Stalingradi lahing

Allikas: Vikipeedia
Stalingradi lahing
Osa Teisest maailmasõjast
Bundesarchiv Bild 146-1971-107-24, Russland, Kampf um Stalingrad, Infanterie.jpg
Saksa sõdurid T-34 rusude juures.
Toimumisaeg 17. juuli 19422. veebruar 1943
Toimumiskoht Stalingrad, Venemaa
Tulemus Nõukogude võit.
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Rumeenia Rumeenia
Itaalia Itaalia
Ungari Ungari
Horvaatia Horvaatia
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of German Reich (1935–1945).svg Adolf Hitler

Flag of German Reich (1935–1945).svg Friedrich PaulusWhite flag icon.svg
Flag of German Reich (1935–1945).svg Erich von Manstein
Flag of German Reich (1935–1945).svg Wolfram von Richthofen
Flag of Romania.svg Petre Dumitrescu
Flag of Romania.svg Constantin Constantinescu
Flag of Italy.svg Italo Gariboldi
Flag of Hungary.svg Gusztáv Vitéz Jány
Flag of Independent State of Croatia.svg Viktor Pavičić

Flag of the Soviet Union.svg Jossif Stalin

Flag of the Soviet Union.svg Vassili Tšuikov
Flag of the Soviet Union.svg Aleksandr Vassilevski
Flag of the Soviet Union.svg Georgi Žukov
Flag of the Soviet Union.svg Semjon Timošenko
Flag of the Soviet Union.svg Konstantin Rokossovski
Flag of the Soviet Union.svg Rodion Malinovski
Flag of the Soviet Union.svg Andrei Jeremenko

Jõudude suurus
Heeresgruppe B
6. Armee
4. Soomusarmee
Kolmas Rumeenia Armee
Neljas Rumeenia Armee
Kaheksas Itaalia Armee
Teine Ungari Armee

ca. 850 000 meest.
Lõunarinne
Edelarinne
Doni Rinne

umbes 1 700 000 meest.
Kaotused
Saksamaa: 91 000 vangi langenud ja 146 300 tapetud või surnuks külmunut.2
Ungari: 80 000 tapetud või vangi langenud.
Rumeenia: 160 000 tapetud või vangi langenud.
Itaalia: 25 000 tapetud ja 70 000 vangi langenud.3
Hävinud: 1 135 lennukit, (sealhulgas 274 transportlennukit ja 165 transportlennukina kasutatud pommitajat).[1][2]
1 130 000 tapetud, haavatud või vangi langenud.
Üle 40 000 surnud tsiviilisiku.
Hävinud:10 321 lennukit,1 [1]
4 341 tanki ja 15 728 suurtükki ning miinipildujat.
1 Nõukogude arhiiviandmete järgi kaotati lahingu ajal 9079 lennukit (1644 neist tulistasid alla õhutõrjesuurtükid) (Juulist novembrini)*. Ligikaudu 300 (20. novembrist 31. detsembrini) 1942 (1. jaanuar – 4. veebruar),

(8 891 august 1942 – veebruar 1943)[3][1][4]. 2 Nõukogude laibaloenduse andmetel.[5] 3 Ainult kaotused detsembrist veebruarini.[6]

* – Kaotuste arvutused juulist novembrini Doni-Stalingradi ala kohta.

Stalingradi lahing oli lahing Teises maailmasõjas, mis peeti 21. augustist 1942 2. veebruarini 1943 Saksa Wehrmachti ja nõukogude Punaarmee vahel.

Operatsioon Blau[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutades olukorda, et Euroopas ei olnud 1942. aastal teist rinnet, võttis Saksa kindralstaap ette pealetungi Idarinde lõunaosas ning koondas sinna 2 väegruppi (umbes 900 000 meest, üle 17 000 suurtüki ja miinipilduja, 1260 tanki, 1640 lennukit), kes pidid vallutama Doni ja Kubani ala ning Kaukaasia.

Lahingu algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa väed jõudsid 23. augustist Stalingradist põhja pool Volgani, tungisid 13. september linna ja vallutasid suure osa sellest. Tänavalahingud kestsid üle 4 ja poole kuu, eriti ägedalt võideldi raudteejaama ja Mamai kurgaani pärast.

Piiramisrõnga moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. novembril asusid Edela- ja Doni rinde ning 20 novembril Stalingradi rinde väed üldisele vastupealetungile. Löökidega loodest ja kagust Kalatši suunas piirati 23. novembriks ümber Saksa 6. armee ja osa 4. Soomusarmeest, üldjuhataja Friedrich Paulus. Saksa löök piiramisrõnga läbimurdmiseks löögiga Kotelnikovo ümbrusest Stalingradi suunas jäi pooleli.

Eestlased Stalingradi lahingus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalingradi lahingust võttis osa Lääne-Eestis formeeritud 36. Eesti Politseipataljon.

22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama, sekkudes käigult jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Julius Reinter, kes saadeti kodumaale ravile. 23. novembril määrati uueks pataljoniülemaks 3. kompanii ülem Harald Riipalu. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeldi alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. Peeti ägedaid tõrjelahinguid ülesandega aeglustada Punaarmee liikumist Dnestri jõe suunal. Rinne stabiliseeriti. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse. 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon oli kaotanud 39 meest langenutena, 97 haavatutena ja 11 oli teadmata kadunud.

6. jaanuaril 1943 alustati tagasisõitu Eestisse.

Loend eestlastest, kes pälvisid Stalingradi lahingus Raudristid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. kapten Harald Riipalu
  2. leitnant Lembit Vaher
  3. leitnant Elmar Vilumäe
  4. ülemleitnant Paul Rinne
  5. ülemleitnant Artur Tammaru
  6. leitnant Valter Allese
  7. leitnant Juhan Kukk
  8. leitnant Paul Meier
  9. leitnant Elmar Lipping
  10. ülemleitnant Viktor Vakar
  11. leitnant Peter Lossmann
  12. veltveebel Kaarel Kuutmaa
  13. veltveebel Leonhard Viljus
  14. allohvitser August Unt
  15. allohvitser Vassili Kivi
  16. reavõitleja Karl Selleke
  17. veltveebel Ernst Võsar
  18. veltveebel Aleksander Luhe
  19. veltveebel August Mängel
  20. allohvitser Valter Lähker
  21. allohvitser Jaan Salu
  22. veltveebel Jaan Purre
  23. reavõitleja Viktor Jaago
  24. veltveebel Oskar Isop
  25. reavõitleja Eduard Sasse
  26. reavõitleja Ants Kiviranna
  27. allohvitser Boris Reiljan
  28. reavõitleja Ago Arula
  29. ülem-vahtmeister Traugott Weichart
  30. reavõitleja Erich Voolma
  31. allohvitser Jakob Klassen
  32. veltveebel Hugo Avamets
  33. allohvitser Tarmo Mägi
  34. allohvitser Johannes Jõeveer
  35. reavõitleja Hugo Käsper
  36. reavõitleja Vilhelm Vaher
  37. reavõitleja Bernhard Priske
  38. reavõitleja Lembit Riis
  39. veltveebel Ants Laanemets
  40. reavõitleja Harri Niidre
  41. ülemleitnant Karl Palm
  42. kapten Eduard Väärsi

Lahingu lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

1943. aasta jaanuari alguseks surusid NSV Liidu väed piiramisrõnga välisrinde 170–250 km eemale. 10.–26. jaanuari pealetungiga tükeldati ümberpiiratud kahte ossa, vastupanu kestis linna lõunaosas 31. jaanuarini, põhjaosas 2. veebruarini. Vangi langes 91 000 meest. Saksa sõjavangidest pöördus tagasi ainult umbes 6000 meest.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Bergström, Dikov ja Antipov 2006, lk 225.
  2. Bergström 2007, lk 122–123.
  3. Bergström 2005, lk 126.
  4. Bergström 2005, lk 86.
  5. Bergström 2007, lk. 120–121.
  6. Bergström 2007, lk 121.

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Bergström, C., (2007). Stalingrad – The Air Battle: 1942 through January 1943. Chevron Publishing Limited. ISBN 978-1-85780-276-4
  • Bergström, C.; Dikov, A.; Antipov, V. (2006). Black Cross Red Star Air War Over the Eastern Front: Everything For Stalingrad. Eagle Editions Ltd. ISBN 978-0-97610-344-8

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Newark, Tim, (2002). Murrangulised lahingud : viiskümmend lahingut, mis muutsid ajalugu. Tallinn: Varrak, lk 116–119.