Talvesõda

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjast; filmi kohta vaata artiklist Talvesõda (film)

Talvesõda
Soome kuulipildujajagu Lemetti teeharu koti lähedal
Toimumisaeg 30. november 193913. märts 1940
Toimumiskoht Ida-Soome
Tulemus Moskva rahuga säilitas Soome iseseisvuse, kuid pidi Nõukogude Liidule loovutama osa Viiburi läänist ja muid alasid (vaata loovutatud Karjala, Soome loovutatud alad).
Osalised
Soome Soome Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Carl Gustaf Emil Mannerheim
Kliment Vorošilov
Kirill Meretskov
hiljem Semjon Timošenko
Lev Mehlis
Jõudude suurus
337 000–346 500 meest[1][2][3]
30 tanki
[2][4]114 lahingulennukit[5][6]
1 000 000 meest
3000 tanki
3800[7][8] lennukit
Kaotused
Hukkunud või teadmata kadunud 25 904[9]
Haavatud 43 557[10]
Vangi langenud umbes 1000[11]

Tsiviilohvreid 957[9]

Langes 126 875
Haavatud 264 908
Haigestus 57 892
Surnuks külmus 9614
Vangi langes 3100

Talvesõda (soome keeles talvisota, rootsi keeles vinterkriget) oli sõda Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel, osa Teisest maailmasõjast.

Sõda algas, kui Nõukogude Liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Teise maailmasõja käigus asus Soome uuesti sõjategevusse NSV Liiduga, kuid formaalselt väideti end mitte olevat Saksamaa liitlane.

Sõja tagajärjel loovutas Soome 13% oma territooriumist ja suuruselt teise linna Viiburi Nõukogude Liidule.

Sõda leidis aset sajandi külmimal talvel, mistõttu sõda peeti eriti Nõukogude poole jaoks väga rasketes tingimustes. Punaarmee kaotused olid soomlastega võrreldes mitu korda suuremad.

Et Teise maailmasõja Läänerindel käis Kummaline sõda, kus suurt midagi ei toimunud, jälgis maailma ajakirjandus Talvesõda hoolega. Tuntuks said soome sisu ja Molotovi kokteili mõiste, samuti soomlaste taktika motti ja "Talvesõja vaim".

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõda aastatel 1939-1940.
Soome suusarühma automaaturid Talvesõjas.

Aastatel 18091917 oli Soome olnud Venemaa keisririigi osa. Soome suurvürstiriigi ja Venemaa suhted olid stabiilsed ja rahulikud Soome venestamise ja Esimese maailmasõjani. Esimese maailmasõja tagajärjel kaotasid Saksamaa ja Venemaa ning viimase territooriumil asuv Nõukogude Liit kümnekonnaks aastaks suurriigistaatuse.

Pärast Soome kodusõda iseloomustasid Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid umbusk ja vimm, mida raskendasid Soomes 1920. ja 1930. aastatel esinenud paremäärmuslus ja Nõukogude Liidu toetatud kommunistlik liikumine. Kui Nõukogude Liit tugevnes, hakkas ta huvituma endiste äärealade tagasivõitmisest. Formaalselt parandas suhteid Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungileping (1932), kuid tegelikult olid suhted enne Teist maailmasõda väga jahedad.

Nõukogude Liidu jaoks oleks võim Soome ja Baltimaade üle tähendanud ligikaudset naasmist Venemaa keisririigi 1914. aasta sõjalis-strateegilistele positsioonidele. Tollal kontrollis Venemaa Soome lahe mõlemat kallast ning sai Peeter Suure merekindluse idee järgi rannasuurtükkide ja meremiinide abil Peterburi kaitsta. Soome ja Eesti iseseisvumisega oli Venemaa kaotanud kõik Soome lahe rannakindlustused peale Kroonlinna. Leningradi strateegiline asend oli nõrk ka maasõja seisukohast, sest Soome-Nõukogude piir kulges mööda Rajajoki/(Sestra) jõge vaid 32 km kaugusel (suurtüki laskekaugusel) linnast. 1919. aastal baseerusid Soomes, Soome lahe idaosas Briti torpeedokaatrid mis ründasid Tolbuhhini tuletorni juures ankrus seisnud Nõukogude Balti mere laevastiku ristlejat Oleg, mis läks rünnaku tagajärjel ümber. Ööl vastu 18. augustil tegid Briti torpeedokaatrid rünnaku Kroonlinna sadamas asunud nõukogude laevadele. Peale selle oli Soome territooriumi kaudu võimalik katkestada Leningradi-Murmanski raudteeliin.

Molotovi-Ribbentropi pakti tulemused Soomele[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotov ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi poolt allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salalepingu kohaselt kuulus kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu mõjupiirkonda ning Saksamaa kohustus, mitte vahele segama NSV Liidu poolt elluviidavat poliitikat.

1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. Euroopa väikeriigina võttis Soome Teise maailmasõja puhkedes kaitsepositsiooni. Eesmärgiks oli jääda iseseisvaks ja vältida sõjategevust Soome territooriumil. Septembris 1939 otsiti tuge Rahvasteliidult ja Põhjamaade koostöölt.

Nõukogude Liidu eesmärk oli allutada Soome Vabariik, mis kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli alusel Nõukogude huvisfääri endale. Nõukogude Liidul oli Soome kaudu võimalik rünnata Saksamaale elutähtsat malmi eksporti Põhja-Rootsist ja valitseda Läänemerd. Peale selle avanes Soome kaudu lisajuurdepääs Norrasse, kust Nõukogude mereväele avanes võimalus kontrollida Atlandi ookeani põhjaosa. Soomes oli ka kvaliteetne metsa- ja metallitööstus ning malmivarud. Selleks, et seda saavutada, alustati 12. oktoobril 1939 läbirääkimisi, kus Nõukogude Liit esitas Soomele nõudmise lükata piir Leningradist täiendavalt 20–25 kilomeetrit läände. (Tollal oli piir Leningradist kõigest 32 km kaugusel.) Taotleti ka Hanko poolsaare rentimist Nõukogude Liidule 30 aastaks mereväe baasi loomiseks ja mõningaid Soome saari Soome lahes, kokku Soome territooriumi 2761 km² ulatuses. Vahetusena pakuti Soomele 5529 km² suurust, suures osas inimtühja ja väärtusetut territooriumi Karjala ANSV-st (soomlased ütlesid selle pakkumise kohta "2 naela suppi 1 naela kulla vastu"). Soome valitsus lükkas pakkumise 5. oktoobril 1939 tagasi. Nõutud territooriumil Karjala kannasel asus ka Soome põhiline kaitseliin NSV Liidu vastu (Mannerheimi liin). NSV Liit ja Jossif Stalin püüdis järgida Hitleri poolt Tšehhoslovakkia vallutamiseks kasutatud taktikat, kui alguses nõuti Tšehhoslovakkia kaitseks olulise Sudeedimaa loovutamist Saksamaale, pärast kaitserajatistest ilmajäänutena loobus Tšehhoslovakkia ka sõjalisest vastupanust Saksamaa vastu ja alistus. Otsus keelduda NSV liidu nõudmistest ja mitte alluda nõukogude diktaadile oli silmapaistev, sest ümberkaudsed ohustatud riigid olid selleks ajaks juba alistumas NSV liidu survele: 28. septembril Eesti, 5. oktoobril Läti ja 10. oktoobril Leedu. Samuti polnud reageerinud Euroopa suurriigid ei Saksamaa agressioonile Poola suhtes ega surve avaldamisele Balti riikidele. Erinevalt Eesti läbirääkimistest Nõukogude Liiduga peeti Soome läbirääkimised salaja, nende sisust ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed.

Seepeale hakkasid Nõukogude Liidu eriteenistused ja luureorganid sõja provotseerimiseks ja rahva arvamuse kujundamiseks välja töötama ja täide viima provokatiivseid intsidente piirialadel. Nende hulgas tulistati oma vägesid suurtükkidest ja miinipildujatest.

1939. aasta oktoobris moodustati ka NSV Liidu SARKi Karjala ANSV Valitsuse töötajatest SARKi operatiivbrigaad, kuhu kuulus 10 operatiivgruppi tegevuseks Soome territooriumil[12].

Talvesõjas purustatud Nõukogude tehnika

Sõja algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. novembril 1939 tulistas Punaarmee suurtükipatarei, mida juhtis Venemaa eestlane Otto Aaman[13], Mainila küla lähistel Punaarmee [viide?]diviisi 329. polgu 4. roodu positsioone. Nõukogude Liidu valitsus teatas, et Soome tulistas Mainila külas õppustel olnud punaväelasi. Õppustel olevate sõdurite keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning 4 punaväelast saanud surma ja 9 haavata.

Tegemist oli Nõukogude provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond. Saanud Leningradi sõjaväeringkonna ülema Kirill Meretskovi ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri Andrei Ždanovi allkirjadega$erivolitused, andis sõjaväeringkonna luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov Punaarmee 221. suurtükiväepolgui ühele patareile käsu tulistada oma laskurdiviisi 329. polgu 4. roodu positsioone Mainila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäi mulje, et tulistamine toimus Soome territooriumilt. [14] Neid pauke kutsutakse soome keeles Mainilan laukaukset.

Nõukogude Liit esitas diplomaatilise noodi ja soovis, et Soome vabandaks ja viiks oma väed 20–25 km piirist läände. Soomlased eitasid tulistamist ega võtnud endale vastutust juhtunu eest ning keeldusid piiride muutmisest. 28. novembril teatas Vjatšeslav Molotov, et Nõukogude Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega (1932 sõlmiti Soome ja NSV Liidu vahel mittekalletungileping, mida uuendati 1934. aastal 10 aastaks). Päev hiljem katkestas Nõukogude Liit Soome Vabariigiga diplomaatilised suhted.

30. november 1939 heitis Rahvasteliit NSV Liidu RL liikmete seast välja kui agressori.

Soome positsioonid Karjala kannases 1939. aastal.

2. detsembril teatas Soome peaminister Risto Ryti, et Soome on valmis läbirääkimisteks kõigi küsimuste üle, mid on võimalik arutada, kuid ei anna järele oma iseseisvuse ja siserežiimi küsimuses[15].

Relvajõud Talvesõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome Vabariigi relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome Vabariigil oli 1939. aastal välja panna 9 diviisi ehk 175 000 meest, mida sõja käigus suurendati kuni 300 000 meheni, 50 tanki ja 130 sõjalennukit. Sõja jooksul suurenes lennukite arv 287ni.Lennukid saadi pealmiselt Saksamaalt.[14]

NSV Liidu relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõjas ründas Soomet umbes 1 000 000 Punaarmee sõdurit ehk 45 diviisi, 3000 tanki ja 3800 lennukit. Vägesid juhtis Kliment Vorošilov, keda Stalini korraldusel alates 7. jaanuarist 1940 asendas Semjon Timošenko[16]. Soome vallutamiseks koondati Soome ja NSV Liidu piirile 7. armee, 8., 9. armee (milles kaks korpust, Põhjakorpus-44., 100., ja 63. diviisist ja Lõunakorpus-54. diviis, Siberi suusabrigaad)-armee juht Vassili Tšuikin ning armeekomissariks, Punaarmee Poliitosakonna ülem Lev Mehlis ja 10. armee. Soome "vabastamiseks" formeeriti NSV Liidus spetsiaalselt 106. magilaskurdiviis, kuhu koondati NSV Liidus repressioonidest ellujäänud soomlased, vepslased, karjalased ja isurid. Mobiliseeritutest moodustati 4 diviisi, mis koondati korpuseks, ehkki juba 1. veebruarist täiendati Soome Rahvaarmeed mobiliseeritud nõukogude kesk-aasia sõjaväelastega. Korpuse ülem oli soome päritolu Punaarmee ohvitser Akseli Anttila, kes oli 1937. aastal represseeritud soomlasena, kuid vabastati vabastusretke juhtimiseks GULAGist. Korpuse staabiülemaks oli brigaadikomandör Romanov, poliitosakonda juhtis Tereškin, kes kasutasid soomepäraseid nimesi Raikas ja Tervonen.

Terijoe valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõja algust 1. detsembril ja esimese piiriäärse asula Terijoe vallutamist moodustati seal nn. Soome rahva valitsus Soome Demokraatlik Vabariik, mille juht oli soome päritolu pikaaegne Kominterni funktsionäär Otto Wille Kuusinen. Kuusise Terijoe valitsust tunnistas NSV Liit ainsa Soome valitsusena ning sõlmis sellega sõprus- ja abilepingu.

Kuid juba enne Terijoki vallutamist ja Somme Demokraatliku Vbariigi väljakuulutamist alustati 1939. aasta 23. novembril NSV Liidu Kaitserahvakomissariaadi rahvakomissar Kliment Vorošilovi korralduse alusel Petrozavodskis formaalselt Soome vabastusarmee, kuid faktiliselt Punaarmee koosseisu kuulunud mägilaskurdiviisi juhtkonna ja väeosade formeerimist.

Vastukaaluks Kuusineni valitsusele oli Soome Riiginõukogus arutusel Mannerheimi poolt välja pakutud plaan moodustada Aleksandr Kerenski või Lev Trotski juhtimisel Vene valitsus Karjala piirkonnas, kuid kuna ettepanek ei leidnud toetust riigi poliitilise juhtkonna poolt, siis plaan ei realiseerunud. Samuti hakati organiseerima Vene Üldsõjalise Liidu juhtimisel vene emigrantidest ja nõukogude sõjavangidest vene väeosi võitluseks nõukogude vägede vastu, mida organiseeris Nõukogude Venemaalt 20-ndail aastail põgenenud Boriss Bažanov.

Punaarmee üksustele püstitatud ülesanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Soome piirile koondatud Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril, seega 9 päeva enne diplomaatiliste suhete katkestamist. Soome piirile oli koondatud neli armeed. Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 12–14 kütidiviisi, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeekoondis pidi andma pealöögi Leningradi suunalt, vallutama Karjala kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Botnia lahe rannikule, ning katkestada Soome ühendusteed Rootsiga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Põhja-Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.[14] Leningradi sõjaväeringkonna vägedele püstitati ülesanne vallutada Soome kahe nädala jooksul.

Sõjategevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmee esimese pealetungi suunad, Talvesõjas Karjala kannasel
Nõukogude vägede rünnakusuunad Talvesõjas.

Nõukogude Liidu juhtkond arvas, et Soomet rünnates ei kesta sõjategevus üle paari-kolme nädala. Nõukogude väed tungisid Soomele kallale 30. novembri 1939 hommikul terve Nõukogude-Soome Vabariigi piiri ulatuses ning Punaarmee pommituslennukid pommitasid Helsingi ja Viiburi tsiviilobjekte. Soomlased olid 1920. aastatel ehitanud Mannerheimi kaitseliini. Paraku ei valminud Talvesõjaks Mannerheimi liini teine järk, mille ehitamist alustati 1932. aastal.

Punaarmee esimene pealetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene kaitselahingute periood oli detsembrist 1939 kuni jaanuarini 1940, kus Soome väed kaitselahingutes Karjala kannasel Mannerheimi liini 1. kaitseliinil pidasid kinni 7. ja 13. armee pealetungi ja Punaarmee poolt Laadoga järvest põhja poolt teostatud Suomussalmi juures piirasid ümber ja hävitasid peaaegu täielikult pealetungivad Nõukogude 8. armee 165. ja 44. jalaväediviisi, mille tagajärjel Punaarmee kaotas ca 27 000 sõdurit tapetute, külmunute ja teadmata kadunutena. Sõdivate riikide inimressurss oli väga erinev ja seega olid jõud ebavõrdsed. Punaarmee käsutuses oli praktiliselt piiramatu inimressurss, mida aeti tulle hoolimatult. Väikesel rahval niisugust inimressurssi ei olnud.

Punaarmee lõpetas tulemusteta pealetungioperatsioonid Karjalas 21. detsembril ja 26. detsembrist asus kaitsele ning vägede ümbergrupeerimisele. Pärast esmaseid kaotusi moodustas NSV Liidu juhtkond esialgse välksõja läbikukkumisel sõjaks Soomega 7. jaanuaril 1940. aastal Põhja rinde.

Punaarmee teine pealetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine nõukogude vägede läbimurdekatse algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja lennuväe õhurünnakutega nii rindel kui Soome linnadele ja transpordisõlmedele.

Uute väejuhtide organiseeritud ja kahe armee võrra täiendatud Punaarmee Semjon Timošenko juhitud Looderinde vägede suurpealetung Soome peakaitseliinile algas 11. veebruaril 1940. aastal 15-kilomeetrisel läbimurdelõigul Muolaanjärvi ja Karhula vahel, 2,5-3 tunnise tuleettevalmistusega. Viie päeva jooksul õnnestus Punaarmee 7. armeel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni 4 kilomeetri sügavusele Mannerheimi kaitseliini Summa piirkonnas. 13. armee aga jõudis välja joonele: Muola - Ilves - Salmankaita - Ristisaari. Soomlased olid 15. veebruariks sunnitud taganema oma vahekaitseliinile.

18. veebruaril alustas Punaarmee rünnakuid vahekaitseliini vastu. Soome ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast ägedaid tõrjelahinguid andma loa taanduda 28. veebruariks kolmandale ja viimasele kaitseliinile.

Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. 3. märtsiks jõudsid Nõukogude väed Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümnepäevased ägedad lahingud. Soomlased avasid Punaarmee edasitungi takistamiseks Saima kanali lüüsid ja ujutasid üle Viiburi kirdeosa, kuid see ei takistanud Punaarmeel linna tungimast. Viiburis käisid ägedad lahingud (linna puruks pommitamine) veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu 13. märtsil 1940 kell 11.00. Linna keskosa jäigi Punaarmeel vallutamata.

Välisabi Soomele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomele tulid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, appitulnuid vabatahtlike oli 12 000 meest, peamiselt rootslast (sama palju kui Hispaania kodusõja internatsionaalsetes brigaadides[17]. Talvesõjas osales ka sadakond eestlast (ametlikult 56, A. Juutilaineni hinnangul võis neid olla üle saja)[18]. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks tarnijaiks olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania. USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Nõukogude Liidule ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.

Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid relvastatud interventsiooni Soome abistamiseks. Nende 57 000-meheline ekspeditsioonikorpus oli juba Inglismaa sadamates laevadele paigutatud, kuid Rootsi ja Norra valitsus keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumi kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata. Kuid nimelt see Inglismaa ja Prantsusmaa kavatsus hoidis ära Soome okupeerimise ja liitmise 12. liiduvabariigina [14]

10. detsembril 1939 teatas Tallinnas asuva täievolilise esinduse nõunik Vladimir Botškarjov, et soomlased tegelevad Eesti elanike värbamisega tegevarmeesse, makstes teenistuse eest 250 krooni kuus; värvatud toimetatakse kohale mootorpaatidel[19].

Moskva rahulepinguga Nõukogude Liidule läinud alad.

Sõja tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rünnates Soomet, rikkus NSV Liit rängalt Nõukogude Liidu ja Soome vahel jõus olnud mittekallaletungipakti, samuti riikide lepingut piirikonfliktide selgitamisest ja Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud Rahvasteliidu põhikirja. Soome ründamise eest heideti Nõukogude Liit Rahvasteliidust 14. detsembril 1939 välja.

Sõda peeti 105 päeva ja Punaarmee ei suutnud selle ajaga Soomet vallutada. Nõukogude Liit suutis vallutada ainult mõned Soome piirialad, kuid Soome vägede rinne oli märtsis juba langemas. Märtsis alustati Moskvas Stalini soovil rahuläbirääkimised, sest oli oht, et Inglismaa-Prantsusmaa jt asuvad sõtta Soome poolel, aga see oli Venemaale halvim variant edasise maailmapoliitika elluviimisel. Seetõttu püüti teha kiiresti Soomega rahulepe. Samuti tagastati Soomele Petšengas vallutatud niklikaevandused (kuulusid Kanada-Inglise kompaniile). Moskva rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti 12. märtsi õhtul kiirustades. 13. märtsil 1940 kell 11.00 lõppes sõjategevus kõigil rinnetel. Rahulepinguga kaotas Soome üle 10% oma aladest, elanikkond ca 400 000 elanikku lahkus Soome. Kaotati osa Sallast, enamik Soome Karjalast koos Viiburi linnaga, Sortavala, Petsamost Kalastaja poolsaar, 4 Soome lahe saart ja kogu Laadoga järve läänekallas. [16] Rahulepinguga saavutas Nõukogude Liit vaid vähesed soovitud eesmärgid ning Soome säilitas iseseisvuse tänu oma visale vastupanule ja lääneriikide võimalikule sekkumisele sõtta Soome poolel ning ei vastanud NSVL poliitilisele plaanile selles osas (lääneriikide sõttaastumine NSVL-ga). Talvesõja lahingud tõdesid, et Punaarmee lahinguline ettevalmistus 1939. aastal ei võimaldanud oma ülekaalu elavjõus ja tehnikas kiirelt maksma panna ning Venemaal jäi arvestamata nn inimlik faktor- soomlaste visadus kodu kaitsel.

Kaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõjas langenud punaarmeelased

Soome kaotas Talvesõjas surnutena 26 662 meest, haavatutena 39 886 meest, teadmata kadunutena ja vangi langenutena 1434 meest [16].

Punaarmee kaotustest on erinevaid andmeid. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov väitis Punaarmee kaotusteks NSV Liidu Ülemnõukogu istungil 29. märtsil 1940 surnutena 48 745 ja haavatutena 186 584. Soomlaste kaotusteks valetas ta vähemalt 60 000 surnutena ja 250 000 haavatutena, st kõik Soome armee võitlejad. 1952. aasta NSV Liidu Kaitseministeeriumi kaadrite peavalitsuse andmetel kaotas Punaarmee sõjas 126 875 inimest tapetutena, andmeid haavatute, surnuks külmunute ja teadmata kadunud isikute kohta ei esitatud.

Uuema vene statistika järgi olid Punaarmee kaotused surnute ja teadmata kadunutena 126 875 meest, haavatutena 264 908, haigestunutena 51 892, külmunutena 9614 ja vangi langes 3100 sõdurit [16].

Nikita Hruštšovi järgi kaotas Nõukogude Liit Talvesõjas 1 000 000 meest.

Marssali Carl Gustaf Emil Mannerheimi päevakäsus 13. märtsil 1940 mainiti venelaste kaotusteks umbes 200 000 meest ja 1600 tanki.

Tsiviilkaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

N-Liidu lennuväe rünnakuis Soome linnadele hukkus 957 tsivilisti.[20] Esimene eestlane hukkus Helsingi pommitamisel 1939 detsembris.[21]

Mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome rahvas muutus ühtsemaks. Armeed hakati jõuliselt arendama. Soome hakkas otsima tuge Rootsilt, Suurbritannialt ja lõpuks Saksamaalt.

Nõukogude Liidu sõjalis-poliitiline autoriteet vähenes. Talvesõja kogemused mõjutasid Punaarmee arendamist. Soome ja Nõukogude Liidu vahelised suhted jäid väga halvaks.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sõja alguses oli Soomel 337 000 meest. Soomel oli ainult 250 000 vintpüssi (kokku 281 594 relva), kuid kaitseliitlased kasutasid oma vintpüsse (114 000 vintpüssi). Kõige rohkem mehi oli Soomel märtsi alguses 1940 (346 000).
  2. 2,0 2,1 Leskinen, Juutilainen 1999:299–335. (Markku Palokangas. Suomalaisjoukkojen aseistus ja varustus)
  3. Leskinen, Juutilainen 2005:77–88 (Juutilainen, Koskimaa).
  4. Soomel oli 32 Prantsuse tanki Renault ja muid kergetanke aastast 1919. Need tankid ei kõlvanud Talvesõjas liikuvatena kasutamiseks, mistõttu neid kasutati liikumatutena tulistamiseks. Soome ostis aastatel 1936–1939 32 Briti tanki Vicker, kuid nende relvastus pidi valmistatama ja monteeritama Soomes. Talvesõja alguses oli lahinguvalmis ainult kümme tanki.
  5. 1. detsembril 1939 oli Soomel 114 lahingulennukit ning 7 luure- ja sidelennukit. Peale selle oli sadakond õppelennukit, mis lahinglendudeks ei sobinud. Osa lennukeid vajas remonti. Kokku oli Soomel 235 lennukit.
  6. Leskinen, Juutilainen 1999:606–649. (Martti Peltonen. Ilmasota talvisodassa.)
  7. Ries 1988.
  8. Manninen 1994. Uurijatele ligipääsetavaks tehtud Nõukogude arhiivimaterjale kasutades leidis Manninen 12 Soome rindele saadetud jalaväediviisi, mida varem oli salatud.
  9. 9,0 9,1 Leskinen, Juutilainen 2005:1150–1162 (Kurenmaa, Lentilä).
  10. Leskinen, Juutilainen 1999:816–828. (Riitta Lentilä, Antti Juutilainen. Talvisodan uhrit.)
  11. Leskinen, Juutilainen 1999:792–802. (Timo Malmi. Suomalaiset sotavangit.)
  12. Эйнара Петровича Лайдинена (к.и.н., старший научный сотрудник международного научно-образовательного центра по истории и культуре Европейского Севера ПетрГУ, "Органы государственной безопасности Карелии в Советско-финляндской войне","Учёные записки Петрозаводского государственного университета" N10, 2009 г
  13. Enn Tupp: Mis vene rahvast tegelikult hävitas?
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Vaino Kallas "Kahe sõja vahel". Tallinn 2007. ISBN 9789949150342
  15. 7 päeva Soome-Nõuk. Vene konflikti. Rahvaleht, 4. detsember 1939, nr. 285, lk. 8.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 Tiit Made "Alasi ja haamri vahel". Argo, Tallinn 2007, lk. 89. ISBN 9789949438105
  17. Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 105
  18. Leskinen, Juutilainen 2002:721. (Antti Juutilainen. Välismaa vabatahtlikud Talvesõjas.)
  19. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 176.
  20. Kurenmaa and Lentilä (2005), p. 1152
  21. Uus Eesti (Tallinn : 1935-1940) nr.335, 8. detsember 1939

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]