Amfetamiin

Allikas: Vikipeedia
Amfetamiin
Süstemaatiline (IUPAC) nimi
 ?
Identifitseerimine
CAS-i number 300-62-9
ATC-kood N06BA01
PubChem 3007
DrugBank DB00182
Keemiline info
Keemiline valem C9H13N
Molekulmass 135.20622 g/mol
Farmakokineetiline info
Biosaadavus  ?
Metabolism  ?
Poolväärtusaeg  ?
Eritamine  ?
Terapeutilised kaalutlused
Rasedus

?

Õigusstaatus
Manustamine  ?

Amfetamiin (amphetaminum) (alfa-metüül-fenetüülamiin) on tsentraalse stimuleeriva toimega ravi- ja narkootiline aine (sümpatikomimeetikum).[1]

Amfetamiin on ka oma struktuurklassi aine, kuhu kuuluvad mitmed psühhoaktiivsed variandid, nagu MDMA (Ecstasy) ja metamfetamiin. Amfetamiin on fenetüülamiini homoloog.

Nimetused ja tähised[muuda | muuda lähteteksti]

CAS-i registreerimisnumber on 300-62-9. PubChemi number on 3007.

Valem: C9H13N

Farmakoterapeutiline grupp: psühhoanaleptikumid. ATC-kood: N06BA01.

Ravimina[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Ravimina on amfetamiin kasutusel humaanmeditsiinis narkolepsia, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (RHK-10 kood F90.0) raviks ning söögiisu vähendamiseks ja kaalu langetamiseks.

Esimene nn raviotstarbeline amfetamiin oli bensedriin. 1937. aastal manustas psühhiaater Charles Bradley Emma Pendleton Bradley Home in Providence 'is, Rhode Islandil, mille direktor ta oli, probleemseks peetavatele lastele peavalu leevendamiseks bensedriini. Juba nädala pärast märkas Bradley bensedriini saanud laste käitumises muutuseid, paranesid nende õppeedukus, sotsiaalsed interaktsioonid ja emotsionaalne vastus.

Bradley avaldas kaks uuringut. Esimese uuringu tarbeks valis ta 30 haiglas olevat last ja teise uuringu tarbeks, mis kestis 3. aastat, 100 haiglas olevat last. Uuringutes osalenud lapsed olid vanuses 5 kuni 14 aastat, enamalt jaolt poisid ja normaalse intelligentsiga. Uuringute sisuks oli tabletivormis bensedriini saanute reaktsioonide uurimine.[2][3]

Legislatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1971. aastast on amfetamiin ja tema isomeerid ning soolad ÜRO vastava konventsiooni alusel liigitatud ainete hulka, mille kasutamine meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel on väga range kontrolli all.[4]

Neid aineid kasutatakse ka mõnuainena ning dopinguna (need kasutusviisid on illegaalsed).

Synthesis

Amfetamiini sünteesis esmakordselt aastal 1887 Rumeenia keemik Lazar Edeleanu Berliini ülikoolis. Ta nimetas selle fenüülisopropüülamiiniks.

Amfetamiini loomkatsed

Hiirtel, kellele regulaarselt amfetamiinisüste (0,4 mg/kg/päevas) tehti, vähenes tüümuse, põrna ja perifeersete T-rakkude populatsioon. Hinnanud põrna lümfoidrakkude blastogeenset vastust, tuvastati, et amfetamiin inhibeerib T-rakkude paljunemist.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 35:204
  2. Madeleine P. Strohl, Bradley’s Benzedrine Studies on Children with Behavioral Disorders, Yale J Biol Med. 2011 märts; 84(1): 27–33. PMCID: PMC3064242, [2017, veebruar 5]
  3. C. Bradley, ‘The Behavior of Children Receiving Benzedrine’, American Journal of Psychiatry, 94, (1937) 577-585
  4. Convention on Psychotropic Substances, 1971. United Nations
  5. Freire-Garabal M, Balboa JL, Núñez MJ jt, Effects of amphetamine on T-cell immune response in mice., Life Sci. 1991;49(16):PL107-12., PMID: 1910138, [2017, veebruar 6]

Veebikirjandus[muuda | muuda lähteteksti]