Külm sõda

Allikas: Vikipeedia

Külm sõda (inglise Cold War, vene холодная война) oli Nõukogude Liidu ja Lääne poliitiline, majanduslik konflikt Teise maailmasõja järgsel rahuperioodil.

Laiemas tähenduses nimetatakse külmaks sõjaks otsest sõjalist vastasseisu vältivat konflikti, milles osapooled piirduvad majandusliku, poliitilise ja luuretegevuse üksteise vastu.

Mõiste ajalooline ja tähenduslik taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Külmas sõjas järgiti reeglina Vana-Hiina sõjakunsti strateegias formuleeritud põhimõtet: parimaks mooduseks sõdida oma vastasega ilma võitluseta. Rahvusvaheliste mõõtmeteni on külm sõda tavaliselt paisunud niisugustes piirkondades, kus põrkub mitu tsivilisatsiooni ja rivaalitseb mitu vastandlikku, ülemvõimu taotlevat religiooni ja/või kultuuri, sõjajõudu omavaheliste vastuolude lahendamiseks aga ühelgi poolel ei piisa. Kõige tuntumad näited on olnud Ibeeria poolsaar hiliskeskajal Hispaania impeeriumi tekke eel ja Palestiina XX sajandil, enne Iisraeli riigi loomist.

Külm sõda läks terminina laiemalt käibele Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is 1946. aastal ja neid koondava raamatu "Cold War" ilmumisega järgmisel aastal.

Ametlikuks poliitikaks muutus see sama nime all USA-s aastast 1947 president Harry Trumani valitsemisajal ja kestis vahelduvate tõusude ja pingelõdvendustega president Ronald Reagani teise valitsemisajani. Ameerika Ühendriikide poolseks alusdokumendiks oli 18. augustil 1948 Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu (NSC) poolt vastu võetud direktiiv № 20/1, mille põhiteesid olid:

  • viia Moskva mõju ja võimsus miinimumtasemeni, millal ta enam ei ohustaks maailma ja rahvusvaheliste suhete stabiilsust;
  • muuta teoorias ja praktikas rahvusvaheliste suhete põhimõtteid, mida järgib Venemaal võimul olev valitsus;

Ida poolkeral rakendati külma sõda sisuliselt, kuid mõistet ennast kasutamata, kõigepealt Lenini (Vladimir Uljanovi) ehk nn Kominterni doktriini kujul, mis tähendas klassivõitluse kandmist üle töörahvariigi välissuhteisse. Kommunistlikud valitsejad maskeerisid oma külma sõja poliitikat rahuvõitluse sildiga.

Ida-Lääne külma sõja algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuhjuvad pinged Moskva ja tema äsjaste lääneliitlaste vahel kujunesid N Liidu otseseks vastuseisuks Ameerika Ühendriikidega veebruaris 1946, kui Stalin (Jossif Džugašvili) teatas aja nõudest valmistuda igaks juhuks uueks sõjaks Läänega.

Kuna lääneliitlased olid maailmasõja kestel saanud totalitarismi tundmaõppimiseks, siis aitas see kogemus luua Kremlile sobivaid vastumeetmeid, rakendada majanduslik-sotsiaalseid kaitsemeetmeid kõigis läänedemokraatlikes ühiskondades ning kindlustada oma sillapäid üle kogu vaba maailma.

Aastail 1945–1947 kahanes USA sõjaväe koosseis 12 miljonilt 1,4 miljonile mehele. Midagi taolist ei toimunud Nõukogude Liidus. Ameerika Ühendriigid lootsid tuumarelvastuse eelisarendamisega, kuid pärast USA tuumamonopoli kadumist 1949, sundis see külma sõja mõlemaid pooli kurnavale võidurelvastumisele.

Võidurelvastumine külma sõja aastail[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950. aastate alguses oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiseks valuküsimuseks võidurelvastumine. Nii Nõukogude Liidus kui ka USA-s kardeti vastase võimalikku sõjalist rünnakut. Samas üritati hoida vastaspoolt pidevas hirmus. Külma sõja aastail täiustati võidu kõiki massihävitusrelvade liike. 1950.aastail hakati Nõukogude Liidus tootma esimesi kontinendivahelisi rakette, mis võisid saata tuumalõhkelaengu igasse maailma nurka. Kohe asuti ka USA-s selliseid rakette valmistama. Üha võimsamaks muutus tavarelvastus: tankid, suurtükid, lennukid jms. Võisteldi ka õhu-ja raketitõrjerelvade väljatöötamises.

Vastasseis Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1948.aasta Berliini blokaad oli esimene, kuid kaugeltki mitte viimane kriis Ida-Lääne suhetes Euroopa pinnal. 1960. aastate algul puhkes Ida-Saksamaal kriis, mis oli taas kord seotud Lääne-Berliiniga. Paljud idasakslased polnud rahul kommunistide valitsemisega Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Ida-Saksamaalt hakkas rahvast palju välja rändama. 1961. aastal ehitati müür, mis eraldas Lääne-Berliini Ida-Berliinist. Berliini müür aga muutus pea kolmekümneks aastaks jagatud Euroopa sümboliks. Kriisid toimusid ka teistes idablokki kuulunud Euroopa maades. 1956. aastal ajas N Liidu sõjavägi laiali ungarlaste kommunismivastase ülestõusu. 1968. aastal tungisid Nõukogude tankid Tšehhoslovakkiasse. Euroopas suurt vastuseisu ei olnud.

Vaenupoolte erinevad tõlgendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kommunistlike kommentaatorite väitel oli külm sõda see aeg, mil lääneriigid võtsid omaks teooria, mis nõudis tugevatele positsioonidele asumist ning sotsialismi kukutamist.

Samal ajal püüdsid külma sõja metoodika ja ideoloogia kujundajad Läänes kaitsta end Moskva väidete eest lihtsalt, rakendades kõiki neidsamu võtteid, mida viimane ise mõlemal pool. USA rakendas: propagandat, sõjalist heidutust ning poliitilist ja majanduslikku toetust oma liitlastele.

Moskva raadio paljudes keeltes Läände suunatud välissaadetele anti veebruaris 1947 vastus Ameerika Hääle venekeelsete saadete alustamisega. Komparteide kihutustööle ja rahvamajanduse mahajäämusele sõjast kurnatud Euroopas vastas USA juunis 1947 Euroopa Taastamise Programmiga (Marshalli plaan).

Külma sõja komponendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

psühholoogiline sõda.

Psühholoogilise sõja mõjutusmeetodid jaotusid mitmesse ossa:


majanduslik sõda.

Külma sõja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konstruktivistliku teooria kohaselt lõpetas põhimõtteliselt külma sõja see, et Nõukogude Liit otsustas, et USA ei ole enam eluohtlik vaenlane, mille järel ka USA ei tundnud end enam ohustatuna Nõukogude Liidu poolt. Sellise arvamuse muutuse tagajärjel muutus nendevaheline suhtlus märgatavalt.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]