Maahoki

Allikas: Vikipeedia

Maahoki on sportlik pallimäng, mida mängitakse võistkondlikult muru- või liivakattega väljakul, mille mõõtmed on 91×50...55 m. Püütakse palli kepiga vastasvõistkonna väravasse lüüa.


Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muinas-Egiptuses mängiti maahokiga sarnast mängu, kuid tänapäevase väljanägemise sai maahoki 1800. aastatel Inglismaal. Esimesed maahokireeglid kehtestati 1852. aastal. Hokiassotsatsioon Hockey Association loodi Inglismaal 1886 ja see laienes hiljem rahvusvaheliseks liiduks FIHG, mis praeguseks kannab nime Rahvusvaheline Hokiföderatsioon (FIH; Fédération Internationale de Hockey).


1852 Esimesed maahokireeglid tehti Inglismaal Harrow´ kooliõpilaste jaoks.
1861 Londonis loodi esimene klubi Blackheath Football and Hockey Club.
1886 Inglismaal loodi rahvuslik liit Hockey Association.
1887 Inglismaal loodi esimene naiste maahokiklubi The Mosely Ladies´ Hockey Club.
1895 Toimus esimene maavõistlus Walesi ja Iirimaa vahel.
1900 Inglismaa, Iirimaa ja Walesi esindajad kinnitasid esimesed rahvusvahelised maahokireeglid.
1908 Suurbritannia võitis olümpiakuldmedali maahokis, mis oli esimest korda olümpiamängude kavas.
1924 Loodi rahvusvaheline maahokiliit FIHG (Fédération Internationale de Hockey sur Gazon).
1927 Loodi naiste rahvusvaheline maahokiliit IFWHA (International Federation of Women´s Hockey Associations).
1956 India võitis Melbourne'i olümpiamängudel kuuendat korda järjest kuldmedalid.
1970 Esimeseks Euroopa meistriks maahokis tuli Saksa Liitvabariik.
1971 Toimusid esimesed maailmameistrivõistlused. Võitis Pakistan.
1974 Toimusid esimesed naiste maailmameistrivõistlused. Võitjaks tuli Holland.
1980 Naiste maahoki oli esimest korda olümpiamängude kavas Moskvas. Kuldmedalid võitis Zimbabwe.
1982 Kaks rahvusvahelist maahokiliitu ühinesid üheks liiduks FIH (Fédération Internationale de Hockey).
1984 Toimusid esimesed naiste Euroopa meistrivõistlused. Meistriks tuli Holland.

Väljak ja mänguvahendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maahokit mängitakse välisväljakul. Välisväljak on kaetud kas muru- või liivakattega. Väljak on 91 m pikk ja 50–55 m lai. Väljakule on märgitud keskjoon ja neljandikjooned. Väljaku kummaski otsas on värav, mille ees on väravast 14,6 meetrine kaar. Värav on 3,66 m lai, 2,13 m kõrge ja vähemalt 1,22 m sügav.
Mängupall on üldiselt valge ja kõva, selle ümbermööt on 22,4–23,5 cm ja kaal 156–163 grammi. Mängukepi pikkus pole reglementeeritud, kuid tavaliselt on ta 90 cm pikkune ja kaalub 340–794 grammi.

Sisehoki on omaette ala. Siseväljak on 40 m pikk ja 20 m lai. Värav on sama mööduga, mis käsipallis, 3 m lai ja 2 m kõrge. Väljakul on korraga 5 + 1 mängijat. Suurim erinevus välis hokist on see, et palli ei saa tõsta põrandalt, välja arvatud situatsioon, mis tekib palli väravasse suunamisega. . Väljaku ääres on madalad puuääred, mida võib kasutada mängusituatsioonis. Otsesed palli löögid on keelatud. Sisekepid ja -pallid on kergemad, kui välismängijatel. Reeglid on ka enamvähem samad mis välistingimustes.

Mängu kulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängu aeg on 2×35 minutit. Väljakul on korraga 11 mängijat, kellest üks on väravavaht. Võistkonda võib kuuluda 8–16 mängijat ja mängu alustamiseks on tarvis vähemalt 8 mängijat. Vahetused on lubatud ja vahetuste arvu ei ole piiratud.
Väljakumängijad saavad mängida ainult kepiga. Palli ei tohi puudutada jalaga ega mingi muu kehaosaga. Värav loetakse lööduks siis, kui see lüüakse väravakaare seest.
Väravavaht võib väravakaare sees palli puutuda ükskõik millise kehaosaga , kuid ei tohi käega või kehaga katta palli vastasvõistkonna mängija eest. Väravakaarest väljaspool tohib väravavaht palli puutuda ainult kepiga.
Ohtlik mängimine on keelatud. Näiteks ei tohi palli lüüa põlvedest kõrgemalt, keppi võib kasutada ainult palliga mängimiseks. See tähendab, et löögid kepiga vastase kepi pihta või kehapiirkonda on keelatud. Löögiolukorras ei tohi kepp tõusta õlast kõrgemale.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]