Karate

Allikas: Vikipeedia
"Karatedō" Jaapani kalligraafilises kirjas

Karate ehk karate-dō (jaapani keeles 空手道 sõnadest 空 (kara) 'tühi', te (手) 'käsi' ja sõnaosast (道) 'kunst, tee') on Okinawa päritolu võitluskunst. Karatega tegelevaid sportlasi nimetatakse karatekadeks.

Karate-dō tehniliseks põhiosaks on võitlus paljaste ehk tühjade kätega, st relvi kasutamata.

Karate on , mis tähendab tegemist pole mitte ainult võitlemiseks vajalike tehnikate kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui füüsilises mõttes. Karate lähtub oma põhimõtetes suuresti zen-budismi õpetustest ja on budoalana mõjutatud konfutsianismist.[1] [2]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algse karate loojaks peetakse Tode Sakugawat [3], kes hakkas peale enda täiendamist Hiinas oma võitlusvõtteid Okinawal õpetama. Tema õpetusest kujunes välja võitluskunst tōde.

Funakoshi Gichin 1868–1957

Karatele tänapäevase kuju andjaks ja selle levitajaks üldsusele peetakse Gichin Funakoshit, kes tutvustas karated Jaapanis esmakordselt 1917, avalikkusele 1922. Euroopasse jõudis karate 1950. aastate lõpul, Eestisse veel kümmekond aastat hiljem. Funakoshi teeneks võib pidada karate vormistamist kasvatuse üldeesmärkidele sobivaks umbes samal viisil nagu Jigoro Kano korraldas ja süstematiseeris ju-jitsut.

Nime päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sakugawa ajal nimetati karated tōde'ks[4], kusjuures seda sõna märgiti arvatavasti kanji's 唐手, mida põhimõtteliselt võis hääldada nii hiinapäraselt tōde (トウで) kui ka jaapanipäraselt karate (からて). Viimane hääldus aga standardiseeriti ja võeti Jaapanis kasutusele alles üldise natsionaliseerimise ajastul 20. sajandi alguses, mil püüti jaapani rahvusliku kultuuri rõhutamise nimel vältida kõike võõrapärast, sh hiinapärast.[5]

Kui lähtuda algupärasest hääldusest tōde, siis tähendaks see lihtsalt "hiina käsitsivõitlust", kusjuures 唐 () viitab Tangi dünastia aegsele Hiinale ning 手 (de või te) tähendab kätt või käsitsivõitlust. Vastavalt ühiskondlikule nõudlusele võeti hiinapärasuse vältimiseks aga kasutusele kanji 唐 alternatiivne hääldus kara ja ühtlasi põhjendati seda kara osutamisega tühjale käele hiina käe asemel. See tähendab, et endine 唐 (kara) vahetati välja homonüümi vastu 空 (kara). Samal ajal jäi küll paralleelselt kasutusele nimetus tode, kuid sellele hakati poliitilise korrektsuse mõttes avalikkuses eelistama karate'd, mis on saanud tänapäeval üldnimetuseks.

Karate nüüdisajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüdisajal harjutatakse karates põhitehnikaid (kihon waza), vormharjutusi (kata), paarisharjutusi (kumite), heiteid (nage waza), lukke (kansetsu waza), enesekaitset (goshin), lisaks neile keskendumist, käitumist ja isiksuse kujundamist. Mõned stiilid harjutavad ka võitlust omaaegsete talupojarelvadega (kobudo). Karate sobib üldiselt igas eas inimestele ning pakub palju võimalusi: võistlusi, treeninglaagreid, seminare jne.

Karate jõudmine Eestisse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karate jõudis Eestisse väidetavalt 1969. aastal, kuid Nõukogude Liidus oli karate mittesoovitavate spordialade nimekirjas, mistõttu selle harjutamine oli keelatud. Karate legaliseerimise järel 1979. aastal sai Eesti üheks Nõukogude Liidu karatekeskuseks ning eestlased võitsid mitmeid medaleid NL riiklikelt võistlustelt. Karate keelati taas 1983. aastal ning kuni 1989. aastani oli karate Eestis põranda all. Peale taasiseseisvumist on karate Eestis taas võrdlemisi populaarne spordiala.

Esimeseks eesti karateõpetajaks peetakse Rein Siimu.

Stiilid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karatel on palju koolkondi ehk stiile. Vanimad ehk traditsioonilised stiilid on Shotokan, Goju-ryu, Wado-ryu ja Shito-ryu, uuematest stiilidest treenitakse Eestis nt Kyokushinkai, Jyoshinmon Shorinryu ja Kudo karated.

Sportlik karate[muuda | redigeeri lähteteksti]

Karate maailmameistrivõistlused Tamperes 2006: Marko Luhamaa (vasakul) ja Mohanad Mohamed

Spordialana püüab karate vähendada ohumomente võistlustes. See nõuab võistlejailt tehnika valdamist ja kohtunikelt ranget määruste jälgimist. Võistlejad kannavad enamasti käe-, jala-, hamba- ja kubemekaitset.

Punkte saadaks puhaste rünnakute eest. Löögid peatatakse või ohjeldatakse hetk enne vastase tabamist, vältimaks vigastusi. Punkte antakse erinevalt sõltuvalt sellest, millega lüüakse (käsi, jalg) ja kuhu tabatakse (pähe, kehasse). Heidete eest punkte ei anta, kuid on võimalik saada punkte heitmise teel pikali saadud vastase pihta sooritatud löögi eest. Sportlikus karates on üldiselt löögid reide ja liigestesse keelatud, küll on aga sellised löögid lubatud mõningatel kontaktkarate võistlustel.

Igal aastal peetakse tiitlivõistlusi: maailma, Euroopa ja regionaalseid meistrivõistlusi.

Kontaktkarate[muuda | redigeeri lähteteksti]

Täiskontaktkarate võistlus kiivrite ja kehakaitsmetega

Kontaktkarates võisteldakse ilma lööke peatamata, st kontaktiga. Erineval tasemel võib olla kontakt erinev, nt amatööridel on kerge kontakt ja professionaalidel täiskontakt. Ka piiratakse lööke teatud piirkondadesse, nt mõningatel kyokushinkai võistlustel pole lubatud käelöögid pähe.

Kontaktkarate võistlustel kantakse üldiselt suuremaid kindaid (sarnased poksikinnastele), kaitsvat kiivrit (nt kudos) ja kehakaitset.

Kontaktkarate on lähedane kikkpoksile.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.arlingtonjujitsu.org/commentary/budo_and_bushido.htm
  2. Olaf-Mihkel Klaassen Jaapan läbi aegade. Lühike valiktemaatiline ülevaade Jaapani ajaloost Argo, 2008, lk 69, 73 jj.
  3. Igor Neemre, Alexandr Zõkov, Marko Luhamaa, Tõnis Saag Treenerite tasemekoolitus. Karate Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Karate Föderatsioon, 2006, lk 7.
  4. http://www.wadokai.ee/muinas_ajalugu.php
  5. http://seinenkai.com/articles/sanzinsoo/1936.html

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]