Kodakondsus
Kodakondsus (inglise keeles citizenship; saksa keeles staatsbürgerschaft) on inimese püsiv õiguslik side riigiga. Kodakondsus eristab isikut välisriigi kodanikest ning kodakondsuseta isikutest. Igaühel on õigus saada kodakondsus.[1]
Kodakondsus on olemuselt õigus omada õigusi, kuid paneb ka kohustused.[2] Kodakondsuse saamise tingimused on riigi vaba otsus, seega tuleneb konkreetse riigi kodakondsus selle riigi õigusest. Näiteks Eesti kodakondsus tuleneb Eesti õigusest ning Rootsi kodakondsus Rootsi õigusest.[3] Riigid peavad õiguse loomisel siiski järgima omale võetud rahvusvahelisi kohustusi.[4]
Kodakondsus annab isikule eelkõige poliitilised õigused.[4] Poliitilised õigused on kõige olulisemad õigused, kuna muu inimõiguste kaitse on suures osas tagatud rahvusvahelise õiguse tasandil.[2] Poliitiliste õiguste hulka kuuluvad õigus osaleda riigi valitsemises, sh valida riigi esindusorganeid, kuuluda erakonda, asuda avalikku ametisse jne.[4]
Topeltkodakondsus on seisund, kus ühel isikul on mitme riigi kodakondsus. See on võimalik juhul, kui kodakondsus saadakse mitmel alusel.[2] Selline olukord võib juhtuda, kui Austria ja Saksamaa kodanik saavad Ameerika Ühendriikides lapse. Sellisel juhul saab sündinud laps nii Austria, Saksamaa kui ka Ameerika kodakondsuse. Topeltkodakondsus on osas riikides lubatud, kuid osa on selle vastu, sh Eesti.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kodakondsuse ajalugu ulatub tagasi Vana-Kreekasse ja Vana-Roomasse, kus osa inimestest oli suuremate õigustega kui teised. Otsustamisprotsessi olid kaasatud vaid rikkad meessoost isikud, kellel lasus ka maksu- ja sõjaväekohustus.[5] Vana-Roomas jaotati inimesed nende õigusliku staatuse alusel Rooma kodanikes ja mittekodanikeks.[6] Keskaegses feodaalsüsteemis kodaniku roll osaliselt vähenes. Olemuselt jäi see püsima linna valitsemises, kus linna juhtimisse kaasati vaid kinnisvara omavad linnakodanikud.[7]
Moderne kodakondsuse käsitlus tekkis valgustusajal, kui eelkõige J. J. Rousseaul tekkis idee suveräänsest rahva tahtest.[7] 1791. aastal sätestati Prantsusmaal esimest korda maailmas kodakondsus konstitutsiooni tasemel.[3]
Kodakondsuse omandamise põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]
Sünnijärgse kodakondsuse puhul eristatakse kahte põhimõtet: ius sanguinis ehk vereõigus ja ius soli ehk kohaõigus. Lisaks on võimalik kodakondsus saada naturalisatsiooni teel.[4]
Kuigi on olemas kaks sünnijärgse kodakondsuse põhimõtet, siis on enamasti riikides kasutusel segasüsteemid. Segasüsteemides on võimalik omandada kodakondsus nii ius sanguinis’e kui ius soli põhimõtte alusel.[2]
Ius sanguinis[muuda | muuda lähteteksti]
Ius sanguinis ehk vereõigus on põhimõte, mille kohaselt omandab isik sünniga sama riigi kodakondsuse, mis on vähemalt ühel tema vanemal. Seda põhimõtet kasutavad üldjuhul rahvusriigid, kes soovivad ära hoida sisserändega tekkivat kodanikkonna suurt kasvu.[4]
Seda kodakondsuse põhimõtet kasutavad nt Hiina, Šveits, Soome, Eesti.[8]
Ius soli[muuda | muuda lähteteksti]
Ius soli ehk kohaõiguse põhimõtte kohaselt omandab isik kodakondsuse sünniriigi järgi. Siin ei ole tähtis see, mis riigi kodanikud on lapse vanemad. Oluline on vaid asjaolu, mis riigi territooriumil laps sündis.[4]
Sellist kodakondsuse põhimõtet kasutavad nt Ameerika Ühendriigid, Kanada, Saksamaa, Prantsusmaa.[9]
Naturalisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Naturalisatsiooni põhimõtte kohaselt on isikul võimalus saada riigi kodakondsus ka muul juhul kui sünniga. Esimene võimalus on kodakondsus saada seaduse alusel mingi elulise sündmuse, näiteks abiellumise või lapsendamise korral. Teine võimalus on kodakondsus saada õigusliku akti alusel, näiteks aukodanikuks võtmine. Üldjuhul eelneb õigusliku akti andmisele isiku taotlus. Taotluse rahuldamiseks ning kodakondsuse andmiseks võib riik kehtestada eri nõudeid, millele isik peab vastama.[4]
Kodakondsus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt vt. Eesti kodakondsus
Eestis reguleerib kodakondsust põhiseadus ning kodakondsuse seadus. Eestis kehib ius sanguinis’e kodakondsuse põhimõte. Eesti kodanikuks saab sünnijärgselt isik, kelle vähemalt üks vanem on Eesti kodanik.[10] Kodakondsuse saab omandada lisaks naturalisatsiooni või taastamise teel.[11] Sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Inimõiguste ülddeklaratsioon, artikkel 15 – https://www.ohchr.org/en/human-rights/universal-declaration/translations/estonian-eesti?LangID=est.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Albi, K. Põhiseaduse § 8 kommentaar – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5. väljaanne. Tallinn: Juridicum 2020.
- ↑ 3,0 3,1 Narits, R. Topeltkodakondsusest – Juridica 1996/9, lk 472–474.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Kopamees, V. Rahvastikuõigus. 2. väljaanne. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2002.
- ↑ Ilus, E. Rooma eraõiguse alused. Pärnu: Penikoorem, 2005.
- ↑ Hattenhauer, H. Euroopa õiguse ajalugu. Tartu: Juura 2007, lk 95-96.
- ↑ 7,0 7,1 Rohtmets, H. Eesti kodakondsuse kujunemine: põhimõtted ja praktika. Magistritöö, Tartu 2005, lk 9.
- ↑ Jus sanguinis – Wikipedia, https://en.wikipedia.org/wiki/Jus_soli (25.10.2022).
- ↑ Jus soli – Wikipedia, https://en.wikipedia.org/wiki/Jus_sanguinis (25.10.2022).
- ↑ 10,0 10,1 Eesti Vabariigi põhiseadus – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 8.
- ↑ Kodakondsuse seadus – Riigi Teataja, RT I, 04.08.2022, 12, § 2.