Richard Maasing

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelasest; vaimuliku kohta vaata artiklit Richard Ferdinand Masing

Richard Maasing
Nimi Richard Maasing
Sündinud 28. juuli 1896
Vorbuse vald, Tartumaa
Surnud 10. aprill 1976
Stockholm, Rootsi
Teenistused Venemaa Keiserlik armee
Eesti sõjavägi
Auaste kolonel
Juhitud üksused 62. löögipataljon
Sõjavägede Staabi II osakond
1. Jalaväerügement
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Georgi rist
Püha Georgi orden
Püha Vladimiri ordeni 4. järk mõõkadega
Vabadusristi I liigi 3. järk
Karutapja ordeni III klass
Valge Roosi ordeni komandör
Mõõgaordeni komandör
Vabadusrist.gif
Vabadusrist
I/3

Richard Maasing VR I/3 (kuni 1938 Richard Masing, 28. juuli 1896 Vorbuse vald, Tartumaa10. aprill 1976 Stockholm, Rootsi) oli Eesti sõjaväelane (kolonel), publitsist ja Eesti sõjaväeluure juht (1934-1939).

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Richard Maasingu isa töötas aktsiisiametnikuna Venemaal, ta õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, 1908. aastal sai isa koha Lätimaal ja õpingud jätkusid Miitavi gümnaasiumi, gümnaasiumi lõpetas Riias.

Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeses maailmasõja ajal õppis Richard Maasing 1915. aastal Vilno sõjakoolis Leedus, mille ta lõpetas 1. veebruaril 1916. Pärast sõjakooli lõppu määrati teenistusse 39. Siberi kütipolku, Barnauli linna Siberisse. 1916. aasta sügisel saadeti R. Maasing 248. jalaväepolku Poolamaale ja määrati õppekompanii ülema abiks ja roodu ülemaks, alamleitnandi auastmes. 248. jalaväepolgu ülem oli eestlane polkovnik Raudsepp. Mais 1917 määrati R. Maasing 62. löögipataljoni ülemaks. See pataljon allus 62. diviisi ülemale. Oktoobris 1917 tuli 62. diviisi staabiülemaks polkovnik Johan Laidoner. Samal ajal määrati R. Maasing 62. diviisi staapi operatiivadjutandiks ja sellega polkovnik Laidoneri otseseks alluvaks. Nii algas ta pikaajaline koostöö ja sõprus J. Laidoneriga.

1917. aasta detsembri keskel lahkus polkovnik Laidoner 62. diviisi staabist ja sõitis Eestisse. Vene võimud ei andud aga luba R. Maasingule Eestisse sõiduks. Veebruaris 1918 algas Saksa vägede üldine pealetung Vene rindel. 62. diviis piirati ümber, Maasing vangistati ja viidi sõjavangina Saksamaale. Novembris 1918 puhkes Saksamaal novembrirevolutsioon ja vene sõjavange hakati sundkorras Venemaale saatma. Vangilaagris sattus kokku kapten Paul Lillega (hiljem kindral ja sõjaminister Eestis), kellega said loa siirduda Eestisse. 1918. a. novembri lõpul jõudsid koos kapten Lillega Tallinna.

Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Vabadussõja alguses 1918. aasta detsembri algul jõudis Petrogradist üle Soome Eestisse polkovnik Laidoner. 14. detsembril 1918 määrati polkovnik Laidoner Sõjavägede Ülemjuhatajana operatiivstaabi ülemaks Eestis. Samal päeval tegi Laidoner ettepaneku Maasingule tulla temale adjutandiks, millega too nõustus.

Vabadussõja ajal oli Maasing sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoneri adjutant, kuid sealhulgas täitis vahel ülesandeid, mis ületasid tavalise adjutandi kohustused. R. Maasing pidas läbirääkimisi 1919. aastal Pihkva rindel punaste väeosade juhi Aintsiga Eesti punadiviisi ületulekuks meie poolele, mis ka teostus[1].

Tegevus peale Vabadussõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aasta märtsis likvideeriti sõjavägede ülemjuhataja staap ja Maasing määrati sõjaväeliseks esindajaks Läti ja Leedu armeede juurde asukohaga Riias, kus ta tegutses kuni 1922. aastani.

1922. aastal soovis astuda Eesti kõrgemasse sõjakooli ja lahkus omal palvel sõjaväeesindaja kohalt. 1925. aastal lõpetas kõrgema sõjakooli, misjärel määrati käskudetäitjaks ohvitseriks Sõjavägede Staapi.

1928. aastal määrati ta uuesti sõjaväeesindajaks Läti ja Leedu sõjavägede juurde, kus teenis aastail 19271928 Lätis ja 19281930 Leedus.

1930. aastal tuli tagasi Eestisse, kus töötas Sõjavägede Staabi II osakonna A jaoskonna ülemana ja 1932. aastast 1. Jalaväerügementi I pataljoni ülemaks Narva.

Tegevus sõjaväeluure juhina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märtsis 1934 nimetati ta Sõjavägede staapi 2. osakonna ülemaks ning tegutses Eesti Sõjavägede Staabi II osakonna ülemana 1. aprillist 1934 kuni 1. aprillini 1939.

MI6 sai R. Maasingult andmeid sakslaste kohta ning sama info läks ühtlasi tema sõbrale, Jaapani sõjaväeatašeele Stockholmis kindral Makoto Onoderale. Maasing tegi Onoderaga koostööd alates 1937. aastast. Kolonel Maasingu juhitud Eesti sõjaväeluure omas siis mitut agentide võrku Nõukogude Liidus ja nõustus mõistliku rahalise toe eest jagama luureinfot jaapanlastega. Eestlastel oli infot isegi Nõukogude Liidu Aasia-osa kohta ja Masing müüs seda 5000 dollari eest aastas.[2]

Eestist lahkumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprillist 1939 teenis ta Sõjavägede Staabi ülema 1. abina (teine abi oli kolonel Eduard Ahman).

28. septembril 1939 kirjutati Moskva diktaadi kohaselt alla "baasideleping" ja 1. oktoobril 1939 määras Vabariigi Valitsus komisjoni "Eesti-N. Vene vastastikuse abistamise lepingu" sõjaliste üksikasjade kindlaksmääramiseks. Komisjoni esimeheks määrati kindral Nikolai Reek ja komisjoni abiesimeheks kol. Maasing. 2. oktoobril 1939 tuli Tallinna Nõukogude Vene komisjon eesotsas marssal Kirill Meretskoviga. Juba esimesel delegatsioonide koosolekul selgus, et Nõukogude Vene komisjon ei soovi mingit kahepoolset kokkulepet, vaid nõuadis, et Eesti komisjon võtaks Moskva nõudmised vastu sisuliselt muutmata. Need nõudmised esitati koos ähvardustega. Eesti komisjoni katsed resoneerida N. Vene komisjoniga ei annud tagajärgi. Ähvardused vaid suurenesid. 7. oktoobril nõudis marssal Meretskov ähvardustega Moskva nõudmiste vastuvõtmist ja kokkuleppe allakirjutamist. Mina protesteerisin selle vastu öeldes, et see kokkulepe kujuneb Eesti okupeerimiseks ja deklareerisin, et sarnases olukorras ei saa ma olla komisjoni liige ja sellisele, ähvardustega pealesunnitud kokkuleppele mina oma allkirja ei anna. Oma sõnul: "et pääseda lepingule allakirjutamisest", lahkus Richard Maasing Eestist 9. oktoobril 1939.

1939. aasta 9. oktoobri hommikul põletas ta ära oma arhiivi ja kartoteegi kõigi salajaste paberitega ja isikute nimekirjadega, mis olid staabiteenistuse ajal (5 aastat 2. osakonna juhina ja hiljem kaitsevägede staabi ülema esimese abina) kogunenud. Esialgu arvati, et ta lahkus autoga koos abikaasa ja pojaga Läti ja Leedu kaudu Saksamaale, kuid Maasingu enda andmetel lahkus ta merd pidi tavalise reisilaevaga. "2. osakonna ülemana olid mul teada nii meie maapiiril kui ka Tallinna sadamas augud, kust ilma tolli-, politsei- ja passikontrollita sai läbi pääseda. Nende aukude kaudu oli mul vahel vaja oma ameti huvides inimesi välja saata. Seda auku sadamas kasutasin nüüd ise. Saatsin enne oma abikaasa ja poja laevale. Ise tulin laeva 10 minutit enne laeva lahkumist Tallinna sadamas. Kõik toimus hästi, nagu kavatsetud, ilma häireta ja takistuseta. Sõitsin Stralsundi ja sealt edasi Stockholmi, nagu oli mu kodumaalt lahkumise plaan ette näinud."

Teine maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Vene sõja alguse lähenedes talle tuli kutse Soomest, tookordselt Soome kaitseväe staabi 2. osakonna ülemalt Melin'ilt – asuda Soome. Neil oli vaja Vene olusid tundvat spetsi ja mulle anti soome armee ohvitseri munder ja käsundusohvitseri tiitel, kellena viibisin hiljem ka Soome vägede ülemjuhataja Marssal Mannerheimi staabis Mikkelis." Jätkusõda ajal tuli Eesti ohvitsere Saksamaalt Soome eesotsas L. Jakobseniga, kes oli meie sõjaväe esindaja Saksamaal. Tuli ka kolonel Villem Saarsen ja mõningaid teisi nooremaid ohvitsere-eestlasi. Soome 2. osakonna ülem sai palju abi eesti nooremailt ohvitseridelt, kes käisid okupeeritud Eestis või tõid sealt teisel viisil häid informatsioone Soome."

Kui Eestis algas Saksa okupatsioon ja Tallinn vallutati, sai Eestis alul Saksa kõrgemaks ülemaks Väegrupp Nord tagalapiirkonna ülem kindral Franz von Roques, kelle tiitel oli "tagala ülem" ja kelle staap asus Tallinnas "Kuld Lõvis". Kolonel Maasing komandeeriti Soomest kohe Tallinna nimetatud kindrali juurde.

Paguluses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Richard Maasing oli Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis esimene esimees (1959)[3], hiljem auliige.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abikaasa: Ludmilla (neiuna Männa, abiellusid 1923); poeg: Iva-Maldus (sündinud 1930)

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Artikkel ajalehest "Meie Elu" nr 24, 26 ja 29 vastavalt 11. VI, 25. VI ja 16. VII 1976
  2. Pekka Erelt. Mees nagu parimast spioonifilmist22. EE 08. jaanuar 2011.
  3. EOK Rootsis. Võitleja, aprill 1960, nr. 4, lk. 6.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]