Jozef Tiso

Allikas: Vikipeedia
Jozef Tiso (1936)

Jozef Tiso (13. oktoober 1887 Bytča18. aprill 1947 Bratislava) oli slovaki poliitik ja katoliku preester.

Jozef Tiso lõpetas Žilinas gümnaasiumi, õppis seejärel vaimulikus seminaris Nitras. Andeka õpilasena võimaldati tal õppida Viini Ülikoolis, mille ta lõpetas 1910. aastal. Ülikooli lõpetamise järel teenis ta katoliku preestrina. 1915. aastal sai Jozef Tiso Nitra Teoloogilise Seminari rektoriks. Aastatel 19211923 oli ta Slovakkia peapiiskopi sekretär. Alates 1924. aastast kuni 1945. aastani oli ta katoliku preester Bánovce nad Bebravous.

1918. aasta lõpus astus Tiso klerikaalsesse autonomistlikusse Slovakkia Rahvaparteisse. Esimest korda kandideeris ta Tšehhoslovakkia parlamenti 1920. aastal, valituks ostus 1925. aastal. Tšehhoslovakkia parlamendi liikmeks jäi ta kuni 1938. aastani. 19271929 oli ta Tšehhoslovakkia tervishoiu- ja spordiminister. Pärast Andrej Hlinka surma 1938. aasta augustis sai Tiso faktiliselt Slovakkia Rahvapartei liidriks.

1938. aasta oktoobris saavutas Slovakkia autonoomia ning Tiso sai 7. oktoobril 1938 Slovakkia peaministriks. 1939. aasta veebruaris hakkasid Saksa poliitikud veenma Slovakkia poliitikuid, et need kuulutaksid välja iseseisvuse. Vastukaaluks sellele hõivasid Tšehhoslovakkia väed 9. märtsil Slovakkia ja eemaldasid Tiso võimult.[1] 13. märtsil 1939 kohtus Jozef Tiso Berliinis Adolf Hitleriga. Hitler sisuliselt sundis teda Slovakkia iseseisvust välja kuulutama. 14. märtsil 1939 kuulutas Slovikkia parlament välja Slovaki Vabariigi iseseisvuse.[2] Tisost sai peaminister, alates 26. oktoobrist 1939 president.

Slovaki Vabariigi presidendina püüdis Tiso ajada suhteliselt mõõdukat poliitikat. Tal oli korduvalt konflikte natsionaalsotsialistliku peaministri Vojtech Tukaga.

Kui Punaarmee hõivas 1945. aasta aprillis kogu Slovakkia territooriumi, siis põgenes Tiso Austria kaudu Saksamaale. 6. juunil 1945 vahistatsid Ameerika sõjaväelased ta Baieris ning ta anti Tšehhoslovakkia võimudele välja. Talle esitati süüdistus riigireetmises ning 15. aprillil 1947 mõisteti ta surma. Ta poodi üles 18. aprillil 1947.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]