel, mitte sissetulekul, kuna nii poksijad kui ka maadlejad saavad oma maa rahvuslikult olümpiakomiteelt rahalist toetust.

Vastuolud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Olümpiamängude skandaalid ja vastuolud

Boikotid

[muuda | muuda lähteteksti]
Kaart maadega, kes boikottisid 1976. aasta (kollasega), 1980. aasta (sinisega) ja 1984. aasta suveolümpiamänge (punasega)

Alates olümpiamängude taaselustamisest 1896. aastal on kõigil olümpiamängudel võistelnud Austraalia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Šveitsi rahvuskoondised. Vahel võib maa olümpiamängudelt kõrvale jääda, kuna selle sportlastel ei õnnestu olümpianorme täita, vahel võib maa otsustada olümpiamänge boikottida. Iirimaa Olümpiakomitee boikottis 1936. aasta Berliini suveolümpiamänge, kuna ROK nõudis, et nende delegatsioon esindaks vaid Iirimaad, mitte Iirimaa saart.[124] 1956. aasta Melbourne'i suveolümpiamängudega kaasnes kolm boikotti: Holland, Hispaania ja Šveits, kes protestisid Nõukogude Liidu tegevuse vastu Ungari ülestõusu ajal, osalesid siiski Stockholmi ratsaspordivõistlustel; Kambodža, Egiptus, Iraak ja Liibanon loobusid osalemisest Suessi kriisi tõttu; Hiina Rahvavabariik boikottis olümpiamänge, kuna Hiina Vabariigil oli lubatud osaleda.[125] 1972. ja 1976. aastal ähvardasid mitmed Aafrika maad olümpiamänge boikottida, kui ROK ei keela Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Rodeesia (hilisem Zimbabwe) osalemist nende maade rassilise eraldatuse poliitika tõttu. Aafrika riigid nõudsid ka Uus-Meremaa osalemise keelamist, kelle rahvuslik ragbimeeskond oli mänginud apartheidirežiimiga Lõuna-Aafrika Vabariigis. ROK nõustus esimeste nõudmiste osas, kuid ei keelanud Uus-Meremaa osalemist, selgitades, et ragbi ei ole olümpiaspordiala.[126] 20 Aafrika maad koos Guyana ja Iraagiga viisid sellest tulenevalt ähvarduse täide ja boikottisid 1976. aastal Montreali suveolümpiamänge, kuigi mõned nende maade sportlased olid juba jõudnud võistelda.[126][127] Samu olümpiamänge otsustas boikottida ka Hiina Vabariik, kuna Hiina Rahvavabariik oli survestanud Montreali korralduskomiteed, et see takistaks Hiina Vabariigi rahvuskoondisel oma nime all võistelda. Hiina Vabariik keeldus korraldajate pakutud kompromissist, mille järgi lubati neil võistelda Hiina Vabariigi lipu all ja kasutada Hiina Vabariigi hümni, kuid nad pidid muutma maa nime.[128] Hiina Vabariik naasis olümpiamängudele alles 1984. aastal nime all Hiina Taipei koos eri lipu ja hümniga.[129]

1980. ja 1984. aastal boikottisid külma sõja konfliktipooled teineteise korraldatud olümpiamänge. Protestiks Nõukogude Liidu Afganistani sissetungi vastu, loobusid 1980. aasta Moskva suveolümpiamängudel osalemast 65 maad; boikoti tõttu vähenes osalenud maade arv 81-ni, mis oli vähim arv alates 1956. aastast.[130] Vastuboikotina ei osalenud Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa 14 kommunistlikku maad (v.a Rumeenia) 1984. aasta suveolümpiamängudel Los Angeleses, tuues põhjuseks korraldajate suutmatuse tagada sportlaste ohutust. Nõukogude Liidu ametnikud õigustasid olümpiamängudel osalemisest loobumist väitega, et "Ameerika Ühendriikides on pead tõstmas šovinism ja Nõukogude Liidu vastane hüsteeria".[131] Los Angelese olümpiamänge boikottinud maad korraldasid sama aasta juulis ja augustis sõprusmängude-nimelised spordipidustused.[132][133]

Enne 2008. aasta olümpiamänge kõlasid üleskutsed boikottida nii hiina kaupu kui ka Pekingi olümpiamänge, et avaldada meelt Hiina inimõiguste rikkumiste, Tiibeti vägivalla ning jätkuva Dārfūri konflikti vastu; ükski maa boikotti siiski ei toetanud.[134][135] 2008. aasta augustis kutsus Gruusia valitsus üles Lõuna-Osseetia konflikti tõttu boikottima 2014. aasta Sotši taliolümpiamänge.[136][137]

Poliitika

[muuda | muuda lähteteksti]
Olümpiavõitja Jesse Owens poodiumil kaugushüppe autasustamistseremoonia ajal 1936. aastal Berliinis

Olümpiamänge on läbi aegade kasutatud poliitiliste ideoloogiate levitamiseks. Natsi-Saksamaa soovis 1936. aasta olümpiamängude korraldamisega näidata, et natsionaalsotsialism on heasoovlik ja rahuarmastav ideoloogia, kuid kasutas olümpiamänge hoopis aarja rassi üleoleku rõhutamiseks.[138] Kuigi Saksamaa oli Berliini olümpiamängude kõige edukam maa, varjutasid natsipropaganda sõnumit neli kuldmedalit võitnud afroameerika kergejõustiklane Jesse Owens ja Ungari juudi kõrgushüppaja Ibolya Csák.[139] Nõukogude Liit, kes ei osalenud olümpiamängudel kuni 1952. aasta Helsingi suveolümpiamängudeni, korraldas selle asemel alates 1928. aastast NSV Liidu Rahvaste spartakiaade. Kahe Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel ajal 1920. ja 1930. aastatel, soovides luua "väikekodanlikele" olümpiamängudele alternatiivspordipidustusi, korraldasid mitme riigi (sh Ameerika Ühendriikide) kommunistlikud ja sotsialistlikud organisatsioonid tööliste olümpiamänge.[140][141] Alates 1956. aastast kujunes Nõukogude Liidust olümpiamängudel ülemvõim, kelle olümpiavõite kajastati laialt meedias.[142]

Olümpiamänge on poliitiliste vaadete edastamiseks kasutanud ka üksiksportlased. 1968. aasta suveolümpiamängudel Mexicos tõstsid Ameerika Ühendriikide kergejõustiklased, võitja Tommie Smith ja kolmanda koha saavutanud John Carlos, 200 meetri jooksu autasustamistseremoonia hümni ajal musta poksikindaga rusikas käe, juhtides sellega tähelepanu inimõigustele ja diskrimineerimisele; protestiavaldusega ühines teise koha saavutanud austraallane Peter Norman, kandes rinnas inimõigusi toetavat märki. Juhtunu tõttu pidi USA Olümpiakomitee ROK-i presidendi Avery Brundage'i nõudmisel Smithi ja Carlose koju saatma, kuna vastasel juhul oleks võistlustelt eemaldatud kogu Ameerika Ühendriikide kergejõustikudelegatsioon.[143]

Viimasel ajal on Iraani valitsus püüdnud takistada oma maa sportlaste võistlemist Iisraeli sportlastega. 2004. aasta suveolümpiamängudel jäi pidamata Iraani judoka Arash Miresmaeili ja iisraellase Ehud Vaksi esimese ringi matš. Kuigi ametlikult Miresmaeili diskvalifitseeriti ülekaalu tõttu, kahtlustatakse, et ta vältis võistlust meelega, kuna pärast olümpiamänge andis Iraani valitsus talle 125 000 dollarit auhinnaraha ehk sama summa, millega premeeriti olümpiavõitjaid.[144]

Sooritusvõimet suurendavad ained

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Doping olümpiamängudel
Thomas Hicks jooksmas maratoni 1904. aasta olümpiamängudel

20. sajandi alguses hakkasid mitmed olümpiasportlased sooritusvõimet parandama ja suurendama ravimite abil. 1904. aasta olümpiamängude maratoni võitnud Thomas Hicksile oli treener andnud strühniini.[145] Ainus sooritusvõime parandamisega seotud surm olümpiamängudel juhtus 1960. aastal Roomas, kui Taani jalgrattur Knud Enemark Jensen kukkus rattalt ja hiljem suri; surma uurimine selgitas, et ta oli olnud amfetamiini mõju all.[146] 1960ndate keskel hakkasid spordiföderatsioonid sooritusvõimet suurendavate ainete kasutamist keelustama; ROK keelustas selle 1967. aastal.[147]

Esimese olümpiasportlasena andis positiivse dopinguproovi Rootsi viievõistleja Hans-Gunnar Liljenwall, kellelt võeti 1968. aasta olümpiamängudel võidetud pronksmedal alkoholi tarvitamise tõttu.[148] Kõige enam on kõneainet pakkunud Kanada sprinteri Ben Johnsoni dopingujuhtum – Johnson kaotas 1988. aastal Seoulis maailmarekordiga võidetud 100 meetri jooksu olümpiakulla stanozololi tarvitamise tõttu. Tema kuldmedal anti teise koha omanikule Ameerika Ühendriikide sprinterile Carl Lewisele, kes oli enne olümpiamänge andnud samuti positiivse dopinguproovi.[149]

1999. aastal asutas ROK dopinguvastase võitluse tõhustamiseks Maailma Dopinguvastase Agentuuri (WADA). Positiivsete dopinguproovide arv kasvas 2000. aasta suve- ja 2002. aasta taliolümpiamängudel märgatavalt – keelatud ainete kasutamise tõttu diskvalifitseeriti mitu tõstmise ja murdmaasuusatamise medalisti. 2006. aasta taliolümpiamängudel osutus dopinguproov positiivseks vaid ühel sportlasel, laskesuusataja Olga Medvedtseval, kes jäi ilma hõbemedalist. ROK-i loodud dopinguvastane koodeks ja sellega seotud rahvusvahelised standardid on eeskujuks kõigile spordiföderatsioonidele.[150] Pekingi olümpiamängudel võttis WADA dopingutarvitamise avastamiseks nii vere- kui ka uuriniproove kokku 3667 sportlaselt. Enne Pekingi olümpiamänge keelasid rahvuslikud olümpiakomiteed mitmel sportlasel dopingukahtluse tõttu osalemise; olümpiamängude ajal osutusid positiivseks vaid kolme sportlase dopinguproovid.[146][151]

Sooline diskrimineerimine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Naised olümpiamängudel
Suurbritannia tennisist Charlotte Cooper oli 1900. aastal esimene naisolümpiavõitja

Kuigi naistel oli lubatud esimest korda olümpiamängudel osaleda juba 1900. aastal Pariisis, võistles 1992. aasta olümpiamängudel 35 maad, kelle delegatsiooni ei kuulunud ühtegi naissportlast.[152] Järgnevatel aastatel langes nende maade arv märkimisväärselt. 2000. aastal olid esimest korda esindatud Bahreini naissportlased: ujuja Fatema Hameed Gerashi ja kergejõustiklane Mariam Mohamed Hadi Al Hilli.[153] 2004. aasta olümpiamängudel võistlesid esimest korda Afganistani naissportlased: kergejõustiklane Robina Muqimyar ja judoka Fariba Rezayee.[154] Neile maadele järgnes 2008. aastal Araabia Ühendemiraadid, mida esimeste naistena esindasid taekwondo võitleja Maitha Al Maktum ja ratsasportlane Latifa Al Maktum; mõlemad kuuluvad Dubai valitsevasse perekonda.[155]

2010. aastaks ei olnud naissportlast olümpiamängudele saatnud veel vaid kolm maad: Brunei, Saudi Araabia ja Katar. Brunei oli osalenud ainult kolmedel olümpiamängudel, saates igal korral ühe meessportlase; Saudi Araabia ja Katar olid olnud olümpiamängudel esindatud juba aastakümneid, kuid vaid meessportlastest koosneva delegatsiooniga. 2010. aastal teatas ROK, et kavatseb neid maid survestada, et nad kaasaks naissportlasi 2012. aasta suveolümpiamängude koondisse. ROK-i komisjoni Naised ja Sport eesistuja Anita DeFrantz arvas, et naiste võistlemist takistavatele maadele ei tohiks olümpiamängudel osalemist lubada. Hiljem teatas Katari Olümpiakomitee, et plaanib 2012. aasta olümpiamängudele saata kuni neli naissportlast, kes võistlevad laskmises ja vehklemises.

2008. aastal nõudis Lähis-Ida inimõiguste organisatsiooni Institute for Gulf Affairs direktor Ali Al-Ahmed, et Saudi Araabial keelataks olümpiamängudel osalemine, kuna naissportlaste diskrimineerimine rikub olümpiaharta põhimõtteid. Ta sõnas: "Viimase 15 aasta jooksul on paljud rahvusvahelised vabaühendused näinud suurt vaeva veenmaks ROK-i, et see enda kehtestatud soolise diskrimineerimise vastaseid sätteid rangemalt järgiks. [...] Kuigi naissportlaste arv on olümpiamängudel kasvanud, ei ole ROK julgenud diskrimineerivaid maid jõulisemalt survestada ega nende osalemist olümpiamängudel keelata."[152] 2010. aasta juulis kirjutas ajaleht The Independent: "ROK-ilt nõutakse üha valjemini Saudi Araabia osalemise keelamist, kuna 2012. aastal saab see ilmselt olema ainus maa, kelle koondisse ei kuulu naissportlast. [...] Kui Saudi Araabia [...] saadab Londonisse vaid meessportlastest koosneva delegatsiooni, kaasnevad sellega naiste võrdseid õigusi nõudvad protestid, mis võivad omakorda häirida olümpiamängude korraldust."[156]

2012. aasta Londoni olümpiamängudel kuulusid naissportlased esimest korda olümpiamängude ajaloos kõigi osalevate maade koondisse:[157] Saudi Araabia delegatsioonis oli kaks ja Kataril neli naissportlast ning Bruneil üks naissportlane. Katar määras ühe oma naissportlase, laskur Bahiya al-Hamadi avatseremoonia lipukandjaks.[158] Londoni olümpiamängudel võitis Pärsia lahe maade esimese naissportlasena olümpiamedali Bahreini jooksja Maryam Yusuf Jamal, kes saavutas 1500 meetri jooksus kolmanda koha.[159]

Ainus olümpiaspordiala, kus mehed ja naised koos võistlevad, on ratsasport, kus puuduvad näiteks naiste võistlused või meeste koolisõit jms. 2008. aasta seisuga oli olümpiamängudel rohkem meeste- kui naistevõistlusalasid. Naised saavad siiski võistelda kõigil spordialadel, kus mehedki – viimase spordialana lisandus 2012. aastal olümpiamängude programmi naiste poks.[160] Praegu ei võistle mehed kahel olümpiamängude võistlusalal: kujundujumine ja iluvõimlemine.

Sõjad ja terrorism

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõja tõttu on jäänud mängudega pühitsemata kolm olümpiaadi – 1916. aasta suveolümpiamängud jäid ära esimese maailmasõja ning 1940. ja 1944. aasta suve- ja taliolümpiamängud teise maailmasõja tõttu. 2008. aasta suveolümpiamängude avatseremoonia päeval puhkes Lõuna-Osseetias sõda Venemaa ja Gruusia vahel; Ameerika Ühendriikide president Bush ja Venemaa peaminister Putin, kes osalesid olümpiamängude avamispidustustel, vestlesid puhkenud sõjalisest konfliktist Hiina presidendi Hu Jintao korraldatud lõunasöögil.[161] Laskmise 10 m õhupüstoli võistluse autasustamistseremoonial seisid ühel poodiumil pronksmedalist Nino Salukvadze Gruusiast ja hõbemedalist Natalia Paderina Venemaalt; pärast tseremooniat sportlased embasid ning sellest kujunes üks Pekingi olümpiamängude kõige enam kõlapinda tekitanud sündmus.[162]

Terrorism on mõjutanud mitmeid olümpiamänge. 1972. aasta Müncheni suveolümpiamängudel pantvangistas Palestiina terrorirühmitus Must September üksteist Iisraeli delegatsiooni liiget. Terroristid tapsid kaks iisraellast kohe pärast pantvangi võtmist ja ülejäänud üheksa ebaõnnestunud vabastusoperatsiooni käigus. Üks Saksa politseinik ja viis terroristi said samuti surma.[163] 1996. aasta Atlanta suveolümpiamängudel plahvatas olümpiapargis pomm, mis tappis kaks ja vigastas 111 inimest. Plahvatuse korraldamises mõisteti süüdi Ameerika Ühendriikide terrorist Eric Rudolph, kellele määrati eluaegne vanglakaristus.[164] 2002. aasta Salt Lake City taliolümpiamängudel, mis toimusid vaid viis kuud pärast 11. septembri terrorirünnakuid, rakendati olümpiaajaloo kõige rangemaid turvameetmeid. Avatseremoonial mälestati terrorirünnakutes hukkunuid: Ground Zerol lehvis lipp, New Yorgi politseinik Daniel Rodriquez laulis isamaalist laulu "God Bless America" ning New Yorgi politseinikud ja tuletõrjujad seisid auvalves. Alates Salt Lake City olümpiamängudest on turvalisuse tagamine ja terrorirünnakute ennetamine üks olümpiakorralduse peamisi probleeme.[165]

Kodakondsus

[muuda | muuda lähteteksti]

ROK-i kodakondsusreeglid

[muuda | muuda lähteteksti]

Olümpiaharta näeb ette, et olümpiasportlane peab olema teda üles andva rahvusliku olümpiakomitee maa kodanik. Topeltkodakondsusega sportlane tohib esindada vaid ühte maad; kui sportlane soovib esindatavat maad vahetada, peab eelmise maa esindamisest olema möödunud vähemalt kolm aastat – seda aega võib rahvusliku olümpiakomitee ja rahvusvahelise föderatsiooni kokkuleppel ning ROK-i täitevkomitee nõusolekul lühendada või tühistada.[59] Kolmeaastane ooteaeg kehtib ainult topeltkodakondsuse puhul ega laiene juhtudele, kui sportlane muudab kodakondsust või saab teise kodakondsuse. ROK-i kodakondsusreeglid hakkavad kehtima siis, kui sportlasele on uue maa kodakondsus antud.[166]

Kodakondsuse muutmise põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnikord võib kodakondsuse muutmise või teise omandamise ainus ajend olla sportlase soov olümpiamängudel võistelda. Uut kodakondsust soovitakse peamiselt sponsorlepingute ja paremate treeningtingimuste (nt Ameerika Ühendriikides) tõttu. Põhjus võib olla ka selles, et sportlasel ei ole oma senise maa lipu all võisteldes õnnestunud olümpianormi täita või rahvusvõistkonda pääseda. Aastatel 1992–2008 emigreerus Ameerika Ühendriikidesse umbes viiskümmend sportlast, kes võtsid Ameerika Ühendriikide kodakondsuse ja esindasid seda maad olümpiamängudel, olles varem esindanud mõnda teist maad.[167]

Vaidlused

[muuda | muuda lähteteksti]

Üks kõige enam kõneainet pakkunud kodakondsuse muutmise juhtumeid olümpiamängude tõttu on olnud Lõuna-Aafrika Vabariigi jooksja Zola Budd, kes emigreerus Suurbritanniasse, kuna olümpiamängud olid Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi poolt keelustatud. Kuigi Buddil oli õigus Suurbritannia kodakondsust saada, kuna ta vanaisa oli sündinud Suurbritannias, heitis Briti avalikkus valitsusele ette, et see olevat Buddi kodakondsustaotluse kulgu kiirendanud.[168]

Kõneainet on pakkunud ka Keenia jooksja Bernard Lagat, kes sai Ameerika Ühendriikide kodakondsuse 2004. aasta mais. Keenia põhiseaduse järgi peab Keenia kodanik teise riigi kodakondsuse saamisel Keenia kodakondsusest loobuma. Kuigi Lagat oli juba paar kuud olnud Ameerika Ühendriikide kodanik, võistles ta 2004. aasta Ateena suveolümpiamängudel Keenia lipu all. Kuna Keenia väitis, et Lagat ei olnud enam nende riigi kodanik, oli oht, et ta võib võidetud hõbemedalist ilma jääda. Lagat väitis, et oli alustanud kodakondsuse muutmist 2003. aasta lõpus ning oli arvanud, et saab uue kodakondsuse alles pärast Ateena olümpiamänge.[169]

2008. aastal ei pääsenud korvpallur Becky Hammon oma riigi Ameerika Ühendriikide olümpiakoondisse ning otsustas seetõttu võtta Venemaa kodakondsuse, kuna soovis väga olümpiamängudel võistelda. Ameeriklased, sealhulgas Ameerika Ühendriikide naiskonna peatreener, kritiseerisid Hammoni tegu.[170]

Olümpiavõitja ja teised medalistid

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Olümpiavõitja
1998. aasta taliolümpiamängude medalid

Igal võistlusalal esimese, teise ja kolmanda koha saavutanud individuaalvõistlejatele või võistkonnaliikmetele antakse autasustamistseremoonial kätte olümpiamedal. Võitjale antakse kuldmedal, mis oli kuni 1912. aastani tehtud puhtast kullast, seejärel kullatud hõbedast; praegu valmistatakse kuldmedal kullakattega hõbedast. Kuldmedal peab sisaldama vähemalt kuus grammi puhast kulda.[171] Teise koha saavutanud sportlast autasustatakse hõbemedaliga ning kolmanda koha omanikku pronksmedaliga. Ühe kaotuse süsteemiga võistlusaladel (nt poks) ei pruugita kolmandat kohta välja selgitada; sellisel juhul teenivad pronksmedali mõlema poolfinaali kaotajad. Esimestel nüüdisaegsetel olümpiamängudel Ateenas autasustati vaid kahte parimat võistlejat – võitja sai hõbe- ja teise koha omanik pronksmedali. Praegu kasutatav kolme medaliga autasustamine võeti kasutusele 1904. aasta olümpiamängudel Saint Louises.[172] Alates 1948. aastast on neljanda, viienda ja kuuenda koha saavutanud sportlane saanud diplomi, ning alates 1984. aastast antakse diplom ka seitsmenda ja kaheksanda koha saavutanule. 2004. aasta suveolümpiamängudel Ateenas anti olümpiamedalistidele koos medaliga ka oliivipuupärg.[173] ROK ei pea võidetud medalite üle arvestust, kuid medalistatistikat avaldavad nii rahvuslikud olümpiakomiteed kui ka meedia, kuna medalivõitude arvu peetakse olümpiamängude edu mõõdupuuks.[174]

Olümpialinn ja olümpiamänge võõrustav maa

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata ka: Olümpialinn
Suveolümpialinnade ja võõrustanud maade kaart. Ühed suveolümpiamängud korraldanud maad on värvitud roheliseks ning vähemalt kahed suveolümpiamängud korraldanud maad siniseks
Taliolümpialinnade ja võõrustanud maade kaart. Ühed taliolümpiamängud korraldanud maad on värvitud roheliseks ning vähemalt kahed taliolümpiamängud korraldanud maad siniseks

Olümpiamängude korraldusõigus antakse tulevasele olümpialinnale tavaliselt seitse kuni kaheksa aastat enne mängude toimumist.[59] Olümpialinn valitakse kahes etapis ja valikuprotsess kestab kaks aastat. Olümpiamängude korraldusõigust sooviv linn esitab taotluse oma maa rahvuslikule olümpiakomiteele. Kui ühelt maalt esitab korraldussoovi taotluse mitu linna, peab rahvuslik olümpiakomitee tegema nende vahel sisemise valiku, kuna iga rahvuslik olümpiakomitee saab heaks kiita ja ROK-ile edastada vaid ühe linna kandidatuuri. Pärast taotluste esitamist ROK-ile algab valikuprotsessi esimene etapp – linnad täidavad olümpiamängude korraldamist puudutava põhjaliku ankeedi, kus nad peavad muuhulgas kinnitama, et austavad ja järgivad olümpiahartat ja ROK-i täitevkomitee eeskirju.[59][69][175] Ankeete hindavad valitud spetsialistid, kes annavad ROK-ile ülevaate iga linna olümpiamängude korraldusplaanist ja -võimest; hinnangu põhjal valib ROK välja linnad, kes liiguvad edasi valikuprotsessi teise etappi ja saavad kandidaatlinna staatuse.[175]

Kandidaatlinnad esitavad ROK-ile pikema ja üksikasjalikuma ülevaate olümpiamängude korraldusplaanist. Iga linna kandidatuuri analüüsib põhjalikult määramiskomisjon, kes külastab kandidaatlinnu, vestleb kohalike ametiisikutega ja vaatab üle mängude võimalikud toimumiskohad; vestluse käigus peavad kandidaatlinna ametiisikud kinnitama, et on võimelised olümpiamänge rahastama. Määramiskomisjon koostab kandidaatlinnadest aruande ja esitab selle ROK-ile vähemalt kaks kuud enne planeeritavat ROK-i istungjärku, kus olümpialinn valitakse. ROK-i istungjärk koguneb maal, kus ei asu ühtegi kandidaatlinna. Istungjärgul esitleb kandidaatlinnu ROK-i täitevkomitee, misjärel teevad istungjärgul osalevad ROK-i liikmed kandidaatlinnade vahel olümpialinna lõpphääletuse. Valituks osutuva olümpialinna taotluskomitee ja selle maa rahvuslik olümpiakomitee allkirjastavad ROK-iga kokkuleppe, millega antakse olümpialinnale ja mänge võõrustavale maale ametlikult olümpiamängude korraldusõigus.[59][69]

2016. aastaks on olümpiamänge võõrustanud 44 linna ja 23 maad; väljaspool Euroopat ja Põhja-Ameerikat on toimunud vaid kaheksad mängud. Alates 1988. aasta Seouli suveolümpiamängudest on Aasia ja Okeaania piirkonnas peetud neljad mängud, mis on ühe võrra rohkem kui sellele eelnenud 92 aasta jooksul, mil nüüdisaegseid olümpiamänge on korraldatud. Rio de Janeiro, kus toimuvad 2016. aasta suveolümpiamängud, on esimene Lõuna-Ameerika linn, kellele on olümpiamängude korraldusõigus usaldatud. Ühegi Aafrika maa ega linna kandidatuur ei ole seni edukas olnud.

Kõige rohkem olümpiamänge on korraldanud Ameerika Ühendriigid – kokku kaheksad mängud, millest neli on olnud suve- ja neli taliolümpiamängud. Linnade võrdluses on kõige rohkem mänge – kolmed suveolümpiamängud – korraldanud London.

Suveolümpiamänge on kaks korda korraldanud Saksamaa, Austraalia, Prantsusmaa ja Kreeka ning linnadest Los Angeles, Pariis ja Ateena.

Peale Ameerika Ühendriikide on taliolümpiamängud toimunud mitmel korral ka Prantsusmaal (kolmel korral) ning Šveitsis, Austrias, Norras, Jaapanis, Kanadas ja Itaalias (kõigis kahel korral). Linnadest on kahed taliolümpiamängud peetud Lake Placidis, Innsbruckis ja Sankt Moritzis. Eelviimased taliolümpiamängud toimusid 2010. aastal Vancouveris; Kanadale on olümpiamängude korraldusõigus antud kolmel korral. Viimased taliolümpiamängud toimusid 2014. aastal Sotšis, mis olid Venemaa korraldatud teised mängud, aga esimesed taliolümpiamängud. Järgmised taliolümpiamängud toimuvad 2018. aastal Pyeongchangis Lõuna-Koreas.

Olümpialinnad[176]
Aasta Suveolümpiamängud Taliolümpiamängud Noorte olümpiamängud
Olümpiaad Olümpialinn Nr Olümpialinn Nr Olümpialinn
1896 I Hellenite kuningriik Ateena, Kreeka
1900 II Prantsusmaa Pariis, Prantsusmaa
1904 III Ameerika Ühendriigid Saint Louis, Ameerika Ühendriigid[a]
1906 Vaheolümpiamängud[b] Hellenite kuningriik Ateena, Kreeka
1908 IV Suurbritannia London, Suurbritannia[c]
1912 V Rootsi Stockholm, Rootsi
1916 VI Saksa keisririik Berliin, Saksamaa →
Jäid ära esimese maailmasõja tõttu
1920 VII Belgia Antwerpen, Belgia
1924 VIII Prantsusmaa Pariis, Prantsusmaa I Prantsusmaa Chamonix, Prantsusmaa
1928 IX Holland Amsterdam, Holland II Šveits Sankt Moritz, Šveits
1932 X Ameerika Ühendriigid Los Angeles, Ameerika Ühendriigid III Ameerika Ühendriigid Lake Placid, Ameerika Ühendriigid
1936 XI Kolmas riik Berliin, Saksamaa IV Kolmas riik Garmisch-Partenkirchen, Saksamaa
1940 XII Jaapan Tokyo, Jaapan →
Soome Helsingi, Soome →
Jäid ära teise maailmasõja tõttu		 V Jaapan Sapporo, Jaapan →
Šveits Sankt Moritz, Šveits →
Kolmas riik Garmisch-Partenkirchen, Saksamaa →
Jäid ära teise maailmasõja tõttu
1944 XIII Suurbritannia London, Suurbritannia →
Jäid ära teise maailmasõja tõttu		 V Itaalia kuningriik (1861–1946) Cortina d'Ampezzo, Itaalia →
Jäid ära teise maailmasõja tõttu
1948 XIV Suurbritannia London, Suurbritannia V Šveits Sankt Moritz, Šveits
1952 XV Soome Helsingi, Soome VI Norra Oslo, Norra
1956 XVI Austraalia Melbourne, Austraalia +
Rootsi Stockholm, Rootsi[d][177]		 VII Itaalia Cortina d'Ampezzo, Itaalia
1960 XVII Itaalia Rooma, Itaalia VIII Ameerika Ühendriigid Squaw Valley, Ameerika Ühendriigid
1964 XVIII Jaapan Tokyo, Jaapan IX Austria Innsbruck, Austria
1968 XIX Mehhiko México, Mehhiko X Prantsusmaa Grenoble, Prantsusmaa
1972 XX Saksamaa München, Saksamaa XI Jaapan Sapporo, Jaapan
1976 XXI Kanada Montréal, Kanada XII Ameerika Ühendriigid Denver, Ameerika Ühendriigid →
Austria Innsbruck, Austria
1980 XXII Nõukogude Liit Moskva, Nõukogude Liit XIII Ameerika Ühendriigid Lake Placid, Ameerika Ühendriigid
1984 XXIII Ameerika Ühendriigid Los Angeles, Ameerika Ühendriigid XIV Jugoslaavia Sarajevo, Jugoslaavia
1988 XXIV Lõuna-Korea Seoul, Lõuna-Korea XV Kanada Calgary, Kanada
1992 XXV Hispaania Barcelona, Hispaania XVI Prantsusmaa Albertville, Prantsusmaa
1994 XVII Norra Lillehammer, Norra
1996 XXVI Ameerika Ühendriigid Atlanta, Ameerika Ühendriigid
1998 XVIII Jaapan Nagano, Jaapan
2000 XXVII Austraalia Sydney, Austraalia
2002 XIX Ameerika Ühendriigid Salt Lake City, Ameerika Ühendriigid
2004 XXVIII Kreeka Ateena, Kreeka
2006 XX Itaalia Torino, Itaalia
2008 XXIX Hiina Peking, Hiina[e][178]
2010 XXI Kanada Vancouver, Kanada I (suve) Singapur Singapur
2012 XXX Suurbritannia London, Suurbritannia I (tali) Austria Innsbruck, Austria
2014 XXII Venemaa Sotši, Venemaa II (suve) Hiina Nanjing, Hiina
2016 XXXI Brasiilia Rio de Janeiro, Brasiilia II (tali) Norra Lillehammer, Norra
2018 XXIII Lõuna-Korea Pyeongchang, Lõuna-Korea III (suve) Argentina Buenos Aires, Argentina
2020 XXXII Jaapan Tōkyō, Jaapan III (tali) Šveits Lausanne, Šveits
2022 XXIV Hiina Peking, Hiina IV (suve) ei ole veel valitud
2024 XXXIII Prantsusmaa Pariis, Prantsusmaa IV (tali) ei ole veel valitud
2026 XXV Itaalia Milano / Cortina d'Ampezzo, Itaalia V (suve) ei ole veel valitud
2028 XXXIV Ameerika Ühendriigid Los Angeles, USA V (tali) ei ole veel valitud

^[a] Korraldusõiguse sai esialgu Chicago, kuid mängud viidi Saint Louisesse, kus toimus samal ajal maailmanäitus. ^[b] Ei olnud ROKi poolt tunnustatud. ^[c] Korraldusõiguse sai esialgu Rooma, kuid mängud viidi Vesuuvi vulkaani purske tõttu Londonisse. ^[d] Stockholmis peeti ratsaspordi võistlused. Ratsutamisvõistluste korraldusõiguse saamiseks pidi Stockholm eraldi kandideerima. Stockholmi viidi olümpiatuli ning seal peeti nii ava- kui ka lõputseremoonia. ^[e] Ratsaspordi võistlused peeti Hongkongis. Kuigi Hongkongil on oma rahvuslik olümpiakomitee, ei pidanud nad ratsutamisvõistluste korraldamiseks eraldi kandideerima, kuna need olid osa Pekingi olümpiamängudest. Erinevalt 1956. aasta Stockholmi ratsutamisvõistlustest ei viidud Hongkongi olümpiatuld ning seal ei peetud olümpiatseremooniaid. ROKi kodulehel on olümpialinnana kirjas ainult Peking.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Olympic Games". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 16. aprillil 2013.
  2. ↑ Swaddling, Judith (2000). "The Ancient Olympic Games (2 ed.)", lk 54. Austin: University of Texas Press. ISBN 978-0-292-70373-5
  3. ↑ "The Olympic Truce – Myth and Reality by Harvey Abrams". Classics Technology Center, AbleMedia.com. Vaadatud 12. veebruaril 2013.
  4. ↑ 4,0 4,1 Young, David C. (2004). "The Beginnings. A Brief History of the Olympic Games.", lk 12–13. Wiley-Blackwell. ISBN 978-1-4051-1130-0
  5. ↑ 5,0 5,1 "Olympian 10". Pindar. Vaadatud 23. märtsil 2013.
  6. ↑ Richardson, N.J. (1992). "Panhellenic Cults and Panhellenic Poets. In Lewis, D.M.; Boardman, John; Davies, J.K.. The Fifth Century BC.", lk 227. Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-23347-7
  7. ↑ "Olympic Games. The Ancient Olympic Games". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 29. aprillil 2009.
  8. ↑ Golden, Mark (2009). "Helpers, Horses, and Heroes. Greek Sport and Social Status.", lk 59–61. University of Texas Press. ISBN 978-0-292-71869-2
  9. ↑ "Ancient Olympic Events". Perseus Project of Tufts University. Vaadatud 29. aprillil 2009.
  10. ↑ Golden, Mark (2009). "Helpers, Horses, and Heroes. Greek Sport and Social Status.", lk 24. University of Texas Press. ISBN 978-0-292-71869-2
  11. ↑ Burkert, Walter (1983). "Pelops at Olympia. Homo Necans.", lk 95. University of California Press. ISBN 978-0-520-05875-0
  12. ↑ Swaddling, Judith (1999). "The Ancient Olympic Games", lk 90–93. University of Texas Press. ISBN 978-0-292-77751-4
  13. ↑ Olympic Museum. "The Olympic Games in Antiquity", lk 2
  14. ↑ 14,0 14,1 Crowther, Nigel B. (2007). "The Ancient Olympic Games. Sport in Ancient Times.", lk 54. Greenwood Publishing Group. ISBN 978-0-275-98739-8
  15. ↑ "400 Years of Olimpick Passion". Robert Dover's Games Society. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuni 2010. Vaadatud 4. juunil 2010.
  16. ↑ "Revival of the Olympic Games". Olympist.org. Vaadatud 24. märtsil 2013.
  17. ↑ Young, David C. (2004). "The Beginnings. A Brief History of the Olympic Games.", lk 144. Wiley-Blackwell. ISBN 978-1-4051-1130-0
  18. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 28. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  19. ↑ Matthews, George R. (2005). "America's first Olympics: the St. Louis games of 1904.", lk 53–54. University of Missouri Press. ISBN 978-0-8262-1588-8
  20. ↑ Weiler, Ingomar (2004). "The predecessors of the Olympic movement, and Pierre de Coubertin." European Review (Cambridge University Press) 12 (3).
  21. ↑ Girginov, Vassil; Parry, Jim (2005). "The Olympic Games Explained: A Student Guide to the Evolution of the Modern Olympic Games.", lk 38. Routledge. ISBN 978-0-415-34604-7
  22. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 24. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  23. ↑ "Crystal Palace Olympic arena". Museum of London. Vaadatud 24. märtsil 2013.
  24. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 1. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  25. ↑ 25,0 25,1 Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 14. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  26. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 2, 13–23, 81. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  27. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 44. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  28. ↑ 28,0 28,1 "Rugby School motivated founder of Games". Reuters (SI.som). 8. juuli 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. august 2004. Vaadatud 4. veebruaril 2009.
  29. ↑ Coubertin; et al. "The Olympic Games: BC 776 – AD 1896" (PDF). LA84 Foundation. Vaadatud 24. märtsil 2013. {{netiviide}}: et al.-i üleliigne kasutus kohas: |perekonnanimi= (juhend)
  30. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 100–105. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  31. ↑ "Athens 1896". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 8. veebruaril 2010.
  32. ↑ Memoire sure le conflit entre la Grece et la Roumanie concernant l'affaire Zappa – Athens 1893, by F. Martens
  33. ↑ L'affaire Zappa – Paris 1894, by G. Streit
  34. ↑ Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 117. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  35. ↑ 35,0 35,1 Young, David C. (1996). "The Modern Olympics: A Struggle for Revival.", lk 128. Baltimore: Johns Hopkins University Press. ISBN 978-0-8018-7207-5
  36. ↑ "1896 Athina Summer Games". Sports Reference. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2013. Vaadatud 31. jaanuaril 2009.
  37. ↑ "St. Louis 1904 – Overview". ESPN. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2013. Vaadatud 31. jaanuaril 2009.
  38. ↑ "1906 Olympics mark 10th anniversary of the Olympic revival". Canadian Broadcasting Centre. 7. august 2009. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2013. Vaadatud 24. märtsil 2013.
  39. ↑ "Eesti Sõna 17 august 1944 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 20. augustil 2023.
  40. ↑ Antons, Kaarel (2. august 2023). "Ühe teekonna lugu: Vana-Kreeka spordipühast Eesti Olümpiakomiteeni". Hobumaailm. Vaadatud 20. augustil 2023.
  41. ↑ "Chamonix 1924". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 19. märtsil 2013.
  42. ↑ "Winter Olympics History". Utah Athletic Foundation. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. jaanuar 2009. Vaadatud 31. jaanuaril 2009.
  43. ↑ "History of the Paralympics". BBC Sport. 4. september 2008. Vaadatud 2. veebruaril 2009.
  44. ↑ "History of the Paralympic Games". Government of Canada. Vaadatud 7. aprillil 2010.
  45. ↑ "IPC-IOC Cooperation". Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. mai 2012. Vaadatud 3. mail 2010.
  46. ↑ Gibson, Owen (4. mai 2010). "Sainsbury's announces sponsorship of 2012 Paralympics". The Guardian. London.
  47. ↑ "Rogge wants Youth Olympic Games". BBC Sport. 19. märts 2007. Vaadatud 2. veebruaril 2009.
  48. ↑ Rice, John (5. juuli 2007). "IOC approves Youth Olympics; first set for 2010". USA Today. Associated Press. Vaadatud 2. veebruaril 2009.
  49. ↑ "Factsheet. Youth Olympic Games" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Juuli 2012. Vaadatud 18. märtsil 2013.
  50. ↑ "IOC to Introduce Youth Olympic Games in 2010". CRIenglish.com. 25. aprill 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. mai 2015. Vaadatud 29. jaanuaril 2009.
  51. ↑ "IOC session: A "go" for Youth Olympic Games". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. 5. juuli 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. august 2008. Vaadatud 2. veebruaril 2009.
  52. ↑ Wade, Stephen (25. aprill 2007). "No kidding: Teens to get Youth Olympic Games". USA Today. Vaadatud 27. augustil 2008.
  53. ↑ Michaelis, Vicky (5. juuli 2007). "IOC votes to start Youth Olympics in 2010". USA Today. Vaadatud 2. veebruaril 2009.
  54. ↑ 54,0 54,1 "Fact Sheet: The Summer Olympic Games" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Jaanuar 2008. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2011. Vaadatud 2. veebruaril 2009.
  55. ↑ "London 2012". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 10. aprillil 2013.
  56. ↑ "Vancouver 2010". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 10. aprillil 2013.
  57. ↑ "Sports at Vancouver Olympics 2010". Canada Online. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. aprill 2013. Vaadatud 10. aprillil 2013.
  58. ↑ "Beijing to build convenient Olympic village". The Beijing Organizing Committee for the Games of the XXIX Olympiad. Vaadatud 4. mail 2009.
  59. ↑ 59,0 59,1 59,2 59,3 59,4 59,5 59,6 59,7 "Olympic Charter" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Juuli 2011. Vaadatud 18. aprillil 2013.
  60. ↑ "Executive Board concludes first meeting of the new year". Olympic.org. 13. jaanuar 2011. Vaadatud 13. jaanuaril 2011.
  61. ↑ "Curtain comes down on 123rd IOC Session". Olympic.org. Vaadatud 3. juulil 2012.
  62. ↑ Rose, A. K., & Spiegel, M. M. (2011). The Olympic Effect*. The Economic Journal, 121(553), 652–677.
  63. ↑ Tilcsik, A. and Marquis, C. 2013. “Punctuated Generosity: How Mega-events and Natural Disasters Affect Corporate Philanthropy in U.S. Communities.” Administrative Science Quarterly, 58(1): 111–148..
  64. ↑ Glynn, M. A. (2008). "Configuring the field of play: how hosting the Olympic Games impacts civic community." Journal of Management Studies, 45(6), 1117–1146.
  65. ↑ "The Olympic Movement". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 2. mail 2009.
  66. ↑ "Roles and responsibilities during the Olympic Games" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Veebruar 2008. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2011. Vaadatud 2. mail 2009.
  67. ↑ "For the Good of the Athletes". The Beijing Organizing Committee for the Games of the XXIX Olympiad. 31. oktoober 2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2009. Vaadatud 4. veebruaril 2009.
  68. ↑ "Organising Committees for the Olympic Games". Olympic Games. Vaadatud 18. juulil 2012.
  69. ↑ 69,0 69,1 69,2 69,3 69,4 69,5 69,6 69,7 69,8 "Olümpiaharta". Eesti Olümpiakomitee. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2015. Vaadatud 13. märtsil 2013.
  70. ↑ "Traditional Olympic Ceremonies". Olympist.org. Vaadatud 16. märtsil 2013.
  71. ↑ Maraniss, David (2008). "Rome 1960", lk 52–60. New York: Simon & Schuster. ISBN 978-1-4165-3407-5
  72. ↑ Maraniss, David (2008). "Rome 1960", lk 60–66. New York: Simon & Schuster. ISBN 978-1-4165-3407-5
  73. ↑ "Samaranch defends nomination of son". CNN Sports Illustrated. 18. mai 2001. Vaadatud 17. märtsil 2013.[alaline kõdulink]
  74. ↑ Riding, Alan (30. juuni 1992). "Olympics:Barcelona Profile; Samaranch, Under the Gun Shoots Back". The New York Times. Vaadatud 30. jaanuaril 2009.
  75. ↑ Abrahamson, Alan (6. detsember 2003). "Judge Drops Olympic Bid Case". Los Angeles Times. Vaadatud 21. märtsil 2009.
  76. ↑ Rowlatt, Justin (29. juuli 2004). "Buying the Games". BBC. Vaadatud 16. aprillil 2009.
  77. ↑ Zinser, Lynn (7. juuli 2005). "London Wins 2012 Olympics; New York Lags". The New York Times. Vaadatud 4. veebruaril 2009.
  78. ↑ "Paris Mayor Slams London Tactics". Sportinglife.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. mai 2011. Vaadatud 4. veebruaril 2009.
  79. ↑ Berkes, Howard (7. veebruar 2006). "How Turin got the Games". National Public Radio. Vaadatud 4. veebruaril 2009.
  80. ↑ 80,0 80,1 80,2 80,3 Cooper-Chen, Anne (2005). "Global entertainment media", lk 231. Mahwah, New Jersey: Lawrence Erlbaum Associates. ISBN 978-0-8058-5168-7
  81. ↑ 81,0 81,1 81,2 81,3 81,4 "Issues of the Olympic Games". Olympic Primer. LA84 Foundation of Los Angeles. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. aprill 2009. Vaadatud 5. aprillil 2013.
  82. ↑ 82,0 82,1 82,2 Buchanon, Ian; Mallon, Bill (2006). "Historical Dictionary of the Olympic Movement", lk ci. Lanham, MD: Scarecrow Press. ISBN 978-0-8108-5574-8
  83. ↑ Findling, John E.; Pelle, Kimberly D. (2004). "Encyclopedia of the Modern Olympic Movement", lk 209. Westport CT: Greenwood Press. ISBN 978-0-313-32278-5
  84. ↑ 84,0 84,1 84,2 Slack, Trevor (2004). "The Commercialisation of sport", lk 194. New York: Routledge. ISBN 978-0-7146-8078-1
  85. ↑ "Berlin 1936". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 5. aprillil 2013.
  86. ↑ "Cortina d'Ampezzo". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. august 2008. Vaadatud 31. märtsil 2009.
  87. ↑ 87,0 87,1 87,2 Slack, Trevor (2004). "The Commercialisation of sport", lk 192. New York: Routledge. ISBN 978-0-7146-8078-1
  88. ↑ Gershon, Richard A. (2000). "Telecommunications Management: Industry structures and planning strategies.", lk 17. Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates. ISBN 978-0-8058-3002-6
  89. ↑ Whannel, G. (1984) "The television spectacular in A. Tomlinson & G. Whannel (Eds.), Five-ring circus", lk 30–43. London: Pluto Press
  90. ↑ Tomlinson, Alan (2005). "Sport and leisure cultures", lk 14. Minneapolis MN: University of Minnesota Press. ISBN 978-0-8166-3382-1
  91. ↑ "World Series TV Ratings Slump". CBS News. 11. veebruar 2009. Vaadatud 7. aprillil 2013.
  92. ↑ Walters, John (2. oktoober 2000). "All Fall Down". Sports Illustrated (CNN). Originaali arhiivikoopia seisuga 11. jaanuar 2012. Vaadatud 7. aprillil 2013.
  93. ↑ 93,0 93,1 Carter, Bill; Sandomir (17. august 2008). "A Surprise Winner at the Olympic Games in Beijing: NBC". The New York Times. Vaadatud 7. aprillil 2013. {{netiviide}}: eiran tundmatut parameetrit |Eesnimi 2= (juhend)
  94. ↑ Slack, Trevor (2004). "The Commercialisation of sport", lk 16–18. New York: Routledge. ISBN 978-0-7146-8078-1
  95. ↑ 95,0 95,1 Slack, Trevor (2004). "The Commercialisation of sport", lk 17. New York: Routledge. ISBN 978-0-7146-8078-1
  96. ↑ Cooper-Chen, Anne (2005). "Global entertainment media", lk 230. Mahwah, New Jersey: Lawrence Erlbaum Associates. ISBN 978-0-8058-5168-7
  97. ↑ Woods, Ron (2007). "Social Issues in Sport", lk 146. Champaign IL: Human Kinetics. ISBN 978-0-7360-5872-8
  98. ↑ 98,0 98,1 Buchanon, Ian; Mallon, Bill (2006). "Historical Dictionary of the Olympic Movement", lk cii. Lanham, MD: Scarecrow Press. ISBN 978-0-8108-5574-8
  99. ↑ Slack, Trevor (2004). "The Commercialisation of sport", 194–195. New York: Routledge. ISBN 978-0-7146-8078-1
  100. ↑ "The Olympic Effect" (PDF). Federal Reserve Bank of San Francisco. Juuni 2009. Originaali (pdf) arhiivikoopia seisuga 12. aprill 2010. Vaadatud 6. aprillil 2013.
  101. ↑ 101,0 101,1 101,2 "The Olympic Symbols" (PDF). The Olympic Museum. 26. aprill 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22. august 2011. Vaadatud 14. juunil 2022.
  102. ↑ "Sport athlétique", 14. märts 1891: "[...] dans une éloquente allocution il a souhaité que ce drapeau les conduise ‘souvent à la victoire, à la lutte toujours’. Il a dit qu’il leur donnait pour devise ces trois mots qui sont le fondement et la raison d’être des sports athlétiques: citius, altius, fortius, ‘plus vite, plus haut, plus fort’.", tsiteeritud Simone Hoffmane'i doktoritöös La carrière du père Didon, Dominicain. 1840 – 1900, lk 926. Université de Paris IV – Sorbonne, 1985. cf.
  103. ↑ "The Olympic flame and the torch relay" (PDF). The Olympic Museum. 26. aprill 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. august 2011. Vaadatud 14. juunil 2022.
  104. ↑ "London's Olympic 2012 mascots are revealed: Wenlock and Mandeville unveiled as the 'faces' of the Games". Daily Mail. 23. mai 2010. Vaadatud 25. juulil 2011.
  105. ↑ "The Official Mascots of the Beijing 2008 Olympic Games". The Beijing Organizing Committee for the Games of the XXIX Olympiad. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. august 2008. Vaadatud 28. augustil 2008.
  106. ↑ 106,0 106,1 106,2 "Fact Sheet: Opening Ceremony of the Summer Olympic Games" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Veebruar 2008. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2011. Vaadatud 17. märtsil 2013.
  107. ↑ "London 2012: Olympic ceremonies through the ages". The Telegraph. 27. juuli 2012. Vaadatud 17. märtsil 2013.
  108. ↑ "Beijing Dazzles: Chinese History, Athletes on Parade as Olympics Begin". PoliticalArticles.NET. 9. august 2008. Vaadatud 17. märtsil 2013.
  109. ↑ Tata McGraw-Hill (2010). General Knowledge Digest. Lk 7-6.
  110. ↑ "Fact Sheet: The Closing Ceremony of the Olympic Games" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Detsember 2012. Vaadatud 17. märtsil 2013.
  111. ↑ "Medal Ceremony Hostess Outfits Revealed". China Daily. 18. juuli 2008. Vaadatud 29. augustil 2008.
  112. ↑ "Wrestling". The Beijing Organizing Committee for the Games of the XXIX Olympiad. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2009. Vaadatud 25. märtsil 2009.
  113. ↑ 113,0 113,1 "Olympic Sports". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 25. märtsil 2013.
  114. ↑ "International Sports Federations". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 8. veebruaril 2009.
  115. ↑ "Factsheet: The sessions" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Lk 1. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 29. aprill 2011. Vaadatud 8. veebruaril 2009.
  116. ↑ "Golf being considered for 2012 Olympics". Golf Today. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2013. Vaadatud 26. märtsil 2013.
  117. ↑ 117,0 117,1 117,2 117,3 117,4 117,5 "Factsheet: The sports on the Olympic programme" (PDF). Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 22. august 2011. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  118. ↑ 118,0 118,1 "Golf, rugby added for 2016 and 2020". ESPN.com. Associated Pess. 9. oktoober 2009. Vaadatud 27. märtsil 2013.
  119. ↑ 119,0 119,1 119,2 Eassom, Simon (1994). "Critical Reflections on Olympic Ideology", lk 120–123. Ontario: The Centre for Olympic Studies. ISBN 978-0-7714-1697-2
  120. ↑ "Jim Thorpe Biography". Biography.com. Vaadatud 9. veebruaril 2009.
  121. ↑ "Garmisch-Partenkirchen 1936". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 25. juulil 2011.
  122. ↑ Schantz, Otto. "The Olympic Ideal and the Winter Games Attitudes Towards the Olympic Winter Games in Olympic Discourses – from Coubertin to Samaranch" (PDF). Comité International Pierre De Coubertin. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. mai 2013. Vaadatud 13. septembril 2008. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  123. ↑ "Amateurism". USA Today (Gannett Company). 12. juuli 1999. Vaadatud 9. veebruaril 2009.
  124. ↑ Krüger, Arnd; Murray, William J. (2003). "The Nazi Olympics: sport, politics and appeasement in the 1930s", lk 230. University of Illinois Press. ISBN 978-0-252-02815-1
  125. ↑ "Melbourne / Stockholm 1956". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 25. juulil 2011.
  126. ↑ 126,0 126,1 "African nations boycott costly Montreal Games". CBC Sports. 30. juuli 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuni 2013. Vaadatud 29. märtsil 2013.
  127. ↑ "Africa and the XXIst Olympiad" (PDF). Olympic Review. Rahvusvaheline Olümpiakomitee: 584–585. 1976. Vaadatud 6. veebruaril 2009. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend)
  128. ↑ "Game playing in Montreal" (PDF). Olympic Review. Rahvusvaheline Olümpiakomitee: 461–462. 1976. Vaadatud 7. veebruaril 2009. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend)
  129. ↑ "China – Olympic History". Chinaorbit.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. mai 2008. Vaadatud 27. augustil 2008.
  130. ↑ "Moscow 1980". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 25. juulil 2011.
  131. ↑ Burns, John F. (9. mai 1984). "Protests are Issue: Russians Charge 'Gross Flouting' of the Ideals of the Competition". The New York Times. New York Times Company. {{netiviide}}: puuduv või tühi |url= (juhend)
  132. ↑ "Moscow 1980: Cold War, Cold Shoulder". Deutsche Welle (DW-World.DE). 31. juuli 2008. Vaadatud 27. aprillil 2009.
  133. ↑ "Los Angeles 1984". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 25. juulil 2011.
  134. ↑ Australia: Calls to Boycott Beijing Olympics "Australia: Calls to Boycott Beijing Olympics". Inter Press Service. Vaadatud 10. septembril 2008. {{netiviide}}: kontrolli parameetri |url= väärtust (juhend)
  135. ↑ "Diplomats visit Tibet as EU split on Olympic opening boycott". The Economic Times. 29. märts 2008. Vaadatud 7. veebruaril 2008.
  136. ↑ "Putin Faces Green Olympic Challenge". The Christian Science Monitor. 11. juuli 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2011. Vaadatud 30. märtsil 2013.
  137. ↑ Bernas, Frederick (5. detsember 2009). "Olympic challenge for Sochi Games". London: The Guardian. Vaadatud 31. mail 2011.
  138. ↑ Findling, John E.; Pelle, Kimberly D. (2004). "Encyclopedia of the Modern Olympic Movement", lk 107. Westport CT: Greenwood Press. ISBN 978-0-313-32278-5
  139. ↑ Findling, John E.; Pelle, Kimberly D. (2004). "Encyclopedia of the Modern Olympic Movement", lk 111–112. Westport CT: Greenwood Press. ISBN 978-0-313-32278-5
  140. ↑ "Spartakiads". Sovetskaya Entsiklopediya. Vol. 24 (osa 1), lk 286. Moskva. 1976.
  141. ↑ Roche, Maurice (2000). "Mega-Events and Modernity", lk 106. New York: Routledge, Taylor & Francis Group. ISBN 978-0-415-15711-7
  142. ↑ "The USSR and Olympism" (PDF). Olympic Review. Rahvusvaheline Olümpiakomitee: 530–557. 1974. Vaadatud 4. mail 2009. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |month= (juhend)
  143. ↑ "1968: Black athletes make silent protest". BBC. 17. oktoober 1968. Vaadatud 7. veebruaril 2009.
  144. ↑ "Iranian Judoka rewarded after snubbing Israeli". NBC Sports. Associated Press. 8. september 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. märts 2009. Vaadatud 7. veebruaril 2009.
  145. ↑ "Tom Hicks". Sports-reference.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2008. Vaadatud 30. jaanuaril 2009.
  146. ↑ 146,0 146,1 "A Brief History of Anti-Soping". World Anti-Doping Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. august 2011. Vaadatud 10. septembril 2008.
  147. ↑ Begley, Sharon (7. jaanuar 2008). "The Drug Charade". Newsweek. Vaadatud 27. augustil 2008.
  148. ↑ Porterfield, Jason (2008). "Doping: Athletes and Drugs.", lk 15. New York: Rosen Publishing Group. ISBN 978-1-4042-1917-5
  149. ↑ Magnay, Jacquelin (18. aprill 2003). "Carl Lewis's positive test covered up". The Sydney Morning Herald. Vaadatud 28. augustil 2008.
  150. ↑ Coile, Zachary (27. aprill 2005). "Bill Seeks to Toughen Drug Testing in Pro Sports". The San Francisco Chronicle. Vaadatud 3. septembril 2008.
  151. ↑ "Doping: 3667 athletes tested, IOC seeks action against Halkia's coach". Express India Newspapers. 19. august 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. detsember 2008. Vaadatud 28. augustil 2008.
  152. ↑ 152,0 152,1 "Bar countries that ban women athletes". The New York Times. 19. mai 2008. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  153. ↑ "Arab women make breakthrough at Games". CNN. 23. september 2000. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. oktoober 2012. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  154. ↑ "Afghan women's Olympic dream". BBC. 22. juuni 2004. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  155. ↑ Wallechinsky, David (29. juuli 2008). "Should Saudi Arabia be Banned from the Olympics?". Huffington Post.
  156. ↑ "Inside Lines: Protests at 2012 if Saudis say 'no girls allowed'". The Independent. 4. juuli 2010. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  157. ↑ "Saudis to send 2 women to London, make history". SI.com. 12. juuli 2012. Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuli 2012. Vaadatud 13. juulil 2012.
  158. ↑ "London 2012 Olympics: Saudi Arabian women to compete". BBC. 12. juuli 2012.
  159. ↑ "Female Gulf athletes make their mark in London Olympics". Al Arabiya News. 13. august 2012. Vaadatud 1. aprillil 2013.
  160. ↑ "Women's boxing gains Olympic spot". BBC. 13. august 2009. Vaadatud 1. aprill 2013.
  161. ↑ "Bush turns attention from politics to Olympics". Associated Press. MSNBC. 7. august 2008. Vaadatud 17. märtsil 2013.
  162. ↑ "Olympic Shooters Hug as their Countries do Battle". CNN. 10. august 2008. Vaadatud 10. augustil 2008.
  163. ↑ "Encyclopedia of terrorism". Google Books (22. juuni 2010).
  164. ↑ "Olympic Park Bombing". CNN. Vaadatud 29. augustil 2008.
  165. ↑ "IOC on bin Laden: no bearing on Olympic security". USA Today. 2. mai 2011. Vaadatud 17. märtsil 2013.
  166. ↑ Shachar, Ayelet (2011). "Picking Winners: Olympic Citizenship and the Global Race for Talent", lk 2088–2139. Yale Law Journal 120 (8)
  167. ↑ Larmer, Brook (19. august 2008). "The Year of the Mercenary Athlete". Time. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. august 2013. Vaadatud 27. novembril 2011.
  168. ↑ Rory Carroll (24. veebruar 2003). "What Zola Budd did next | Sport". London: The Guardian. Vaadatud 27. novembril 2011.
  169. ↑ "Lagat a runner without a country". U-T San Diego. 22. juuni 2005. Vaadatud 14. märtsil 2013.
  170. ↑ "Olympics opportunity too much for Hammon to pass up – Olympics – ESPN". Sports.espn.go.com. 5. juuni 2008. Vaadatud 27. novembril 2011.
  171. ↑ "Medals of Beijing Olympic Games unveiled". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 3. septembril 2008.
  172. ↑ "St Louis 1904". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 3. juulil 2012.
  173. ↑ "The Athens olive wreath" (PDF). LA84 Foundation. Vaadatud 12. märtsil 2013.
  174. ↑ Munro, James (25. august 2008). "Britain may aim for third in 2012". BBC Sport. Vaadatud 25. augustil 2008.
  175. ↑ 175,0 175,1 "Choice of the host city". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 15. märtsil 2013.
  176. ↑ "Olympic Games". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 2. aprillil 2009.
  177. ↑ "Official Report of the Equestrian Games of the XVIth Olympiad (Swedish & English)" (PDF). Los Angeles 1984 Foundation. Vaadatud 3. septembril 2008.
  178. ↑ "Beijing 2008". Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Vaadatud 30. jaanuaril 2009.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Suveolümpiamängud
Taliolümpiamängud

(1)Jäid ära sõja tõttu. (2)Praegu ROK-i tunnustuseta.

Olümpiamängude spordialad
Suveolümpia spordialad
Taliolümpia spordialad
Endised olümpiaalad
Suveolümpia spordialad
Taliolümpia spordialad
Endised olümpia spordialad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nüüdisaegsed_olümpiamängud&oldid=6724746"