Jalgratas

Allikas: Vikipeedia
Maanteeratas

Jalgratas (ka lihtsalt ratas) on peamiselt kaherattaline inimjõul edasiliikuv sõiduvahend, kuid leidub ka ühe-, kolme- või enamarattalisi ning elektriakudega jalgrattaid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jalgratta areng

Jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Siiski oli ka varem loodud jooniseid, mis meenutasid jalgratast. Ka on Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja.

Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta, kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud, kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud.

1845. aastal varustas prantslane Pierre Michaux jalgratta piduritega.[viide?]

1850. ja 1860. aastatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal. Nende jalgrattaid kutsuti "kondiraputajateks" ning need koosnesid rauast raamist ja puust ratastest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.

Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele 1865. aastal.

Pierre Michaux hakkas koos poeg Ernestiga 1867. aastal tootma esiratta külge kinnitatud pedaalidega jalgrattaid.

Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Näiteks varasemate vankrirataste asemel võeti kasutusele peenete kodaratega metallrattad. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas aga esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ka järjest ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda.

Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai esimese ja tagumise ketiratta suuruse suhet muuta.

Jalgrattaga liiklemine raputas kõvasti (siit ka nimetus "kondiraputaja"). Seda probleemi püüdis lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas 1888. aastal jalgratta täispuhutavate kummidega.

1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi.

Jalgratta ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Osad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Raam – ajalooliselt on levinuimaks raami materjaliks olnud teras, kuid tänapäeval kasutatakse kerguse tõttu järjest enam alumiiniumi. Võistlusrataste raame valmistatakse ka kallihinnalisest süsinikkiust ja titaanist.
  • Rattad ja rehvid – levinumad rattad ehk jooksud on ISO 622 (nn 28 tolli) maanteerattal ja ISO 559 (nn 26 tolli) maastikurattal. Rehvide suurus, sise- ja välisläbimõõdud ning profiilid on väga varieeruvad. Kitsad (18–25 mm) maanteesõidurehvid võivad olla täiesti siledad, samas kui laiad (38–64 mm) maastikurataste rehvid on sügava mustriga, saamaks hakkama porise pinnasega või koguni metallist naastudega jää jaoks. Rataste mõõtude jaoks on kehtestatud ISO 5775 standard. Enamiku rehvide puhul hoiab õhku kinni eraldi sisekumm, kuid kasutatakse ka ilma sisekummita ning üldse ilma õhutäiteta rehve.
  • Juhtrauad keeravad kahvlit, mille vahel asub esiratas. Juhtraudade kuju varieerub suuresti, kuid levinumad on kolm varianti:
    • Ülespoole kaarduvaid juhtraudu kasutatakse linnasõiduratastel.
    • Allapoole kaarduvad juhtrauad pakuvad kätele mitmeid asendeid (kaks põhiasendit on althoie aerodünaamilisema kehaasendi jaoks ja hoie pidurikatetest püstisema sõiduasendi jaoks; lisaks erinevad variatsioonid), on ergonoomilised (peopesad suunatud sissepoole sarnaselt käe tavalise puhkeasendiga) ja nendega on kergem tõuse ronida.
    • Sirget või peaaegu sirget juhtrauda kasutatakse maastikuratastel, kuna need tagavad suurema kontrolli esiratta pööramise üle.
  • Sadul varieerub samuti: laiemaid ja pehmemaid sadulaid, millel istutakse püstises asendis, kasutatakse lühemateks sõitudeks mõeldud linnaratastel, kitsamaid ja kõvemaid sadulaid, mis jätavad jalgadele rohkem liikumisruumi, kasutatakse võistlusratastel, kus suurem osa keharaskusest on tänu intensiivsele sõidustiilile (minimaalne "tirri laskmine") jalgadel.
  • Pidurid jagunevad oma olemuselt kaheks: käsipidur ja jalgpidur. Jalgpidur on kasutusel ühekäigulistel ja rummusisese käiguvahetiga linnaratastel. Tänapäeval on siiski enamlevinud käsipidurid, mis jagunevad kaheks: pöiapidurid ja ketaspidurid. Levinumateks pöiapiduriteks on A-pidur (tsüklokrossiratastel), V-pidur (linna-, hübriid- ja soodsamad maastikurattad) ja kaliiperpidur (maanteerattad). Populaarsust kogub nii maastiku- kui hübriidratastel, aga ka tsüklokrossiratastel, ketaspidur, mida vastavalt hinnale leidub nii mehaanilisi kui ka hüdraulilisi.
  • Ülekanne ja käiguvaheti – jõuülekanne võib olla lahendatud lülidest koosneva rattaketi, rihma või kardaanülekande vahendusel. Käikude arv varieerub ühest kolmekümneni. Ülekandearvu varieerimiseks kasutatakse kas keti asetamist erinevate suurustega ketiratastele või tagumise rummu sees asuvat planetaarmehhanismi.
  • Vedrustust võib olla lisatud nii esirattale kui ka tagarattale. Esiamort on kas õli, õhu või vedruga.

Lisavarustus[muuda | muuda lähteteksti]

Jalgrattad linnas
  • Porilauad
  • Ketikaitse
  • Esi- ja tagapakiraamid, ka kottide kinnitusvõimalustega külgedele
  • Jalgrattakell
  • Esi- ja tagatuled, helkurid
  • Tahavaatepeegel
  • Joogipudelid ja pudelikorvid
  • Rattalukud
  • Pardakompuutrid kiiruse, läbitud vahemaa ja muu mõõtmiseks
  • Jalgrattakiiver – selle kandmine on kohustuslik enamikul spordivõistlustel ning mõnes riigis (Austraalia, Uus-Meremaa) kõigile jalgrattaga sõitjatele. Eestis on kiivri kandmine kohustuslik alla 16-aastastele jalgratturitele.
  • Kindad ja istmikupehmendusega sõidupüksid kaitsevad sõitja keha seal, kus see puutub kokku jalgrattaga.
  • Prillid, näiteks silmade kaitseks sõidusuunast lähtuvate ohtude (tuul, päikesevalgus/kiirgus, sodi, tolm, putukad jms) eest.
  • Pedaalirihmad, "klõpsudega" pedaalid ning viimastesse sobituvad sõidukingad.

Jalgrataste tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Linnajalgratas[muuda | muuda lähteteksti]

Linnaratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud sõitmiseks linnatänavatel.

Maanteeratas[muuda | muuda lähteteksti]

Maanteeratas on võrdlemisi kindlatüübiline jalgrattatüüp, mis on kohandatud asfaldil sõitmiseks. Tänu aerodünaamilisele sõiduasendile, kitsastele rehvidele ja kergusele võimaldab see jalgratas maanteel suurt kiirust arendada.

Maastikujalgratas[muuda | muuda lähteteksti]

Mägijalgratas
Kaubaveojalgratas

Maastikuratas on jalgrattatüüp, mis on kohandatud sõitmiseks maastikul. Esialgne suunitlus oli metsas ja mägedes ronimiseks. Selline ratas on tunduvalt parema läbitavusega maastikul ning väiksemate ratastega kui tänavaratas. Niinimetatud 26-tollised (ISO 559) rattad teevad tehniliselt raskel rajal sõitmise oluliselt mugavamaks ja kindlamaks. Maastikuratas sobib inimesele, kes armastab tihti sõita pinnaskattega metsavaheteedel või väljaspool teid. Kõvakattega teedel on maastikuratas laiade, sügava mustriga ja madala rõhuga rehvide ning amortisaatorite tõttu üsna ebaefektiivne.

Hübriidjalgratas[muuda | muuda lähteteksti]

On mõeldud sõitmiseks nii linnatänavatel-maanteel kui ka kergemal maastikul. Rattad on enamasti ISO 622 mõõdus. Suurem ülekandevahemik (ees tüüpiliselt 48T-38T-28T ketirattad ja taga 11T-30T kassett) võimaldab maanteel suuremat kiirust kui maastikuratas, ent samas on sobilikum lastituna tõusude võtmiseks kui maanteeratas. Rehvide laius varieerub ja on tüüpiliselt 28–40 mm. Rattale on võimalik paigutada rohkelt lisavarustust (pakiraamid taha ja ette, porilauad, mitu joogipudelit jne). Tänu neile omadustele on hübriidratas hea valik matkarattaks.

Elektrijalgratas[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Elektrijalgratas.

Esimesed patendid elektriratastele registreeriti USA-s 1890. aastatel. Elektrijalgrataste kasutamine sai hoo sisse sajand hiljem, 20. sajandi lõpuaastatel. Hiinas oli 2010. aasta alguseks hinnanguliselt 120 miljonit elektriratast, elektrirataste müük edeneb Hiinas, Indias, USA-s, Hollandis [1] ja Šveitsis.[2] Euroopas on elektrirataste müük kasvuteel – 2007. aastal müüdi 200 000, 2009. aastal 500 000 ja 2010. aastal kokku 700 000 elektriratast.

Elektrijalgratast eristab tavalisest jalgrattast aku, mootori ja mootori tööd reguleeriva kontrolleri olemasolu. Akuna kasutatakse tavaliselt nikkel-metallhüdriidakusid, liitiumkaadmiumakusid, liitiumioonakusid või liitiumpolümeerakusid, kuna pliiakud on varemmainitutest pea poole raskemad. Siiski on need akud tunduvalt kallimad. Mitmed tootjad pakuvad ka jalgratta raami sisse paigutatud akusid. Kasutatavad mootorid on väga kõrge kasuteguriga (umbes 95%), peaaegu hääletud ja võrdlemisi lihtsa ehitusega. Mootori juurde on aga kindlasti vaja juhtelektroonikat.

BMX[muuda | muuda lähteteksti]

BMX (Bicycle MotoX (Cross)) on jalgrattatüüp, mis on kohandatud trikkide sooritamiseks. BMX-jalgrattaid võidakse teha titaanist, et muuta neid kergemaks. Tavaliselt on neil ratastel 20-tollised veljed.

BMX jalgrattad pärinevad Ameerika Ühendriikidest, California osariigist, kus 1960ndatel jäljendasid teismelised jalgratastel oma motokrossi eeskujusid.

Jalgrattasport[muuda | muuda lähteteksti]

Üks tuntumaid jalgratta maanteesõiduvõistlusi on Tour de France, mis toimus esmakordselt 1903. aastal
Eesti suuremaid rattaspordivõistlusi on Tour of Estonia. Tartu tänavasõiduetapp 30. mail 2015
Next.svg Pikemalt artiklis Jalgrattasport.

Jalgrattasport on spordiala, mis seisneb võistlemises või muus sportlikus tegevuses jalgratastel.

Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänavail (kriteeriumisõit), murdmaastikul (jalgrattakross) ja velodroomil (trekisõit). Võistlusmaa pikkus on mitmesugune. Võisteldakse individuaalselt ja meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Nii velodroomil kui ka maanteel võib võistlus kesta ühe või mitu päeva.

Jalgratastel mängitakse ka velopalli ja velopolot ning võisteldakse vigursõidus. Alternatiivspordialaks võib pidada rattatrialit.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]