Sooline võrdõiguslikkus

Allikas: Vikipeedia
Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks litsentsi CC BY-SA 3.0 tingimustel, siis edasta aadressile permissions-etAt char.svgwikimedia.org kiri, milles autor kinnitab, et on nõus teksti kasutamisega selle litsentsi tingimustel.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas:

Sooline võrdõiguslikkus on naiste ja meeste võrdsed õigused, kohustused, võimalused ja vastutus tööelus, hariduse omandamisel ning teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel.

Soolisest võrdõiguslikkusest Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsioonilised soostereotüübid on Eesti inimeste mõtlemises väga tugevalt kinnistunud. Eesti ühiskond on ajalooliselt olnud vägagi traditsionaalne ning soorollid, mis kujunesid kauges minevikus on paljus säilinud tänaseni. 1990ndad olid Eestis väga kiire ülemineku periood, kus toimusid fundamentaalsed muutused majanduses, poliitikas ja ühiskonnas. See oli aeg, kus ka ebamõistlik ebavõrdsus oli teatud mõttes õigustatud – majanduses oli tähtis võimalikult kiire eemaldumine nõukogude käsumajanduse mudelist, rahvussuhete puhul oli vajalik võimalikult kiire Eesti rahvusriigi taastamine.

Praeguseks on ebamõistlik ebavõrdsus majanduses ja rahvussuhetes muutunud enam mitte osaks lahendusest, vaid probleemiks, mis nõrgendab ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikkust. Kiirel üleminekuajal ei olnud sugudevahelise poliitilise ebavõrdsuse temaatika päevakorral. Üleminekuaega iseloomustas spetsiifiline poliitika tegemise stiil – fundamentaalsete muutuste läbiviimine eeldas kiiret, jõulist ja eeskätt peaeesmärgi realiseerimisele suunatud tegutsemist. Praeguseks on olukord muutunud, üleminekuperiood on läbi. Uus aeg eeldab ka uut poliitika tegemise stiili, kus võimalikult paljude elanikkonnagruppide kaasamine ning seda kindlustavad hoolivuse, solidaarsuse ja sallivuse põhimõtted nihkuvad keskseteks ühiskonna normaalset arengut kindlustavateks faktoriteks. Just selles kontekstis võibki väita, et naiste suur alaesindatus Eesti poliitikas muutub üha tõsisemaks probleemiks. Meil on levinud arvamused, et:

  • Ühiskonnas ei peeta õigeks naise osalemist poliitikas
  • Poliitika ei ole naiste ala
  • Mehed on poliitikutena asjatundlikumad kui naised
  • Meestel on naistega võrreldes rohkem rahalisi võimalusi tipp-poliitikaga tegelemiseks
  • Meestel on naistega võrreldes rohkem sotsiaalset kapitali, mida on vaja poliitikaga edukalt tegelemiseks
  • Meeste ülesanne on tegeleda peamiselt ühiskondlike asjadega, naiste ülesanne aga tegeleda peamiselt koduste asjadega
  • Poliitika on liialt räpane mäng ja naistele omased iseloomujooned ei võimalda tulemuslikku osalemist poliitikas

Soolise võrdõiguslikkusega kaitse ja edendamisega tegeleb Eestis Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise kantselei.

Mis on sooline võrdõiguslikkus?[muuda | muuda lähteteksti]

Sooline võrdõiguslikkus – kellele ja milleks Naiste ja meeste võrdõiguslikkusel on olnud Eesti riigikorralduses oluline osa vabariigi algusaastatest saati. Eesti Vabariigi esimene põhiseadus 1920. aastast andis valimisõiguse meeskodanike kõrval ka naiskodanikele ning seisis sellisena kõrvu Euroopa kõige demokraatlikumate riikidega. Valitsemisel ja riigi ülesehitamisel on kehtinud arusaam, et Eesti rahvas on liiga väike, et mõnda sotsiaalset gruppi ühiskondlikust elust kõrvale jätta. Nii on naised osalenud võrdselt meestega paljudes eluvaldkondades.

Aastatel, mil Eesti Vabariik oli Nõukogude Liidu poolt annekteeritud, surus võõrvõim Eesti ühiskonnale peale formaalset sugude võrdsust. Nõukogude võrdsusel ei olnud palju ühist demokraatliku riigi põhimõttega väärtustada iga oma kodanikku, luues talle eneseteostuseks teistega võrdsed võimalused. Seetõttu on paljudel toonasest võrdõiguspoliitikast väga halvad mälestused. Tänapäevane euroopalik soolise võrdõiguslikkuse poliitika ei sarnane aga viimasega kuigivõrd.

Demokraatlik elukorraldus mitte üksnes ei tähenda, vaid ka eeldab, et naised ja mehed on kõigis eluvaldkondades võrdõiguslikud. Sooline võrdõiguslikkus tähendab võrdsete õiguste kõrval ka võrdseid kohustusi ja vastutust ning võrdseid võimalusi kõigile olenemata inimese soost. Demokraatlikus riigis on otsustamisõigus igal ühiskonnaliikmel ning eesmärgiks on see, et võimalikult erineva taustaga inimesed oleks reaalselt kaasatud valitsemisprotsessidesse.

Sooline võrdõiguslikkus ei tähenda, et naised ja mehed peaksid teineteisele äravahetamiseni sarnanema hakkama. Küll tähendab aga võrdõiguslikkuse põhimõte seda, et sugudevahelised erinevused ei tohi viia ebavõrdsuseni naiste ja meeste sotsiaalses positsioonis või kohtlemises. Seetõttu peavad tasanduma erinevused naiste ja meeste traditsioonilistes rollijaotustes. Üks soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte eesmärk on sammhaaval kaotada valitsemises, tööturul, varaliste õiguste puhul ja mujal sooline ebavõrdsus kui soovimatu ajalooline taak.

Kuigi mitmeski küsimuses tunduvad soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi poole püüdlemisest saavat esmapilgul kasu pigem naised, ei ole soolise võrdõiguslikkuse seadus vaid nn naiste seadus. Need traditsioonilised naiste või meeste rollid, mis tekitavad ja süvendavad ebavõrdsust, piiravad ja ahistavad peale naiste ka mehi. Nii on naiste kõrval ka meeste huvides, et iga mees võiks leida tasakaalu oma töö ja pereelu vahel. See tähendab võimalust teha karjääri ja elada samas täisväärtuslikku pereelu.

Traditsiooniliste soorollide järgi peaksid naised justkui eelistama koduseid kohustusi palgatöö tegemisele ja mehed pühendama enam aega ning energiat pigem karjäärile kui pereelule. Viimased viiskümmend aastat on Eestis ja teistes Euroopa riikides naiste tööhõive tase olnud kõrge. Ehkki üha vähem naisi on olukorras, kus nende ees seisev valik on väga kategooriline – kas lapsed või karjäär −, ütles Euroopa Komisjoni 2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse aruande kohaselt 2006. aastal Euroopa Liidus üle kuue miljoni naise vanuses 25–49, et nad on perekondlike kohustuste tõttu sunnitud koju jääma või saavad töötada ainult osalise tööajaga.[1] Ajakasutamise uuringud näitavad, et koduseid töid teevad igapäevaselt palju rohkem naised. Eesti naistel, kellest valdav osa käib palgatööl, on tasustamata kodutöid tehes topeltkoormus, mis omakorda vähendab nende võimalust teostada ennast ühiskonnas, teha vabatahtlikku tööd, kandideerida esinduskogudesse jne. Samas saavad naised oma palgatöö eest väiksemat tasu kui mehed.

Nii naised kui ka mehed soovivad võimalusi olla koos oma lastega ja end erialal teostada. Neil on selleks seaduslik õigus. Soolise võrdõiguslikkuse põhimõte aitab sellel soovil reaalselt täituda.

Sooline võrdõiguslikkus on kasulik ka ettevõtjatele ja tööandjatele. Järgides soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet, valib tööandja sõltumata kandideerija soost tööle isiku, kelle kvalifikatsioon, kogemus, võimed ja isikuomadused annavad talle kõige suuremad eelised tööülesannete edukaks täitmiseks.

Tegelikult takistab igasugune ebaratsionaalne, stereotüüpidest lähtuv mõtteviis langetamast kõige otstarbekamat otsust. Kui töötajate seas on esindatud erinevad sotsiaalsed grupid (naiste ja meeste kõrval kehtib see ka eri vanuserühmade ja rahvuste kohta), tõstab see ka kollektiivi loovust ja töövõimekust.

Iga inimene on ühiskonnale väärtuslik. Igaühel peab olema võimalus oma potentsiaali rakendada ning anda oma panus ühisellu. Kui sooline võrdõiguslikkus parandab ettevõtjate ja üldisemalt tööturu konkurentsivõimet, siis soolist ebavõrdsust nähakse tänapäeval inimressursi raiskamisena ning lihtsalt suure ebaõiglusena, mis ei käi kokku demokraatliku elukorraldusega.

Seega on sooline võrdõiguslikkus ühtaegu põhimõte, mida järgida, ja eesmärk, mille poole püüelda, ning on sellisena fikseeritud seadusega. Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus jõustus 1. mail 2004.[2]

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise kantselei[muuda | muuda lähteteksti]

Voliniku institutsioon loodi soolise võrdõiguslikkuse seadusega, mis jõustus 1. mail 2004. aastal. Algselt oli voliniku ametinimetus soolise võrdõiguslikkuse volinik ning ta tegeles üksnes soolise võrdõiguslikkuse küsimustega (sh soolise diskrimineerimisega).

2009. aasta 1. septembril jõustunud võrdse kohtlemise seadusega sai volinik ülesandeid juurde. Sealtpeale uurib volinik soolise diskrimineerimise juhtumite kõrval diskrimineerimisi, mis leiavad aset ka rahvuse või etnilise päritolu, rassi või nahavärvuse, usutunnistuse või muude veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu. Voliniku pädevusse kuuluvad ka juhtumid, milles diskrimineerimine toimub mitme tunnuse, nt soo ja puude või soo ja rahvuse pinnal.

Alates 2009. aastast on voliniku ametinimetus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Esimene volinik – Margit Sarv – asus tööle 2005. aasta oktoobris. 2010. aastast kuni 2. oktoobrini 2015 oli soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper. Alates 3. oktoobrist 2015 on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta.[3]

Selleks et Euroopa Liidu 2014-2020 eelarveperioodi struktuuri- ja investeerimisfondide rahastatud projektides järgida ja edendada soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet (Ühissätete määrus ((EL) nr 1303/2013) asutati 2015. aastal voliniku kantselei juurde Ühtekuuluvuspoliitika (ÜKP) fondide võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus.

ÜKP fondide võrdõiguslikkuse kompetentsikeskus on nõustamis- ja koolitusüksus, mille ülesanne on suurendada struktuurivahendeid kasutavate ja koordineerivate üksuste teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetest ning soodustada ja toetada nende põhimõtete arvestamist meetmete väljatöötamisel ning rakendamisel.

Kompetentsikeskus nõustab rakendusasutusi, mis töötavad välja toetuse andmise tingimused ja rakendusüksusi, mis korraldavad toetuste taotlemist ja suhtlevad otse toetuse saajatega. Lisaks nõustamisele jagab kompetentsikeskus teemasse puutuvat infot ning pakub koostöös Rahandusministeeriumiga soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega arvestamiseks koolitusi.[4]

Soolise võrdõiguslikkuse eestvedajaid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Uuring: Eesti naistel on võrreldes meestega vähem ligipääsu võimule ja halvem majanduslik olukord Delfi 29.05.2014
  • Soolise võrdõiguslikkuse täiendkoolitus koolijuhtidele[5] (Praxis, 2016)
  • Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse 2014-2015[6] (Praxis)
  • Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse 2014-2015 (kursused)[7] (Praxis)
  • Uuring soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisest tööandjate seas ja indikaatorite väljatöötamine seaduse mõjude hindamiseks [8] (TNS Emor, Praxis, 2015)
  • Statistical data on Women entrepreneurs in Europe[9] (European Commission, 2014)
  • Statistical Data on Women Entrepreneurs in Europe. Country Fiche. Estonia.[10] (European Commission, 2014)
  • Global Entrepreneurship Monitor 2015/16[11] (GEM, 2016)
  • The Role of Men in Gender Equality – European Strategies & Insights (2012)[12] ja Study on the Role of Men in Gender Equality (Eesti juhtumi analüüs)[13] (Praxis, 2012)
  • Developments in working life in Europe 2015: EurWORK annual review (Eurofound, 2016)[14] – Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond on avaldanud kokkuvõtte tööelu arengust Euroopas 2015. aasta kohta. Võrdõiguslikkuse ja võrdsete võimaluste valdkonna kohta on raportis öeldud, et paljude 2015. aastal avaldatud uuringute tulemuste põhjal saab öelda, et Euroopa 2020 tööhõive eesmärgi (75% 20-64 aastaste naiste ja meeste tööhõive) saavutamiseks on vaja rohkem panustada naiste ja meeste võrdsete võimaluste edendamisse, eriti naistele ja meestele tööturul võrdsete võimaluste loomisele. Eurostati 2015. aasta andmetel oli Eestis 20-64 aastaste meeste tööhõive 80,5% ja naiste tööhõive 72,6%.
  • Soolised lõhed hariduses[15] (Haridus- ja Teadusministeerium, 2016)
  • Kellel on Eestis hea, kellel parem? Võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel[16] (RAKE, Võrdõigusvoliniku kantselei 2016)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. �Euroopa Komisjoni aruanne „Sooline võrdõiguslikkus aastal 2009” (SEK (2009) 165), lk 4.
  2. Mari-Liis Sepper. ""NAISED & MEHED. Võrdsed õigused, võrdne vastutus"".
  3. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. "Võrdõigusvolinik".
  4. Võrdõigusvolinik. "Kompetentsikeskus".
  5. Praxis. "SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE TÄIENDUSKOOLITUS KOOLIJUHTIDELE".
  6. Praxis. "SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE LÕIMIMINE ÜLD- JA KÕRGHARIDUSSE".
  7. Praxis. "SOOLISE VÕRDÕIGUSLIKKUSE LÕIMIMINE ÜLD- JA KÕRGHARIDUSSE".
  8. Pirjo Turk, Kristi Anniste, Märt Masso, Marre Karu, Tatjana Kriger. "Uuring soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamisest tööandjate seas ja indikaatorite väljatöötamine seaduse mõjude hindamiseks".
  9. Euroopa Komisjon. "Statistical Data on Women Entrepreneurs in Europe".
  10. Euroopa Komisjon. "Statistical Data on Women Entrepreneurs in Europe. Country Fiche, Estonia.".
  11. GEM. "Rahvusvaheline ettevõtluse monitor".
  12. European Commission, DJ Justice. "The Role of Men in Gender Equality - European strategies & insights".
  13. Marre Karu. "Study on the Role of Men in Gender Equality. Country Report - Estonia".
  14. Eurofound. "Developments in working life in Europe: EurWORK annual review 2015".
  15. Aure Valk. "Soolised lõhed hariduses".
  16. Kadri Lees, Sille Vahaste-Pruul, Marek Sammul, Katrin Humal, Katri Lamesoo, Jaanus Veemaa, Anneli Kann, Kerly Espenberg Uku Varblane, Triin Roosalu (toim). "Kellel on Eestis hea? Kellel parem? Võrdõiguslikkuse mõõtmise mudel".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]