Mine sisu juurde

1988. aasta taliolümpiamängud

Allikas: Vikipeedia
Olümpiasümbol
Olümpiasümbol

1988. aasta taliolümpiamängud olid XV taliolümpiamängud, mis toimusid 13.–28. veebruaril 1988 Kanadas Calgarys.

Calgary valiti 1988. aasta taliolümpiamängude korraldajaks 1981. aasta Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) istungil, kus ta edestas Rootsi linna Faluni ja Itaalia linna Cortina d'Ampezzot. Enne seda oli Calgary kandideerinud taliolümpiamängude korraldajaks kolmel korral. Need olid teised olümpiamängud ja esimesed taliolümpiamängud Kanadas. Suurem osa võistlustest toimus Calgarys, kuid enamik suusaalasid peeti linnast lääne pool Nakiska ja Canmore'i talispordikeskustes.

Taliolümpiamängudest võttis osa rekordiliselt 1423 sportlast 57 riigist. Edukaimad sportlased olid kolm kuldmedalit võitnud Soome suusahüppaja Matti Nykänen ning Hollandi kiiruisutaja Yvonne van Gennip.

Korraldajalinna valimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kanada kandideeris 1988. aasta taliolümpiamängude korraldajaks juba seitsmendat ja Calgary neljandat korda (Calgary eelmised kandideerimised olid aastatel 1964, 1968 ja 1972). Teised Kanada linnad, kes olid kandideerinud, olid Montréal (1956) ja Vancouver (1976 ja 1980). Calgary Olümpiaarenduse Liidu (Calgary Olympic Development Association, CODA) tegevus jäi soiku 1966. aastal pärast seda, kui Calgaryl ei õnnestunud saada 1972. aasta olümpiamängude korraldusõigust. Liit jätkas tegevust 1979. aastal Frank Kingi juhtimisel seoses Calgary kandideerimisega 1988. aasta olümpiamängude korraldajaks. Calgary sai Kanada Olümpialiidult (Canadian Olympic Association, COA) õiguse kandideerida Kanada nimel, edestades Vancouverit. Vancouveri kandideerimise eest seisnud komitee kritiseeris, et nad kaotasid kallimatele mängudele, kuna Calgary kavatses mängude korraldamiseks kulutada ligi kolm korda rohkem kui Vancouver.[viide?]

Pärast seda, kui kandideerimisõigus oli saadud, avaldas 80 000 inimest (Calgary 600 000 elanikust) toetust taliolümpiamängudel kandideerimiseks. Föderaal- ja provintsiaalvalitsus toetasid kandideerimist 270 miljoni Kanada dollariga ning linnajuhid, teiste seas Calgary linnapea Ralph Klein, reklaamisid linna mitmel pool maailmas, lootes püüda Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) delegaatide tähelepanu. 1980. aastal kolis jäähokiliiga National Hockey League'i klubi Calgary Flames Calgarysse ning selle jaoks alustati olümpiastaadioni Olympic Saddledome ehitamist juba enne ROK-i istungit. See näitas Calgary järjekindlat mängude korraldamise tahet ning mõjutas delegaate positiivselt.[viide?] Calgary kõrval kandideerisid korraldajaks Rootsi linn Falun ning 1956. aasta taliolümpiamängude korraldajalinn Cortina d'Ampezzo Itaalias.

Hääletus leidis aset 30. septembril 1981 Lääne-Saksamaal Baden-Badenis toimunud Rahvusvahelise Olümpiakomitee 84. istungil ja 11. olümpiakongressil. Pärast seda, kui Cortina d'Ampezzo jäi esimeses voorus viimaseks, võitis Calgary teise vooru ja ühtlasi korraldusõiguse Faluni ees häältega 48 : 31. Need olid esimesed taliolümpiamängud ja teised olümpiamängud Kanadas pärast 1976. aasta Montréali suveolümpiamänge.

Hääletustulemused
Linn Riik 1. voor 2. voor
Calgary Kanada 35 48
Falun Rootsi 25 31
Cortina d'Ampezzo Itaalia 18 –

Võistluspaigad

[muuda | muuda lähteteksti]
1988. aastal 20 016 pealtvaatajat mahutanud Olympic Saddledome on suurim olümpiamängudel kasutatud jäähokiareen.

Ava- ja lõputseremoonia toimus Calgary suurimal, 1960. aastal avatud välistaadionil McMahon Stadium. See oli esimene kord 28 aasta jooksul, mil nii ava- kui ka lõputseremoonia toimusid samas paigas. Kolmes teises juba varem olemas olnud võistluspaigas toimusid mõned sekundaarsed võistlused: Max Bell Centre'is leidsid aset näidisaladena kavas olnud jääkeegel ja lühirajauisutamine, Father David Bauer Olympic Arenal ja Stampede Corralil toimusid osa jäähokimängudest ja iluuisutamise võistlustest. Kuigi Stampede Corrali väljak ei vastanud Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooni (IIHF) nõuetele, õnnestus Calgary korralduskomiteel saada väljaku kasutamiseks IIHF-i heakskiit, mis läks maksma 1,2 miljonit dollarit.

Calgary mängude viie peamise nendeks mängudeks rajatud võistluspaiga ehitamine läks maksma märkimisväärse summa. Olümpiastaadionil Olympic Saddledome toimus suurem osa jäähoki- ja iluuisutamise võistlustest. Eeldati, et selle ehitamiseks kulub 83 miljonit Kanada dollarit, kuid lõplik maksumus küündis ligi 100 miljoni Kanada dollarini. Kiiruisutamise hall Olympic Oval rajati Calgary Ülikooli linnaku alale. See oli esimene täielikult katuse all paiknev 400 meetri pikkuse rajaga kiiruisutamise hall maailmas. Enne seda olid kõikidel taliolümpiamängudel kiiruisutamise võistlused toimunud välistaadionitel, kuid Calgary äärmuslikud ilmaolud (karm pakane või rada sulatada võivad soojad tuuled) seda ei võimaldanud. Calgary läänepoolsesse eeslinna rajati olümpiapark, kus toimusid bobisõidu, suusahüpete ja vigursuusatamise võistlused. Kompleks oli oma 200 miljoni Kanada dollari suuruse maksumusega kõige kallim nendeks mängudeks rajatud ehitis.

Calgaryst umbes tunnise autosõidu kaugusele läände jäävasse Kaljumäestiku eelmäestikusse rajati kaks võistluspaika. Suusastaadion ehitati Canmore'i linna lähedale ning selle ehitamist rahastas 90 protsendi ulatuses Alberta provints 17,3 miljoni Kanada dollariga. Suusastaadion ehitati selle eesmärgiga, et seda saaks sportimiseks kasutada aasta läbi. Suusakeskuses toimusid murdmaasuusatamise, laskesuusatamise ja kahevõistluse alad. Mäesuusatamise võistluseks Canmore'ist veidi lõuna poole rajatud Nakiska (krii keeles 'kohtumine' või 'kohtumispaik') oli kõige vastuolulisem ehitis. Võistluspaika kritiseeriti alguses seetõttu, et see oli rajatud kohta, kus pole sageli lund, mistõttu tuli suur osa lumest toota kunstlikult, samuti kritiseeriti võistlusrada, mis ei olnud tehniliselt piisavalt raske. Rahvusvahelise Suusaföderatsiooni ametnikud tegid rajal paar muudatust, mis pälvisid lõpuks võistlejate heakskiidu. Nakiska 25 miljoni Kanada dollari suuruse ehituskulu eest tasus Alberta provints.

Olümpiatuli

[muuda | muuda lähteteksti]
1988. aasta olümpiatuli

Olümpiatuli süüdati 15. novembril 1987 Ateenas Olümpias. Kolm päeva hiljem alustati tõrvikujooksu Kanada pinnal Atlandi ookeani rannikul paiknevast St. John'si linnast. Esimesena kandsid tõrvikut iluuisutaja, 1948. aasta mängude olümpiavõitja Barbara Ann Scott ning 1952. aasta Helsingi mängudel osalenud käija Harry Ferdinand Hayward.[1] Olümpiatuli läbis seejärel peaaegu kõiki suuremaid linnu Kanada lõunaosas. 19. jaanuaril 1988 jõudis olümpiatuli ülalpool põhjapolaarjoont Põhja-Jäämere ääres asuvas Inuvikis oma teekonna kõige põhjapoolsemasse punkti, kus õhutemperatuur langes –30 kraadini. Pärast seda viidi tuli lennukiga Victoriasse ning sealt kaudu alustati uuesti teatejooksu läbi Briti Columbia provintsi Albertasse ning lõpuks Calgarysse.

Olümpiatule kandsid 13. veebruaril McMahoni staadionile mäesuusataja Ken Read ning kiiruisutaja Cathy Priestner, kes esindasid Kanada endiseid olümpialasi. Nad andsid tõrviku 12-aastasele koolitüdrukule Robyn Perryle, ambitsioonikale iluuisutajale, kes esindas tulevasi olümpialasi ja kes süütas staadionil olümpiatule. Olümpiatule süütaja oli Calgary mängudel ebatavaline, sest enamasti süütas staadionikatlas olümpiatule mõni korraldajariigi kuulus sportlane.

Olümpiatule teekond Kanadas algusega St. John'sis. Punasega on märgitud teekond maal, sinisega õhus.

Olümpiatule teekonna kogupikkus oli 18 000 kilomeetrit, millest 11 000 kilomeetrit läbis see maal ja 7000 kilomeetrit lennuki, helikopteri või parvlaevaga. Olümpiatuli läbis kõiki Kanada provintse ja territooriume ning olümpiatule teekonna kestus igas haldusüksuses oli vastavuses iga haldusüksuse elanike arvuga. Tõrvikujooksus osales kokku umbes 7000 inimest. Olümpiatõrvikut kanti muu hulgas mootorkelgu ja koerakelguga.[1]

Olümpiatõrvik oli kujundatud Calgary kesklinnas asuva 191 meetri kõrguse vaatlustorni Calgary Tower järgi. Tõrvik oli valmistatud alumiiniumist ja käepide vahtrapuidust. See oli kavandatud põhimõttel, et tuli jääks põlema ka Kanada talve karmides tingimustes.[1]

Avatseremoonia

[muuda | muuda lähteteksti]

Calgary olümpiamängude avatseremoonia toimus 13. veebruaril McMahon Stadiumil. Sellest võttis osa 5500 esinejat. Kanada helilooja David Foster esitas mängude tunnuslaulu, instrumentaalpala "Winter Games". Avatseremoonial esines teiste seas tunnustatud Kanada folklaulja Gordon Lightfoot.

Olümpiamängud avas kuninganna Elizabeth II nimel Kanada kindralkuberner Jeanne Sauvé. Sportlaste nimel andis olümpiavande Kanada murdmaasuusataja Pierre Harvey ja kohtunike nimel Kanada iluuisutaja Suzanne Morrow.[2]

Spordialad

[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aasta taliolümpiamängudel oli kümnel spordialal kokku 46 võistlusala. Uute aladena olid kavas meeste ja naiste ülisuurslaalom mäesuusatamises, kahevõistluse ja suusahüpete võistkonnavõistlused ning kiiruisutamises naiste 5000 meetri distants. Pärast 1948. aastat oli mäesuusatamises uuesti kavas meeste ja naiste Alpi kahevõistlus. Lisaks toimus 18 ala 3 näidisspordialal, millel medaliarvestuses ametlikku staatust ei ole.

1988. aasta taliolümpiamängude spordiprogramm
Demonstratsioonispordialad (ametlikke medaleid ei väljastatud)

Võistluste ülevaade

[muuda | muuda lähteteksti]

Sarnaselt 1984. aasta mängudega võitsid 1988. aasta taliolümpiamängudel medaleid 17 riigi sportlased. Kuldmedalite ja medalite üldarvult olid edukaimad Nõukogude Liidu sportlased. Norra sportlased ei võitnud aga ühtegi kuldmedalit ning see on ainus kord taliolümpiamängude ajaloos, kui Norra lõpetas kullata. Šveitsi jaoks olid need ajaloo edukaimad taliolümpiamängud, kui võideti 15 medalit, sealhulgas viis kulda.

Katarina Witt võitis naiste iluuisutamises kuldmedali.

Kogu talimängude ajal mõjutas võistlusi ilm. Tugev soe föön chinook kergitas päeval õhutemperatuuri ligi 17 soojakraadini ning põhjustas välialade võistlusprogrammis muutusi. Sageli lükati võistlusi sportlastele ohtu kujutanud tugeva tuule tõttu edasi. Võistluspaikades tuli toota kunstlund. See oli esimene kord olümpiamängude ajaloos, kui mäesuusavõistlused toimusid kunstlumel. Mänge varjutas Austria mäesuusakoondise arsti Jörg Oberhammeri surm – ta hukkus 25. veebruaril Nakiskas kokkupõrkes rajamasinaga.

Calgary taliolümpiamängude edukaimad sportlased olid Soome suusahüppaja Matti Nykänen ja Yvonne van Gennip, kes mõlemad võitsid kolm kuldmedalit. Itaalia mäesuusataja Alberto Tomba võitis neil mängudel oma karjääri viiest olümpiamedalist esimesed kaks, saades hiljem esimeseks mäesuusatajaks, kes on võitnud medaleid kolmedelt mängudelt. Ida-Saksamaa iluuisutaja Katarina Witt kaitses oma olümpiavõitu, võites naiste üksiksõidus teise kuldmedali. Tema kaasmaalane Christa Luding-Rothenburger tuli kiiruisutamise 1000 meetri distantsil olümpiavõitjaks ning võitis samal aastal toimunud Souli suveolümpial naiste trekisprindis hõbemedali, kaotades seejuures finaalis Erika Salumäele. Luding-Rothenburger on sellega olümpiamängude ajaloos ainus sportlane, kes on ühel aastal võitnud medali nii tali- kui ka suveolümpiamängudelt. Jäähokis võitis seitsmenda ja viimase kuldmedali Nõukogude Liidu koondis. Hõbemedali pälvis Soome ning pronksmedali Rootsi koondis. Kahevõistluse individuaalvõistluses pälvis pronksmedali Allar Levandi, kes oli neil mängudel ainus Eesti sportlane.

Sarnaselt Montréali korraldatud 1976. aasta suveolümpiamängudega ei õnnestunud Kanadal korraldajariigina võita kuldmedalit ka neil mängudel. Kanada sportlased võitsid siiski kaks kuldmedalit näidisaladelt, kuid need ei läinud ametlikus medaliarvestuses arvesse. Kanada sportlased saavutasid parimad tulemused iluuisutamises, kus Brian Orser ja Elizabeth Manley võitsid mõlemad üksiksõidus hõbemedali. Meeste üksiksõit kujunes Orseri ja ameeriklase Brian Boitano duelliks, mille meedia tembeldas "Brianide lahinguks" ja mis oli mängude üks tippsündmusi. Naiste üksiksõidus ei loetud Manleyt medalinõudlejate sekka, kuid tänu vabakavas tehtud sooritusele kaotas ta Wittile vaid väga napilt.

Meedia tähelepanu pälvis Ameerika kiiruisutaja Dan Janseni traagiline seik. Jansen sai stardipäeva hommikul teate oma 27-aastase õe surmast. Jansen, kes oli üks kuldmedali pretendente, startis paar tundi hiljem 500 meetri distantsil. Ta otsustas võistelda, kuna teadis, et tema õde oleks seda soovinud. Janseni võistlus lõppes kukkumisega. Hiljem tunnistas ta, et teadis juba enne starti, et kukub.[3] Neli päeva hiljem toimunud 1000 meetris juhtis Jansen poolel võistlusmaal, kuid kukkus taas. Tal ebaõnnestusid ka Albertville'i olümpiamängud, kuid 1994. aasta Lillehammeri mängudel õnnestus tal lõpuks tulla olümpiavõitjaks.

Kolm kuldmedalit võitnud Yvonne van Gennip (vasakul) ja kaks medalit võitnud Leo Visser, mõlemad Hollandi kiiruisutajad

Calgary mängude üks populaarsemaid sportlasi oli Briti suusahüppaja Eddie Edwards. Suurbritannia esimese olümpiamängudele jõudnud suusahüppaja hüüdnimedeks said Eddie The Eagle ja Le Benny Hill Du Ski.[4] Ta jäi lootusetult viimaseks nii suurel mäel kui ka normaalvõistluses. Edwardsi fenomen tulenes sellest, et ta oskas oma ebaharilikku olukorda osavalt ära kasutada. Ta käis kohtumas ettevõtete esindajatega ja sponsoritega, talle korraldati oma pressikonverents ning ta sai esinemiskutseid telesaadetesse ja isegi filmidesse.[5] Rahvusvaheline Suusaföderatsioon tundis tema tegemiste pärast piinlikkust, mistõttu karmistati pärast Calgaryt olümpiamängudele pääsemise tingimusi. Hoolimata sellest andis olümpiamängude korralduskomitee president Frank King au Edwardsi ebatavalisele sportlikule pärandile, mida kujutati 2016. aastal linastunud mängufilmis "Kotkas Eddie" ("Eddie the Eagle").

Samuti kogus populaarsust esimest korda taliolümpiamängudel osalenud Jamaica ja selle bobisõidumeeskond. Jamaica bobisõidumeeskonna loomise idee pärines USA ärikonsultandilt George Fitchilt. Meeskond pandi kokku veidi enne OM-i algust Jamaica sõjaväelastest. Jamaica kahebobipaar, kuhu kuulusid Dudley Stokes ja Michael White, lõpetas 41 osaleja seas 30. kohal. Neljabobil võistlus ei õnnestunud, sest sõideti rajalt välja. Lisaks tõid bobisõiduvõistlustesse eksootikat mitu troopilisest kliimast pärit meeskonda, teiste seas Hollandi Antillid, Mehhiko ning USA Neitsisaared. Mehhikot esindas neli Tamése venda. Jamaica bobisõidumeeskond oli inspiratsiooniks 1993. aastal linastunud filmile "Libe liug" ("Cool Runnings").

Edukaimad sportlased

[muuda | muuda lähteteksti]
Sportlane Riik Spordiala Kuld Hõbe Pronks Kokku
Matti Nykänen Soomesuusahüpped3003
Yvonne van Gennip Hollandkiiruisutamine3003
Tamara Tihhonova Nõukogude Liitmurdmaasuusatamine2103
Frank-Peter Roetsch Ida-Saksamaalaskesuusatamine2103
Gunde Svan Rootsimurdmaasuusatamine2002
Alberto Tomba Itaaliamäesuusatamine2002
Vreni Schneider Šveitsmäesuusatamine2002
Tomas Gustafson Rootsikiiruisutamine2002

Osalenud riigid

[muuda | muuda lähteteksti]
Mängudest osa võtnud riigid: rohelisega on märgitud ka varem mängudel osalenud riigid ja sinisega esimest korda osalenud riigid.

1988. aasta Calgary taliolümpiamängudest võttis osa rekordiliselt 57 riiki, üheksa riiki enam kui neli aastat tagasi Sarajevos. Mängudel osales 1423 sportlast (1122 meest ja 301 naist),[2] mis oli 151 inimest enam kui 1984. aastal. See oli suurim taliolümpiamängudel osalenud sportlaste arv läbi aegade.

Kuus riiki osales taliolümpiamängudel esimest korda, nendeks olid Fidži, Guam, Guatemala, Hollandi Antillid, Jamaica ning USA Neitsisaared. Luksemburgi võistkond osales taliolümpial esimest korda pärast 52 aastat, Portugal pärast 36 aastat, Taani ja India pärast 20 aastat ning Filipiinid pärast 16 aastat. 1988. aasta Calgary mängud olid viimased taliolümpiamängud, kus osales Nõukogude Liit. Neli aastat hiljem osalesid Eesti, Läti ja Leedu iseseisvate riikidena ning ülejäänud endise Nõukogude Liidu vabariigid SRÜ ühendvõistkonnana. Lisaks osales järgmistel mängudel pärast Lääne- ja Ida-Saksamaa ühinemist ühtse võistkonnana Saksamaa.

1988. aasta taliolümpiamängudel osalenud riigid koos sportlaste arvuga

Medalitabel

[muuda | muuda lähteteksti]
1988. aasta taliolümpiamängude medalikomplekt
KohtRiik Kuld Hõbe Pronks Kokku
1. Nõukogude Liit119929
2. Ida-Saksamaa910625
3. Šveits55515
4. Soome4127
5. Rootsi4026
6. Austria35210
7. Holland3227
8. Lääne-Saksamaa2428
9. USA2136
10. Itaalia2125
11. Prantsusmaa1012
12. Norra0325
13. Kanada0235
14. Jugoslaavia0213
15. Tšehhoslovakkia0123
16. Jaapan0011
 Liechtenstein0011
Kokku464646138

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 Route design and details. olympic.org. Vaadatud 27.01.2018
  2. 1 2 Calgary 1988 Winter Olympics. olympic.org. Vaadatud 28.01.2018
  3. ↑ CALGARY 1988. Postimees. Vaadatud 09.02.2018
  4. ↑ "Eddie the Eagle soared?" The Observer. 02.02.2003.
  5. ↑ Eslon (1989), lk 49

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Eslon, Urmas (1989). XV taliolümpiamängud. Calgary '88. Olympia. ISBN 5-450-01644-1.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=1988._aasta_taliolümpiamängud&oldid=7071890"