Mitmelasuline raketiheitja

Allikas: Vikipeedia
USA raketiheitja M270 MLRS
NSVL 2. maailmasõja aegne raketiheitja BM-14 Katjuša muuseumis Ukrainas

Mitmelasuline raketiheitja on rakettidega tulistav relv, mille laskeseade koosneb mitmest rakettide väljatulistamiseks valmistatud sarnasest paralleelsest stardijuhikust. Mitmelasulised raketiheitjad on harilikult suurtükiväe relvasüsteemid.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raketiheitjate eriliseks näitajaks on võimas tulejõud, mis tuleneb suurest laskekiirusest. Rakette on võimalik tulistada välja nii järjestikku kiirtulena, kui ükshaaval. Raketid tulistatakse välja kas torudest, raamidest või siinidelt, mida tavaliselt on 12...40 tk ja mis annavad väljalennuks vajaliku tõstenurga. Mitmelasulise raketiheitja raketid on üldjuhul juhitamatud. Peale tulelöögi andmist on võimalik raketiheitjaga kiirelt positsiooni vahetada. Tänapäeva raketiheitjad on iseliikuvad, harvem haakes veetavad. Nende maksimaalne laskekaugus võib küündida mitmekümne kilomeetrini.

Mitmelasulist raketiheitjat käsitseb tavaliselt raketiheitjameeskond nooremallohvitseri või vanemallohvitseri juhtimisel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmelasulised raketiheitjad võeti laialdaselt kasutusele 2. maailmasõja ajal. Neist tuntumateks tuleb pidada 1941. a kasutusele võetud vene raketiheitjat (esialgse nimetusega "kaardiväe miinipilduja" - Гвардеиский миномет) BM-14 Katjuša ja saksa raketiheitjat Nebelwerfer ("uduheitja"). Saksa poolel tavatseti vene raketiheitjaid kutsuda "Stalini oreliks". Raketiheitjaid kasutasid ka lääneliitlased.

Peale sõda on raketiheitjaid täiustatud. Tõusnud on laskekaugus ja -täpsus, kuid põhimõte on jäänud samaks.