Weimari vabariik

Allikas: Vikipeedia
Deutsches Reich
Weimari Vabariik
1919–1933
Flag of Germany (3-2 aspect ratio).svg Saksa vapp
Eelnev – järgnev
Flag of the German Empire.svg Saksa KeisririikKolmas Reich Flag of German Reich (1935–1945).svg
Asutamine 11. august 1919
Riigikeel Saksa keel
Pealinn Berliin
Riigivalitsemisvorm Presidentaalne-parlamentaarne
Riigipresident
1919–1925
1925–1934

Friedrich Ebert
Paul von Hindenburg
Riigikantsler
1919
1919–1920
1920
1920–1921
1921–1922
1922–1923
1923
1923–1925
1925–1926
1926–1928
1928–1930
1930–1932
1932
1932–1933

Philipp Scheidemann
Gustav Bauer
Hermann Müller
Konstantin Fehrenbach
Joseph Wirth
Wilhelm Cuno
Gustav Stresemann
Wilhelm Marx
Hans Luther
Wilhelm Marx
Hermann Müller
Heinrich Brüning
Franz von Papen
Kurt von Schleicher
Pindala 468 787 km²
Rahvaarv
1925

62 411 000 elanikku
Rahvastiku tihedus
1925
1933

133 elanikku/km²
139 elanikku/km²
Riigihümn Deutschlandlied
Riigipüha 11. august
Rahaühik 1 riigimark = 100 riigipenni
Ajavöönd Kesk-Euroopa aeg
Kaart
Saksa riik 1919–1937

Weimari vabariigiks nimetatakse Saksa Riiki perioodil alates 1919. kuni 1933. aastani. Seda hakati kutsuma nii, kuna Weimari linnas võeti vastu uus Saksamaa konstitutsioon ja kuulutati välja vabariik.

Tegemist oli esimese demokraatliku riigiga Saksamaa ajaloos. Riigi eluiga jäi aga lühikeseks ja 1933. aasta jaanuaris pärast Adolf Hitleri võimuletulekut asendus see rahvussotsialistliku riigiga. Nimi, Saksa Riik, mis oli kasutusel alates 1871. aastast, jäi aga muutmata.

Versailles' rahulepingu piirangute tõttu ei olnud Weimari vabariik sõltumatu riik ja selle maa-ala oli sõja võitjate poolt osaliselt okupeeritud. Samuti seisis riik silmitsi sõjakahjude tasumise kohustusega ning selle rahandust kahjustas hüperinflatsioon.

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaal algas revolutsioon 3. novembril 1918 sõjalaevastiku madruste ülestõusuga Kielis, kust ta levis kiiresti suurtesse linnadesse. Baieris kukutati monarhia ja 7. novembril 1918 kuulutati välja Baieri Nõukogude Vabariik. 9. novembril loobus troonist Saksamaa Keisririigi keiser Wilhelm II. Teised saksa monarhiad kukutati 1918. aasta novembri jooksul. 11. novembril 1918 lõppes Esimene maailmasõda ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles Rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale ja Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust. 1923. aastal hävis inflatsiooni tõttu senine rahaühik, mark, selle asemele loodi stabiilse väärtusega rentmark ja riigimark.

Saksamaa Novembrirevolutsiooni tagajärjel kokkuvarisenud senise poliitilise süsteemi (monarhia) asemele asuti looma uut demokraatlikku riigikorraldust. Keiser oli põgenenud ning riigivormi muutmine vajas vormistamist. Saksamaa Vabariigi Asutav Kogu valiti 1919. aasta jaanuaris. Kokku tuli see Weimari linnas, kuna Berliinis oli pärast saksa kommunistide alustatud Spartacusbundi ülestõusu ja üldstreike ikka veel rahutu. Aasta algul töötati välja põhiseadus, Saksamaast sai vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks oli RiigipäevReichstag.

Riigikorrast[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseaduse kohaselt oli Saksamaa presidentaalne vabariik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks võimuorganiks oli Riigipäev (Reichstag). Riigipäev oli kahekojaline. Ülemkoja moodustas liidumaade esindajaist koosnev 68-liikmeline Riiginõukogu (Reichsrat). Alamkoja moodustas Riigipäev, mis valiti proportsionaalse valimissüsteemi alusel. Valimisõigus oli nii meestel kui naistel alates 20 eluaastast. Riigipäev arutas jooksvaid poliitilisi probleeme, võttis vastu seadusi, kinnitas riigieelarve, kinnitas ametisse valitsusjuhi – riigikantsleri – ning valitsuse liikmed. Valitsus, mis moodustati tavaliselt parlamendi enamuse poolt, mis oli Riigipäeva ees aruandekohustuslik.

Riiginõukogu oli kontrollorgan, mille ülesandeks oli Riigipäeva tegevuse kontrollimine ning liidumaade huvide kaitse. Tal oli Riigipäeva otsuste suhtes edasilükkava veto õigus. Põhiseaduse § 61 alusel oli Austriale kuni lõpliku liitumiseni ette nähtud nõuandev hääl Riiginõukogus. Liidumaad säilitasid kuni 1934. aastani muuhulgas õiguse olla omavahel diplomaatilistes suhetes.

Täidesaatva võimu eesotsas oli president, kes omas laialdasi võimuvolitusi. Esimeseks Weimari vabariigi presidendiks valiti sotsiaaldemokraat Friedrich Ebert.

Vabariigi poliitilise parteide areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Weimari vabariigile oli tugev opositsioon nii paremalt kui vasakult.

Pahempoolse opositsiooni kandvaim jõud oli Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD). See kujunes Sotsiaaldemokraatidest erimeelsuste tõttu sõja suhtes eraldunud inimestest ning selle asutajad oli Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg, kes lasti 1919 15. jaanuaril Berliinis ülestõusu ajal maha.

Massiparteiks kujunes Saksamaa Kommunistlik Partei (KPD) 1920. aastal, mil temaga ühinesid sõltumatud sotsiaaldemokraadid. Saksamaa KP poolt hääletas pidevalt 9–16 protsenti valijaist. Oktoobris 1923 üritasid kommunistid Kommunistliku Internatsionaali juhtimisel Hamburgis jõuga võimu haarata, mässu juhtis Hamburgis Ernst Thälmann.

Ühendatud parempoolse opositsiooni, kuhu kuulusid ka: "Teraskiiver" (Stahlhelm, Bund der Frontsoldaten, juhid Franz Seldte ja Theodor Duesterberg), "Deutschnationale Volkspartei", juht Alfred Hugenberg, "Reichslandbund", "Alldeutscher Verband", "Harzburger Front" tuntuim esindaja oli Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP). 1919. aastal oli Baieris palju pahempoolseid organisatsioone, Rahvuslik Töölispartei (NAP) tekkis jaanuaris 1919. Septembris sattus nende koosolekule Adolf Hitler, kes koopteeriti juhtkonna seitsmendaks liikmeks. 1921. aastal tõusis ta partei liidriks. 1923. aasta 8. oktoobril üritas Hitler Weimari vabariiki likvideerida. Kuivõrd riigipöörajate põhitegevus arenes "Bürgerbräukelleri" nimelises joomakohas, hakati üritust hiljem õlleputšiks nimetama. Vandenõulastel õnnestus kaasa tõmmata ka kindral Ernst Ludendorff, kuid ülejäänud sõjavägi jäi vabariigile truuks ning riigipöörajate seltskond lagunes esimesel kokkupõrkel politseiga. Putši ettevalmistajad ning osavõtjad mõisteti kohtus süüdi ning mõisteti erinevad karistused, mässu juht Adolf Hitlerile mõisteti vanglakaristus, millest üheksa kuud viibis ta koos lähemate kaasvõitlejatega vanglas.

Weimari vabariigi 1920ndate esimese poole sisepoliitika üheks tähtsamaks probleemiks kujunes suhtumine Versailles’i rahulepingusse. Sel pinnal eristatakse kaht põhisuunda:

  1. Lepingu pooldajad, kes olid lojaalselt valmis täitma Versailles’i rahulepingu nõudeid – vasakpoolsed ja tsentrijõud (SSDP, SDP ja KDP ehk Weimari koalitsioon). Nemad olid moodustanud esimese valitsuse pärast Rahvuskogu kokkukutsumist ning kirjutasid alla Versailles’i rahulepingule.
  2. Rahulepingu vastased olid peamiselt paremparteid (SRP, SRRP jt parempoolsed ning paremäärmuslikud parteid), kes nõudsid monarhia taastamist, revolutsiooni tulemuste revideerimist ja Versailles’i lepingu mittetäitmist. Seetõttu nimetati nende poliitikat “katastroofide poliitikaks”. Mitmed paremäärmuslikud rühmitused kasutasid võitlusmeetoditena ka terrorit. Nad tapsid näiteks välisminister Walther Rathenau, kes kirjutas alla Rapallo lepingutele ning keskpartei Zentrumi liidri Matthias Erzbergeri, kes kirjutas alla Versailles’i rahulepingule.

1932. aasta suvel toimunud üldvalimiste tagajärjel said rahvussotsialistid Weimari vabariigi parlamendis suurima esindatuse, nende poolt hääletas siiski veidi üle 30 miljoni sakslase, mis oli enam kui kolmandik valijatest. Need inimesed andsid hääle erakonna poolt, kes nimetas end patriootlikuks erakonnaks, kes kinnitas, et "Saksamaa peab kuuluma vaid sakslastele", kes lubas lahendada nn juudiküsimuse ja majanduskriisis vaevlevas riigis "korra majja lüüa". Hitler püüdis end näidata kui "mõõdukat" valitsejat, keda ei huvita mitte vaid tema partei huvid, vaid kes eelkõige muretseb rahva kui terviku heaolu pärast: ta rääkis vaesuse käes vaevlevatest töölistest ja pensionäridest, sellest, kui palju on riigis nälgivaid lapsi jne. Tookordne kantsler Franz von Papen jõudis järeldusele, et Hitlerile võiks pakkuda kantsleri ametikohta, kuid seda tingimusel, et tema jääks asekantsleri kohale. Peale selle seati veel tingimuseks, et uue koalitsioonivalitsuse koosseisu kuuluvad peale Hitleri vaid kaks NSDAP esindajat – Hermann Göring ja Wilhelm von Frick. Franz von Papen veenis Weimari vabariigi presidenti, 84-aastast Paul von Hindenburgi selles, et ta teeks just Hitlerile ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks.

Next.svg Pikemalt artiklis 1932. aasta Saksamaa presidendivalimised

Weimari vabariigi haldusorganid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reichswehr (kaitsevägi)
  • Kindralstaap, Üleüldise sõjaväebüroo nime all
Reichsmarine (sõjalaevastik)

Vastavalt Versailles' rahulepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa keisririigi I maailmasõja aegsest sõjalaevastikust üle võitjariikidele. Saksamaa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva  : "Schlesien", "Schleswig-Holstein", 6 kergeristlejat, 12 hävitajat ja sellist hulka traalerid, mis oli vajalik ümbritsevate merealade puhastamiseks meremiinidest. Kõik Saksa allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud. Uute sõjalaevade ehitamise Saksamaal algas 1925. aastal, esimesena sai valmis "Emden" ning seejärel aastail 19291930 said valmis veel kolm kergeristlejat: "Karlsruhe", "Köningsberg" ja "Köln", aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat "Leipzig" ja "Nürnberg".

Aastail 1928–1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega laevad, mis olid varustatud kuue 28-cm suurtükiga kahes soomustornis: "Deutschland, "Admiral Scheer" ja Admiral Graf Speel. Ametlikult nimetati neid soomuslaevadeks.

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise-Saksa mereväekokkulepe

18. juunil 1935. aastal sõlmitud Inglise-Saksa mereväekokkulepe, mis tühistas senised Saksa laevastikku piiranud piirangud ning millega Inglismaa andis oma nõusoleku, et Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaž oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaažist, ning allveelaevastiku, mille tonaaž oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaažist. Lepingu alusel ehitati ka kaks Saksamaa laevastiku lahingulaeva "Bismarck" ja "Tirpitz". Aastail 1935–1937 alustati ka viie ristleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks "Admiral Hipper", "Blücher", "Prinz Eugen", "Seydlitz" ja "Lützow". 1939. aastaks II maailmasõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja "Admiral Hipper", raskeristleja "Blücher" sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja "Prinz Eugen" alles 1. augustil 1940. "Lützow" müüdi 1940. aastal Nõukogude Liidule, kus kandis algselt nime "Petropavlovski", aastail 1944–1953 aga nime "Tallin". "Seydlitz"-i ehitus jäigi aga lõpetamata.

Osariigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksamaa Weimari vabariigi ajal. Suurim osariik, Preisimaa Vaba Riik, on kujutatud sinisega.
Saksamaa osariigid (1925).

Enne Esimest maailmasõda olid Saksa Keisririigi osariigid 22 väiksemat monarhiat, kolm vabariiklikku linnriiki ja keiserlik territoorium Elsass-Lotring. Pärast territoriaalseid kaotusi Versailles' rahuga ja Saksa revolutsiooni aastatel 1918–1919 jätkasid allesjäänud osariigid vabariikidena. Endised Ernestiinide hertsogkonnad jätkasid lühidalt vabariikidena, enne nende ühendamist Tüüringi osariigi moodustamiseks aastal 1920, väljaarvatud Saksi-Coburg, millest sai Baieri osa.

Osariik (saksa nimi) Pealinn
Flagge Herzogtum Anhalt.svg Anhalt Dessau
Flagge Großherzogtum Baden (1891–1918).svg Baden Karlsruhe
Flag of Bavaria (lozengy).svg Baieri (Bayern) München
Flagge Herzogtum Braunschweig.svg Braunschweig Braunschweig
Flagge Großherzogtum Hessen ohne Wappen.svg Hessen (Hessen / Hessen-Darmstadt) Darmstadt
Flagge Fürstentum Lippe.svg Lippe Detmold
Flagge Großherzogtümer Mecklenburg.svg Mecklenburg-Schwerin Schwerin
Flagge Großherzogtümer Mecklenburg.svg Mecklenburg-Strelitz Neustrelitz
Civil flag of Oldenburg.svg Oldenburg Oldenburg
Flag of Prussia (1918–1933).svg Preisimaa (Preußen) Berliin
Flagge Herzogtum Sachsen-Coburg-Gotha (1911-1920).svg Saksi-Coburg (Sachsen-Coburg) – Baierile aastal 1920 Coburg
Flag of Saxony.svg Saksimaa (Sachsen) Dresden
Flagge Fürstentum Schaumburg-Lippe.svg Schaumburg-Lippe Bückeburg
Flag of Thuringia.svg Tüüringi (Thüringen) – aastast 1920 Weimar
Flag of Germany (3-2 aspect ratio).svg Waldeck-Pyrmont – Preisimaale aastal 1921/1929 Arolsen
Flagge Königreich Württemberg.svg Württemberg Stuttgart
Linnriigid
Flag of Bremen.svg Bremen
Flag of Hamburg.svg Hamburg
Flag of the Free City of Lübeck.svg Lübeck
Tüüringi moodustamiseks aastal 1920 ühendatud riigid
Flagge Fürstentum Reuß ältere Linie.svg Reuss Gera
Flagge Herzogtum Sachsen-Coburg-Gotha (1826-1911).svg Saksi-Altenburg (Sachsen-Altenburg) Altenburg
Flagge Herzogtum Sachsen-Coburg-Gotha (1911-1920).svg Saksi-Gotha (Sachsen-Gotha) Gotha
Flagge Herzogtum Sachsen-Coburg-Gotha (1826-1911).svg Saksi-Meiningen (Sachsen-Meiningen) Meiningen
Flagge Großherzogtum Sachsen-Weimar-Eisenach (1813-1897).svg Saksi-Weimar-Eisenach (Sachsen-Weimar-Eisenach) Weimar
Flagge Fürstentümer Schwarzburg.svg Schwarzburg-Rudolstadt Rudolstadt
Flagge Fürstentümer Schwarzburg.svg Schwarzburg-Sondershausen Sondershausen

Need osariigid kaotati natsirežiimi ajal Gleichschaltungi protsessis järkjärgult de facto, kui osariigid reorganiseeriti suuresti gaudeks. Siiski liidendati Lübecki vabalinn ametlikult Preisimaaga aastal 1937 Suur-Hamburgi aktiga — ilmselt sellepärast, et Hitlerile isiklikult see linn ei meeldinud. Enamus ülejäänud osariikidest kaotati ametlikult Liitlaste poolt Teise maailmasõja lõppedes ja reorganiseeriti lõpuks kaasaegseteks Saksamaa liidumaadeks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]