GULAG

Allikas: Vikipeedia

GULAG Glavnoje upravlenije lagerei (venekeelsest lühendist (ΓУЛаг, ГУЛАГ, Главное управление лагерей, Главное управление исправительно-трудовых лагерей, трудовых поселений и мест заключения).

GULAGi vangilaagrite kaart

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Laagrite Peavalitsus, oli algselt 1930. aastal loodud NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse struktuurüksus, mille alluvusse kuulusid vangilaagrid Nõukogude Liidus. Peavalitsuse ülesandeks oli tagada Nõukogude Liidu riiklike majandusülessannete täitmiseks nõukogude kohtute ja Erinõupidamiste alusel vabaduskaotusliku karistusega kinnipeetute valve ja töö nõukogude "rahvamajandusobjektidel" ning NSV Liidu ääremaadel.

GULAG on ka üldiselt Nõukogude sunnitöölaagrite kohta kasutatav üldnimetus ja Gulag on üldmõistena saanud laiemalt tuntuks eelkõige pärast Aleksandr Solženitsõni teose "Gulagi arhipelaag" ilmumist 1973. aastal.

Valik GULAGI süsteemi kuulunud poliitvangide erilaagritest ja nende asukohad:

Ajalugu ja nõukogude vanglasüsteemi loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu dekreedid nr. 2 ja 3, 22. novembril (vkj) 1917 olid suunatud vana Venemaa Keisririigi kohtusüsteemi lõhkumisele ning uue revolutsioonilise kohtusüsteemi loomisele. Dekreetidega loodi rahvakohtute ja Revolutsiooniliste Tribunalide süsteem, milles Revolutsioonilise Tribunali kohtunikke ei valitud avalikult, vaid määrati kubermangude ja linnade Nõukogude poolt vastavalt lojaalsusele bolševike võimule. Tribunalid loodi võitlemiseks "võimulttõugatud ekspluataatorite klasside kontrrevolutsiooniliste väljaastumistega"[2].

19. detsembril (vkj) 1917 võttis Venemaa Nõukogude Vabariigi Justiitsrahvakomissariaat vastu instruktsiooni "Revolutsioonilise Tribunali, selle koosseisu ning pädevusse kuuluvate asjade, määratavate karistuste ja istungite korra kohta" («О революционном трибунале, его составе, делах, подлежащих его ведению, налагаемых им наказаниях и о порядке ведения его заседаний»). Instruktsiooni kohaselt võis Tribunal määrata nõukogude võimu vastastele 7 liiki karistusi rahatrahvist kuni sunnitööle saatmiseni. Karistusmäära määramise aluseks olid toimepandud teo asjaolud ja Tribunali liikmete "revolutsioonilise südametunnistuse sund" («веление революционной совести»)[3].

6. jaanuaril 1918 võttis Venemaa Nõukogude Vabariigi Justiitsrahvakomissariaat vastu määruse spetsiaalse vanglakolleegiumi moodustamiseks, mis tegeleks "kõigi vanglaolmeküsimuste juhatamisega ja vanglaasutuste reformi põhialuste väljatöötamisega". Kinnipidamisasutuste Keskasutusena jätkas tegevust Justiitsrahvakomissariaadi Kinnipidamisasutuste Peavalitsus[4].

23. juulil 1918 võttis Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaat vastu instruktsiooni "Vabaduskaotuse kui karistusliigi ja selle kandmise korra kohta" («О лишении свободы как мере наказания и порядке отбывания такового»), mille kohaselt ei olnud kinnipidamissüsteemis vabaduskaotusliku karistuse kandmiseks erilaagreid. Instruktsiooni kohaselt kaasnes vabaduskaotusega alati sunnitöö, kriminaalvastutus algas 14 eluaastast, režiimirikkujatele ja "parandamatutele" (klassivaenlastele) olid kinnipidamiskohtades ette nähtud eriotstarbelised isolaatorid. Kubermangu- ja maakonnavanglad viidi üle Justiitsrahvakomissariaadi alluvusse, kuid nimetati ümber "kinnipidamismajadeks" («дома заключения» (домзаки)).

5. septembril 1918 avalikustas Vene SFNV RKN määruse nr. 710 «Punasest terrorist», mille alusel oli Tšekaal vaja nõukogude võimu kindlustamiseks klassivaenlased isoleerida koonduslaagritesse või maha lasta ning mahalastute nimed avalikustada.

17. mail 1919 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu otsuse luua kinnipeetud isikute kinnipidamiseks ning koonduslaagrite (kriminaal- ja erivanglate) haldamiseks Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadis Eriosakond. Laagrite organiseerimine kubermangudes ja vajaduse korral ka maakondades jäi Tšekaa ülesandeks. Ametlikult loodi viit tüüpi laagrid: eriotstarbeline laager, üldtingimustega koonduslaager, jaotuslaager, sõjavangilaager.

12. aprillil 1919 kinnitas Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee dekreediga Revolutsiooniliste Tribunalide põhimääruse («Положение о революционных трибуналах»), mille kohaselt asutati igas maakonnalinnas Revolutsiooniline Tribunal, mille pädevuses olid kontrrevolutsioonilised ja "igasugu muud teod, mis ohustavad Oktoobrirevolutsiooni saavutusi ning on suunatud nõukogude võimu ja võimu autoriteedi nõrgestamisele". Tribunalidele anti piiramatu õigus määrata nõukogude võimu vastastele karistusi omal äranägemisel[5].

15. aprillil 1919 pandi Vene SFNV Kesktäitevkomitee määrusega kohustus koonduslaagreid organiseerimida ja hallata Tšekaa kubermanguosakondadele, kes andsid need ülesanded hiljem üle kubermangu täitevkomiteede haldusosakondadele, mis loodi 1919. aasta jaanuaris. Laagrite üldjuhtimist teostas Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaat. Koonduslaagreid kasutati kodanluse ja mõisnike seast võetud pantvangide kinnihoidmiseks. Niinimetatud parandusliku töö majad viidi üle täitevkomiteede siseosakondade alluvusest Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi Sunnitööde Peavalitsuse alluvusse[6].

17. mail 1919 võttis Vene SFNV Kesktäitevkomitee vastu määruse koonduslaagrite organiseerimise ja kinnipeetavate staatuse kohta. Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi koosseisus loodi eraldi osakond kriminaal- ja erilaagrite haldamiseks. Laagrite organiseerimise kohustus kubermangudes ja vajaduse korral ka maakondades pandi Tšekaale. Ametlikult oli viit tüüpi kinnipidamislaagreid: eriotstarbelised laagrid, üldkoonduslaagrid, jaotuslaagrid ja sõjavangilaagrid[7].

30. juunil 1920 edastastas Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaat kinnipidamiskohtadele ringkirja, mille kohaselt oli nõukogude kinnipidamiskohtades neli kategooriat kinnipeetavaid: sotsiaalselt lähedased, kontrrevolutsionäärid, retsidivistid ja alaealised kurjategijad [8].

Oktoobris 1921 nimetati Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadi Karistusosakond ümber Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadi Parandusliku Töö Keskosakonnaks.

28. novembril 1921 võttis Vene SFNV RSN vastu dekreedi, mis määratles Vene SFNV vabaduskaotuskohtades ja ilma vabaduskaotuseta sunnitööle määratud kinnipeetavate töö kasutamist («Об использовании труда заключенных в местах лишения свободы РСФСР и отбывании принудительных работ без лишения свободы»).

10. augustil 1922 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu dekreedi "Administratiivkorras väljasaatmise kohta", mille alusel võis karistusena saata Vene SFNV-st välja või kindlaksmääratud piirkonda Vene SFNV-s isikuid, kes on seotud kontrrevolutsiooniliste väljaastumistega. Otsuse väljasaatmise kohta tegi Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Erinõupidamine ning kinnitas Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidium. Väljasaatmise tähtaeg ei ületanud kolme aastat, mille jooksul väljasaadetu jäi ilma aktiivsest ja passiivsest valimisõigusest[9].

12. oktoobril 1922 likvideeriti Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi Sunnitööde Peavalitsus ja moodustati Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi Kinnipidamiskohtade Peavalitsus (Главное управление мест заключения (ГУМЗ)). Tšekaa ja hiljem OGPU haldusse jäid erilaagrid Arhangelskis ja Solovetsi saartel[10].

13. oktoobril 1923 moodustati NSV LIidu RKN määrusega (protokoll nr. 15) likvideeritavate Põhja koonduslaagrite (Holmogorskis ja Pertominskis) asemel NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Solovetsi Eriotstarbeline laager (Cоловецкий лагерь особого назначения), milles kinnipeetavate arvu ülempiiriks oli 8000. 3. märtsil 1924 kinnitas Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Kolleegium Solovetsi Eriotstarbelise Laagri põhikirja. Vastavalt väljakujunenud reeglile saadeti isikud, kes olid karistusaja ära kandnud, asumisele Komi Autonoomsesse oblastisse, põhiliselt Komi maakonda[11].

28. märtsil 1924 kinnitas NSV Liidu Kesktäitevkomitee "ÜRP õigused administratiivasumisele saatmisel, väljasaatmisel ja koonduslaagritesse paigutamisel" («Положение о правах ОГПУ в части административных ссылок, высылок и заключений в концентрационный лагерь»). ÜRPle anti volitused saata ilma kohtuotsuseta kuni 3 aastaks välja «nõukogudevastane ja kontrrevolutsiooniline element», paigutada neid koonduslaagritesse või saata riigist välja. Otsuse isikute riigist välja saatmise kohta võttis vastu ÜRP Erinõupidamine, mis koosnes Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse Kolleegiumi 3 liikmest.

16. oktoobril 1924 võttis NSV Liidu Kesktäitevkomitee vastu Vene SFNV Parandusliku töö koodeksi, mille kohaselt oli Justiitsrahvakomissariaadi haldusalas olevate (mittepoliitiliste) kinnipidamisasutuse jaotus: üldised (parandusliku töö majad (исправительно-трудовые дома), töökolooniad (трудколонии): käsitöö, tehase ja vabriku, põllumajanduslikud) ja erikinnipidamisasutused (poliitisolaatorid ja ÜRP jaotuskeskused (переходные дома ОГПУ). Koodeksis ei olnud termineid "vangla" ega "laager"[12].

19. detsembril 1926 seadustas nõukogude võim kinnipeetute orjatöö ja Vene SFNV Kõrgeim Rahvamajandusnõukogu võttis vastu määruse "Kinnipeetute töö kasutamine metsavarumisel" («Об использовании на лесозаготовках труда заключенных»), mille põhjal «puidu- ja metsavarumise tööjõuga kindlustamiseks ning tööde kulutuste vähendamiseks» võisid kõik riigiettevõtted kasutada sel eesmärgil maksimaalsel arvul kinnipeetuid. Määrus lubas ka kohalikel võimudel vähemal määral asutada väikesi tööstuskolooniaid süüdimõistetuile, kellel olid lühem vabaduskaotuslik karistus.

26. märtsil 1928 karmistati Vene SFNV RSN ja Kesktäitevkomitee määrusega "vaenulike klasside" olmetingimusi kinnipidamisasutustes, kaotati režiimikergendused: võimalus liikuda töökohta ja tagasi ilma konvoita, karistustähtaja lühendamine normide ületamise eest jne.

13. mail 1929 võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastu määruse nr. П 80/30сс «Kriminaalkorras karistatud isikute töö kasutamise kohta" («Об использовании труда уголовных арестантов»), mis andis aluse «Uhta ja Indigo jt. piirkondades nende kriminaalkorras kinnipeetud isikute, kelle vabaduskaotuslik karistus ületas kolme aastat, töö massiliseks üleviimiseks tasulisele alusele" ning kinnitas justiitsrahvakomissar Nikolai Jansoni juhitava erikomisjoni, millesse kuulusid OGPU esimees Nikolai Ježov, Vene SFNV prokurör Nikolai Krõlenko, Vene SFNV SARKi rahvakomissar Vladimir Tolmatšov ja NSV Liidu töörahvakomissar Nikolai Uglanov.

23. mail 1929 võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastu määruse, millega tegi korralduse Ühendatud Riiklikule Poliitvalitsusele alustada Uhta piirkonnas koonduslaagri organiseerimist. 27. juunil võttis ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastu täiendava määruse nr. П 86/11сс, mille kinnitas ka RSN 11. juunil, et laiendada olemasolevat ja organiseerida uued koonduslaagrid Uhta piirkonnas ja teistes kaugelasuvates piirkondades nende piirkondade koloniseerimiseks ja loodusresusside kasutuselevõtmiseks, kasutades kinnipeetute tööjõudu.

28. juunil 1929 moodustati ÜRP Eriotstarbeliste Põhjalaagrite Valitsus ehk Sevlag (УСЕВЛОН, Севлаг), allutades selle ÜRP Eriosakonna 3. jaoskonnale. Pärast Laagrite Valitsuse moodustamist 1930. aasta aprillis allutati ÜRP Laagrite Valitsusele ja hiljem juba Laagrite Peavalitsusele – GULAG-ile.

Sevlagi ülesanne nõukogude majandussüsteemis oli kinnipeetute tööga Permikomi autonoomses ringkonnas Uhta naftamaardlate piirkonnas naftaleiukohtade leidmine ja naftahanketööstuse organiseerimine ning Petšoora söeleiukohtade ekspluateerimine. Loodusvarade transpordiks ehitasid laagri kinnipeetavad etapiviisi ka maantee: Ust-Sõssolsk – Uhta (330 km), Ust-Sõssolsk – Ust-Võm, Ust-Võm – Uhta ja raudteeharu Pinjug – Ust-Sõssolsk (289 km).

25. aprillil 1930 moodustati vastavalt NSV Liidu RKN 7. aprilli määrusele ÜRO käskkirjaga nr. 130/63 ÜRP Laagrite Valitsus (УЛАГ).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ЛАТЫШИ* В ВЯТЛАГЕ:
  2. Декреты Советской власти. М.: Госполитиздат, 1957. Т.1. С.124–126.
  3. Сборник законодательных и нормативных актов о репрессиях и реабилитации жертв политических репрессий. М.: Республика, 1993. С. 9–10.
  4. Смыкалин А.С. Пенитенциарная система Советской России 1917 – начала 60-х гг. (историко-юридическое исследование). Автореферат диссер. на соиск. уч. степени д-ра юридич. наук. Екатеринбург, 1998. С. 19.
  5. Собрание узаконений правительства РСФСР. 1919. № 13.
  6. Декреты Советской власти. М., 1971. Т.5. № 38. С.69.
  7. Декреты Советской власти. Т.5. М., 1971. № 97. С.174. ja Система исправительно-трудовых лагерей в СССР: Справочник. М.: Звенья, 1998. С.12.
  8. Смыкалин А.С. Колонии и тюрьмы Советской России. Екатеринбург, 1998. С. 35.
  9. Хрестоматия по истории России. 1917–1940. С.256–257.
  10. Система исправительно-трудовых лагерей в СССР. С.17.
  11. Мельгунов С.П. Ук. соч. С. 59–62.; Мельник А. и др. Материалы к историко-географическому атласу Соловков // Звенья: Исторический альманах. Вып.1. М.: Звенья, 1991. С.303–330.; Система исправительно-трудовых лагерей в СССР. С.394–397.
  12. Собрание узаконений правительства РСФСР. 1924. № 86. С. 870.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Punane orjariik". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr.45, 18. aprill 1942, lk 4,5.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]