Ivan Konev

Allikas: Vikipeedia
Ivan Stepanovitš Konev
Konev ivan.jpg
Nimi Ivan Stepanovitš Konev
Sündinud 28. detsember 1897
Vene Keisririik, Vitšuga
Surnud 21. mai 1973
NSV Liit, Moskva
Teenistused Vene Keisririik 1915–1917,
NSV Liit 1917–1962
Auaste NSV Liidu marssal
Juhitud üksused 1. Ukraina rinne

Ivan Stepanovitš Konev (28. detsember 189721. mai 1973) oli Vene Keisririigi ja NSV Liidu sõjaväelane.

Nooruspõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ivan Stepanovitš Konev sündis 28. detsembril 1897 Vene Keisririigis Vologda kubermangus (kaasajal Kirovi oblast) Lodeino külas. 1912. aastal lõpetas ta lähedal asuva Šetkino kirikukooli. 15-aastasena tuli tal töötada metsalangetajana Arhangelskis ja Podosinovtses.

1914. aastal alanud ilmasõda tähendas halvenenud rindeolude ja 19-aastaseks saanud Konevile 1916. aastal mobilisatsiooni. Esmalt tuli tal läbida õppused. Nende lõppedes sai ta allohvitseri auastme ning saadeti edelarindele. 1918. aastal ta demobiliseeriti. Samal aastal liitus ta bolševikega.

Vene kodusõjas võitles ta Koltšaki ja teiste valgekaartlaste vastu Kaug-Idas.

Kahe sõja vahel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Vene kodusõja lõppemist oli Konev 17. rügemendi komissar, augustist 1924 aga Nižni Novgorodi 17. jalaväediviisi politruk. Samal ajal õppis ta ka Frunze-nimelises Sõjaväeakadeemias. 1934. aasta detsembrist oli ta 37. jalaväediviisi komandör, märtsist 1937 juhtis ta aga 2. jalaväediviisi. 1935. aastal ülendati ta diviisikomandöriks. 1938. aastal nimetati ta Mongoolia Rahvavabariigi erivägede komandöriks. Juunist 1940 olid tema alluvuses Taga-Baikali sõjaväeringkond, 1941. aasta jaanuarist aga Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond.

Suur Isamaasõda (1941–1945)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)

Kui Saksa Riik alustas 22. juunil 1941 sõda NSV Liidu vastu, siis määrati Ivan Konev juhtima 19. armeed Valgevene NSV-s Vitebskis, mis tekkinud katastroofilise olukorra tõttu oli Edelarindelt üle viidud Läänerindele. 19. armee piirati ümber, millest tulenevalt kandis tohutuid kaotusi. Juulist septembrini peeti lahinguid Smolenskis. Olles sattunud ajutisse soosingusse, andis Stalin talle 12. septembril 1941 kindralpolkovniku auastme.

Moskva lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vahetult mõni päev hiljem aga algas Kiievis maailmaajaloo seni suurim vägede ümberpiiramine – sakslased võtsid septembri lõpus vangi üle 600 000 NSV Liidu sõjaväelase. Ka Konevi juhitud Läänerinne kandis seetõttu suuri kaotusi. Umbes pool miljonit meest olid surnud või langenud sõjavangi. Konevi suured kaotused tulid arutluse alla ka NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitees. Arvatavasti päästis Konevi kohtust või koguni mahalaskmisest Georgi Žukovi otsustav sõna, kes pidas paremaks Konev lihtsalt komandöri positsioonilt maha võtta, hiljem soovitas Žukov Konevi Kalinini rinnet juhtima. Seda üksust juhtis ta oktoobrist 1941 kuni augustini 1942, võttes osa lahingutes Moskva ning hiljem Rževi ja Vjazma lähistel. Augustist 1942 kuni veebruarini 1943 sai Konev ülesandeks juhtida Läänerinnet. Koos Georgi Žukoviga peab ta sakslastega maha lahingud ...

1943–1945[muuda | redigeeri lähteteksti]

1943. aasta veebruaris eemaldatakse Konev Läänerinde ülema positsioonilt ning tema käsutusse antakse vähetähtis Looderinne. 1943. aasta juulis määratakse Konev juhtima Stepi rinnet. Tal õnnestub edukalt võidelda Kurski kaarel all ning lahingutes Harkivi ja Dnepri pärast. 1943. aasta oktoobris muudeti Stepi rinne 2. Ukraina rindeks.

1944. aasta veebruaris suutis Konev Korsun-Tšerkassõ lahingus piirata ümber kolossaalse Saksa väe grupi, misjärel viimane hävitati. 20. veebruaril 1944 anti Ivan Konevile lahinguliste teenete eest NSV Liidu marssali auaste. Konevi edu jätkus märtsis-aprillis, kui ta oma vägedega piiras ümber ning likvideeris ühe Saksa diviisi teise järel. 26. märtsil 1944 ületasid Konevi väed esimesena NSV Liidu 1941. aasta juuni riigipiiri, seda Rumeenias. 1944. aasta maist kuni sõja lõpuni juhtis Ivan Konev 1. Ukraina rinnet. Juulis-augustis purustasid tema väed Põhja-Ukraina armee. 29. juulil 1944 annetati talle Nõukogude Liidu kangelase aunimetus koos Lenini ordeniga.

1945. aasta jaanuaris õnnestus tal päästa Poola tehased vaenlase poolt hävitamast. Lahinguid käisid nüüd esmalt Alam-Sileesias ja seejärel Ülem-Sileesias.

Aprillis 1945 võistlsed Konev ja Žukov Berliini vallutamisel. Kuigi Konevi väed sisenesid Berliini eeslinna esimesena, andis Stalin käsu viimasel minna edasi edela suunas ning lasta Žukovi vägedel vallutada Berliin ning heista Nõukogude lipp Riigipäevahoone katusel.

1. juunil 1945 annetati Ivan Konevile taaskord Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.

Sõjajärgne periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast sõja lõppu juhtis Nõukogude okupatsioonivägesid Ida-Saksamaal ning oli Liitlasvägede okupatsioonikomisjoni liige Austria küsimuses. 1946. aastal sai temast NSV Liidu maavägede ülemjuhataja ja NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitja, seda kuni 1950. aastani, mil paljud endised nimekad kindralid suurest sõjast sattusid Stalini ebasoosingusse. Ta määrati Kartpaatide sõjaväeringkonna ülemaks. Sel positsioonil püsis ta 1955. aastani. 1953. aastal oli ta NSV Liidu Ülemkohtu juures asuva Erikohtu liige. Näiteks otsustas see organ surma mõista Lavrenti Beria.

Ka määrati ta uuesti NSV Liidu kaitseministri 1. asetäitjaks, kus ta töötas kuni 1956. aastani, mil Konev nimetati Varssavi pakti vägede relvajõudude ülemjuhatajaks. Vahetult pärast sellesse ametisse astumist tuli tal maha suruda Nõukogude vastane ülestõus Ungaris. 1960. aastal otsustas Ivan Konev minna pensionile. 1961. aastal puhkenud Berliini kriisi ajaks kutsuti ta erust tagasi.

Ivan Stepanovitš Konev suri 21. mail 1973 ning on maetud Punasele väljakule Kremli müüri äärde

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta oli kaks korda abielus.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]