Propaganda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Bernaysi raamatu kohta vaata artiklit Propaganda (raamat); ansambli kohta vaata artiklit Propaganda (ansambel).

Ameerika Ühendriikide II maailmasõja aegne Saksamaa ja Jaapani vastu suunatud propagandaplakat, millel kutsutakse kodanikke üles rohkem tootma.

Propaganda on kommunikatsiooniliik, mille eesmärk on mõjutada avalikku arvamust propagandistile vajalikul viisil.[1] Propaganda edastab sihipäraselt ja süstemaatiliselt informatsiooni, eesmärgiga kujundada kindla territooriumi rahva meelsust, hoiakut ja tegusid soovitud suunas.[2] Sageli käsitletakse propagandat negatiivse ja manipulatiivse tegevusena.[3]

Enamasti korraldavad propagandat riigi valitsus, valitsuse koosseisus olevad või opositsioonilised erakonnad, samuti ühingud või muud ühiskonnarühmad oma agenda levitamiseks. Propagandat võidakse kasutada selleks, et saavutada ideoloogilisi, kaubanduslikke või sõjalisi eesmärke.[4]

Propaganda sisaldab tihti sotsiaalkultuurilisest taustast tulenevaid emotsioonidele suunatud argumente.[5] Peamine propaganda kommunikatsioonikanal alates 20. sajandist, mil propagandat hakati süstemaatiliselt tootma, on olnud massimeedia. See hõlmab plakateid, ajalehti ja ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni ja filmi.[6] Informatsiooniajastul on uueks tähtsaks meediumiks kujunenud internet ja selle kanalid, nagu sotsiaalmeedia, alternatiivmeedia ja muu avalik veebiruum. Internetis leviva propaganda tootmiseks ja vahendamiseks kasutatakse tehisintellekti ja algoritme. Nende abil luuakse näiteks libauudiseid.[7]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa rahvavalgustuse ja propaganda riigiminister Joseph Goebbels kirjeldas oma 1928. aasta kõnes propagandat nii: "Propaganda on inimeste võitmine selle poole, mida ma õigeks pean."[8]

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "propaganda" (ladina keeles propagāre 'levitama')[9] pärineb aastal 1622 paavst Gregorius XV asutatud vaimulike ühenduse Sacra Congregatio de Propaganda Fide nimest.[10] Kongregatsiooni eesmärk oli mõjutada reformatsiooni käigus protestantismi pöördunud inimesi taas järgima katoliiklikke doktriine.[11]

Konnotatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Sõnal "propaganda" on enamikus riikides ja keeltes negatiivne tähendus, kuid leidub riike, kus see on neutraalne või isegi positiivne mõiste.[12] Tänapäevane propagandakontseptsioon pärineb esimesest ja teisest maailmasõjast. Negatiivne varjund kujunes natsionalistlike kampaaniatega.[13][14] See viitab moonutatud teabele, mille eesmärk on mõjutada arvamuse kujunemist valede ja segaduse tekitamise kaudu.[15] Sotsialistlikus maailmas sellele sõnale negatiivset varjundit ei omistatud. Sotsialismi eestvedajad kasutasid sõna "propaganda" avameelselt nii teabe vahendamisel, harimisel kui ka õpetamisel.[16]

Pariisi rahukonverentsil USA presidendi Woodrow Wilsoni kaaskonnas osalenud Edward Bernays hakkas huvi tundma, kuidas saaks propaganda meetodeid kasutada ka rahu ajal. Kuna sõna "propaganda" oli omandanud halvustava tähenduse, siis võttis ta selle asemel kasutusele sõnaühendi public relations, lühendatult PR, 'suhtekorraldus', ning avas Broadwayl esimese avalike suhete konsultatsioonifirma.[17]

Valge, must ja hall propaganda[muuda | muuda lähteteksti]

Teabeallika päritolu ja selles sisalduva informatsiooni põhjal võib propaganda jagada kolme kategooriasse: valge, must ja hall propaganda.[18]

Valge propaganda pärineb avalikest ja kindlaks tehtavatest allikatest. Selles sisalduv teave on tavaliselt tõene, positiivne ning selle eesmärk on anda inimestele teadmisi.[19] Avalikku arvamust proovitakse mõjutada veenmisega.[18] Propaganda subjekt kattub autorikujundiga.[20] Valge propaganda tõuseb esile sõja- või vastasseisuperioodidel.[21]

Musta propaganda teabeallikad on enamasti võltsitud. Selle sisu on tugevalt valelik, petlik ja liialdatud. Propaganda eesmärk on rikkuda vaenulike organisatsioonide või riikide avalikku mainet.[22] Seda iseloomustab inimeste teadmatus, et neid mõjutatakse.[23] "Must propaganda" kui autorikujundi võltsing on propagandasõjas kasutatav vale.[24]

Halli propaganda sisu allikas ei ole kindlalt teada. Selles sisalduv informatsioon ei pea olema ilmtingimata ekslik: teave võib olla nii tõene kui ka väär.[18] Halli propaganda autorikujund on avalikkus.[25] Hall propaganda on näiteks kuulujutt.[26]

Propagandavõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja aegne plakat, mis kutsub liituma Ameerika vägedega. Sakslastest on illustreeritult loodud võimalikult negatiivne kuvand ehk on kasutatud nn kaartide seadmist.

Propagandavõtted suunavad inimesi otsustama emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Nende eesmärk on veenda isikut mõtlema, tundma või käituma kindlal viisil.[27]

Enne 20. sajandit puudusid kanalid, mille kaudu propagandistid oleksid saanud oma sõnumit efektiivselt üldsuseni levitada. Tehnoloogia arenguga on propaganda levitamiseks järgemööda võetud kasutusele eri massimeediavahendeid: plakateid, ajalehti, ajakirju, raamatuid, raadiot, televisiooni, filme ja internetti.[28]

1937. aastal asutasid New Yorgis sotsiaalvaldkonna teadlased Institute for Propaganda Analysise (IPA),[29] mis nimetas seitse levinumat propagandatehnikat.[30][31]

Sildistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Nähtustele, sündmustele, inimestele või muudele rühmadele ja asutustele antakse negatiivseid nimetusi. Eesmärk on panna isikuid mingit ideed kõrvale heitma ning hukka mõistma asitõenditesse süvenemata.

Säravate üldistuste kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ideid edastades kasutatakse tühje sõnu, mis tekitavad inimestes positiivseid emotsioone. Eesmärk on veenda isikuid seisukohti omaks võtma asitõenditesse süvenemata.

Ülekandmine[muuda | muuda lähteteksti]

Propagandistid proovivad seostada kahte sõltumatut mõistet või eset, et avalikkusele mingit toodet või ideed müüa. Seega toetust vajavatele ideedele kantakse üle juba millegi aktsepteeritud ning austatud heakskiit ja prestiiž.

Tunnustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Propagandaks kasutatakse autoriteeti, kes kiidaks idee heaks või vastupidi kritiseeriks seda. Näiteks palgatakse reklaamides osalema kuulsuseid, kellel ei pruugi olla pakutava toote või teenusega ühtegi isiklikku kogemust. Tooteiseloomustused autoriteetidelt võivad müüki suurendada lihtsalt seetõttu, et nad pakuvad avalikkusele äratuntavat ja mõnikord usaldusväärset nägu.

Kuulajaskonnaga samastumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kõneleja üritab veenda kuulajaid oma ideede headuses, viidates sellele, et ideed on kuulajaskonnale kasulikud.

Kaartide seadmine[muuda | muuda lähteteksti]

Idee, programmi, isiku või toote kirjeldamisel selekteeritakse hoolikalt faktid või valed, illustratsioonid või tähelepanu hajutajad, loogilised ja ebaloogilised väited. Eesmärk on luua halvim või vastupidi parim võimalik kuvand.

Karjamentaliteedi kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Propagandist rõhub indiviidi vajadusele sobituda rühmade ja teiste indiviididega. Eesmärk on veenda indiviidi või rühma käituma või mõtlema mingil kindlal viisil põhjusel, et teised juba teevad seda.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varane ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Propaganda kui teabevoo juhtimine, avaliku arvamuse mõjutamine ja masside käitumise suunamine on vähemalt sama vana kui inimkultuur. Tänapäevaste propagandavõtetega sarnaseid tehnikaid kasutati antiikmaailmas selleks, et juhtidele ja vaimulikele üleloomulikke võimeid omistada. Vana-Egiptuse vaaraod rajasid selleks püramiide ja muid avalikke monumente.[32]

Aristoteles (384322 eKr) on teadaolevalt esimene silmapaistev persoon propaganda kujunemisloos.[33] Tema jaoks oli veenmise tagamõte tõekspidamiste ja arvamuste edasiandmine. Veenmiskunsti klassikaline teos on Aristotelese "Retoorika".[34]

Propaganda ajalugu on tihedalt seotud sõdade, täpsemalt väejuhtidega. Aristotelese kasvandik Aleksander Suur (356323 eKr) oli esimene, kes kasutas propagandistlikke sümboleid, nagu monumendid ja portreed.[35] Nende abil tuletas ta impeeriumi elanikele pidevalt meelde, kus asub uus võimukeskus. Sama strateegia on laialdaselt kasutusel ka tänapäeval.[36] Propagandaks võib pidada ka tema poliitikale vastandunud Demosthenese tegevust.[37]

Teine suur väejuht, kes andis panuse propaganda arengusse, oli Julius Caesar (10044 eKr). Caesar oli edukas propagandist, kes mõistis sümbolite tähtsust ja oskas sõnumeid auditooriumile sobivaks kohandada. Caesari võimusümbolite keskne eesmärk oli kallutada alistatud rahvaid Rooma elulaadi omaks võtma.[38][39] Rooma riigis oli propaganda siiski kasutusel juba varem, oluline osa oli propagandal Puunia sõdades; üks juhtivaid kartaagolasi demoniseerivaid propagandiste oli Diodoros Siculus.[40] Osa vahepeal mustaks propagandaks peetust on osutunud ka valgeks propagandaks, sealhulgas Kartaagos aset leidnud lapsetapud.[41]

15. sajandi keskel leiutati trükipress, mis tõi kaasa trükikunsti plahvatusliku arengu. See aitas kaasa üldsuse arvamuse kujundamisele. Propaganda arengus oli märgiline ka 1841. aasta, mil rajati Volney Palmeri maailma esimese reklaamibüroo.[42]

Propaganda kui termin pärineb 17. sajandist.

"Daddy, what did You do in the Great War?" – Suurbritannia I maailmasõja aegne plakat. Eesmärk on tekitada sõjast hoidujates süütunnet.[43]

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja ajal hakati propagandat süstemaatiliselt masstootma, seda tegid eriti Saksamaa ja Suurbritannia valitsus. Ühtlasi oli uudse massimeedia ja propaganda ülesanne hoida inimesi kodudes kursis lahinguväljal toimuvaga.[44]

Propagandat kasutati mobiliseerimaks viha vaenlase vastu, veenmaks rahvast üllates motiivides, võitmaks neutraalsete riikide poolehoidu ning tugevdamaks liitlaste toetust.[45] Peamiselt rõhuti vaenlaste sõjakuritegudele, natsionalismile ja patriotismile ning naistele keskenduvale propagandale.[12]

Saksa keiser Wilhelm II asutas mitteametliku propagandamasina. Selle peamine funktsioon oli toota propagandat neutraalsetele riikidele. Samas minetas Saksamaa sõjaeelse propagandaga loodud moraalse eelise, tungides 1914. aastal neutraalsesse Belgiasse ja Prantsusmaale. Nendele agressioonidele rõhus Antanti propaganda kogu sõja vältel.[46]

Sõja puhkedes lõikasid britid läbi merekaablid, mis ühendasid Saksamaad ja Ameerika Ühendriike. Kommunikatsioonikaabli monopoliseerimine oli brittidele võtmeküsimus, millega võita Ameerika Ühendriikide poolehoid. Seeläbi kontrollisid ja tsenseerisid britid merekaabli kaudu Ameerika Ühendriikidesse jõudvaid uudiseid.[46] Nii näiteks kujutas Edgar Rice Burroughs sakslasi veel aastal 1918 oma Tarzani-sarja seitsmendat teost kirjutades Briti propagandas maalitud pildi järgi.[47]

Suurbritannias rajati ajakirjanik Charles Mastersoni juhtimisel salajane sõjapropaganda büroo. Tema eestvedamisel osalesid propaganda planeerimises ja kirjutamises mitu riigi tuntumat kirjanikku, nende hulgas "Karupoeg Puhhi" autor A. A. Milne.[48] Suurbritannia propagandal oli kaks peamist eesmärki: rõhuda rahvuslikule uhkusele ja kolmikliidu sooritatud sõjakuritegudele. Kolmikliidu sõdureid kujutati sealjuures ebainimlike jõhkarditena.[49]

Briti propaganda oli sakslastega võrreldes paremini organiseeritud.[50] Selle tulemusena suudeti sakslasi edestada nii propaganda kvaliteedis kui ka üldsuse poolehoiu saavutamises. Eduka propagandakampaania üks tähtsamaid saavutusi oli Ameerika Ühendriikide kaasamine sõjategevusse.[51]

Kahe maailmasõja vaheline periood[muuda | muuda lähteteksti]

Propaganda tänapäevane kontseptsioon kujunes lõplikult kahel esimesele maailmasõjale järgnenud aastakümnel. Propagandameetodeid rakendati poliitikas ja reklaamis üle maailma ning modernne propaganda levis kõigisse ühiskonnakihtidesse. Propaganda tõusis riikide sisepoliitikas tähtsale kohale. Seda eriti Nõukogude Liidus ja Saksamaal, mängides suurt rolli ka Hitleri võimuletulekul. Ameerika Ühendriikides õpiti esimese maailmasõja kogemuste põhjal kasutama propagandat osana demokraatiast. Ühtlasi algatati avalike suhete kontseptsioon.[52] Pärast esimest maailmasõda hakati propagandat käsitlema riikidevahelistes suhetes. Suurbritannia ja Nõukogude Venemaa 1921. aasta kaubanduslepe keelustas muu hulgas vaenuliku propaganda kahe riigi vahel.[53] 1936. aasta Rahvasteliidu konventsiooni järgi polnud lubatud kasutada propagandat vaenu õhutamise eesmärgil. Kokkulepe ei kestnud aga kaua, sest Saksamaa, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid ei pidanud sellest kinni.[54]

Nur für deutsche Fahrgäste. "Ainult sakslastele" oli populaarne loosung Saksamaa okupeeritud alade parkides, kinodes ja mujalgi.

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa kindralid ühes Adolf Hitleriga uskusid, et Suurbritannia propagandal esimeses maailmasõjas oli nende alistamises tähtis osa. Hitleri sõnul oli Briti sõjaaegne propaganda geniaalne ja efektiivne. Võimule tulles kasutasid natsionaalsotsialistid paljusid Briti propagandatehnikaid. Saksamaa propagandamasinat peetakse üheks parimaks näiteks, ilmestamaks propaganda efektiivsust avaliku arvamuse kujundamisel.[12]

Alates Hitleri võimuletulekust 1933. aastal vastutas Saksamaa propaganda tootmise eest propagandaministeerium eesotsas Joseph Goebbelsiga. Propagandaministeeriumi ülesanne oli tuvastada sise- ja välisvaenlased. Välisvaenlaste hulka kuulusid riigid, kes surusid Saksamaale peale Versailles' rahulepingu. Sisevaenlased olid juudid, mustlased, homoseksuaalid, bolševikud ja pea kogu tolleaegne modernne kunst (saksa keeles Entartete Kunst 'degenereerunud kunst'). Keskne temaatika oli aga antisemitism. Juute süüdistati Saksamaa alistumises esimeses maailmasõjas, koostöö tegemises kommunistidega ning üleüldises riigivastases tegevuses.[55]

Nõukogude Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Kommunistlikku propagandat koordineeris alates 1922. aastast peamiselt riiklik tsensuuriorgan Glavlit. Selle asutuse ülesanne polnud ainult eemaldada tekst, mis oli Nõukogude maailmavaatega vastuolus, vaid anda ka igale avaldatavale trükisele õige ideoloogiline toon. Glavlitis sai tööd 70 000 täiskohaga töötajat.[56]

Kommunistliku propaganda üks riigisisestest funktsioonidest oli õigustada kindlate sotsiaalsete rühmade represseerimist. Nende hulka kuulusid marksistliku ideoloogia järgi proletariaadi vaenlased ehk klassivaenlased, keda kujutati dehumaniseerival viisil.[57]

Saksamaa vastu oli Nõukogude propaganda Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest kuni Saksamaa kallaletungini soosiv.[58] 1941. aasta Saksamaa sissetungist peale aga kujunes Saksamaa peamiseks Nõukogude propaganda sihtmärgiks. Sakslasi näidati tapjate, kannibalide ja jõhkarditena. Mitmes natsismivastases filmis kujutati juutide tagakiusamist Saksamaal.[59]

Külm sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teist maailmasõda kandis propaganda tähtsat rolli Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahelises ideoloogilises võitluses. Mõlemad suurriigid püüdsid mõjutada avalikku arvamust kodumaal ja kolmandates riikides. Välisriikidele suunatud propaganda peamine eesmärk oli laiendada mõjuvõimu neutraalsetesse riikidesse.

Kommunistlik propaganda ekspluateeris teise maailmasõjaga kaasnenud natsionaalsotsialismi- ja fašismihirmu. Lääneriike sildistati fašistlike ja mittedemokraatlikena. Nõukogude Liitu kujutati seevastu natsismi ja fašismi vastandina – rahumeelse ja võrdsust tagava koduna eri rahvustele.

Ameerika Ühendriikide propaganda põhimotiiv oli kommunismi oht vabadusele ja Ameerika elustiilile. Ühtlasi hirmutati potentsiaalse Nõukogude Liidu tuumarünnakuga. Peamise propagandavahendina kasutati sotsialistlikes riikides Ameerika Hääle raadiosaateid. Need keskendusid lääneriikide paremale elustandardile ja tarbekaupadele, mis olid sotsialistlike riikide puudused.[60]

Informatsiooniajastu[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1990. aastatest on internet ja globaalne digitaliseerumine laiendanud propaganda ulatust. See on propaganda tootmise detsentraliseerinud, tehes selle kättesaadavaks miljonitele inimestele. Uute kommunikatsioonimeediumitega on võimalik propagandistiks hakata vaid ligipääsuga vajalikule tehnoloogiale. See on võimaldanud hakata organiseeritult propagandat tootma alternatiiv- ja võltsmeedial, terroriorganisatsioonidel ja internetipropagandistidel sotsiaalmeedias ja internetifoorumites.[61][62]

Propaganda Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariik 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis hakati riiklikku süstemaatilist propagandat tootma ja levitama 1934. aastal, mil asutati Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus (hilisema nimega Riikliku Propaganda Talitus). Asutus tegutses vaikiva ajastu aastail 19341940 ning selle tähtsust ja mõjuvõimu on hinnatud ministeeriumide omadega võrdväärseteks. Selle seaduses ettenähtud eesmärgid olid levitada teavet valitsuse ja riigiinstitutsioonide tegevuse kohta ning organiseerida rahvuslikku propagandatööd.

Konstantin Pätsi valitsuse opositsioon oli loodud asutuse vastu kriitiline. Propagandatalituse ulatusliku ajakirjanike tsenseerimise tõttu võrdles opositsioon asutust Saksamaa propagandaministeeriumiga.

Samas kaasas Riikliku Propaganda Talitus ka inimesi patriootlikesse aktsioonidesse, nagu Eesti rahvussümbolite austamine, kodukaunistamine või rahvuslike tähtpäevade tähistamine. Hilisemates väljaannetes on asutuse tegevusele antud siiski vaid negatiivne hinnang.[63]

Saksa okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa okupatsiooni aegse propaganda eesmärk oli võita kohaliku elanikkonna poolehoid ja kujutada Saksamaad vabastajana. Sakslaste lõplik eesmärk oli Saksamaaga liita kõik Balti riigid, sealhulgas Eesti. Sellest lähtudes eestlasi ja Eestit Saksa propaganda ikonograafial sisuliselt ei kujutatud.

Saksamaa propaganda algul domineeriva temaatikaga illustreeriti Saksa sõjaväe edu ja üleolekut. Sellega taheti kohalikes elanikes tekitada aukartust ja kuulekust. Hilisemad takistused idarindel, sõjaväe tööstuslikud ja majanduslikud vajadused ning eestlaste positiivne meelestatus innustasid aga sakslasi 1942. aastal propagandakava Eestis uuendama. Selle tulemusena pakuti Eesti Omavalitsusele rohkem vabadust ja sõnaõigust propaganda avaldamisel. Saksa tsiviilvõim üritas ära kasutada eestlaste rahvuslikku uhkust ja initsiatiivi, suurendamaks nende panust sõjamajandusse ja mobilisatsiooni. Selle tulemusena muutus alates Eesti Leegioni mobilisatsiooni väljakuulutamisest eestlane propagandamaterjalide keskseks figuuriks. Samuti kujutati Eesti lippu.

Saksa okupatsiooni lõppfaasis 1943. aastast, mil Saksa väed oli sunnitud Venemaalt kiiresti taganema, hakkas Saksa propaganda veelgi rohkem lähenema eestlaste iseseisvale enesemääratlusele, taotledes siiski Saksamaa hegemooniat. Seda iseloomustab eestlastest maavanemate välja kuulutatud avalik sundmobilisatsioon ning natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja selle riiklike sümbolite taandumine plakatipropagandas. Esimest korda kujutati ka Eesti riigivappi. Punaarmee lähenemine idast suurendas aina enam bolševismivastase propaganda osakaalu.[64]

Nõukogude okupatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liidu üks tähtsamaid kontrollimeetodeid oli tsensuur, mida koordineeris riiklik tsensuuriorgan Glavlit. Sellele allus ka Eesti annekteerimise järel 1940. aasta 23. oktoobril asutatud Eesti NSV Glavlit. Asutuse tegelik peamine ülesanne oli keelustada igasuguse Nõukogude ideoloogiaga vastuolus oleva informatsiooni ja arvamuste levik. Selle tagamiseks rakendati mitmeetapilist tsenseerimist. Glavliti tegevuse tulemusena polnud ükski meediaväljaanne, teater, kunstigalerii või muu avalikku informatsiooni levitav asutus enda tegevuses iseseisev.[65][66]

Nõukogude propaganda üldine eesmärk oli luua nõukogude rahvas, mis elas ja mõtles kooskõlas kommunistliku ideaaliga. Reaalsuses kujutas see venestamist. Selle loomiseks pandi suurt rõhku noorsookasvatusele. Üle Nõukogude Liidu, sealhulgas Eestis, tegutsesid oktoobrilaste rühmad, pioneeriorganisatsioon ja komsomol. Ideoloogilise kasvatuse järgi oli üles ehitatud ka kogu haridussüsteem.[67]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Garth S. Jowett, Victoria O'Donnell (2006). Propaganda and Persuasion. London: Sage Publications, Inc.. Lk 1-2. 
  2. Bruce Lannes Smith (7.11.2019). "Propaganda". Britannica (inglise keeles). Vaadatud 2. jaanuaril 2020. "Propaganda is the more or less systematic effort to manipulate other people’s beliefs, attitudes, or actions by means of symbols (words, gestures, banners, monuments, music, clothing, insignia, hairstyles, designs on coins and postage stamps, and so forth)" 
  3. Kristo Nurmis, Saksa okupatsiooni aegne propaganda organisatsioon Eestis, 1941–1944 (Tartu, 2011), magistritöö, lk 4.
  4. Linnar Priimägi (2011). Propaganda sõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 204. 
  5. Jacques Ellul (1973). Propaganda. New York: Random House, Inc.. Lk 320. 
  6. Agu Uudelepp (2005). Propagandateooria -ja tehnikate areng 20. sajandil. Tallinn: TTÜ Kirjastus. Lk 92-95. 
  7. Philip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 356-357, 360-361. 
  8. Joseph Goebbels (1934). “Erkenntnis und Propaganda” Signale der neuen Zeit. 25 ausgewählte Reden von Dr. Joseph Goebbels. München: Zentralverlag der NSDAP. Lk 28-52. 
  9. "propaganda, n.". Oxford English Dictionary, 2019. Vaadatud 30.12.2019.
  10. Anthony R. Pratkanis, Elliot Aronson (2002). Age of Propaganda: the everyday use and abuse of persuasion. New York: A W.H. Freeman/OWL Book: Henry Holt and company. Lk 11. 
  11. Robert Jackall (1995). Propaganda. New York: New York University Press. Lk 1. 
  12. 12,0 12,1 12,2 "A Brief History of Propaganda". International League of Antiquarian Booksellers, 21.02.2014. Vaadatud 30.12.2019.
  13. Edward Bernays (1928). Propaganda. New York: Horace Liveright. Lk 20-27. 
  14. David Barsamian, Noam Chomsky (2001). Propaganda and the public mind: conversations with Noam Chomsky. Boston: South End Press. Lk 38-40. 
  15. "propaganda". Cambridge Dictionary. Vaadatud 30.12.2019.
  16. Philip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 232. 
  17. Happiness Machines at BBC Online (archive copy)
  18. 18,0 18,1 18,2 Caryn E. Neumann. "Propaganda, Uses and Psychology". encyclopedia.com, 06.12.2019. Vaadatud 30.12.2019.
  19. Garth S. Jowett, Victoria O'Donnell (2006). Propaganda and Persuasion. London: Sage Publications, Inc.. Lk 16-17. 
  20. Linnar Priimägi (2008). Reklaam & propaganda: mõistevara. Tallinn: Vaba Maa. Lk 86. 
  21. "Second World War white propaganda". National Library of Scotland. Vaadatud 30.12.2019.
  22. Leonard Doob. Goebbels' Principles of Nazi Propaganda. The Public Opinion Quarterly. 3 (Vol. 14, Nr. 3): 419–442. JSTOR 2745999.
  23. Jacques Ellul (1965). Propaganda: The Formation of Men’s Attitudes. New York: Vintage Books. Lk 16. 
  24. Linnar Priimägi (2011). Propaganda sõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 164. 
  25. Linnar Priimägi (2011). Propaganda sõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 73. 
  26. Linnar Priimägi (2008). Reklaam & propaganda: mõistevara. Tallinn: Vaba Maa. Lk 24. 
  27. “Propaganda Techniques,” Holt Literature & Language Arts, Introductory Course, 2003, pp. 643-645
  28. Agu Uudelepp (2005). Propagandateooria ja -tehnikate areng 20. sajandil. Tallinn: TTÜ Kirjastus. Lk 86-90. 
  29. "Institute for Propaganda Analysis records". The New York Public Library. Vaadatud 30.12.2019.
  30. Alfred McClung Lee, Elizabeth Briant Lee. "The Fine Art of Propaganda: A Study of Father Coughlin's Speeches. Lk 23-24.". Internet Archive, 30.08.2017. Vaadatud 30.12.2019.
  31. "Propaganda Analysis: Volume I of the Publications of the Institute for Propaganda Analysis. (lk 5-8)". Internet Archive, 09.09.2017. Vaadatud 30.12.2019.
  32. Garth S. Jowett, Victoria O'Donnell (2006). Propaganda and Persuasion. London: Sage Publications, Inc.. Lk 48. 
  33. Anthony R. Pratkanis, Elliot Aronson (2002). Age of Propaganda: the everyday use and abuse of persuasion. New York: A W.H. Freeman/OWL Book: Henry Holt and company. Lk 13. 
  34. Agu Uudelepp (2005). Propagandateooria -ja tehnikate areng 20. sajandil. Tallinn: TTÜ Kirjastus. Lk 5. 
  35. Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 50. 
  36. Garth S. Jowett, Victoria O'Donnell (2006). Propaganda and Persuasion. London: Sage Publications, Inc.. Lk 51. 
  37. J.A. Goldstein, The Letters of Demosthenes, lk. 93
  38. Garth S. Jowett, Victoria O'Donnell (2006). Propaganda and Persuasion. London: Sage Publications, Inc.. Lk 53-54. 
  39. Philip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrüikoda. Lk 61. 
  40. Propaganda War In The Roman World: The Demonizing of Hannibal and the Carthaginians Yozan Mozig
  41. Carthaginians sacrificed own children, the archaeologists say The Guardian
  42. Agu Uudelepp (2005). Propagandateooria -ja tehnikate areng 20. sajandil. Tallinn: TTÜ Kirjastus. Lk 7. 
  43. "DADDY, WHAT DID YOU DO IN THE GREAT WAR?". Imperial War Museum. Vaadatud 31.12.2019.
  44. David Welch. "Propaganda for patriotism and nationalism". British Library, 29.01.2014. Vaadatud 30.12.2019.
  45. David Welch, Jo Fox, Ian Cooke, David Clampin. "Propaganda". British Library, 29.01.2014. Vaadatud 30.12.2019.
  46. 46,0 46,1 Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 209-210. 
  47. GRIFFIN, Scott Tracy. Tarzan: The Centennial Celebration: Titan Books. 320 lk. ISBN 9781781161692
  48. David Welch. "Propaganda for patriotism and nationalism". British Library, 29.01.2014. Vaadatud 31.12.2019.
  49. Jo Fox. "Atrocity propaganda". British Library, 29.01.2014. Vaadatud 30.12.2019.
  50. Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 224. 
  51. Gary Messinger (1992). British Propaganda and the State in the First World War. Manchester: Manchester University Press. Lk 20-30. 
  52. Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 241. 
  53. Alastair-Kocho Williams. "Engaging the World: Soviet Diplomacy and Foreign Propaganda in the 1920s". University of the West of England, 04.12.2007. Vaadatud 30.12.2019.
  54. Elizabeth A. Downey. "A Historical Survey of the International Regulation of Propaganda". University of Michigan Law School, 1984. Vaadatud 30.12.2019.
  55. Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 281-287. 
  56. Robert Conquest (2000). Reflections on a Ravaged Century. New York: Norton. Lk 101-111. 
  57. Nicolas Werth, Karel Bartošek, Jean-Louis Panné, Jean-Louis Margolin, Andrzej Paczkowski, Stéphane Courtois (1999). The Black Book of Communism: Crimes, Terror, Repression. Cambridge: Harvard University Press. 
  58. Robert Service (2005). A History of Modern Russia, from Nicholas II to Putin. Cambridge: Harvard University Press. Lk 284. 
  59. Richard Overy (2004). The Dictators: Hitler's Germany, Stalin's Russia. New York: Norton. Lk 518. 
  60. Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 300-304. 
  61. Agu Uudelepp (2005). Propagandateooria -ja tehnikate areng 20. sajandil. Tallinn: TTÜ Kirjastus. Lk 76. 
  62. Phillip M. Taylor (2011). Mõtterelv: propaganda ajalugu vanaajast tänapäevani. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. Lk 344-345. 
  63. Laura Vaan. "Propagandatalitus Eesti Vabariigis autoritaarsel ajajärgul. Magistritöö". (Lk 20-23, 32-34). Tartu Ülikool, 2005. Vaadatud 31.12.2019.
  64. Kristo Nurmis. "Eesti ja eestlane Saksa okupatsiooni aegsetel propagandaplakatitel, 1941–1944". (Lk 37-40, 54-61). Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, 2013. Vaadatud 31.12.2019.
  65. Anneli Saro. "Nõukogude tsensuuri mehhanismid, stateegiad ja tabuteemad Eesti teatris". (Lk 286). Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal, 09.09.2019. Vaadatud 31.12.2019.
  66. Tõnu Tannberg. ""Tsensuuri töö on väga vastutusrikas." Dokumentaalne pilguheit Eesti NSV Glavliti tegevusele aastatel 1941–1948". (Lk 337-341). Ajalooline Ajakiri. The Estonian Historical Journal, 10.09.2019. Vaadatud 31.12.2019.
  67. Eli Pilve. "“Aga vene ajal pidi igas õppetunnis siduma õppematerjali poliitikaga.” Ideoloogiline kasvatus nõukogude koolitunnis hilisstalinistlikus Eesti NSV’s". (Lk 1, 5-7). Eesti Mälu Instituut, 10.09.2019. Vaadatud 31.12.2019.

[1][2][3]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :4 on ilma tekstita.
  2. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :3 on ilma tekstita.
  3. Toomas Kask. "Mäggi: vihakõne täielik kriminaliseerimine meenutab nõukogude aega". Postimees, 2.10.2021. Vaadatud 12.02.2021.