Ujumine olümpiamängudel

Olümpiarõngad

Ujumine

Ujumine on olnud suveolümpiamängude programmis alates esimeste kaasaegsete olümpiamängude toimumisest 1896. aastal. Kergejõustiku kõrval on see ala, kus antakse välja kõige rohkem medaleid (2024. aasta Pariisi olümpiamängudel oli kavas 18 medaliala meestele ja naistele ning üks segavõistlus, sh 10 kilomeetri avaveeujumine). Ujumine on olümpiamängudel üks suurima osalejate arvuga spordiala (852 sportlast / Pariis 2024) ning vallutab tihti meediakajastuse edetabelid.

Olümpiabasseinid on ajaloos olnud ka mõne suure sportlase tuleku koht: ameeriklane Michael Phelps tegi olümpiamängudel debüüdi 15-aastaselt, saavutades 2000. aastal viienda koha 200 meetri liblikujumises. Neli aastat hiljem Ateenas proovis ta ületada Mark Spitzi 1972. aastal saavutatud rekordit – seitset kuldmedalit ühtedelt olümpiamängudelt. Natuke jäi puudu, kuid Phelps lahkus Ateenast siiski muljetavaldava saagiga: kuue kulla ja kahe pronksiga.

2008. aastal Pekingi olümpiamängudel jõudis Phelps ihaldatud saavutuseni ning temast sai kaheksa kullaga enim kuldmedaleid võitnud sportlane ühtedelt olümpiamängudelt . Saavutus ei tulnud ameeriklasele kergelt, sest meeste 200 meetri liblikujumises täitusid tema ujumisprillid veega ning ta pidi usaldama treeningutel harjutatud tõmmete arvu. Siiski lõpetas ta selle distantsi maailmarekordiga. Napimast napima võidu sai ta 100 meetri liblikujumises, kus saavutas esikoha viimase tõmbega ja alistas serblase Milorad Čavići vaid 0.01 sekundiga. Londoni ja Rio de Janeiro olümpiamängudelt sai ta kaela veel vastavalt neli ja viis kuldmedalit ning lõpetas karjääri 23. kuldmedali, kolme hõbeda ja kahe pronksmedaliga. Sellega on Phelps kõigi aegade edukaim olümpialane.

Esimestel kolmedel olümpiamängudel ei korraldatud võistlusi mitte basseinides, vaid pigem avavees (1896. aastal Vahemeri; 1900. aastal Seine; 1904, tehisjärv). 1904. aasta olümpiamängude võistlused olid ainsad, kus meetrite asemel olid mõõtühikuna kasutusel jardid. 100-meetrine bassein ehitati 1908. aasta olümpiamängude jaoks ja see asus põhistaadioni kergejõustikuväljaku keskel. 1912. aasta olümpiamängud, kus ujumine peeti Stockholmi sadamas, tähistasid elektrilise ajaarvestuse algust.

Samuti on basseinide kujundus aastatega vähendanud tõmbejõudu. Mõned disaini kaalutlused võimaldavad vähendada ujumistakistust, muutes basseini kiiremaks. Nimelt: basseini nõuetekohane sügavus, lainete kõrvaldamine, voolude likvideerimine, suurenenud rajalaius, energiat neelavad ujumisradade eraldused ja veerennid.

1924. aasta suveolümpiamängud olid esimesed, kus kasutati tähistatud radadega 50-meetrist basseini. Stardipukke kasutati olümpiamängudel esimest korda 1936. aastal. Ujumisprillid on lubatud alates 1976. aasta olümpiamängudest.

Liblikujumine lisati olümpiaprogrammi alles 1956. aastal. Varasemad reeglid lubasid liblikujumise stiili kasutada ka rinnuliujumise võistlustel. Pärast 1956. aastat, kui neid reegleid muudeti, sai liblikujumisest täielikult iseseisev ala.

Naistel lisati 800 meetri vabaujumine olümpiakavva 1968. aastal, mis jäi aastakümneteks naiste pikimaks ujuladistantsiks. Kuni selle ajani peeti naisi liiga õrnadeks, et pikki distantse läbida, ehkki meestel oli juba väga varajastest aastatest olnud 1500 meetri vabaujumine.

2020. aasta Tokyo olümpiamängudel lisati programmi naiste 1500 meetri vabaujumine ja meeste 800 meetri vabaujumine. Lisaks peeti esimene segaujumine, kui võisteldi sega 4x100 meetri kombineeritud teateujumises, kus osales kaks meest ja kaks naist.

Alates 2008. aasta olümpiamängudest Pekingis kuulub olümpiaprogrammi ka avaveeujumine. Nii mehed kui ka naised võistlevad 10 kilomeetri maratoni distantsil. Ajaloo kõige edukam ujumisriik on olnud ülekaalukalt Ameerika Ühendriigid, kes on olümpiamängudelt võitnud kokku 257 kuldmedalit. Nendele järgnevad Austraalia (69), Ida-Saksamaa (38), Ungari (28) ja Jaapan (24).

Eestlased olümpiamängudel

Eesti ujujad võistlesid esimest korda olümpiamängudel 1936. aastal Berliinis, seal esindasid Eestit vennad Boris ja Egon Roolaid. Alates 1936. aastast on olümpiamängudel startinud 29 eestlast.

1980. aasta Moskva olümpiamängudelt tõi Ivar Stukolkin seni eestlaste ainsad ujumismedalid. Ta kuulus võidukasse Nõukogude Liidu 4x200 meetri vabaujumise teatenelikusse ning võitis individuaalselt pronksmedali 400 meetri vabaujumises ajaga 3:53.95. Stukolkini toonane pronksmedali tulemus püsis Eesti rekordina 39 aastat, enne kui Kregor Zirk 2019. aastal selle ületas. Zirk sõnas pärast Stulkolkini rahvusrekordi ületamist: “Selle rekordi ujumine oli minu jaoks väga oluline. Aasta aega tagasi ütlesin ka meediale välja, et enne ma ujumist ei lõpeta, kui see rekord saab üle ujutud. Just selle rekordi ületus oli minu jaoks tõesti väga suur saavutus, sest see oli püsinud nii kaua ning sellega võideti ka olümpiapronks.”

Kregor Zirk ja Eneli Jefimova saavutasid 2024. aastal Pariisi olümpiamängudel taasiseseisvunud Eesti ujujate parimad tulemused, kui lõpetasid vastavalt 200 m liblikujumise ja 100 m rinnuliujumise seitsmendana. Pariisi olümpiamängud lähevad Eesti ujumise ajalukku ka sellega, et esimest korda jõudis individuaalvõistluse finaali kaks eestlast. Jefimova, kes 2021. aasta Tokyo olümpiamängudel oli 14-aastaselt kõigi aegade noorim eestlasest ujuja, on tänu Pariisis saavutatud finaalikohale esimene Eesti naisujuja, kes individuaalvõistluse finaalis ujus.

1936. aasta Berliini olümpiamängud

Vennad Boris ja Egon Roolaid olid esimesed eestlastest olümpiaujujad. Egonist sai 8. augustil 1936 esimene eestlasest olümpiaujuja, kui ta startis 100 meetri vabaujumises ning jäi jagama 20.-21. kohta. Egon startis ka 400 meetri vabaujumise eelringides, tegi tugeva ujumise ja lõpetas oma vahetuse neljandana. Kuid kohtunike süül jäi ainsana fikseerimata eestlase aeg ning nii puudub tema nimi ka ametlikust lõpuprotokollist.

Boris hüppas vette 100 meetri seliliujumises teenides 29. koha. Mõlemad vennad hakkasid ujumist harrastama 1932. aastal Haapsalu Läänelas ning hiljem jätkasid treeninguid Tallinna Kalevis Herbert Rachmanni juhendamisel.

Vendadest edukam ujumiskarjäär oli Egonil, kes püstitas 38 Eesti rekordit ning tuli 19 Eesti meistriks aastatel 1934–1940. Boris tuli aastatel 1935–1937 kolm korda seliliujumise Eesti meistriks ning püstitas 1936. aastal rahvusrekordi 200 meetri seliliujumises ajaga 2.58,50.

Ujumiskarjäär lõppes vendadel seoses 1939. aastal alanud teise maailmasõjaga ning 1941. aastal mobiliseeriti nad mõlemad Punaarmesse. Borisi eluküünal kustus 1942. aastal ning Egon, keda 1943. aastal karistati kümneaastase vangistusega, sest ta ei olnud teatanud kaaslaste põgenemiskavatsusest, suri samal aastal vanglas.

1952. aasta Helsingi olümpiamängud

Järgmisi Eesti ujumise olümpialasi tuli oodata 18 aastat. Alates 1952. aasta suveolümpiamängudest kuni 1988. aasta mängudeni osalesid kõik Eesti ujujad Nõukogude Liidu lipu all seoses Eesti okupeerimisega 1940. aastal.

Helsingi olümpiamängudel osales 319 sportlast 48 riigist ja Eesti ujujatena olid võistlustules Endel Edasi ja Endel Press. Edasi startis 100 meetri vabaujumises, kus osalejaid oli kokku 60. Toona pääses eelujumistest edasi poolfinaali 24 parimat, kes seejärel selgitasid kaheksa finalisti. Edasi sai eelringides kirja aja 1.00,1, mis viis ta paremuselt 22. tulemusega poolfinaali. Poolfinaalis läbis Edasi distantsi ajaga 59,8 millega ta jäi kokkuvõttes jagama 18.-19. kohta.

Edasi ujujakarjäär oli vägagi edukas, sest lisaks olümpiamängudele sai temast 1949. aastal esimene Eesti ujuja, kes tulnud Nõukogude Liidu meistriks ja seda 400 meetri rinnuliujumises. Aastatel 1949–1953 võitis Edasi Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt 15 medalit. Eesti rekordeid püstitas Edasi ühtekokku 58 ning Nõukogude Liidu tippmarke kogunes tema nimele 20.

Press oli Helsingi olümpiabasseinis vees 1500 meetri vabaujumises, kus saavutas 37 mehe konkurentsis 27. koha. 1500 meetri distantsil poolfinaale ei peetud ning selgitati kohe kaheksa finalisti. Pressi start kõige pikemal basseinidistantsil on tänini ainuke kord, kui eestlane on sel alal olümpiamängudel startinud.

Karjääri parima individuaalse etteaste tiitlivõistlustel tegi Press 1954. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kus ta lõpetas 1500 meetri vabaujumise viiendana. Eesti meistritiitleid kogunes tema kukrusse 22 ning Nõukogude Liidu meistrivõistlustel sai ta kaela 12 medalit (6 hõbedat ja 6 pronksi). Press püstitas 43 Eesti rekordit.

1960. aasta Rooma olümpiamängud

1960. aasta mängudel osales esimest korda ka kaks Eesti naisujujat: Ulvi Voog (Indrikson) ja Eve-Mai Maurer. Lisaks neile kuulus koondisse Veiko Siimar.

Toona 18-aastane Veiko Siimar näitas 100 meetri seliliujumises suurepärast stabiilsust ning temast sai esimene olümpiafinaalis startinud Eesti ujuja. Ta läbis eelringides distantsi ajaga 1.04,6 ning näitas täpselt sama aega ka poolfinaalis ja finaalis, mis andis lõpuks 8. koha. Olümpiavõitjaks krooniti Austraaliat esindav David Theile (1.01,9) kellele järgnesid ameeriklased Frank McKinney (1.02,1) ja Bob Bennett (1.02,3).

2009. aasta intervjuus Maalehele meenutas Siimar seda perioodi järgmiselt: "Mingeid eesmärke Rooma jaoks ei seatud. Olümpialaager oli Moskvas üle jõe asunud Luž­niki armee spordibaasis. See kestis kuu aega. Olin noor poiss ja sealne üksindus mulle hästi ei mõjunud. Olin harjunud kõike kodus tegema. Kellegagi eriti läbi käia polnud, meie tüdrukud olid minust vanemad ning õiendasid omaette ja ega mu vene keel ka suurem asi polnud. Kehvalt mõjus ka palavus, mis sel ajal Moskvas valitses. "Dopinguks" anti igale mehele kord nädalas üks ananassirõngaste konserv. Söök koosnes tatrapudrust, makaronidest ja muust seesugusest. Ettevalmistus polnud tagantjärele vaadates selline, nagu see pidanuks olema. Rooma viidi ujujad juba kakskümmend päeva enne võistluste algust. Õhkkond oli sõbralik, linn imetore. Kõik vaatamist väärt sai ära nähtud. See kõik on siiani meeles. Mingit silma peal hoidmist polnud tunda. Ja ega ma mõelnudki selle peale."

Siimar kuulus kahel korral (1961 ja 1962) Euroopa rekordi ujunud Nõukogude Liidu 4x100 meetri kombineeritud teatevõistkonda ja võitis 1962. aasta Euroopa meistrivõistlustel samal distantsil hõbemedali. Individuaalselt ujus ta kolmel korral (1960–1961) Nõukogude Liidu rekordi 100 meetri seliliujumises ning kohendas Eesti rekordeid 16 korda. Aastatel 1959–1966 tuli Siimar 15-kordseks Eesti meistriks.

Eve-Mai Maurer murdis end olümpiakoondisse 200 meetri rinnuliujumises, kus ta pälvis 22. koha ajaga 3.03,10. Märkimisväärne oli Maureri start mitmel põhjusel, sest ükski teine eestlane ei olnud varem osalenud olümpiamängudel pikemal kui 100 meetri distantsil ja rinnuliujumise viisil. Ujumise ajalukku läheb Maurer kui esimene olümpiamängudel startinud Eesti naisujuja.

Ujumist hakkas Maurer harrastama 1952. aastal õpetaja Tamara Kuksi õhutusel. Seejärel jätkas ta treeninguid Friedel Raudsepa juhendamisel. Sarnaselt Voogiga sai ka Maurer 1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali 4x100 meetri kombineeritud teateujumises ja individuaalselt lõpetas 200 meetri rinnuliujumise viiendana. Ta tuli individuaalselt Nõukogude Liidu meistriks neljal korral võites 200 meetri rinnuliujumise aastatel 1958–1960 ja sama ujumisviisi 100 meetri distantsi 1960. aastal. 1957. aastal püstitas Maurer Nõukogude Liidu rekordi 100 meetri rinnuliujumises (1.21,6), mis jäi toonasest maailmarekordist vaid 0,6 sekundi kaugusele.

Ulvi Voog startis Roomas 100 meetri vabaujumises ning ta valiti ka Nõukogude Liidu 4x100 meetri vabaujumise teatenelikusse. Individuaalselt pälvis Indrikson 19. koha, mis püsis Eesti naisujujate parima resultaadina kuni 2000. aasta Sydney olümpiamängudeni. Nõukogude Liidu teatevõistkond murdis end eelujumistest finaali, kus saadi 8. koht.

Voog tegi oma tiitlivõistluste parima esituse 1958. aasta Euroopa meistrivõistlustel, kus ta saavutas 400 meetri vabaujumises neljanda koha ja saavutas Nõukogude Liidu 4x100 meetri kombineeritud teatevõistkonna liikmena hõbemedali. Aastatel 1955–1960 krooniti Voog 11 korral Nõukogude Liidu meistriks ja aastatel 1956–1967 ujus ta end 26 korral Eesti meistriks. Voog püstitas kokku 42 Eesti rekordit.

1980. aasta Moskva olümpiamängud

Pärast 1960. aasta Rooma olümpiamänge tuli eestlastel oodata 20 aastat järgmist Eestist pärit ujumise olümpialast. Suuresti oli põhjus väga tugevas Nõukogude Liidu sisekonkurentsis. Moskva olümpiamänge mõjutas väga suurelt mitmete riikide boikott ning rahvusvaheline alaliit otsustas võistluste eel muuta võistluste formaati. Võistlejate vähesuse tõttu jäeti ära poolfinaalid ning pärast eelujumist selgusid kohe kaheksa finalisti.

Eesti ujumise ajalukku kirjutati Moskva olümpiamängud suurte tähtedega. Nõukogude Liidu koondisse pääsenud Ivar Stukolkinist sai esimene eestlasest ujuja, kes kroonitud olümpiavõitjaks ja on tänini noorim eestlasest olümpiavõitja.

Toona 19-aastane Stukolkin kuulus Nõukogude Liidu 4x200 meetri vabaujumise teatenelikusse, kes saavutas kindla võidu. Eelujumistes oli Stukolkin ankrumees, kes ujus oma vahetust ajaga 1:51.54, mis oli võistkonna parim aeg ning andis talle võimaluse startida ka finaalis. Finaalis oli Nõukogude Liidu koondis juba oma parimas koosseisus ja kolmandat vahetust ujunud (1.52,04) eestlane tegi oma töö korralikult ning kuldmedali saavutanud võistkond edestas Ida-Saksamaad viie ja Brasiiliat ligi kuue sekundiga.

Eesti Päevalehele meenutas Stukolkin finaalieelset aega nii: “Kunagi eelnevalt öeldi, et kuld lihtsalt peab tulema. Teadsin, et võistkond on kuldmedali pretendent. Küsimus oli vaid, kes sellesse nelikusse kuuluvad. See oli minu võimalus. Stardis ei tohtinud enam väristada. Lihtsalt läksid ja tegid oma tööd. Tuli ainult jälgida, et vahetuste ajal valestarti ei tee."

Järgmine tipphetk saabus Stukolkinil 400 meetri vabaujumises. Eelujumistest viienda ajaga (3:56.60) finaali pääsenud Stukolkin tegi finaalis oma karjääri parima individuaalse soorituse. Ta läbis finaalis distantsi toona Eesti rekordit märkiva ajaga 3.53.95 ning alistas lõpumeetritel meeletu spurdiga brasiillase Djan Madruga (3:54.15) ja sai kaela pronksmedali. Olümpiavõitjaks krooniti Vladimir Salnikov (3:51.31) ja hõbeda sai Andrey Krylov (3:53.24). Stukolkini finaalis ujutud tulemus püsis Eesti rekordina 39 aastat.

Stukolkin startis Moskva olümpiabasseinis veel 200 meetri vabaujumises, kus tema saagiks jäi 12. koht. Ta läbis eelujumistes neli basseinipikkust ajaga 1:53.44, mis jättis ta napilt olümpiafinaalist välja. Viimasena finaali oleks viinud 0,4 sekundi kiirem tulemus.

Tulevane olümpiavõitja läks vanema venna Jüri eeskujul seitsmeaastaselt Tallinna Kalevi ujumiskooli, kus alustas treener Anu Tomasbergi juures ujumistarkuste õppimist. Oma ujujateed jätkas ta Friedel Raudsepa, Enn Kääni, Ester Sillaste ja Mall Randmeri juhendamisel. 1977. aastast treenis Stukolkin Nõukogude Liidu koondises koos maailma paremikku kuuluvate vabaujujate Andrei Krõlovi, Sergei Kopljakovi, Sergei Russiniga Genrihh Jarotski treeningurühmas.

1982. aasta maailmameistrivõistlustel kuulus ta Nõukogude Liidu 4x200 meetri vabaujumise teatenelikusse, kes võitis hõbemedali. Individuaalselt saavutas 1983. aasta Euroopa meistrivõistlustel 8. koha 200 meetri vabaujumises ning oli poole pikemal maal üheksas. Aastatel 1976–1985 krooniti Stukolkin 26 korral Eesti meistriks. Lisaks kuulus ta kahel korral Nõukogude Liidu teatenelikusse, kes püstitas 4x200 meetri vabaujumise Euroopa rekordi. Stukolkin püstitas kokku 47 Eesti rekordit.

1992. aasta Barcelona olümpiamängud

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal said eestlased Barcelonas peetud olümpiamängudel taas startida sinimustvalge lipu all. 1992. aasta suveolümpiamängudel osales rekordiliselt suur ujumiskoondis – neli ujujat. Ajalugu tehti ka osalemisega meeste 4x100 meetri kombineeritud teateujumises, sest ei varem ega ka hiljem ole Eesti teatenelik olümpiamängudel võistelnud.

Barcelona basseinis oli esindatud 92 riiki 641 ujujaga ning Eestist kvalifitseerus mängudele Indrek Sei, Ilmar Ojase, Marko Pachel ja Aldo Suurväli. Väga ühtlase tasemega koondis oli mitmel korral väga lähedal eelujumistest edasi pääsemisega. Toona võisteldi formaadis, et pärast eelujumisi selgub kaheksa finalisti, kes hakkavad A-finaalis võistlema medalite nimel ning eelringides 9.–16. koha välja ujunud sportlased saavad startida B-finaalis.

Marco Pachel tegi Eesti koondise parima individuaalse tulemuse saavutades meeste 100 meetri rinnuliujumises 19. koha ajaga 1:03.40. Eelringidest edasipääsemiseks oleks toona 19-aastane ujuja pidanud näitama 0.17 sekundit kiiremat aega.

Kahele individuaalsele ujumisele kvalifitseerus Ilmar Ojase, kes tegi oma parima etteaste 100 meetri seliliujumises. Ka Ojase oli väga lähedal eelringidest edasi pääsemisele, kuid aeg 57.08 andis 52 mehe konkurentsis 20. koha. Edasipääsust jäi Ojasel puudu 0.28 sekundit. Enda teisel alal, 200 meetri seliliujumises, pälvis eestlane 30. koha.

Meeste 100 meetri liblikujumises startis Aldo Suurväli, mis oli märgiline saavutus, sest varem ei olnud ükski eestlane liblikujumises olümpiamängudel osalenud. Suurväli saavutas 69 mehe osalusel toimunud distantsil 30. koha.

Neljanda Eesti ujujana Barcelona mängudele kvalifitseerunud Indrek Sei võistles 50 ja 100 meetri vabaujumise distantsidel, kus saavutas vastavalt 31. ja 32. koha.

Eesti meeste 4x100 meetri kombineeritud teatenelik saavutas ajaloolises ujumises 15. koha. Ojase (57.24), Pachel (1.03,32), Suurväli (55.57) ja Sei (50.74) läbisid distantsi tulemusega 3:46.87. Kuigi finaalipääs jäi kolme sekundi kaugusele, siis on see siiani ainuke kord, kui Eesti ujumise teatevõistkond on olümpial startinud.

1996. aasta Atlanta olümpiamängud

1996. aasta suveolümpiamängudele kvalifitseerus vaid üks Eesti ujuja – Indrek Sei. Juba enne võistlust tegi Sei Eesti ujumise ajalugu, sest varem ei olnud ükski Eesti ujuja osalenud kahtedel olümpiamängudel.

Atlanta olümpiamängud on ujumises ka seetõttu erilised, et viimast korda peeti B-finaale ning neli aastat hiljem mindi üle formaadile, mis kehtib siiani. Esmalt eelujumised, seejärel 16 osalejaga poolfinaalid, kes selgitavad kaheksa finalisti.

Indrek Sei jaoks olid Atlanta olümpiamängud tema karjääri kõige edukamad. 50 meetri vabaujumise lõpetas Sei 26. kohal. Sei ajaks märgiti 63 mehe konkurentsis 23.29, B-finaali oleks viinud aeg 22.86. Teise alana startis Sei 100 meetri vabaujumises, kus kordas neli aastat tagasi saavutatud 32. kohta.

Pärast võistlust Spordilehele antud intervjuus selgitas ujuja, miks tal ei õnnestunud soovitud tulemust saavutada: "Kõik on treeneri süü! (Naerab). Minu arvamus on see, et klimaatiliselt Atlanta ei sobinud, vorm hakkas liiga palju kõikuma. Tagantjärele tundub, et kohale oleks tulnud minna vahetult enne, siis olnuks risk aga suurem, või pidanuks kohale minema kuu aega varem, nagu paljud tegid. See mõjunuks aga arvatavasti psüühiliselt halvasti."

Sei säravamad saavutused sündisid lühirajal. Ta võitis neli Euroopa lühiraja meistrivõistluste medalit (1991, 1992, 1993, 2000) ning kõik auhinnad tulid 100 meetri kompleksujumises. Ujuja saldoks jäi kaks hõbe- ja pronksmedalit. Sei püstitas kokku 72 Eesti rekordit ning krooniti 112 korda Eesti meistriks aastatel 1988–2001.

2000. aasta Sydney olümpiamängud

2000. aasta Sydney olümpiamängudele kvalifitseerus neli Eesti ujujat: Indrek Sei, Raiko Pachel, Jana Kolukanova ja Elina Partõka. Kolukanovast ja Partõkast said esimesed Eesti naisujujad taasiseseisvunud Eestis, kes olümpiamängudele kvalifitseerusid.

Indrek Sei jaoks olid Sydney olümpiamängud kolmandateks olümpiamängudeks. Raiko Pachel astus oma venna Marco jälgedes, kes osales 1992. aasta Barcelona mängudel. Samuti sai nendest teine vendade paar, kes Eestit ujumises esindanud.

Eesti koondise parima tulemuse ujus välja Jana Kolukanova, kes esimese ujujana taasiseseisvunud Eestis murdis poolfinaali ehk 16 parema sekka. 19-aastane Kolukanova läbis 50 meetri vabaujumise eelringides basseinipikkuse ajaga 25.96 ning jäi jagama 16.–18. kohta. Vastavalt reeglitele tähendas see seda, et ees ootas ümberujumine kolme naise vahel, kes selgitavad välja viimase poolfinaalkoha.

Kolukanova kõrval startisid ümberujumises veel taanlanna Mette Jacobsen ja hispaanlanna Ana Belen Palomo. Eestlaste rõõmuks oli Kolukanova kõigist nobedam ning aeg 25.86 viis ta edasi poolfinaali. Jacobsen näitas ümberujumises aega 26.00 ning hispaanlanna diskvalifitseeriti. Poolfinaalis sai eestlanna kirja 26.06, mis andis kokkuvõttes 16. koha. Kolukanova resultaat püsis taasiseseisvunud Eesti parima tulemusena 21 aastat, kuni Tokyo olümpiamängudel ületasid selle nii Kregor Zirk (13. koht) kui ka Eneli Jefimova (14. koht).

Teise naisena võistlustules olnud 17-aastane Elina Partõka startis 100 ja 200 meetri vabaujumise distantsidel, kus ta saavutas vastavalt 29. ja 31. koha.

Enda kolmandatel olümpiamängudel osalenud Indrek Sei parimaks resultaadiks jäi samuti 29. koht, mille ta saavutas 50 meetri vabaujumises. Antud ujumine tekitas suure meediakära, kuna Seil purunes enne starti võistlustrikoo ja sama juhtus ka varutrikooga, mis sundis eestlast ujuma treeningupükstes.

Sei sõnas pärast ujumist Postimehele: "Täitsa lõpp! Ei taipa, mis juhtus. Ei taha ennast süüdistada, niigi on sant tunne. Olen kindel, et sain Arenalt praaktrikood, tahan võimalikult kiiresti firma kohalikust esindusest juhtunule selgitust. Venelased oleksid andnud (uue trikoo), kuid kirjaga «RUS» trikood kandes poleks mind üldse starti lastud. Basseini äärde jõudes olin juba täitsa küps, stardi eel kulus kogu energia sahmimisele. Langesin vaimsesse kuristikku, keskendumisest polnud enam jälgegi. Lihased olid jamast täiesti kanged."

Sei startis veel 100 meetri vabaujumises, kus sai seekord oma olümpiakarjääri kõige kahvatuma tulemuse ehk 43. koha. Siiski on Sei ainuke Eesti ujuja, kes on kahel eri distantsil startinud kolmedel olümpiamängudel.

Neljanda Eesti ujujana Sydneys osalenud Raiko Pachel jahtis oma vanema venna Marco Barcelonas saavutatud 19. kohta 100 meetri rinnuliujumises. Raiko hüppas Austraalias vette nii 100 kui ka 200 meetri rinnuliujumise distantsidel. 100 meetri distantsil jäi Pacheli saagiks 32. koht, edasipääsust poolfinaali jäi teda lahutama veidi üle pooleteise sekundi. 200 distantsi lõpetas eestlane 33-ndana.

2004. aasta Ateena olümpiamängud

2004. aasta suveolümpiamängudel osales seni Eesti suurim ujumiskoondis kuhu kuulus kuus ujujat. Jana Kolukanova ja Elina Partõka osalesid olümpiamängudel teist korda ning debüüdi tegid Triin Aljand, Jelena Petrova, Aleksandr Baldin ja Danil Haustov.

Neli aastat varem 50 meetri vabaujumise poolfinaalis ujunud Jana Kolukanova osales Ateenas hoopis poole pikemal distantsil, kuna sprindidistantsil kuulus koht Triin Aljandile. Kolukanova võistlus ebaõnnestus ja ta sai 37. kohaga.

Aasta hiljem ujumise maailmameistrivõistlustel tegi Kolukanova vigade paranduse ning pääses 50 meetri vabaujumises esimese Eesti ujujana individuaalselt finaali ja saavutas kaheksanda koha. Alles 2023. aastal jõudis järgmine Eesti ujuja MM-il olümpiadistantsil finaali.

Eesti ujujate parima tulemuse eest Ateenas hoolitses üllatuslikult koondise pesamuna Jelena Petrova. 15-aastane ujuja, kes oli sel ajal ajaloo noorim olümpiamängudel osalenud Eesti ujuja, saavutas 800 meetri vabaujumises 23. koha. Kõrges kohas mängis rolli ka asjaolu, et naisi startis 800 meetri distantsile vaid 29.

Triin Aljandi debüüt olümpiamängudel lõppes 50 meetri vabaujumise 26. kohaga. Aljand läbis basseinipikkuse ajaga 26.19, mis jättis ta 0.52 sekundi kaugusele ihaldatud poolfinaalist.

Ateena mängude kolm parimat ujumise resultaati kuulusid naisujujatele. Sydneys 200 meetri vabaujumises 32. koha saavutanud Elina Partõka parandas Ateenas oma kohta ning lõpetas 28-ndana.

Meesujujad Ateenas kõrgesse mängu ei sekkunud. Aleksandr Baldin osales 100 ja 200 meetri rinnuliujumises, kus ta lõpetas vastavalt 49. ja 32. kohaga. 50 ja 100 meetri vabaujumises startinud Danil Haustovi tulemusteks jäid vastavalt 49. ja 37. koht.

2008. aasta Pekingi olümpiamängud

2008. aastal toimunud Pekingi olümpiamängud lähevad Eesti kui ka maailma ujumise ajalukku mitmel põhjusel. Pekingis startis rekordiliselt suur ujumiskoondis üheksa ujujaga. Suurimaks põhjuseks oli asjaolu, et rahvusvaheline ujumisliit lubas 2008. aastal kvalifitseeruda olümpiale lisaks A-normatiivile ka B-normatiivi täitnud ujujatel ning mängudel osalesid rekordilised 1026 ujujat.

Kuigi Eesti ujumiskoondis oli esindatud rekordiliselt suure koondisega, siis poolfinaaliuks jäi eestlastele suletuks. Pekingis esindasid Eestit Miko Mälberg, Danil Haustov, Vladimir Sidorkin, Andres Olvik, Martti Aljand, Martin Liivamägi, Triin Aljand, Elina Partõka ja Anna-Liisa Põld.

Pekingis tegi koondise parima tulemuse Triin Aljand, kes pälvis 50 meetri vabaujumises 21. koha ajaga 25.29. Kuigi Aljand parandas võrreldes nelja aasta taguse ajaga tunduvalt oma tulemust, siis poolfinaali pääsemiseks oleks pidanud näitama aega 25.06. Ajalugu tegi Aljand Pekingis faktiga, et temast sai esimene Eesti ujuja ja tänini ainus naisujuja, kes ühel olümpial startinud kolmel individuaalsel distantsil. Ta startis veel 100 meetri liblik- ja vabaujumises, kus lõpetas vastavalt 32. ja 33. kohaga.

Eesti meesujujatest oli edukaim Miko Mälberg, kes sarnaselt Aljandiga sai parima tulemuse 50 meetri vabaujumises. Mälberg läbis 50 meetrit ajaga 22.37, mis püsis Eesti rekordina 13 aastat. Poolfinaalipääs jäi Mälbergil 0,20 sekundi kaugusele.

Elina Partõkast sai Pekingi basseinis Indrek Sei kõrval teine Eesti ujuja, kes startinud kolmedel olümpiamängudel. Partõka kordas 200 meetri vabaujumises oma karjääri parimat resultaati ehk 28. kohta. Ateenas lõpetas ta sel alal samuti 28. kohaga ning Sydneys oli lõppresultaadiks 31. koht.

Teistel Eesti ujujatel 30 sekka ujuda ei õnnestunud. Martin Liivamägi ja Anna-Liisa Põld tegid Eesti ujumise ajalugu faktiga, et nendest said esimesed eestlased, kes olümpiamängudel startinud kompleksujumises. Liivamägi saavutas meeste 200 meetri kompleksujumises 35. koha ning Põld lõpetas samal positsioonil naiste 400 meetri kompleksujumises.

Martti Aljandi tulemused Pekingi basseinis olid tagasihoidlikud, kui 100 ja 200 meetri rinnuliujumises tuli leppida vastavalt 45. ja 46. koha. Siiski olümpiamängudele kvalifitseerumisega sai temast ja tema õest Triin Aljandist esimene venna-õe paar, kes on Eestit olümpiamängudel ujumises esindanud.

Meeste 200 meetri seliliujumises lõpetas Andres Olvik 40. kohaga. Vladimir Sidorkin ja oma teisel olümpial osalenud Danil Haustov sai 200 ja 100 meetri vabaujumises vastavalt 45. ja 51. koha. Haustovi 51. koht on ka seni Eesti ujujate kõige tagasihoidlikum resultaat olümpiamängudel.

2012. aasta Londoni olümpiamängud

Kui neli aastat varem osales olümpial rohkem kui 1000 ujujat, siis Londonis oli basseinis ruumi vaid 900 ujujale. See tähendas ühtlasi ka seda, et määrati tugevamad A-normatiivid ning kui mõnel alal jäi kohti üle, siis pääses mõni üksik sportlane B-normatiiviga mängudele. Iga riik sai tänu rahvusvahelisele kvoodile saata olümpiale ühe mees- ja naisujuja, olenemata kas normatiivid olid täidetud.

Londonis esindasid Eestit Triin Aljand ja Martin Liivamägi. Aljandist sai Indrek Sei ja Elina Partõka järel kolmas Eesti ujuja, kes osalenud kolmedel olümpiamängudel.

Aljand tegi oma karjääri parima tulemuse just Londonis, kus lõpetas 50 meetri vabaujumise ajaga 25,33 ja sai 19. koha. Kui 2004. aastal jäi teda poolfinaalist lahutama 0,52 ja 2008. aastal 0,23 sekundit, siis seekord oli edasipääs 0,05 sekundi kaugusel. Lisaks startis Aljand 100 meetri liblikujumises, kus saagiks jäi tagasihoidlik 35. koht.

Paar kuud enne Londoni olümpiamänge toimunud Euroopa meistrivõistlustel läbis Aljand 50 meetri vabaujumise tänini kehtiva Eesti rekordiga 25,01, mis andis talle neljanda koha. 50 meetri liblikujumises sai Aljand kaela hõbemedali, mis on Eesti ujujate ainus medal pikaraja basseini EM-ilt. Lühiraja Euroopa meistrivõistlustel oli Aljand samuti edukas tõustes poodiumile neljal korral (kaks hõbe- ja pronksmedalit).

Eesti meesujujate au Londonis kaitsnud Martin Liivamägi parandas jõudsalt neli aastat tagasi Pekingis välja ujutud 35. kohta. Ta lõpetas 25. kohaga 200 meetri kompleksujumises ja pälvis 29. koha 100 meetri rinnuliujumises.

Kolm aastat enne Londoni mänge tegi Liivamägi ajalugu Roomas toimunud ujumise maailmameistrivõistlustel. Temast sai taasiseseisvunud Eestis esimene meesujuja, kes olümpial või maailmameistrivõistlustel jõudnud poolfinaali. 2009. aasta MM-il 200 meetri kompleksujumise distantsi ajaga 1.59,95 läbinud Liivamägi on seni ainuke meesujuja, kes seda distantsi ujunud kiiremini kui kaks minutit.

2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängud

Rio de Janeiros toimunud olümpiamängudele kvalifitseerusid debüüdi teinud Martin Allikvee ja Maria Romanjuk. Esimest korda Eesti ujumise ajaloos ei täitnud ükski eestlane A-normatiivi ning nii teeniti olümpiakohad läbi rahvusvahelise kvoodi. Need kohad läksid Eesti parimale mees- ja naisujujale, kes rahvusvahelise punktitabeli järgi olid kõrgeima tasemega sportlased.

Esimest korda Eesti ujumise olümpiamängude ajaloos meie sportlastest keegi 30 parema sekka ei jõudnud. Maria Romanjuk sai naiste 100 meetri rinnuliujumises 31. koha ja Martin Allikvee lõpetas meeste 200 meetri rinnuliujumise 33. kohaga.

2020. aasta Tokyo olümpiamängud

Kuigi ametlikult kandsid Jaapanis peetud mängud nimetust 2020. aasta Tokyo olümpiamängud, siis ülemaailmse koroonapandeemia tõttu lükati võistlused aasta edasi ning peeti tühjade tribüünide ees. Eesti koondist ujumisest esindasid Kregor Zirk, Eneli Jefimova ja Martin Allikvee.

Suurima eelise aasta hiljem toimunud võistlustest sai toona 14-aastane Eneli Jefimova. Kuna ujumises on vanuse alampiir 14 aastat, siis aasta varem ei oleks ta saanud oma noore ea tõttu startida. Jefimova võttis võistlustest maksimumi ning pääses naiste 100 meetri rinnuliujumise eelringidest edasi 14. ajaga 1.06,79. Poolfinaalis nii head esitust noore sportlase esituses ei tulnud ning aeg 1.07,58 andis kokkuvõttes 16. koha, millega ta kordas Eesti naisujujate parimat tulemust olümpiamängudel. Lisaks startis Jefimova veel 200 meetri rinnuliujumises, kus ta lõpetas 27. kohal.

Tokyo mängudel sai Jefimovast 14 aasta vanuselt ka noorim olümpiamängudel osalenud Eesti ujuja. 2022. aasta maailmameistrivõistlustel jõudis ta 50 meetri rinnuliujumises finaali, saavutus mida viimati nähti Eesti ujujate esituses 2005. aastal. Aasta hiljem toimunud maailmameistrivõistlustel jõudis ta finaali juba olümpiaalal – 100 meetri rinnuliujumises –, lõpetades kuuendana. 2023. aasta detsembris sai Jefimovast esimene Eesti ujuja, kes lühiraja Euroopa meistrivõistlustel teeninud kuldmedali.

Kregor Zirk ujus Tokyo basseinis välja taasiseseisvunud Eesti parima tulemuse ning seda lausa kahel korral. Tema parim esitus sündis meeste 200 meetri vabaujumises, kus ta eelringides pääses 11. ajaga 1.46,10 poolfinaali. Poolfinaalis ujutud 1.46,67 andis kokkuvõttes 39 mehe konkurentsis 13. koha.

Meeste 400 meetri vabaujumises püstitas Zirk sarnaselt poole lühema distantsiga uue rahvusrekordi 3.47,05, mis andis 15. koha. Tokyos oli Zirk stardis veel 100 ja 200 meetri liblikujumises, kus ta lõpetas vastavalt 41. ja 25. kohaga. Zirkist sai esimene Eesti ujuja, kes on ühtedel olümpiamängudel võistelnud neljal alal.

Pärast Zirki 200 meetri liblikujumise starti, mis oli Eesti ujumise olümpiaajaloos esmakordne, siis on Eesti meestel jäänud startimata vaid kahel distantsil: 400 meetri kompleks- ja 800 meetri vabaujumises. Nendest viimane lisati meeste olümpiakavva alles 2020. aastal. Eesti naistel on tühimik veel jäänud täitmata 200 meetri kompleksujumises, 100 ja 200 m seliliujumises, 200 m liblikujumises ning 400 ja 1500 m vabaujumises.

Zirk on kõikidel täiskasvanute tiitlivõistlustel (v.a olümpiamängud) jõudnud finaali, saavutus milleni on küündinud eestlastest vaid tema ise. Lühiraja Euroopa meistrivõistlustel on tema parimaks neljas ja pikas basseinis kuues koht. Lühiraja maailmameistrivõistlustel on ta kahel korral lõpetanud viiendana ning 2024. aasta veebruaris saavutas viienda koha ka pikas basseinis. Aastatel 2015–2024 on Zirk parandanud Eesti rekordeid 78 korral.

Kolmanda Eesti ujujana osales Tokyos teist korda olümpiamängudel startinud Martin Allikvee. Kui 2016. aastal tal 30 parema sekka ujuda ei õnnestunud, siis Jaapanis oli Allikvee tase oluliselt kõrgem. Ta saavutas 200 meetri rinnuliujumises 25. koha. Allikvee karjääri jääb kaunistama ka finaalikoht Euroopa lühiraja meistrivõistlustel.

2024. aasta Pariisi olümpiamängud

 Pikemalt artiklis Ujumine 2024. aasta suveolümpiamängudel

2024. aasta Pariisi olümpiamängudele kvalifitseerus kaks Eesti ujujat: Kregor Zirk ja Eneli Jefimova. Kvalifitseerumisperiood algas ujujatel 1. märtsil 2023.

Jefimova täitis 100 meetri rinnuliujumises A-normatiivi (1.06,79) 16. aprillil Stockholmis läbides distantsi ajaga 1.06,36. Huvitaval kombel oli normatiiviks just Jefimova enda ujutud eelringide tulemus Tokyo mängudelt, kuna rahvusvaheline alaliit seadis A-normatiiviks eelmiste olümpiamängude 14. koha (eelujumistes) aja.

Eesti ujumiskoondis sai taas täiendust 13. veebruaril 2024. aasta maailmameistrivõistlustel, kui Kregor Zirk ületas normatiivi (1.55,78) meeste 200 meetri liblikujumise eelringides saades kirja 1.55,58.

Olümpianormatiive saavad ujujad jahtida kuni 23. juunini. Pariisis stardib kokku 852 ujujat, mis on koguarvult 26 ujujat vähem kui Tokyos.

Pariisi olümpiamängude basseini ujumisprogramm algas 27. juulil ja kestis 4. augustini. Esimest korda olümpiamängude ajaloos kestis ujumisprogramm üheksa päeva.

Vaata ka

• Olümpia medalivõitjad ujumises (mehed)
• Olümpia medalivõitjad ujumises (naised)
• Ujumise maailmarekordid
• Ujumise maailmameistrivõistlused
• Ujumise olümpiarekordid