Ringhääling

Allikas: Vikipeedia

Ringhääling on laiale üldsusele mõeldud raadiosaated, üks massikommunikatsiooni (teabelevi) vorme.

Sõna kasutusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõnaga 'ringhääling' tähistati varem ka 'raadiojaama' või 'raadiot' ringhäälinguasutuse tähenduses (näiteks Eesti Ringhääling pro Eesti Raadio).

Mõnikord nimetatakse 'ringhäälinguks' ka kaabellevi ja TV-d, mis ületab sõna algse tähendusmahu. Eesti ajakirjandusteoorias esinevad ka mõisted 'raadioringhääling' ja 'teleringhääling', mis taotlevad TV ja raadiolevi vahe selgitamist, kuid on tautoloogilised ega soodusta oma kohmakusega sugugi selgemat arusaama.

Mőisteid 'TV' ja 'ringhääling' üheks terminiks ühendavana on ajakirjanik Holger Kaljulaid välja pakkunud mõiste 'ringlevi', mis vastaks ingliskeelsele sõnale broadcasting või venekeelsele широковещаниеle.

Ringhäälingu ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ringhääling tugines XIX sajandi lõpu kiiretele edusammudele elektroonika ja raadio alal. Kuid alles pärast Esimest maailmasõda algas ringhäälingu tõeline võidukäik, mis kuulutas ette massiühiskonna teket. Eestis algasid ringhäälingu regulaarsaated 18. detsembril 1926.

Ringhääling oli Tammsaare järgi trükisõna tekkest alanud arengu loomulik järg, mis oli tema arvates kaasa aitamas massiühiskonna väärastumisele:

“[pärast trükisõna] … leiutati masin, mis võimaldab kas või sajal miljonil tuhandete kilomeetrite taga ainsa isiku elavat sõna kuulata. Millega ajaleht tegi alguse, selle lõpetas raadio: enam ei ole isiklikku arusaamist ega arvamust, enam ei ole arvamustes rahvast ega hulka, vaid on ainult see üksik, kes valitseb kõnemasinat. Masin juhib hulka ja muudab ta endagi masinaks.” – Anton Hansen Tammsaare, Revolutsioon. Tänapäev, 1939, nr 6; A H Tammsaare, Kogutud teosed, XVII. Tln, 1990, lk 236-239.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]