Komintern

Allikas: Vikipeedia
Question book-new.svg Selles artiklis puuduvad viited.
Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Komintern (Коминтерн, vene keelest: Коммунистический интернационал, 'Kommunistlik Internatsionaal', ka Kolmas Internatsionaal) oli rahvusvaheline kommunistlik organisatsioon. Vaata ka Internatsionaal (organisatsioon).

III Kommunistlik Internatsionaal
Esimees 1919–1926, Grigori Zinovjev, KITK esimees
1926–1929, Nikolai Buhharin, KITK poliitiline sekretär
1929–1935, KITK Poliitiline sekretariaat
1935–1943, Georgi Dimitrov, KITK peasekretär
Peasekretär {{{peasekretär}}}
Pressiesindaja {{{pressiesindaja}}}
Asutamine 1919–1943
Ideoloogia Marxism-Leninism Kommunism
Peakorter Nõukogude Liit Petrograd, Moskva
Liikmeskond {{{Liikmeid}}}
Kodulehekülg
Grigori Zinovjev
Nikolai Buhharin
Georgi Dimitrov

Komintern loodi 1919. aasta märtsis Vladimir Lenini, Lev Trotski ja Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtimisel. Selle eesmärgiks oli "võidelda kõigi vahenditega, sealhulgas relvastatud jõuga, rahvusvahelise kodanluse võimu kukutamise eest ja nõukogude vabariikide loomise eest".

Sisukord

Loomine ja kujunemine [muuda]

III. Kommunistliku Internatsionaali loomise aluseks oli enne seda sotsialistlikke parteisi ühendanud I. ja II. Internatsionaali, mis lagunes pärast Esimese maailmasõja algust ning rahvuslike sotsialislike parteide poolt rahvusriikide valitsuse toetamist sõjas vaatamata Vene VSDT(b)P üleskutsele toetada maailmarevolutsiooni. Kominterni loomine tähendas lõhet marksistlike liikumiste vahel ning oli mõeldud Teise Internatsionaali asendamiseks.

Oma olemuselt oli Komintern NSV Liidu välispoliitika teenistuses olev luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon. Kominterni juhtimine toimus Moskvas asuvast peakorterist ning kõik sellega liitunud parteid pidid juhinduma selle otsustest ja instruktsioonidest. Komiterni poolt planeeriti ja juhiti paljusid riigipöördekatseid ja mässe, korraldati atentaate, koguti luureandmeid ja tehti propagandat.

Alates Kominterni I Kongressist tegutsesid sellega liitunud parteid ja muud organisatsioonid Saksamaal, Venemaal, Austrias, Ungaris, Soomes, Poolas, Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias, Rumeenias, Serbias, Rootsis, Norras, Taanis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal, Šveitsis, Itaalias, Hispaanias, Portugalis, Suurbritannias, Iirimaal, USA-s, Austraalias ja Jaapanis.

Kominterni varjamatuks eesmärgiks oli haarata võim kõikjal maailmas.[viide?]

Kakskümmend üks tingimust

Kominterniga ühinenud parteid pidid kõrvalekaldumatult juhinduma 21 tingimusest. Nende hulgas:

  • Aktiivselt võitlema kommunistlike ideede eest nii linnades kui maal.
  • Eemaldama töölisliikumisest reformistlikud ja tsentristlikud vaated.
  • Kombineerima legaalseid ja illegaalseid vahendeid võitluseks nendes maades, kus kehtivad antisotsialistlikud seadused.
  • Jälgima kõigi parlamendiliikmete tegevust.
  • Mõistma hukka patsifismi ja vajaduse korral tegutsema vägivaldselt.
  • Toetama kõiki nõukogude vabariike.
  • Revideerima oma programmi vastavalt Kominterni poliitikale.
  • Juhinduma kõigist Kominterni otsustest.
  • Heitma välja oma liikmeskonnast kõik, kes ei nõustu 21 tingimusega. Juhul kui enamus partei liikmetest hääletab nende vastu, organiseerima uus partei.
  • Võtma partei nimeks "Kommunistlik Partei".

Juhid ja struktuur [muuda]

1921 – 1923, Mihhail Kobetski[1], KITK esimehe asetäitja;
  • 1926 – 1929, Nikolai Buhharin, KITK poliitiline sekretär
  • 1929 – 1935, KITK Poliitiline sekretariaat
  • 1935 – 1943, Georgi Dimitrov, KITK peasekretär.

KITKi sekretariaat [muuda]

IV kongressil valitud sekretariaat
Pärast 1935. aastat valitud sekretariaat

III Kominterni kongressid [muuda]

Komintern pidas seitse ülemaailmset kongressi. 1919. aasta jaanuaris toimus Moskvas Vene VSDT(b)P poolt rahastatud saadikute kogunemine, kus osalesid Vene, Ungari, Poola, Austria, Läti, Soome kommunistide ja Balkanimaade revolutsioonilise sotsiaaldemokraatliku föderatsiooni ning Ameerika Ühendriikide töölispartei 52 saadikut 35 organisatsioonist, fraktsioonist ja liikumisest 30 riigist[2],[3]. II Kongress toimus juba 217 saadikuga 67 poliitilisest organisatsioonist, sh. neist 27 kommunistlikku parteid 37 riigist[2]. (en)

Vasakpoolsed kommunistid tunnistavad ainult kaht esimest kongressi, kuna pärast neid kongresse muudeti organisatsiooni tegevuspõhimõtteid: senise sõltumatute kommunistlike ja vasakpoolsete parteide katusorganisatsiooni asemel muudeti KI liikmesparteid - KI allüksusteks ning pidid alluma KI otsustele, mitte osalema poliitilises tegevuses isesesvatena.

Trotskism tunnistas esimese nelja kongressi otsuseid.

Stalinistlikud ja maoistlikud liikumised tunnistavad kõigi seitsme kongressi otsuseid.

Next.svg Pikemalt artiklis Kommunistliku Internatsionaali kongressid
aasta KI kongressid ja KI Täitevkomitee pleenumid toimumise koht
1919, 2. märts – 6. märts Kommunistliku Internatsionaali I kongress Moskva, Vene SFNV
1920, 19. juuli – 7. august Kommunistliku Internatsionaali II kongress Moskva ja Petrograd, Vene SFNV
1921, 22. juuni – 12. juuli Kommunistliku Internatsionaali III kongress Moskva, Vene SFNV
1922, 21. veebruar – 4. märts KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu I pleenum Moskva, Vene SFNV
1922, 7. juuni – 11. juuni KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu II pleenum Moskva, Vene SFNV
1922, 5. november – 5. detsember Kommunistliku Internatsionaali IV kongress Moskva, Vene SFNV
1923, 12. juuni – 23. juuni KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu III pleenum Moskva, Vene SFNV
1924, 17. juuni – 8. juuli Kommunistliku Internatsionaali V kongress Moskva, NSV Liit
1924, 12. juuni ja 12. juuli – 13.juuli KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IV pleenum Moskva, Vene SFNV
1925, 21. märts – 6. aprill KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu V pleenum Moskva, NSV Liit
1926, 17. veebruar – 15. märts KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VI pleenum Moskva, NSV Liit
1926, 22. november – 16. detsember KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VII pleenum Moskva, NSV Liit
1927, 18. mai – 30. mai KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu VIII pleenum Moskva, NSV Liit
1928, 9. veebruar – 25. veebruar KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu IX pleenum Moskva, NSV Liit
1928, 17. juuli – 1. september Kommunistliku Internatsionaali VI kongress Moskva, NSV Liit
1929, 3. juuli – 19. juuli KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu X pleenum Moskva, NSV Liit
1930, veebruar KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu pleenum Moskva, NSV Liit
1931, 25. märts – 13. aprill KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XI pleenum Moskva, NSV Liit
1932, 27. august – 15. september KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XII pleenum Moskva, NSV Liit
1933, 28. november – 12. detsember KI Täitevkomitee laiendatud koosseisu XIII pleenum Moskva, NSV Liit
1935, 25. juuli – 20. august Kommunistliku Internatsionaali VII kongress Moskva, NSV Liit

Kominterni juhtorganid [muuda]

III KI I kongressil määrati VK(b)P KK poolt kominterni juhtorganiks KI Täitevkomitee, kuhu kuulusid KI liitunud kommunistlike parteide esindajad, lähtudes nende tähtsusest, kas täisõigusliku liikme või nõuandva häälega esindaja kaudu.

Next.svg Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee
Next.svg Pikemalt artiklis III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee Presiidium

Allorganisatsioonid [muuda]

  • Rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon (МОПР (Международную Организацию Помощи Революционерам));
  • Noorsoo kommunistlik internatsionaal (КИМ (Коммунистический Интернационал Молодежи));
  • Rahvusvaheline Ametiühingute Organisatsioon, (Профинтерн)
  • Punane ametiühingute internatsionaal , (Красный интернационал профсоюзов),
  • Rahvusvaheline tööliste abistamise organisatsioon, (Международная организация рабочей помощи (Межрабпом)),
  • Rahvusvaheline revolutsioonivõitlejate abistamise organisatsioon, (Международная организация помощи борцам революции),
  • Talupoegade internatsionaal, (Крестьянский интернационал),
  • Internatsionaalne Sõjakool, mis loodi 1920. aastal ja tegutses kuni 1922. aastani;
  • Rahvusvaheline leninlik kool, (Международная ленинская школа),
  • Kommunistlikud ülikoolid:

Tegevus [muuda]

Maailmarevolutsiooni levitamine [muuda]

Soome kodusõda [muuda]

Vaatamata Nõukogude Venemaa poolt 7. detsembril 1917 Soome iseseisvuse tunnistamist toetas Nõukogude Venemaa, Soomes alanud kodusõjas, Soomes asunud bolševikemeelsete sõjavägedega soome kommuniste nende püüdluses luua Soomest nõukogude vabariik.

Next.svg Pikemalt artiklis Soome kodusõda, jaanuar 1918–14. oktoober 1920

Eesti Vabadussõda [muuda]

Peale Saksa keisririigis 8. oktoobril 1918 toiminud kodanilikku revolutsiooni ning keiser Wilhelm II troonist loobumisele järgnenud saksa vägede lahkumist maailmasõja käigus okupeeritud territooriumitelt alustas Punaarmee pealetungi eesmärgiga vallutada uuesti endised Venemaa keisririigi maa-alad ning kehtestada seal nõukogude võim.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda 28. november 1918 – 2. veebruar 1920

Läti Vabadussõda [muuda]

Samaaegselt pealetungile Eestile alustasid Punaarmee ja Läti Kütiväed ka Läti vallutamist, mille käigus valluati suurem osa Lätist.

Next.svg Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda, detsember 1918 – 11. august 1920

Leedu-Valgevene NSV [muuda]

Tekkinud võimuvaakumis peale Novembrirevolutsiooni Saksamaal ja saksa okupatsioonivägede lahkumist Leedu territooriumilt haarasid Leedu ja Valgevene bolševikud 27. veebruaril 1919. võimu ka Valgevene Rahvavabariigi ja Leedu aladel ning kuulutasid välja Leedu ja Valgevene ühise nõukogude vabariigi.

Next.svg Pikemalt artiklis Leedu-Valgevene NSV

Nõukogude-Ukraina sõjad [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina Rahvavabariik, Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1918), Nõukogude-Ukraina sõda (1919–1921)

Nõukogude-Poola sõda [muuda]

Mais 1920 tungisid Piłsudski juhitud Poola väed, keda toetasid Petljura Ukraina rahvuslased, Ukrainasse ja vallutasid Kiievi. Poola Piłsudski juhtimisel tahtis kasutades sõjas nõrgendatud Ukraina olukorda nihutada vastloodud Poola riigi piire võimalikult kaugele itta, et taastada kunagine suurriik Poola (Rzeczpospolita).

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda, 24. veebruar 1920 – 18. märts 1921

Peale nõukogude Punaarmee vasturünnakut ja 12. juunil Kiievi vallutamist jatkasid nad pealetungi, lootuses, et Poolas puhkevale kommunistlikule revolutsioonile. 13. augustiks olid Punaarmee Läänerinde väed Mihhail Tuhhatševski juhtimisel võtnud Varssavi põhja ja lõuna poolt tangide vahele, Edelarinde väed aga võitlesid parajasti Lvivi all. 16. augustil võttis Piłsudski ette üllatusliku rünnaku kahe rinde vahelises tühimikus. Samaaegne löök Tuhhatševski vägede põhjatiivale ähvardas tema armeed omakorda ümber piirata. Nõukogude väed taandusid Valgevenesse ja Ukrainasse ning 12. oktoobril sõlmiti vaherahu ja 18. märtsil 1921 lõplik Riia rahuleping. Sõlmitud rahulepinguga sai Poola endale nii Ukraina kui Valgevene lääneosa, mis püsis Poola võimu all järgmised 18 aastat, kuni 1939 aasta 17. septembrini, millal NSV Liit need, koos Saksa Riigiga samaaegselt Poolale kallale tungides tagasi vallutas.

Ungari Nõukogude Vabariik [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Ungari Nõukogude Vabariik, 21. märts 1919

Baieri Nõukogude Vabariik [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Baieri Nõukogude Vabariik, 13. aprill 1919

Slovakkia Nõukogude Vabariik [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Slovakkia Nõukogude Vabariik, 16. juuni 1919

Bulgaaria riigipöördekatse [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis 1923. aasta Bulgaaria riigipöördekatse

Saksamaa riigipöördekatse [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis 1923. aasta Saksamaa riigipöördekatse

Kesk-Saksamaa revolutsioonikomitee (Saksimaa, Tüüring) juht Gerhart Eisler, Revolutsioonikomitee staabiülem Sandor Rado, Ernst Thälmann

Eesti riigipöördekatse [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis 1. detsembri riigipöördekatse, Eestis

Õõnestustöö Suurbritannias [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Arcos Steamline Company, Suurbritannias

Hispaania kodusõda [muuda]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania kodusõda

Repressioonid Kominterni suhtes [muuda]

Laialisaatmine ja järgnevad struktuurid [muuda]

Komintern saadeti laiali 1943. a 15. mail. See oli üks eeltingimusi NSV Liidule vajalike liitlaskõneluste alustamiseks USA ja Suurbritanniaga Teise maailmasõja ajal.

Kominterni täitevasutuse Täitevkomitee baasil loodi ÜK(b)P KK Rahvusvaheline osakond.

Pärast sõja lõppu loodi 1947. aastal Kominform (Kommunistlik Informatsioonibüroo), kuhu kuuluvad kommunistlikud parteid tegutsesid Bulgaarias, Tšehhoslovakkias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Poolas, Rumeenias, Nõukogude Liidus ja Jugoslaavias. Kominform saadeti laiali 1956. aastal.

Hiljem toimusid Moskvas regulaarsed kommunistlike ja töölisparteide rahvusvahelised nõupidamised.

Vaata ka [muuda]

Välislingid [muuda]

Viited [muuda]

  1. ↑ Личности. М.В. Кобецкий – Полномочный представитель СССР в Эстонской Республике, http://www.baltija.eu, 30.01.2011
  2. ↑ 2,0 2,1 КОММУНИСТИЧЕСКИЙ ИНТЕРНАЦИОНАЛ
  3. ↑ ПЕРВЫЙ КОНГРЕСС КОМИНТЕРНА – 1919, agitclub.ru
Pärit leheküljelt "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Komintern&oldid=3505447"