1912. aasta suveolümpiamängud

Allikas: Vikipeedia
Avatseremoonia 5. mail

1912. aasta suveolümpiamängud olid V kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 5. maist 22. juulini 1912 Rootsi pealinnas Stockholmis.

Stockholm kinnitati olümpialinnaks ROK-i kümnendal istungil Berliinis 28. mail 1909. aastal.

Pea-areen oli spetsiaalselt mängudeks ehitatud Olümpiastaadion (arhitekt Torben Grut (18711945). Staadioniraja pikkus oli 383 meetrit.

Olümpiamängud avas Rootsi kuningas Gustav V.

Olümpiahümn oli "Vår Gud är oss väldig borg".

Olümpiapostmarke välja ei antud.

Osavõtjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olümpiamängudest võttis osa 28 riiki 2547 sportlasega. Naissportlasi osales mängudel 57 (võistlesid tennises, vettehüpetes, ujumises).

Suurim võistkond oli Rootsil (482 sportlast). Väikseima võistkonnaga osales Šveits (1 sportlane).

Esmakordselt osalesid olümpiamängudel Egiptus, Jaapan, Luksemburg, Portugal ja Serbia.

Eestlastest osavõtjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tsaari-Venemaa võistkonna koosseisus võistlesid Stockholmis eestlastest kreeka-rooma maadlejad Martin Klein, August Kippasto, Oskar Kaplur, August Pikker ja Georg Baumann, kergejõustiklased Elmar Reiman (maratonijooks), Johan Martin (teivashüpe), Eduard Hermann (käimine), Karl Lukk (käimine), sõudja Mart Kuusik ning Oskar Vilkmann moodsas viievõistluses, Feofan Lebedev laskmises, (1920. aasta suveolümpiamängudel esines Oskar Vilkmann (18801953) Soome koondises ratsutamises Oskar Vilkama nime all).

Mõningates teatmikes on eestlasteks loetud ka laskur Harry Blau ja võimleja Georg Maser, kuid selles, kas nad olid eestlased, pole senini selgust.

Spordialad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Spordialasid oli kavas 15 (kergejõustik, kreeka-rooma maadlus, vehklemine, ujumine, vettehüpped, veepall, sõudmine, purjetamine, ratsutamine, moodne viievõistlus, laskmine, jalgrattasõit (ainult maanteel), võimlemine, jalgpall, tennis muruväljakuil ja sisehallis).

Võistlusi peeti 107 alal(sellest 5 kunstikonkursiala). Kergejõustikus võisteldi 31 alal.

Näidisaladeks olid Stockholmis Glima maadlus, pesapall, naisrühmvõimlemine, Gotlandi mängud (mitmesugused rahvaspordialad).

Eelmistel olümpiamängudel kavas olnud aladest jäid nendel mängudel välja tõstmine, vabamaadlus, poks ja vibulaskmine. Rootslased keeldusid lubamast oma kodumaal poksivõistlusi, mis viis selleni, et ROK võttis vastu määruse, millega piirati kohalike olümpiakomiteede võimu tulevastel olümpiamängudel.

Kergejõustikuvõistlused paistsid silma ladusa korralduse poolest. Kui aastatel 18961924 olid jooksuradadel kasutusel radasid eraldavad köied, siis Stockholmi olümpiamängudel need puudusid. Esimest korda olid maha märgitud rajajooned. 400 m joosti esmakordselt eri radadel.

Esmakordselt olid programmis nüüdseks klassikalisteks kergejõustikualadeks saanud 5000 ja 10 000 m jooks ning 4×100 ja 4×400 m teatejooks. Uue alana oli kavas maastikujooks.

Esimest ja viimast korda olümpiaajaloos võisteldi Stockholmis odaviskes, kuulitõukes ja kettaheites mõlema käega sooritatud tulemuste kogusummale.

Viimast korda peeti olümpiavõistlusi paigalthüpetes.

Ajamõõtmisel kasutati elektrilisi ajamõõtjaid (aega võeti 0,1 sekundi täpsusega). Katsetati fotofinišit, kuigi rohkem uskusid kohtunikud oma silmi. Staadionil asus teadetetabloo.

Võistlused spordialade kaupa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viimast korda nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos anti võitjatele puhtast kullast medalid. Meeskondlike alade võitjad said ülekullatud hõbemedalid (välja arvatud ratsutamises).

Edukamad medaliriigid:

  • 1. USA: 25 kulda, 19 hõbedat, 19 pronksi
  • 2. Rootsi: 24 kulda, 24 hõbedat, 17 pronksi
  • 3. Suurbritannia: 10 kulda, 15 hõbedat, 16 pronksi
  • 4. Soome: 9 kulda, 8 hõbedat, 9 pronksi
  • 5. Prantsusmaa: 7 kulda, 4 hõbedat, 3 pronksi
  • 6. Saksamaa: 5 kulda, 13 hõbedat, 7 pronksi

Kõige rohkem olümpiamedaleid võitis laskmises rootslane Vilhelm Carlberg (5 medalit, neist kolm kulda ja kaks hõbedat).

Edukaim kergejõustiklane oli soomlane Hannes Kolehmainen. Tema sai saagiks 3 kuld- ja 1 hõbemedali ning samas püstitas ka kaks maailmarekordit).

Eestlastest sai medali Martin Klein võites hõbeda kreeka-rooma maadluse keskkaalus. Temast sai esimene eestlasest olümpiamedalivõitja.

USA kergejõustiklane Jim Thorpe võitis ülivõimsalt viie- ja kümnevõistluse, kuid ta diskvalifitseeriti pool aastat hiljem süüdistatuna elukutselisuses.

Medalid jäid välja andmata kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus, kus maadlesid rootslane Anders Ahlgren ja soomlane Ivar Böhling üheksa tundi tulemusteta ja kohtunik katkestas võistluse. Kuldmedal otsustati jätta välja andmata, mõlemad maadlejad said hõbemedali.

Teivashüppes anti välja üks kuldmedal, kaks hõbemedalit ja kolm pronksmedalit.

Maailmarekordeid püstitati 12.

Olümpiarekordeid ületati 41 korral.

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jätkusid Londoni olümpiamängudel alguse saanud nn lippude lahingud. Põhiline konflikt arenes Soome ja Venemaa vahel. Erilise innuga võitles Soome iseseisva võistkonnaga esinemise vastu kindralkuberner Franz Albert Seyn. Soome sai lõpuks esineda, kuid Venemaa lipu all. Kurioosne on see, et jalgpallis võitis Soome Venemaad 2:1, kuid lipumasti heisati kaotaja lipp. Ka Böömimaa pidi võistlema Austria-Ungari keisririigi lipu all. Suurriikide surve oli nii tugev, et 1914. aastal võeti ROK-i 6. kongressil nii Soomelt kui ka Böömilt üldse hääleõigus ja nad otsustati eemaldada 1916. aasta suveolümpiamängudelt.
  • Võistluste tragöödia toimus maratonijooksu ajal, kui portugallane Francisco Lazaro sai päikesepiste, mille tagajärjel ta järgmisel päeval haiglas suri. See oli nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloos esimene surmajuhtum.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]