Talvesõda

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjast; filmi kohta vaata artiklist Talvesõda (film)

Talvesõda
Soome kuulipildujajagu Lemetti teeharu koti lähedal
Toimumisaeg 30. november 193913. märts 1940
Toimumiskoht Ida-Soome
Tulemus Moskva rahuga säilitas Soome iseseisvuse, kuid oli sunnitud Nõukogude Liidule loovutama osa Viiburi läänist ja muid alasid (vaata loovutatud Karjala, Soome loovutatud alad).
Osalised
Soome Soome Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Carl Gustaf Emil Mannerheim
Kliment Vorošilov
Kirill Meretskov
hiljem Semjon Timošenko
Lev Mehlis
Jõudude suurus
337 000–346 500 meest[1][2][3]
30 tanki
[2][4]114 lahingulennukit[5][6]
1 000 000 meest
3000 tanki
3800[7][8] lennukit
Kaotused
Hukkunud või teadmata kadunud 25 904[9]
Haavatud 43 557[10]
Vangi langenud umbes 1000[11]

Tsiviilohvreid 957[9]

Langes 126 875
Haavatud 264 908
Haigestus 57 892
Surnuks külmus 9614
Vangi langes 3100

Talvesõda (soome keeles talvisota, rootsi keeles vinterkriget) oli sõda Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel, osa Teisest maailmasõjast.

Sõda algas, kui Nõukogude Liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda kestis 105 päeva ja lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga. Rahu kestis kuni 25. juunini 1941. Teise maailmasõja käigus oli Soome uuesti sõjategevuses NSV Liiduga, kuid formaalselt väideti end mitte olevat Saksamaa liitlane.

Sõja tagajärjel oli Soome sunnitud loovutama 13% oma territooriumist ning suuruselt teise linna Viiburi Nõukogude Liidule.

Sõda sai tuntuks viimase 100 aasta külmima talve ja Punaarmee suurte inimkaotuste tõttu. Nõukogude Liidu kaotused selles sõjas olid soomlastega võrreldes kordades suuremad.

Et Teise maailmasõja Läänerindel käis Kummaline sõda, kus suurt midagi ei toimunud, jälgis maailma ajakirjandus Talvesõda hoolega. Tuntuks said soome sisu ja Molotovi kokteili mõiste, samuti soomlaste taktika motti ja "Talvesõja vaim".

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõda aastatel 1939-1940.
Soome suusarühma automaaturid Talvesõjas.

Aastatel 18091917 oli Soome olnud Venemaa keisririigi osa. Soome suurvürstiriigi ja Venemaa suhted olid stabiilsed ja rahulikud Soome venestamise ja Esimese maailmasõja alguseni. Esimese maailmasõja tagajärjel kaotasid Saksamaa ja Venemaa ning viimase aladel moodustunud Nõukogude Liit, kümnekonnaks aastaks suurriigistaatuse.

Pärast Soome kodusõda iseloomustasid Soome ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid umbusk ja vimm, mida raskendasid Soomes 1920. ja 1930. aastatel esinenud paremäärmuslus ja Nõukogude Liidu toetatud vasakäärmuslus –kommunistlik liikumine. Kui Nõukogude Liit tugevnes sõjaliselt, hakkas see huvituma endiste äärealade tagasivallutamisest. Formaalselt paranesid suhted sõlmitud Soome ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepinguga (1932), kuid tegelikult jäid suhted enne Teist maailmasõda väga jahedaks.

Nõukogude Liidu jaoks oleks Soome ja Baltimaade vallutamine tähendanud ligikaudset naasmist Venemaa keisririigi 1914. aasta sõjalis-strateegilistele positsioonidele. Tollal kontrollis Venemaa Soome lahe mõlemat kallast ning sai idee järgi võimaliku kalleletungi korral Peeter Suure merekindluse rannasuurtükkide ja meremiiniväljade abil Peterburi paremini kaitsta. Soome ja Eesti riigi tekkimisega oli Venemaa kaotanud enamiku Soome lahe rannakindlustustest peale Kroonlinna. Leningradi strateegiline asend oli Nõukogude juhtkonna arvates nõrk ka maismaasõja seisukohast, sest Soome-Nõukogude piir kulges piki Rajajoki/(Sestra) jõge, 32 km kaugusel (suurtüki laskeulatuses) linnast. Näiteks 1919. aastal baseerusid Soomes, Soome lahe idaosas Briti torpeedokaatrid millega rünnati Tolbuhhini tuletorni juures ankrus seisnud Nõukogude Balti mere laevastiku ristlejat "Oleg", mis läks tabamuse tagajärjel ümber. Ööl vastu 18. augustil rünnati Briti torpeedokaatritega Kroonlinna sadamas asunud Nõukogude sõjalaevu. Peale selle eeldas Nõukogude Liidu juhtkond, et Soome territooriumi kaudu on lihtne katkestada Leningradi-Murmanski raudteeliin.

Molotovi-Ribbentropi pakti tulemused Soomele[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari Vjatšeslav Molotov ja Saksa Riigi välisminister Joachim von Ribbentropi allkirjastatud Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salalepingu kohaselt kuulusid kahe suurriigi vahel jaotatud Euroopa väikeriigid NSV Liidu ja Saksamaa mõjupiirkonda. Saksamaa kohustus, mitte sekkuma NSV Liidu elluviidavasse poliitikasse.

1. septembril 1939 algas Teine maailmasõda. Euroopa väikeriigina oli Soome Teise maailmasõja puhkedes poliitilisel kaitsepositsioonil. Eesmärgiks oli jääda iseseisvaks ja vältida sõjategevust Soome territooriumil. Septembris 1939 otsiti selleks tuge Rahvasteliidult ja Põhjamaade koostöölt.

Nõukogude Liidu eesmärk oli vallutada Soome Vabariik, mis kuulus Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli alusel Nõukogude huvisfääri. Nõukogude Liidul oli Soome kaudu võimalik Saksamaale elutähtsa rauamaagi ekspordi läbilõikamine Põhja-Rootsis ja valitseda kogu Läänemerd. Peale selle oleks Soome kaudu lihtsam vallutada Norra, kust Nõukogude mereväel oleks olnud vabam pääs Atlandi ookeanile. Nõukogude Liit ihaldas ka Soome arenenud metsa- ja metallitööstust ning maagikaevandamist enda kasuks tööle rakendada. 12. oktoobril 1939 esitas Nõukogude Liit Soomele ultimaatumi nihutada riigipiir Leningradist 20–25 kilomeetrit lääne poole. (Tollal läks piir Leningradist 32 km kauguselt.) Nõukogude Liit nõudis ka Hanko poolsaare rentimist Nõukogude Liidule 30 aastaks mereväe baasi loomiseks ja mõningaid Soome saari Soome lahes, kokku Soome territooriumist 2761 km². Vastu pakuti Soomele 5529 km² suurust ala Karjala ANSV-st, (soomlased ütlesid selle pakkumise kohta "2 naela suppi 1 naela (ca. 454 grammi) kulla vastu"). Soome valitsus lükkas "pakkumise" 5. oktoobril 1939 tagasi.

Nõukogude Liidu nõutud aladel asus Karjala kannasel ka Soome põhiline kaitseliin, Mannerheimi liin, NSV Liidu võimaliku rünnaku vastu. Jossif Stalin püüdis järgida Hitleri taktikat Tšehhoslovakkia vallutamisel, kui alguses nõudis Saksamaa Tšehhoslovakkia kaitseks olulise Sudeedimaa loovutamist Saksamaale, siis pärast oli Tšehhoslovakkia kaitserajatistest ilmajäänuna sunnitud loobuma ka sõjalisest vastupanust ning alistuma Saksamaale vastupanuta. Otsus keelduda NSV liidu nõudmistest ja mitte alluda Nõukogude diktaadile oli silmapaistev julgus, sest Balti riigid olid selleks ajaks juba alistumas NSV liidu survele: 28. septembril Eesti, 5. oktoobril Läti ja 10. oktoobril Leedu. Samuti polnud teised Euroopa suurriigid reageerinud ei Saksamaa vallutustele Poolas ega ka N. Liidu surve avaldamisele Balti riikidele. Erinevalt Eesti valitsuse läbirääkimistest Nõukogude Liiduga, peeti Soome läbirääkimised salaja, nende sisust ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed.

Seepeale hakkas Nõukogude Liit sõja alustamise ettekäändeks ja oma rahva arvamuse kujundamiseks välja töötama ja täide viima provokatiivseid riigipiiriintsidente, näiteks tulistati oma territooriumi suurtükkidest ja miinipildujatest.

1939. aasta oktoobris moodustati ka NSV Liidu SARKi Karjala ANSV Valitsuse töötajatest SARKi operatiivbrigaad, kuhu kuulus 10 operatiivgruppi diversioonitegevuseks Soome territooriumil[12].

Talvesõjas purustatud Nõukogude sõjavarustus

Sõja algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. novembril 1939 tulistas Punaarmee suurtükipatarei, mida juhtis punaväelane Otto Aaman (Venemaa eestlane)[13], Mainila küla lähistel Punaarmee [viide?]diviisi 329. polgu 4. roodu positsioone. Nõukogude Liidu valitsus teatas, et Soome tulistas Mainila külas õppustel olnud punaväelasi. Õppustel olevate sõdurite keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning 4 punaväelast saanud surma ja 9 haavata.

Tegemist oli Nõukogude Liidu provokatsiooniga, mille korraldas Leningradi sõjaväeringkonna staabi luureosakond Stalini käsul. Saanud Leningradi sõjaväeringkonna ülema Kirill Meretskovi ja ÜK(b)P Leningradi oblastikomitee ja ÜK(b)P Keskkomitee sekretäri Andrei Ždanovi allkirjadega erivolitused, andis sõjaväeringkonna luureosakonna ülem polkovnik Tihhomirov Punaarmee 221. suurtükiväepolgu ühele patareile käsu tulistada oma laskurdiviisi 329. polgu 4. roodu positsioone Mainila küla lähistel. Kuna punaväelasi tulistanud patarei asus piirikõveriku tõttu sihtmärgist põhja pool, jäi mulje, et tulistati Soome territooriumilt. [14] Neid pauke kutsutakse soome keeles Mainilan laukaukset.

Nõukogude Liit esitas Soomele diplomaatilise noodi ja nõudis, et Soome vabandaks ning viiks oma väed 20–25 km riigipiirist eemale läände. Soomlased eitasid tulistamist ega võtnud endale vastutust juhtunu eest ning keeldusid Nõukogude Liidu nõudest riigipiiri muuta. 28. novembril teatas Vjatšeslav Molotov, et Nõukogude Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega (1932 sõlmiti Soome ja NSV Liidu vahel mittekalletungileping, mida uuendati 1934. aastal 10 aastaks). Päev hiljem katkestas Nõukogude Liit Soome Vabariigiga diplomaatilised suhted.

30. november 1939 heitis Rahvasteliit NSV Liidu RL liikmete seast välja kui agressori.

Soome positsioonid Karjala kannases 1939. aastal.

2. detsembril teatas Soome peaminister Risto Ryti, et Soome on valmis läbirääkimisteks kõigi küsimuste üle, mida on võimalik arutada, kuid ei anna järele oma iseseisvuse ja siserežiimi küsimuses[15].

Relvajõud Talvesõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome Vabariigi relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome Vabariigil oli 1939. aastal välja panna 9 diviisi ehk 175 000 meest, mida sõja käigus suurendati kuni 300 000 meheni, 50 tanki ja 130 sõjalennukit. Sõja jooksul suurenes lennukite arv 287-ni. Juurde saadi lennukeid pealmiselt Saksamaalt.[14]

NSV Liidu relvajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõjas ründas Nõukogude Liit Soomet umbes 1 000 000 Punaarmee sõduriga (45 diviisi, 3000 tanki ja 3800 lennukiga). Punaarmee väeüksusi juhtis algul Kliment Vorošilov, keda Stalini korraldusel alates 7. jaanuarist 1940 asendas Semjon Timošenko[16]. Soome vallutamiseks koondas punaarmee Soome ja NSV Liidu piirile 7. armee, 8., 9. armee (milles kaks korpust, Põhjakorpus-44., 100., ja 63. diviisist ja Lõunakorpus-54. diviis, Siberi suusabrigaad)-armee juht Vassili Tšuikin ning armeekomissariks, Punaarmee Poliitosakonna ülem Lev Mehlis ja 10. armee.

Soome "vabastamiseks" formeeriti NSV Liidus 106. mägilaskurite eridiviis, kuhu koondati NSV Liidus repressioonidest ellujäänud soomlased, vepslased, karjalased ja isurid. Mobiliseeritutest moodustati 4 diviisi, mis koondati korpuseks, ehkki juba 1. veebruarist täiendati nii nimetatud Soome Rahvaarmeed Nõukogude Kesk-Aasia sõjaväelastega. Korpuse ülem oli soome juurtega Punaarmee ohvitser Akseli Anttila, kes oli 1937. aastal saadetud vangilaagrisse oma rahvuse pärast, kuid vabastati "vabastusretke" "juhtimiseks" GULAG-i laagrist. Korpuse staabiülemaks oli brigaadikomandör Romanov, poliitosakonda juhtis Tereškin, kes kasutasid soomepäraseid varjunimesid Raikas ja Tervonen.

Terijoe valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõja algust 1. detsembril ja esimese piiriäärse asula Terijoe vallutamist moodustas Nõukogude Liit seal nn Soome rahva valitsuse Soome Demokraatlik Vabariik, mille juhiks määrati soome päritolu pikaaegne Kominterni funktsionäär Otto Wille Kuusinen. Kuusineni Terijoe valitsust tunnistas NSV Liit ainsa Soome valitsusena ning sõlmis sellega sõprus- ja abilepingu.

Kuid juba enne Terijoki vallutamist ja Soome Demokraatliku Vabariigi väljakuulutamist alustas Nõukogude Liit 23. novembril 1939 Petrozavodskis formaalselt nn Soome vabastusarmee, faktiliselt Punaarmee koosseisu kuulunud mägilaskurdiviisi formeerimist.

Vastukaaluks Kuusineni valitsusele oli Soome Riiginõukogus arutusel Mannerheimi välja pakutud plaan moodustada Aleksandr Kerenski või Lev Trotski juhtimisel Vene valitsus Karjala piirkonnas, kuid kuna ettepanek ei leidnud riigi poliitilise juhtkonna toetust, siis plaan ei teostunud. Samuti hakati organiseerima Vene Üldsõjalise Liidu juhtimisel vene emigrantidest ja nõukogude sõjavangidest vene väeosi võitluseks nõukogude vägede vastu, mida organiseeris Nõukogude Venemaalt 20. aastail põgenenud Boriss Bažanov.

Punaarmee üksustele püstitatud ülesanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salajase operatiivkäsu Soome vallutamiseks olid Soome piirile koondatud Nõukogude väekoondised saanud juba 20. novembril, seega 9 päeva enne diplomaatiliste suhete katkestamist. Soome piirile oli koondatud neli armeed. Neist suurim oli 7. armee, kuhu kuulus 12–14 kütidiviisi, üks soomusvägede korpus ja hulk üksikuid soomusbrigaade kokku umbes tuhande tankiga. See armeekoondis pidi andma pealöögi Leningradi suunalt, vallutama Karjala kannase ja suunduma seejärel Helsingi peale. 7. armee tegevust pidi toetama 8. armee, andes oma seitsme diviisi ja kahe soomusbrigaadiga abilöögi põhja pool Laadoga järve, et haarata Karjala kannast kaitsvaid Soome üksusi seljatagant. Põhjas asunud 9. armee ülesandeks oli tungida läbi Kesk-Soome Botnia lahe rannikule, ning katkestada Soome ühendusteed Rootsiga. Seda lööki pidi toetama 14. armee, kes pidi Põhja-Jäämere rannikul ära lõikama läbi Petsamo sadama toimivad Soome ühendusteed välismaailmaga.[14] Meretskov püstitas Leningradi sõjaväeringkonna vägedele ülesande vallutada Soome kahe nädala jooksul.

Sõjategevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punaarmee esimese pealetungi suunad, Talvesõjas Karjala kannasel
Nõukogude vägede rünnakusuunad Talvesõjas.

Nõukogude Liidu juhtkond arvas, et Soomet rünnates ei kesta sõjategevus üle paari-kolme nädala. Nõukogude väed tungisid Soomele kallale 30. novembri 1939 hommikul terve Nõukogude-Soome Vabariigi piiri ulatuses ning Punaarmee pommituslennukid pommitasid Helsingi ja Viiburi tsiviilobjekte. Soomlased olid 1920. aastatel ehitanud Mannerheimi kaitseliini. Paraku ei jõutud Talvesõjaks valmis ehitada Mannerheimi liini teist järku, mille ehitamist alustati 1932. aastal.

Punaarmee esimene pealetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomlaste esimene kaitselahingute periood oli detsembrist 1939 kuni jaanuarini 1940, kus Soome väed kaitselahingutes Karjala kannasel Mannerheimi liini 1. kaitseliinil pidasid kinni Punaarmee 7. ja 13. armee pealetungi Laadoga järvest põhja pool Suomussalmi juures, piirasid ümber ja hävitasid peaaegu täielikult pealetungivad Nõukogude 8. armee 165. ja 44. jalaväediviisi, mille tagajärjel Punaarmee kaotas ca 27 000 sõdurit langenute, külmunute ja teadmata kadunutena. Kummagi sõdiva riigi inimressurss oli erinev, Punaarmee käsutuses oli praktiliselt piiramatu inimressurss, mida aeti soomlaste vastutulle hoolimatult. Väikesel rahval niisugust inimressurssi ei olnud, seega olid jõud väga ebavõrdsed.

Punaarmee lõpetas tulemusteta pealetungi Karjalas 21. detsembril ning 26. detsembrist asus kaitsele ja vägede ümbergrupeerimisele. Pärast esmaseid suuri kaotusi ja välksõja läbikukkumist moodustas NSV Liidu juhtkond 7. jaanuaril 1940. aastal Põhja rinde.

Punaarmee teine pealetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine nõukogude vägede läbimurdekatse algas 1. veebruaril kümnepäevase suurtükiväe ettevalmistustule ja lennuväe õhurünnakutega nii rindel kui Soome linnadele ja transpordisõlmedele.

Uute väejuhtide organiseeritud ja kahe armee võrra täiendatud Punaarmee Semjon Timošenko juhitud Looderinde vägede suurpealetung Soome peakaitseliinile algas 11. veebruaril 1940 15-kilomeetrisel läbimurdelõigul Muolaanjärvi ja Karhula vahel, 2,5-3 tunnise tuleettevalmistusega. Viie päeva jooksul õnnestus Punaarmee 7. armeel suurte kaotuste hinnaga kiiluda end kuni 4 kilomeetri sügavusele Mannerheimi kaitseliini Summa piirkonnas. 13. armee aga jõudis välja joonele: Muola - Ilves - Salmankaita - Ristisaari. Soomlased olid 15. veebruariks sunnitud taganema oma vahekaitseliinile.

18. veebruaril alustas Punaarmee Soome vahekaitseliini ründamist. Soome sõjaväe ülemjuhataja oli reservide puudusel sunnitud pärast ägedaid kaitselahinguid andma väeosadele loa taanduda 28. veebruariks viimasele kolmandale kaitseliinile.

Punaarmee surve jätkus raugematu hooga. 3. märtsiks jõudsid Punaarmee väeosad Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümne päeva kestnud ägedad lahingud. Soomlased avasid Punaarmee edasitungi takistamiseks Saima kanali lüüsid ja ujutasid üle Viiburi kirdeosa, kuid see ei takistanud Punaarmeel linna tungimast. Viiburis käisid ägedad lahingud (linna puruks pommitamine) veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu 13. märtsil 1940 kell 11.00. Viiburi kesklinn jäigi Punaarmeel vallutamata.

Välisabi Soomele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soomele tulid appi tuhanded vabatahtlikud paljudest riikidest, appitulnuid vabatahtlike oli 12 000 meest, peamiselt rootslast (sama palju kui Hispaania kodusõja internatsionaalsetes brigaadides[17]. Talvesõjas osales ka sadakond eestlast (ametlikult 56, A. Juutilaineni hinnangul võis neid olla üle saja)[18]. Otsesest abistamisest võtsid osa 26 riiki. Lennukite, tankide ja muu sõjavarustuse suurimaiks müüjateks Soomele olid Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia, Hispaania. USA president Franklin Roosevelt keelas toorainete ja tööstusseadmete ekspordi Nõukogude Liidule ja andis Soomele 30 miljonit dollarit laenu.

Inglismaa ja Prantsusmaa kavandasid saata Soomele appi 57 000-mehelise ekspeditsioonikorpuse, mis oli juba Inglismaa sadamates laevadele paigutatud, kuid Rootsi ja Norra valitsus keeldusid kategooriliselt ekspeditsioonivägede läbilaskmisest oma territooriumi kaudu. Vaatamata Soome valitsuse korduvatele palvetele jäi Rootsi ebasõbralik hoiak Soome suhtes püsima kuni Talvesõja lõpuni. Seetõttu jäi Soomel väga vajalik välisabi saamata. Kuid nimelt see Inglismaa ja Prantsusmaa kavatsus hoidis ära Soome okupeerimise ja liitmise 12. liiduvabariigina [14]

10. detsembril 1939 teatas Tallinnas asuva Nõukogude Liidu täievolilise esinduse nõunik Vladimir Botškarjov, et soomlased tegelevad Eesti elanike värbamisega tegevarmeesse, makstes teenistuse eest 250 krooni kuus; värvatud toimetatakse kohale mootorpaatidel[19].

Moskva rahulepinguga Nõukogude Liidule läinud alad.

Sõja tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rünnates Soomet, rikkus NSV Liit rängalt Nõukogude Liidu ja Soome vahel jõus olnud mittekallaletungipakti, samuti riikide lepingut piirikonfliktide selgitamisest ja Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud Rahvasteliidu põhikirja. Soome ründamise eest heideti Nõukogude Liit Rahvasteliidust 14. detsembril 1939 välja.

Sõda peeti 105 päeva, Punaarmee ei suutnud selle ajaga Soomet vallutada. Nõukogude Liit suutis vallutada ainult mõned Soome piirialad, kuid Soome kaitsevägede rinne oli märtsis juba langemas. Märtsis otsustas Stalin alustada Moskvas rahuläbirääkimisi, sest kartis, et Inglismaa ja Prantsusmaa asuvad sõtta Soome poolel, aga see oli Stalinile halvim variant edasise maailmapoliitika elluviimisel. Seetõttu püüdis Stalin sõlmida kiiresti Soomega rahulepe. Samuti tagastas Nõukogude Liit Soomele Petšengas vallutatud niklikaevandused (kuulusid Kanada-Inglise kompaniile).

Moskva rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti 12. märtsi õhtul kiirustades. 13. märtsil 1940 kell 11.00 lõppes sõjategevus kõigil rinnetel. Rahulepinguga kaotas Soome Nõukogude Liidule üle 10% oma aladest, ca 430 000 elanikku kaotas oma kodu. Loobuda tuli Sallast, enamikust Soome Karjalast koos Viiburi linnaga, Sortavala, Petsamost Kalastaja poolsaar, 4 Soome lahe saarest ja kogu Laadoga järve läänekaldast. [16] Rahulepinguga saavutas Nõukogude Liit vaid osa soovitud eesmärkidest. Soome säilitas iseseisvuse tänu oma visale vastupanule ja lääneriikide võimalikule sekkumisele sõtta Soome poolel. Talvesõja lahingud näitasid, et Punaarmee sõjaline ettevalmistus 1939. aastal oli tegelikult nõrk, vaatamata ülekaalule elavjõus ja tehnikas ning arvestamata jäi nn inimlik faktor – soomlaste visadus oma kodu kaitsel.

Kaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Talvesõjas langenud punaarmeelased

Soome kaotas Talvesõjas langenutena 26 662 meest, haavatutena 39 886 meest, teadmata kadunutena ja vangi võetutena 1434 meest [16].

Punaarmee kaotustest on erinevaid andmeid. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov väitis Punaarmee kaotusteks NSV Liidu Ülemnõukogu istungil 29. märtsil 1940 langenutena 48 745 ja haavatutena 186 584. Soomlaste kaotusteks valetas ta vähemalt 60 000 langenut ja 250 000 haavatut, seega kõik Soome armee võitlejad. 1952. aasta NSV Liidu Kaitseministeeriumi kaadrite peavalitsuse andmetel kaotas Punaarmee sõjas 126 875 inimest langenutena, andmeid haavatute, surnuks külmunute ja teadmata kadunud võitlejate kohta ei esitatud.

Uuema vene statistika järgi olid Punaarmee kaotused langenute ja teadmata kadunutena 126 875 meest, haavatutena 264 908, haigestunutena 51 892, külmunutena 9614 ja vangi võeti 3100 sõdurit [16].

Nikita Hruštšovi järgi kaotas Nõukogude Liit Talvesõjas 1 000 000 meest.

Marssali Carl Gustaf Emil Mannerheimi päevakäsus 13. märtsil 1940 mainiti venelaste (Nõukogude Liidu) kaotusteks umbes 200 000 meest ja 1600 tanki.

Tsiviilkaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Liidu lennuväe Soome linnade pommitamisel hukkus 957 tsiviilinimest.[20] Esimene eestlane hukkus Helsingi pommitamisel detsembris 1939.[21]

Mõjud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soome rahva meelsus muutus ühtsemaks. Sõjaväge hakati jõulisemalt arendama. Soome hakkas otsima sõjalist tuge Rootsilt, Suurbritannialt ja lõpuks Saksamaalt.

Nõukogude Liidu sõjalis-poliitiline autoriteet vähenes. Talvesõja kogemused andsid tõuke Punaarmee arendamisele. Soome ja Nõukogude Liidu vahelised suhted jäid väga halvaks.

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sõja alguses oli Soome sõjaväes 337 000 meest. Soomel oli ainult 250 000 vintpüssi (kokku 281 594 relva), kuid kaitseliitlased kasutasid oma vintpüsse (114 000 vintpüssi). Kõige rohkem mehi oli Soomel märtsi alguses 1940 (346 000).
  2. 2,0 2,1 Leskinen, Juutilainen 1999:299–335. (Markku Palokangas. Suomalaisjoukkojen aseistus ja varustus)
  3. Leskinen, Juutilainen 2005:77–88 (Juutilainen, Koskimaa).
  4. Soomel oli 32 Prantsuse tanki Renault ja muid kergetanke aastast 1919. Need tanketid ei kõlvanud Talvesõjas liikumisel sõdimiseks, mistõttu neist tulistati paigalt. Soome ostis aastatel 1936–1939 32 Briti tanki Vicker, kuid nende relvastus pidi valmistatama ja paigaldatama Soomes. Talvesõja alguses oli Soomel lahinguvalmis ainult kümme tanki.
  5. 1. detsembril 1939 oli Soomel 114 sõjalennukit, 7 luure- ja sidelennukit ning sadakond lahinglendudeks sobimatut õppelennukit. Osa lennukeid vajas remonti. Kokku oli Soomel 235 lennukit.
  6. Leskinen, Juutilainen 1999:606–649. (Martti Peltonen. Ilmasota talvisodassa.)
  7. Ries 1988.
  8. Manninen 1994. Uurijatele ligipääsetavaks tehtud Nõukogude arhiivimaterjale kasutades leidis Manninen 12 Soome rindele saadetud jalaväediviisi, mida varem oli salatud.
  9. 9,0 9,1 Leskinen, Juutilainen 2005:1150–1162 (Kurenmaa, Lentilä).
  10. Leskinen, Juutilainen 1999:816–828. (Riitta Lentilä, Antti Juutilainen. Talvisodan uhrit.)
  11. Leskinen, Juutilainen 1999:792–802. (Timo Malmi. Suomalaiset sotavangit.)
  12. Эйнара Петровича Лайдинена (к.и.н., старший научный сотрудник международного научно-образовательного центра по истории и культуре Европейского Севера ПетрГУ, "Органы государственной безопасности Карелии в Советско-финляндской войне","Учёные записки Петрозаводского государственного университета" N10, 2009 г
  13. Enn Tupp: Mis vene rahvast tegelikult hävitas?
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Vaino Kallas "Kahe sõja vahel". Tallinn 2007. ISBN 9789949150342
  15. 7 päeva Soome-Nõuk. Vene konflikti. Rahvaleht, 4. detsember 1939, nr. 285, lk. 8.
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 Tiit Made "Alasi ja haamri vahel". Argo, Tallinn 2007, lk. 89. ISBN 9789949438105
  17. Hannes Walter. Sõdadest lähemal ja kaugemal. Tallinn 2012. Lk. 105
  18. Leskinen, Juutilainen 2002:721. (Antti Juutilainen. Välismaa vabatahtlikud Talvesõjas.)
  19. Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk. 176.
  20. Kurenmaa and Lentilä (2005), p. 1152
  21. Uus Eesti (Tallinn : 1935-1940) nr.335, 8. detsember 1939

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]