Mine sisu juurde

Jääkeegel

Allikas: Vikipeedia
Kivi mängupanek
Jääkeeglikivid märklaual

Jääkeegel ehk kurling (inglise keeles curling) on jääl mängitav talispordiala.

Mängu eesmärk on libistada spetsiaalne kivi jääle joonistatud märklaua keskpunktile lähemale kui vastasmängija kivi. Sealjuures kasutavad mängijad harjamist, mille eesmärk on hoida kivi kiirust ja mõjutada tema trajektoori.[1]

Jääkeegel on levinud Põhja-Ameerikas ning kogu Euroopas, aga ka Brasiilias, Jaapanis, Austraalias, Uus-Meremaal, Hiinas, Lõuna-Koreas jm.[2]

Nelja rajaga jääkeeglihall

Jääkeeglirada on 45,5 meetrit pikk ja 4,3–4,75 meetrit lai. Raja otstes on märklauad – 3,66-meetrise välise läbimõõduga kolm kontsentrilist ringi, milliseid kokku nimetatakse "koduks" (house). Punkte saab kivide eest, mis on osaliselt või üleni "kodus". Ringide keskpunkt on 4,9 meetri kaugusel väljaku tagaseinast. Kodu ja tagaseina vahele jääb heitepakk, millelt alustavad võistlejat heitmist. Kummagi kodu tsentrit läbib keskpunkti joon, selle taga tohib jääd harjata vaid üks mängija kummastki võistkonnast.[3]

Rajal on kaks heitejoont, nende vahe on 21,95 meetrit. Mängija peab kivi lahti laskma enne heitejooneni jõudmist.

Et väljaku pind oleks tasane, kasutatakse spetsiaalset curlingu jäämasinat. Enne iga mängu piserdatakse rada veega, mille jäätunud piisad muudavad raja kiiremaks.[3]

  • Kivi

Jääkeeglikivi ei tohi kaaluda vähem kui 17,24 kg (38 naela) ja rohkem kui 19,96 kg (44 naela).[4] Jääkeeglikivi on graniidist valmistatud, tasakaalustud ja poleeritud ümmargune kumerate servadega lapik kivi, millele on kinnitatud käepide. Käepideme andur võimaldab hinnata, kas heitja lasi kivi lahti enne heitejoont. Kivi läbimõõt on 29,1 cm ja kõrgus 11,4 cm.

  • Jalatsid

Jalatsid on madala servaga, et ei segaks pahkluud. Tugijala tald on libisev, teise jala tald on mittelibisev (näiteks kummist).

  • Hari

Harjamine vähendab jää ja kivi vahelist hõõrdumist, võimaldades kivil kauem liikuda. Harjamine sulatab hetkeks jääpinna pealmise kihi, tekib õrn niiskusekiht, mis toimib nagu määrdeaine.

  • Mõõtja

Kui tundub, et kivid on kodu keskpaigast samal kaugusel, kontrollitakse kivide kaugust spetsiaalse mõõtjaga.[3]

Võistluskorraldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Vastamisi on kaks neljaliikmelist võistkonda, kuhu kuuluvad kapten, abikapten, esimese positsiooni ja teise positsiooni mängija. Mängu eesmärk on heita oma võistkonna kivid "kodu" keskpunktile lähemale kui vastasvõistkonna kivid. Kõik neli võistkonna liiget heidavad kaks kivi vaheldumisi teise võistkonna liikmetega. Pärast iga vooru (end) saab punkte vaid üks võistkond: nii mitu punkti kui tal on "kodu" keskpunktile lähemal olevaid kive võrreldes vastase kõige täpsemini heidetud kiviga. Vooru võitnud võistkond alustab järgmist vooru, kus kive heidetakse vastassuunas, seeläbi "kodu" asukoht vaheldub igas voorus. Mäng kestab üldjuhul eelneva kokkuleppe alusel 8–10 endi, viigi korral mängitakse lisavoorud.[3]

Mängija heidab kivi, hoides libisedes üht jalga täistallaga jääl, keharaskus libiseval jalal. Heite lõpus pannakse kivi sanga kaudu kergelt pöörlema, et anda kivile soovitus trajektoor. Kivi heidab kõigepealt esimese positsiooni mängija, seejärel teise positsiooni mängija, abikapten ja kapten. Kivi liikumiskiiruse eest hoolitsevad kaks harjajat. Neile annab juhtnööre kapten, kes jälgib kivi liikumist.[3]

Segapaaride kurling

[muuda | muuda lähteteksti]

Tavakurlingust eristab segapaariskurlingut see, et võistkondadel on oluliselt vähem mänguaega. Võistlejatel on mikrofonid, mis võimaldavad kuulda mängijate arutelusid, et mängust ja strateegiast paremini aru saada. Minimaalselt tuleb võistkondadel mängida omavahel kuus vooru. Juhul, kui kaheksanda vooru lõpuks on seis viigis, mängitakse lisavoor.

Kohtumine koosneb kaheksast voorust ning üks võistkond viskab ühe vooru ajal viis kivi. Üks mängijatest peab viskama esimest ja viimast kivi ning teine mängija viskab 2., 3. ja 4. kivi. Harjata tohivad mõlemad mängijad nii nagu nad mängu käigus ise otsustavad.

Kumbki võistkond paigutab enne vooru algust ühe kivi väljakule. Antud mänguvoorus viimase kivi heitmise eelisega võistkond paigutab oma kivi ringi ("kodu") sisse ning vastase kivi paigutatakse ringi ette kaitseks. Vastaste kivide eemaldamine ringist ehk "kodust" ei ole lubatud kuni neljanda kivi heiteni. Viimase kivi eelis ehk "haamer" tähendab, et võistkond saab antud voorus õiguse visata viimane kivi. Viimane vise annab eelise olukord enda kasuks pöörata.

"Power play" (PP) on võimalus, mida kumbki võistkond saab kasutada ühes voorus mängu jooksul. Power play vooru käigus paigutatakse kivid tavapärase keskjoone asemel diagonaalselt väljaku küljele lähemale. See loob PP võtnud võistkonnale parema võimaluse mitme punkti teenimiseks või kindla peale ühe punkti võtmiseks. Vastase eesmärgiks on aga seda takistada.

"Rööviks" nimetatakse olukorda, kui punkti võidab võistkond, kellel ei ole antud voorus viimase viske eelist. Rööv on tihti taktikaline võit, mis võib muuta mängu edasist kulgu.[5]

Jääkeegli kodumaa on Šotimaa, seal on tänini säilinud 16. sajandist pärit keeglikivid. Ka 16. sajandil elanud hollandlane Pieter Brueghel vanem on kujutanud flaami talupoegi jääkeeglit mängimas – Madalmaade ja Šotimaa vahel oli sellal tihe läbikäimine.[6] Esimene jääkeegliklubi asutati 1838. aastal Edinburghis. Enne 1842. aastat kandis klubi nime Grand Caledonian Curling Club, seejärel Royal Caledonian Curling Club.[7]

Šotlased tegid mängu tuntuks kogu maailmas. Kanadas asutati nende eestvedamisel esimene jääkeegliklubi 1807. aastal.[8] Esimene kurlingu siserada ehitati 1859. aastal Torontos. Kurling oli populaarseim ala kogu Kanadas kuni 1890. aastateni, mil jäähoki tähtsus hakkas tõusma. Kanada meistrivõistlused toimuvad alates 1927. aastast ja need on tänapäevani maailma hinnatuim jõuproov sellel spordialal. Kanadalastel meeldib väita, et kurling on nende mäng ning et nad on sel alal parimad.[9] Ameerika Ühendriikides asutati esimene klubi Detroitis 1832. aastal. Sajandivahetusel levis mäng Šveitsi ja mujale Lääne-Euroopasse. Tänapäeval on jääkeegliklubisid paljudes Euroopa riikides.

Rahvusvaheline jääkeegli föderatsioon International Curling Federation (lühend ICF) asutati 1966. aastal. 1991. aastast kannab see nime World Curling Federation (lühendatult WCF).

  • 1931 – 3. jaanuaril 1931 avaldati foto kurlingu mängijatest ajalehes Kaja, selle all oleva selgitusega:

"Inglismaal on moodi läinud uus talisport — jääwurr. Wurr kaalub 20—30 kilogrammi ja tuleb tõugata märgitud sihtkohta. See sport nõuab jõudu ja osawust".[10]

  • 2001 – Jõulumäe Tervisespordikeskuses mängitakse Eestis esimest korda kurlingut. Mäng toimus välijääl show-võistlusena kahe ajakirjanikest koosneva meeskonna vahel.
  • 2002 – Asutatakse Eesti Curlingu Liit (ECL)
  • 2003 – ECList saab Maailma Kurlingu Föderatsiooni (World Curling Federation, WCF) liige
  • 2004 – Toimusid esimesed Eesti meistrivõistlused Jeti jäähallis. ECList sai Eesti Olümpiakomitee (EOK) ning Euroopa Kurlingu Föderatsiooni (European Curling Federation, ECF) liige. 22. novembril avas tollane EOK president Mart Siimann Eesti esimesed kurlingurajad. Eesti meeskond osales esimest korda EM-l Bulgaarias, saades 21.koha (Ingar Mäesalu, Agu Lellep, Martin Lill, Leo Jakobson, Andres Villomann)
  • 2004 – Eesti osales esimest korda segavõistkondlikul MM-l Andorras, tulemuseks 11.koht (Martin Lill, Kristiine Lill, Jan Anderson, Anneli Sinirand, Ingar Mäesalu, Siret Voll). Eesti naiskond osales esimest korda EM-l Saksamaal, saadi 19.koht (Maile Mölder, Eve-Lyn Korka, Evelin Eiert, Marge Vaher, Kristiine Lill)[11]

Rahvusvahelised võistlused

[muuda | muuda lähteteksti]
Martin Sesaker (Norra) noorte taliolümpiamängudel Innsbruckis (2012)
2006. aastast on jääkeegel ka paraolümpiamängude kavas, võisteldakse ratastoolides

Taliolümpiamängudel võeti jääkeegel esimest korda ametlikult kavasse 1998. aastal Naganos. Rahvusvaheline Olümpiakomitee otsustas 2002. aasta veebruaris tagasiulatuvalt, et 1924. aasta taliolümpiamängude jääkeeglivõistlus oli samuti juba ametlik olümpiaturniir ning medaliala. Näidisalana oli jääkeegel enne seda taliolümpiamängude kavas kolmel korral (1932, 1988 ja 1992).[3]

2006. aastast on jääkeegel ka paraolümpiamängude kavas. Võisteldakse ratastoolides.

Esimesed maailmameistrivõistlused toimusid 1959. aastal ja kandsid Šoti karika (Scotch Cup) nime, aastatel 1968–1985 oli nende võistluste nimi Hõbehari (Silver Broom). Naiste maailmameistrivõistlused toimusid esimest korda 1979. aastal. Alates 2008. aastast korraldatakse lisaks eraldi segapaaride ja segavõistkondade maailmameistrivõistlusi.

  1. ↑ Mis on jääkeegel, kuidas seda mängitakse ja kuidas selleks treenitakse? sport.err.ee, 11. november 2018
  2. ↑ World Rankings. World Curling Federation.
  3. 1 2 3 4 5 6 Sport. Täielikult illustreeritud käsiraamat. Kirjastus Pegasus, Tallinn 2006. lk 150.
  4. ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. aprill 2022. Vaadatud 2. veebruaril 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ Puust ja punaseks: mis mäng on kurling ja mida peab vaataja teadma? sport.delfi.ee, 25. aprill 2025.
  6. ↑ Scotland and the Flemish People. Scotland and the Flemish People. University of St Andrews.
  7. ↑ Curling: History. Olympic Sport History. International Olympic Committee. 4 February 2018
  8. ↑ "The Club". The Royal Montreal Curling Club.
  9. ↑ A Brief History of Curling.
  10. ↑ Inglismaal on moodi läinud uus talisport — jääwurr.
  11. ↑ Kurlingu ajalugu. Eesti Curlingu Liit

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jääkeegel&oldid=6911146"