1952. aasta suveolümpiamängud

Allikas: Vikipeedia
Hki52A-01.jpg

1952. aasta suveolümpiamängud olid XV kaasaegsed olümpiamängud, mis toimusid 19. juulist - 3. augustini 1952 Soomes Helsingis.

Olümpialinn[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helsingi oli saanud õiguse 1940. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks (1938 Tokio loobus), kuid Teise maailmasõja tõttu jäid XII mängud pidamata. 17. juunil 1947 Stockholmis toimunud ROK-i 40. istungil valiti 1952. aasta olümpialinnaks Helsingi. Muud kandideerinud linnad olid Amsterdam, Ateena, Chicago, Detroit, Lausanne, Minneapolis, Philadelphia ja Stockholm.

Võistluspaigad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peaareeniks oli XII olümpiamängudeks 1938 valminud ja 1952. aastaks laiendatud Olümpiastaadion (72 000 pealtvaatajakohta, arhitektid Yrjö Lindegren ja Toivo Jäntti).

Olümpiastaadioni torni kõrgus 72 m 71 cm ühtis soome sportlase Matti Järvise odavisketulemusega, millega ta võitis 1932 Los Angelese OM ja mis püsis ikka veel olümpiarekordina. Staadionil toimusid ava- ja lõputseremoonia, tähtsamad jalgpallimatšid, kergejõustikuvõistlused, demonstratsioonvõistlused käsi- ja pesapallis ning ratsutamisvõistluste viimane ala - takistussõit Prix des Nations auhinnale.

Muud võistluspaigad olid ujumisstaadion (9500 pealtvaatajat) peaareeni kõrval, velodroom Mäkelänkatul (6000), kus peeti võistlused ka maahokis, Messuhalli I ja II (poks, maadlus, tõstmine, võimlemine, korvpall), Taivallahti aerutamisrajad, Meilahti sõudestaadion (2000), Westendi tennisehall (vehklemine), Tennispalatsi (korvpalli algrupimängud), Malmi ja Huopalahti lasketiirud, Harmaja (purjetamine), Hämeenlinna spordibaas (moodne viievõistlus).

Majutuspaigad olid Käpylä ja Otaniemi olümpiakülad, Naistenkylä, Ruskeasuo (ratsutajad), Santahamina kadettidekool (Soome koondis), Hämeenlinna hotell "Aulanko" (viievõistlejad).

Avatseremoonia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Korralduskomitee esimees oli Erik von Frenckell (1887-1977).
ROKi president oli Johannes Siegfried Edström.
Olümpiamängud avas Soome president Juho Kusti Paasikivi.
Olümpiatule tõi staadionile kergejõustiklane Paavo Nurmi.
Olümpiatule süütas kergejõustiklane Hannes Kolehmainen (1889–1966).
Olümpiahümni viisi autor oli Jaakko Linjama, sõnade autor Toivo Lyy.
Olümpiavande andis võimleja Heikki Savolainen (5 olümpiamänguselt 9 medalit).
Olümpiafanfaarid: professor Aarre Merikanto (1893-1958) 1940. aasta olümpiamängudeks loodud meloodia.
Olümpiaorkester: kaitsejõudude 180-liikmeline orkester ülemkapellmeistri Martti Partaise juhatusel.
Olümpiakoor: 526-liikmeline segakoor maestro Martti Turuse juhatusel.

Riigid ja sportlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Osales 69 riiki. Esmakordselt osalesid Bahama, Guatemala, Hollandi Antillid, Hongkong, Iisrael, Indoneesia, Kullarannik (Ghana), Lõuna-Vietnam, Nigeeria, Nõukogude Liit, Saarimaa, Saksamaa LV ja Tai.

Sportlasi osales 4925 (sealhulgas 518 naist). Kokku oli delegatsioonides 5469 inimest. Mõlemad arvud olid olümpiarekordid.

Suurim võistkond oli Nõukogude Liidul: 295 sportlast (delegatsioonis 420 liiget). USAl oli 286 (delegatsioonis 386) ja Soomel 260 sportlast (307).

Väikseim võistkond oli Briti Guyanal, Hiinal ja Panamal: 1 sportlane.

Edukaim sportlane oli võimleja Viktor Tšukarin (sündis 9. novembril 1921, NSV Liit): 6 medalit (4+2+0). Enim olümpiamedaleid võitis võimleja Maria Gorohhovskaja (sündis 17. oktoobril 1921, NSV Liit): 7 medalit (2+5+0).

Noorim olümpiavõitja oli sõudja Bernard Malivoire (sündis 20. aprillil 1938, Prantsusmaa): 14 aastat, 3 kuud ja 3 päeva. Vanim olümpiavõitja oli purjetaja Everand Endt (sündis 7. aprillil 1893, USA): 59 aastat, 3 kuud ja 21 päeva.

Noorim sportlane oli 1500 m ujuja Enirique Granados (sündis 9. augustil 1939, Hispaania): 12 aastat, 11 kuud ja 21 päeva. Vanim sportlane oli jahilaskja Charles Lucas (sündis 18. juulil 1886, Suurbritannia): 66 aastat.

Riikide esimesed olümpiavõitjad: Nõukogude Liit 20. juulilNina Romaškova (sündis 27. aprillil 1929) kettaheites; Rumeenia 29. juulil - Iosif Sirbu (1925-1964) väikepüssist lamades laskmises; Luksemburg 26. juulil - Joseph Barthel (1927-1992) 1500 m jooksus. Tegelikult pärineb Luksemburgi esimene kuldmedal 1924. aasta Pariisi olümpiamängudelt, kui Jean Jacoby sai kulla kunstikonkursil. Bartheli kuldmedal on Luksemburgi seni ainus olümpiamängude kuldmedal.

Varia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olümpiatule teekond: Olümpia - Ateena - Ålborg - Kopenhaagen - Malmö - Haaparanta - (Pallastunturi) - Tornio - Helsingi, kokku 7870 km. Olümpiatule süütas Olympias 25. juunil Rea Mihalopulos. 342 teatejooksjat tõid tule Ateena Herodes Atticuse staadionile, kus toimus pidulik tseremoonia. Edasi saabus tuli lennukil Taani. 1. juulil saabus tuli laeval Malmösse, kust see kanti Torniosse. 6. juulil oli Pallastunturis metsnik Jarl Sundqvist polaarpäikese kiirtest süüdanud ka teise sümboolse olümpiatule. Need kaks tuld liideti üheks Tornio staadionil tuleurnis. Olümpiastaadionile tõi tule 9-kordne olümpiavõitja Paavo Nurmi.

Autasud: Guiseppe Cassioli 1928. aasta olümpiamängudeks kujundatud olümpiamedalid.

Olümpia mälestusmedali kavandi autor oli kunstnik Rolf Christianson.

Olümpiaraha: esmakordselt lasti olümpiamängude puhul käibele meenemündid. Kokku vermiti 605 000 viiesajamargast münti (12 g, 32 mm). Autorid olid Matti Visanti ja Aarre Aaltonen.

Olümpiapostmargid: esimesed kaks postmarki lasti Soomes käibele kaks kuud enne olümpiamänge. Ühel neist oli kujutatud vettehüppaja ja teisel Helsingi olümpiastaadion, mille kohal kõrgub kuulus valge torn, mis hiljem kujunes Helsingi olümpiamängude sümboliks. Veel kaks Soome olümpiapostmarki ilmus kolm kuud hiljem. Ühel neist oli kujutatud jalgpallur ja teisel jooksja. Kasutati 21 olümpiaeritemplit. Kui seni olid olümpiapostmarke põhiliselt välja lasknud korraldajad, siis nüüd ilmus neid paljudes riikides (Austria, Jugoslaavia, Luksemburg, Monaco, Prantsusmaa, Saarimaa, Lääne-Berliin ja Ungari). Kokku anti XV olümpiamängude tähistamiseks välja 45 postmarki.

Infovahendid: ajalehed, raadio, ringvaatefilmid. Televisiooniülekandeid ei toimunud.

Olümpiafilmi valmistas Olympia-Filmi OY, režissöör oli Hannu Leminen. Kaheosaline olümpiafilm "Maailmat kohtaavat" ning "Kultaa ja kunniaa" (1953) oli senistest olümpiafilmidest üksikasjalikum ja ülevaatlikum, kuid jäi ometi suurema rahvusvahelise tähelepanuta.

Olümpiasümboolika: lõputseremooniail ilmusid peaareenil hiigeltabloole esmakordselt nüüdseks tavaks saanud lahkumissõnad "Nägemiseni ja kohtumiseni ..."

Piletiga pealtvaatajaid oli kokku 1 376 512.

Võistluste peasekretär oli eestlane Kallio Kotkas.

Poliitilised mõjutused: Külma sõja aegne vastasseis Ida ja Lääne vahel avaldus ka olümpiamängudel. Nõukogude Liit oli esmakordselt olümpial ja paljud poliitikud, ajakirjanikud ja sportlased nii sotsialismi- kui kapitalismimaades suhtusid mängudesse kui rindejoonesse Külmas sõjas. Ka kohtunikud tegid sageli sohki NSV Liidu kahjuks. Terav konkurents medalite pärast käis USA ja Nõukogude Liidu vahel. USA jäi napilt peale, kuid NSV Liidus loeti punkte nii, et mõlemad said võrdselt 494 punkti. USA-l oli kuldmedaleid 40, Nõukogude Liidul vaid 22.

Tarkust tagantjärgi - selle aja põhimõtete kohaselt osalesid OM sportlased-harrastajad. NSV Liidu sportlased aga olid NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsusega vabastatud tööst ja õppetegevusest 6,5 kuuks ning võetud erirežiimile toitlustamisel, ülalpidamisel ning meditsiinilisel järelvalvel. Samuti kasutati sportlaste ettevalmistamises nõukogude teadlaste poolt keemilisi stimulaatoreid dopinguvahendeid [1]. Purjetamisvõistlejate ettevalmistuslaager toimus aga Tallinnas Pirital.

Eestlased olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuldmedali sai Johannes Kotkas kreeka-rooma maadluse raskekaalus, hõbemedali Heino Kruus, Ilmar Kullam ja Joann Lõssov korvpallis, pronksmedali Bruno Junk 10 km käimises.

August Englas oli vabamaadluse poolraskekaalus 4.

Nõukogude Liidu koondises osalesid eestlastest veel kergejõustiklane Mihhail Velsvebel (1500 m jooks), ujujad Endel Edasi (100 m vabalt) ja Endel Press (1500 m vabalt) ning jalgrattur Nikolai Matvejev (meeskondlik 4000 m jälitussõit). Varumeestena olid Helsingis kaasas purjetajad Aare Aavik ja Hans Kaasik.

Spordialad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aerutamine
Jalgpall
Jalgrattasport
Kergejõustik
Korvpall
Laskmine
Maadlus
Maahoki
Moodne viievõistlus
Poks
Purjetamine
Ratsutamine
Riistvõimlemine
Sõudmine
Tõstmine
Ujumine
Veepall
Vehklemine
Vettehüpped

19 spordialal jagati välja 149 medalikomplekti.

Püstitati 27 maailmarekordit ja 111 olümpiarekordit. Ka need numbrid on olümpiamängude rekordid.

Näidisalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medalitabel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik Kuld Hõbe Pronks Kokku
USA USA 40 19 17 76
NSVL NSVL 22 30 19 71
Ungari Ungari 16 10 16 42
Rootsi Rootsi 12 14 9 35
Itaalia Itaalia 8 9 4 21
Tšehhoslovakkia Tšehhoslovakkia 7 3 3 13
Prantsusmaa Prantsusmaa 6 6 6 18
Soome Soome 6 3 13 22
Austraalia Austraalia 6 2 3 11
Norra Norra 3 2 0 5
Šveits Šveits 2 6 6 14
LAV LAV 2 4 4 10
Jamaika Jamaika 2 3 0 5
Belgia Belgia 2 2 0 4
Taani Taani 2 1 3 6
Türgi Türgi 2 0 1 3
Jaapan Jaapan 1 6 2 9
Suurbritannia Suurbritannia 1 2 8 11
Argentina Argentina 1 3 2 6
Poola Poola 1 2 1 4
Jugoslaavia Jugoslaavia 1 2 0 3
Kanada Kanada 1 2 0 3
Rumeenia Rumeenia 1 1 2 4
Brasiilia Brasiilia 1 0 2 3
Uus-Meremaa Uus-Meremaa 1 0 2 3
India India 1 0 1 2
Luksemburg Luksemburg 1 0 0 1
Saksamaa LV Saksamaa LV 0 7 17 24
Holland Holland 0 5 0 5
Iraan Iraan 0 3 4 7
Tšiili Tšiili 0 2 0 2
Austria Austria 0 1 1 2
Liibanon Liibanon 0 1 1 2
Hispaania Hispaania 0 1 0 1
Iirimaa Iirimaa 0 1 0 1
Mehhiko Mehhiko 0 1 0 1
Lõuna-Korea Lõuna-Korea 0 0 2 2
Trinidad ja Tobago Trinidad ja Tobago 0 0 2 2
Uruguay Uruguay 0 0 1 1
Bulgaaria Bulgaaria 0 0 1 1
Egiptus Egiptus 0 0 1 1
Portugal Portugal 0 0 1 1
Venezuela Venezuela 0 0 1 1