Jalgratas (kõnekeelesratas) on kaherattaline inimjõul, täpsemalt pedaalide väntamisel, edasi liikuv sõiduvahend. Leidub ka ühe-, kolme- või enamarattalisi ja elektriakudega jalgrattaid. Jalgrattaga sõitjat nimetatakse jalgratturiks.
1792. aastal valmistas üks prantslane puidust jooksuratta, millel istuja end jalgadega edasi tõukas. Rattal polnud rooli ega pedaale ning suuna muutmiseks tuli ratas uude sõidusuunda tõsta.[1]
Jalgratta sünnilugu seostatakse enamasti saksaparuniKarl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja lisas raamistikule sadula. Sõitmine toimus endiselt jalgadega lükates, pedaale polnud. Draisi loodud ratast nimetati leiutaja järgi dresiiniks.[1]
Prantsusmaal loodi seejärel ratas, millel olid pedaalid esiratta küljes.[1]
Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nn tänapäevase jalgratta, kinnitades tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga 112 km.
1850.–1860. aastatel paigutasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement jalgratta suurendatud esiratta külge pedaalid. Neid rauast, raamist ja puitratastest koosnevaid jalgrattaid kutsuti kondiraputajateks, millega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.
Kummist valatud rattarehvid võeti kasutusele 1865. aastal.
1867. aastal hakkasid Pierre Michaux ja tema poeg Ernest tootma jalgrattaid, mille esiratta külge olid kinnitatud pedaalid.
Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Varasemate vankrirataste asemel võeti kasutusele peente kodaratega metallrattad. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas omakorda esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda.
Jalgrattavõistlus Tour de France 1954. aastal
Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai esimese ja tagumise ketiratta suuruse suhet muuta.
Jalgrattaga liiklemine raputas sõitjat kõvasti (siit ka nimetus kondiraputaja). Seda probleemi püüdis 1888. aastal lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes lisas jalgrattale täispuhutavad kummid.[1]
Esimese omatehtud ratta valmistas Tartu elanik Borck 1869, aastal, laiemalt levisid rattad Eestis 1880. aastate keskel.
1888. aastal loodi Tallinnas ja Tartus jalgratturite seltsid. Tartu rattaselts talletas oma esimesed kümme tegevusaastat ka kroonikana. Selts korraldas sõidutunde, välja- ja võidusõite. Linnavälistel teedel oli probleeme kehvade teede ning koduloomadega, kes polnud jalgratastega harjunud. Linnas keelati rattaga esialgu kõnniteel sõitmine, Tartu politsei keelas lisaks 1891. aastal kõigil linna teedel, parkides ja väljakutel rattasõidu, Tartu Ülikool lubas samas oma aladel Toomemäel sõita hommikuti kella kaheksani. Piirangute tõttu rajasid rattaseltsid ringradu, Tallinnas 1,5 kilomeetrine ring tõenäoliselt Kadrioru pargis, Tartu rada oli 320 meetrit pikk ja tribüünidega ääristatud, seltsid teenisid piletimüügist tulu. Tartu selts korraldas 1893. ja 1893. aastal nn talupojavõidusõite ise ehitatud ratastega ümbruskonna talunikele.[2]
Sõna „jalgratas" ilmus Eesti ajalehtedesse 1889. aastal, samal ajal olid veel kasutusel mõisted „jalgmasin" ja „ratsutuseratas".[3] Jalgratas maksis sel ajal üle 150 rubla, samas kui hobuse võis osta 30 rubla eest, nii et see oli jõukate inimeste, peamiselt sakslaste ja kõrgemalt haritud heapalgaliste teenistujate sõiduvahend.[3] Vaesemad rattahuvilised valmistasid neid ise puidust.[1]
1894. aastal soetati Tartu seltsi naisteratas ning korraldati naistele eraldi sõidutunde. Naised olid aktiivsed väljasõitudel, kuid võidusõitudel ei osalenud.[2]
1890. aastate keskel hakati linnades nõudma sõidueksamit, sõiduluba ja jalgratta numbrimärki. Rattaseltsid koolitasid rattureid, kuulusid eksamikomisjoni ja väljastasid liikmetele erivärvilisi numbreid ja lube.[2]
Seltsid loodi ka teistes asulates, näiteks Saadjärvel 1896. aastal (ringrada),[3]Krüüdneris (ringrada, seltsimaja).[2]
1898. aastal loodi Tartus vastukaaluks seni saksakeelsetele seltsidele eestikeelne, rahvuslik jalgrattaselts Taara, kus korraldati rattasõidule lisaks aruteluõhtuid ja kultuuriüritusi. Sellest võrsus samanimeline teatritrupp.1901. aastal loodi Tallinnas samal põhimõttel tänini tegutsev rattaselts Kalev. Rahvuslikke seltse loodi ka Pärnus ja Narvas.[2]
19. sajandi lõpul levisid rattad laiemalt tänu turvalisust ning mugavust tõstvatele uuendustele: ühesuurused rattad, kettülekanne, vabakäik ja õhkrehvid.[2]
1905. aasta revolutsiooniga seoses muutusid maapiirkondades liikuvad ratturid kahtlaseks elemendiks, kuna revolutsionäärid kasutasid neid liiklemiseks. Revolutsiooni tõttu keelati mõneks ajaks igasugune seltsitegevus.[2]
20. sajandi alguses olid rattad registreeritud ja maksustatud, mis annab ülevaate nende levikust: 1921. aastal kogu riigis ligi 6000 ratast, 1930. aastate lõpul 200 000 ratast. 1920. aastate lõpul oli enim rattaid maapiirkonnis. Ratas suurendas seal ennekõike noorema elanikkonna mobiilsust.[2]
Linnades oli kõnniteel sõitmine endiselt keelatud ja munakividel sõitmine ebamugav, seetõttu kaeti mõnel pool ligi pool meetrit teeservast asfaldiga. Parima taristuga oli Pärnu, siledad maanteed olid Saaremaal.[2]
Teise Maailmasõja ajal võtsid taganevad sõjaväelased koos muu tehnikaga ka rattad kaasa või hävitasid need. Sõja ajal ja järel oli raske hankida varuosi. Maapiirkonnis säilis rohkem rattaid, kuna neid oli lihtsam peita kui suuremat vara. Kolhoosikorra ajal vajasid maaelanikud senisest rohkem jalgrattaid, et kaugemal tööl käia.[2]
20. sajandil oli ratas ennekõike maainimeste liikumisvahend.[2]
1950. aastate keskpaigas sai jalgratas taas kättesaadavamaks, need olid kehva kvaliteediga, aga odavad. 1960. aastatel paranes maal ühistransport ja vähenes ratta olulisus. Samas elavnes rattasport ja matkakultuur.[2]
1970. aastatel hakati läänes rõhutama jalgratta keskkonna- ja tervisesõbralikkust, Eestisse jõudis see vaade 1990. aastate alguses.[2]
Üleilmse alasti rattaga sõitmise päev Londonis 2017. aastalRaam – ajalooliselt on eelistatum raamimaterjal olnud teras, kuid tänapäeval kasutatakse kerguse saavutamiseks järjest enam alumiiniumi. Võistlusrataste raame valmistatakse ka kallihinnalisest süsinikkiust ja titaanist.
Rattad ja rehvid – levinumad rattad ehk jooksud on maanteerattal ISO 622 (nn 28 tolli) ja maastikurattal ISO 559 (nn 26 tolli). Rehvide suurus, sise- ja välisläbimõõt ning profiil varieeruvad. Kitsad (18–25 mm) maanteesõidurehvid võivad olla täiesti siledad. Laiad (38–64 mm) maastikurataste rehvid on sügava mustriga või koguni metallist naastudega, et tulla toime porisel pinnasel või jääl. Rataste mõõtude jaoks on kehtestatud standard ISO 5775. Enamikul rehvidel hoiab õhku kinni eraldi sisekumm, kuid kasutatakse ka ilma sisekummita ning õhutäiteta rehve.
Juhtrauad pööravad kahvlit, mille vahel asub esiratas. Juhtraudade kuju varieerub suuresti, kuid levinumad on kolm varianti:
Ülespoole kaarduvaid juhtraudu kasutatakse linnasõiduratastel.
Allapoole kaarduvad juhtrauad võimaldavad kätele mitmeid asendeid. Kaks põhiasendit on althoie aerodünaamilisema kehaasendi jaoks ja hoie pidurikatetest püstisema sõiduasendi jaoks, lisaks erinevad variatsioonid. Need juhtrauad on ergonoomilised (peopesad suunatud sissepoole sarnaselt käe tavalise puhkeasendiga) ja nendega on kergem tõuse ronida.
Sirget või peaaegu sirget juhtrauda kasutatakse maastikuratastel, kuna need tagavad suurema kontrolli esiratta pööramise üle.
Sadul varieerub samuti. Laiemaid ja pehmemaid sadulaid, millel istutakse püstises asendis, kasutatakse lühemateks sõitudeks mõeldud linnaratastel. Kitsamaid ja kõvemaid sadulaid, mis jätavad jalgadele rohkem liikumisruumi, kasutatakse võistlusratastel, kus suurem osa keharaskusest on tänu intensiivsele sõidustiilile (minimaalne "tirrilaskmine") jalgadel.
Pidurid jagunevad kaheks: käsipidur ja jalgpidur. Jalgpidur on kasutusel ühekäigulistel ja rummusisese käiguvahetiga linnaratastel. Tänapäeval on levinumad siiski käsipidurid, mis jagunevad omakorda kaheks: pöiapidurid ja ketaspidurid. Levinumateks pöiapiduriteks on A-pidur (tsüklokrossiratastel), V-pidur (linna-, hübriid- ja soodsamad maastikurattad) ja kaliiperpidur (maanteerattad). Populaarsust kogub ketaspidur, mida kasutatakse nii maastiku-, hübriid- kui ka tsüklokrossiratastel. Vastavalt hinnale leidub nii mehaanilisi kui ka hüdraulilisi ketaspidureid.
Ülekanne ja käiguvaheti – jõuülekanne võib olla lahendatud lülidest koosneva rattaketi, rihma või kardaanülekande vahendusel. Käikude arv varieerub ühest kolmekümneni. Ülekandearvu varieerimiseks kasutatakse kas keti asetamist erinevate suurustega ketiratastele või tagumise rummu sees asuvat planetaarmehhanismi.
Vedrustus võib olla lisatud nii esirattale kui ka tagarattale. Esiamort on kas õli, õhu või vedruga.
Pardakompuutrid kiiruse, läbitud vahemaa ja muu mõõtmiseks
Jalgrattakiiver, mille kandmine on kohustuslik enamikul spordivõistlustel ning mõnes riigis (Austraalia, Uus-Meremaa) kõigile jalgrattaga sõitjatele. Eestis on kiivri kandmine kohustuslik alla 16-aastastele jalgratturitele.
Kindad ja istmikupehmendusega sõidupüksid, mis kaitsevad sõitja keha kohtades, kus see puutub kokku jalgrattaga.
Prillid, mis kaitsevad tuule, päikesekiirguse, sodi, tolmu, putukate jms eest.
Pedaalirihmad, klõpsudega pedaalid ning viimastesse sobituvad sõidukingad.
Linnaratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud linnatänavatel sõitmiseks. Klassikalised linnarattad on enamasti 26–28-tolliste velgedega. Linnarataste hulka loetakse ka muud rattaliigid, enamasti väga väikeste, 20-tolliste velgedega kokkupandavad jalgrattad, ühekäigulised nn fixie-tüüpi jalgrattad, cruiser jne. Klassikalised linnarattad on tavaliselt täisvarustuses – tuled, pakiraam, ratta seisujalg, ketikaitse, porilauad jmt. Tihtipeale on naistele mõeldud mudelitel komplektis ka esikorv. Käike on linnarattal tavaliselt 1–27, viimasel ajal on eriti populaarsed kolmekäigulised, rummusisese käiguvahetiga linnarattad.
Maanteeratas on võrdlemisi kindlatüübiline jalgratas, mis sobib asfaldil sõitmiseks. Tänu aerodünaamilisele sõiduasendile, kitsastele rehvidele ja kergusele võimaldab see jalgratas maanteel suurt kiirust saavutada.
Maastikuratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud maastikul, esialgse suunitlusega metsas ja mägedes sõitmiseks. Selline ratas on maastikul tunduvalt parema läbitavusega ning väiksemate ratastega kui tänavaratas. 26-tollised (ISO 559) rattad teevad tehniliselt raskel rajal sõitmise oluliselt mugavamaks ja kindlamaks. Samas on vähem reljeefsel teel paremate kiirusomadustega suuremate (27,5- ja 29-tolliste) velgedega rattad. Maastikuratas sobib inimesele, kes armastab sõita pinnaskattega metsavaheteedel või väljaspool teid. Kõvakattega teedel on maastikuratas laiade, sügava mustriga ja madala rõhuga rehvide ning amortisaatorite tõttu üsna ebaefektiivne.
Hübriidjalgratas (enamasti ISO 622 mõõdus) on mõeldud sõitmiseks nii linnatänavatel, maanteedel kui ka kergemal maastikul. Suurem ülekandevahemik (ees tüüpiliselt 48T-38T-28T ketirattad, taga 11T-30T kassett) võimaldab maanteel saavutada suuremat kiirust kui maastikuratas. Samuti on hübriidratas lastituna tõusude võtmiseks sobilikum kui maanteeratas. Rehvide laius varieerub ja on enamasti 28–45 mm. Rattale on võimalik paigutada rohkelt lisavarustust (pakiraamid taha ja ette, porilauad, mitu joogipudelit jne). Tänu neile omadustele on hübriidratas hea valik matkarattaks.
Fixie on ühekäiguline, trekiratta raamiga, 700c mõõdus velgede ja kitsaste rehvidega ning kogub viimastel aastatel üha enam populaarsust. Fixie on ühelt poolt minimalistlik, kuid välimuselt sageli silmapaistev ja atraktiivne. Fixie tagaratas on ümberkeeratav (nn flip-flop), jalgrattur saab ise valida, kas soovib vabakäiku kasutada või mitte. Fixed gear, mille järgi on fixie nimetuse saanud, tähendabki, et rattal pole vabajooksu ning pedaalid-vändad käivad kogu aeg ringi. Ka ajaloo esimestel jalgratastel polnud vabajooksu ning trekisõidus on see süsteem kasutusel. Tänavatele jõudsid fixie'd USA rattakullerite abil, kes hindasid selliste rataste töökindlust, väikest kaalu ja funktsionaalsust.
Elektrijalgratast eristab tavalisest jalgrattast aku, mootori ja mootori tööd reguleeriva kontrolleri olemasolu. Akuna kasutatakse tavaliselt nikkel-metallhüdriidakusid, liitiumkaadmiumakusid, liitiumioonakusid või liitiumpolümeerakusid, kuna pliiakud on eelmainitutest pea poole raskemad. Siiski on need akud pliiakudest tunduvalt kallimad. Mitmed tootjad pakuvad ka jalgratta raami sisse paigutatud akusid. Kasutatavad mootorid on suure kasuteguriga (umbes 95%), peaaegu hääletud ja võrdlemisi lihtsa ehitusega, kuid nende juurde on kindlasti vaja juhtelektroonikat.
Esimesed patendid elektriratastele registreeriti USA-s 1890. aastail. Elektrijalgrataste kasutamine sai hoo sisse sajand hiljem, 20. sajandi lõpuaastatel. 2010. aasta alguseks oli Hiinas hinnanguliselt 120 miljonit elektriratast. Elektrirataste müük edeneb Hiinas, Indias, USA-s, Hollandis[4] ja Šveitsis.[5]Euroopas on elektrirataste müük samuti kasvuteel – 2007. aastal müüdi 200 000, 2009. aastal 500 000 ja 2010. aastal 700 000 elektriratast.
BMX (Bicycle MotoX (Cross)) on jalgrattatüüp, mis sobib trikkide sooritamiseks. BMX-jalgrattaid võidakse teha titaanist, et muuta neid kergemaks. Tavaliselt on neil ratastel 20-tollised veljed.
Üks tuntumaid jalgratta maanteesõiduvõistlusi on Tour de France, mis toimus esimest korda 1903. aastalEesti suuremaid rattaspordivõistlusi on Tour of Estonia. Tartu tänavasõiduetapp 30. mail 2015
Jalgrattarada tähistatakse laia katkendjoonega, jalgratta kujutisega teemärgisega või märkidega. Jalgrattarajal on lubatud liikuda ainult jalgrattal, mopeedil ja pisimopeedil. Kõikide teiste sõidukite jaoks on sõit sellele rajale keelatud. Jalgratta sõidurajale ei tohi sõita isegi enne pööret ega selleks, et peatuda või parkida.[6]
Pikemalt artiklis Elektrijalgratas
