Alumiinium

Allikas: Vikipeedia
Alumiinium
Üldised omadused
Keemiline valem Al
Välimus Hõbehall, tahkis
Füüsikalised omadused
Molekuli mass 26.98 amü
Sulamistemperatuur 933,15 K (660 °C)
Keemistemperatuur 2792,15 K (2519 °C)
Tihedus 2700 kg/m³
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.
13




3
8
2
Al
26,9815
Alumiinium


Alumiinium on keemiline element järjenumbriga 13. Alumiinium on hõbevalge, pehme, plastne metall.

Alumiinium on kolmas kõige levinum element (hapniku ja räni järel) ja kõige levinum metalne element maakoores (8,3% massist).

Alumiinium on sedavõrd keemiliselt aktiivne, et puhtal kujul seda looduses ei leidu. Alumiiniumi leidub umbes 270 erinevas mineraalis.[1] Põhiliseks alumiiniumi maagiks on boksiit.

Alumiiniumil on üks stabiilne looduslik isotoop massiarvuga 27. Radioaktiivne isotoop massiarvuga 26 tekib looduses kosmiliste kiirte mõjul.

Alumiiniumil on metalli kohta märkimisväärselt väike tihedus ja hea vastupidavus korrosioonile. Alumiinium ja selle sulamid on olulised lennunduses ja muudes transpordisektorites. Kõige kasulikumad alumiiniumiühendid on oksiidid ja sulfaadid.

Vaatamata alumiiniumi laiale levikule looduses ei ole teada ühtegi eluvormi, kes tarbiks alumiiniumi soolasid. Laia leviku tõttu on alumiiniumühendite bioloogiline kasulikkus siiani teadlaste huviobjektiks.[2]

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Füüsikalised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiinium on suhteliselt pehme, vastupidav, kerge, plastne ja hästi sepistatav metall, mille värvus varieerub olenevalt pinna karedusest hõbedasest matja hallini. Alumiinium ei ole magneetiline ning süttib raskelt.

Puhas alumiinium on suhteliselt hea nähtava valguse ning ülihea infrapunakiirguse peegeldaja.

Puhta alumiiniumi voolavuspiir on 7–11 MPa ning sulamite oma 200–600 MPa.[3] Alumiiniumi tihedus ja jäikus on umbes 1/3 terase omast. Alumiinium on kergesti pressitav, valatav ja freesitav.

Alumiinium on väga hea soojus- ja elektrijuht. Alumiiniumil on 59% vase soojus- ja elektrijuhtivusvõimest 3 korda väiksema tiheduse juures. Alumiinium on suuteline olema ülijuht.[4]

Keemilised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiinium peab korrosioonile hästi vastu, kuna oksüdeerumisel tekib õhuke pindmine alumiiniumoksiidi kiht, mis takistab edasist oksüdeerumist. Suure tugevusega alumiiniumi sulamid on korrosioonile vastuvõtlikumad.

Korrosioonikaitse tõttu on alumiinium üks väheseid metalle, mis säilitab pulbrina oma hõbedase läike, seetõttu on alumiinium oluline komponent hõbedastes värvides.

Alumiiniumi reageerimisel veega on võimalik toota vesinikku.[5]

2 Al + 3 H2O → Al2O3 + 3 H2

Isotoobid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiiniumil on mitmeid isotoope, mille massiarvud on 21st 42ni. Ainult Al27 (stabiilne) ning Al26 (radioaktiivne) esinevad looduslikult. Looduses leiduva alumiiniumi puhul on 99,9% juhtudest tegemist Al27 isotoobiga. Alumiiniumi isotoope kasutatakse näiteks ookeanisetete, meteoriitide ja jääliustike dateerimisel.

Levik looduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stabiilne alumiinium tekib vesiniku liitumisel magneesiumiga suurel kiirusel suurtes tähtedes või supernoovades. [6]

Alumiinium on kolmas kõige levinum element (hapniku ja räni järel) ja kõige levinum metalne element maakoores (8,3% massist), [7] kuid ta ei esine peaaegu mitte kunagi puhta elemendina, vaid enamasti oksiidi või silikaadina.

Lisaks leidub alumiiniumi berüllis, krüoliidis, granaadis ja türkiisis. Kroomi- või raualisanditega Al2O3 saagiseks on vastavalt vääriskivid rubiin ja safiir.

Kuigi alumiinium on väga tavaline ja laialt levinud element, ei ole tavalised alumiiniumi mineraalid eriti otstarbekad allikad.

Kogu alumiinium toodetakse boksiidi (AlOx(OH)3–2x) maagist. Boksiit tekib troopilises kliimas madala raua- ning ränisisaldusega aluspõhja kivimite murenemise tulemusena.[8] Suurimad boksiidi lademed esinevad Austraalias, Brasiilias, Guineas ja Jamaical ning põhilised kaevandusalad asuvad Austraalias, Brasiilias, Hiinas, Indias, Guineas, Indoneesias, Jamaical, Venemaal ja Surinames.

Kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiinium on maailmas enim kasutatud mitte-raud metall.[9] 2005. aastal oli alumiiniumi globaalne toodang 31,9 miljonit tonni. See ületab kõikide metallide toodangu peale raua, mida toodeti 837,5 miljonit tonni. [10] Prognoos 2012. aastaks oli 42-45 miljonit tonni, sest Hiina toodang oli tõusuteel. [11]

Alumiiniumit kasutatakse peaaegu alati sulamina, kuna see parandab tunduvalt mehaanilisi omadusi. Näiteks enamik fooliumist ja alumiiniumtaarast on toodetud 92-99% alumiiniumisisaldusega sulamist.[12] Põhilised sulami komponendid on vask, tsink, magneesium, mangaan, ja räni. [13]

Mõned paljudest alumiiniumi kasutusvaldkondadest:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiiniumfoolium

Puhta metallina kasutatakse alumiiniumit vaid siis, kui vastupidavus korrosioonile ja töödeldavus on tähtsam kui tugevus või kõvadus.

Ühendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sulfaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiiniumsulfaati ((Al2(SO4)3(H2O)18) toodetakse igal aastal miljardeid kilogramme. Umbes pool toodangust kasutatakse ära veepuhastuses. Veel kasutatakse alumiiniumsulfaati paberi tootmiseks, toidulisandites, tulekindlustoodetes ja naha parkimiseks.

Oksiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik alumiiniumoksiidi toodangust kasutatakse alumiiniumi ümbertöötlemiseks. Samuti kasutatakse alumiiniumoksiidi katalüsaatorina.

Kloriidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiiniumkloriidi (AlCl3) kasutatakse nafta rafineerimiseks ning sünteetilise kummi ja polümeeride tootmiseks.

Sulamid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alumiiniumi sulameid kasutatakse palju konstruktsioonides.

Alumiiniumi sulamite tugevus ja vastupidavus varieerub. Erinevused ei tulene ainult koostisest, vaid ka tootmisprotsessist ning töötlemiskuumusest. Teadmatusest valesti disainitud konstruktsioonid on loonud alumiiniumile halva maine.[viide?]

Põhiline alumiiniumisulami puudus on tugevuse väsimine. Seetõttu määratakse alumiiniumkonstruktsioonidele eluiga, erinevalt näiteks terasest, mis võib olla igavene.

Teine alumiiniumi puudus on soojustundlikkus. Erinevalt terasest hakkab alumiinium sulama enne hõõgumist, seetõttu ei ole visuaalseid märke metalli jõudmisest sulamislähedasele temperatuurile. Nagu teistel metallidel, tekivad ka alumiiniumil kuumutamise tagajärjel sisemised pinged. Kuna alumiiniumi sulamispunkt on väga väike, muudab see alumiiniumi töötlemise ja keevitamise raskeks.

Mõned alumiiniumi sulamid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • AlSi (silumiin): – räni 10..13%, lihtsate detailide valmistamiseks
  • AlSiCu: vastutusrikaste valandite valmistamiseks (plokk)
  • AlMg: kõrge korrosioonikindlus ja head mehaanilised omadused, halvem valatavus
  • AlCu: hea valatavus, madalam korrosioonikindlus
  • AlMg, AlMn, AlSi: kasutatakse ilma termotöötluseta, plastsed, korrosioonikindlad
  • AlCuMg: duralumiinium; kasutusel alates 1907. aastast
  • AlZnMgCu: kõrgtugev alumiiniumi sulam (vanandatav)

Tootmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval toodetakse alumiiniumi Hall-Heroulti meetodil.

Alumiiniumi tootmine

Alumiiniumi elektrolüüsimine nõuab väga palju energiat. Keskmine energiatarve 1 kg alumiiniumi tootmiseks on 15 kilovatt-tundi. Hall-Heroult meetodil on võimalik toota 99% sisaldusega alumiiniumi. Edasi saab alumiiniumi puhastada Hoope protsessi käigus, kus elektrolüüsitakse sulanud alumiiniumi naatriumi, baariumi ja fluoriidi elektrolüütidega. Tulemuseks on 99,99% puhas alumiinium.[18] [19]

20–40% alumiiniumi hinnast moodustab elektri hind.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimest korda tootis puhastamata vormis alumiiniumi Taani füüsik ja keemik Hans Christian Ørsted 1825. aastal. Ta pani reageerima veevaba alumiiniumkloriidi ja kaaliumi sulami ning sai tulemuseks tina meenutava metallitüki. [3] Friedrich Wöhler viis läbi sama katse, kuid tõestas, et tulemuseks oli puhas kaalium. 1827. aastal viis Wöhler läbi sarnase katse, milles segas veevaba alumiiniumkloriidi kaaliumiga ning sai alumiiniumi.[20] Hiljem avastas Pierre Berthier alumiiniumboksiidi.[21]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Polmear, I. J. (1995). Light Alloys: Metallurgy of the Light Metals (3rd ed.). Butterworth-Heinemann. ISBN 978-0-340-63207-9.^,
  2. Helmboldt, O. (2007). "Aluminum Compounds, Inorganic". Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry. Wiley-VCH. doi:10.1002/14356007.a01_527.pub2.
  3. 3,0 3,1 [3]
  4. Cochran, J. F.; Mapother, D. E. (1958). "Superconducting Transition in Aluminum". Physical Review 111 (1): 132–142.
  5. "Reaction of Aluminum with Water to Produce Hydrogen". U.S. Department of Energy. January 1, 2008.^
  6. Cameron, A. G. W. (1957). Stellar Evolution, Nuclear Astrophysics, and Nucleogenesis (2nd ed.). Atomic Energy of Canada.
  7. Greenwood, Norman N.; Earnshaw, Alan (1997). Chemistry of the Elements (2nd ed.). Butterworth–Heinemann. p. 217. ISBN 0080379419.
  8. Guilbert, J. F. and Park, C. F. (1986). The Geology of Ore Deposits. W. H. Freeman. pp. 774–795. ISBN 0-7167-1456-6.
  9. "Aluminum". Encyclopædia Britannica. Retrieved 2012-03-06.
  10. Hetherington, L. E. (2007). World Mineral Production: 2001–2005. British Geological Survey. ISBN 978-0-85272-592-4.
  11. "Rising Chinese Costs to Support Aluminum Prices". Bloomberg News. 23 November 2009.
  12. Millberg, L. S. "Aluminum Foil". How Products are Made, Volume 1. Archived from the original on 13 July 2007. Retrieved 2007-08-11. ]
  13. Lyle, J. P.; Granger, D. A.; Sanders, R. E. (2005). "Aluminum Alloys". Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry. Wiley-VCH. doi:10.1002/14356007.a01_481.
  14. "Sustainability of Aluminium in Buildings". European Aluminium Association. Retrieved 2012-03-06.
  15. "Materials in Watchmaking – From Traditional to Exotic". Watches. Infoniac.com. Retrieved 2009-06-06.
  16. "World's coinage uses 24 chemical elements, Part 1". World Coin News. 17 February 1992.
  17. "World's coinage uses 24 chemical elements, Part 2". World Coin News. 2 March 1992.
  18. Frank, W. B. (2009). "Aluminum". Ullmann's Encyclopedia of Industrial Chemistry. Wiley-VCH. doi:10.1002/14356007.a01_459.pub2.^
  19. Totten, G. E.; Mackenzie, D. S. (2003). Handbook of Aluminum. Marcel Dekker. p. 40. ISBN 978-0-8247-4843-2.
  20. Wöhler, F. (1827). "Űber das Aluminium". Annalen der Physik und Chemie 11: 146–161.
  21. "Scientists born on July 3rd: Pierre Berthier". Today in Science History. Retrieved 2012-03-06.


Keemiliste elementide perioodilisussüsteem
Metallid Poolmetallid Väärisgaasid Mittemetallid Leelismetallid Leelismuldmetallid Lantanoidid Aktinoidid

Berüllium - Magneesium - Alumiinium - Skandium - Titaan - Vanaadium - Kroom - Mangaan - Raud - Koobalt - Nikkel - Vask - Tsink - Gallium - Ütrium - Tsirkoonium - Nioobium - Molübdeen - Tehneetsium - Ruteenium - Roodium - Pallaadium - Hõbe - Kaadmium - Indium - Tina - Hafnium - Tantaal - Volfram - Reenium - Osmium - Iriidium - Plaatina - Kuld - Elavhõbe - Tallium - Plii - Vismut - Poloonium - Rutherfordium - Dubnium - Seaborgium - Bohrium - Hassium - Meitneerium - Darmstadtium - Röntgeenium - Koperniitsium - Ununtrium - Fleroovium - Ununpentium