Ameerika Ühendriigid

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt USA)
Ameerika Ühendriigid
Inglise United States of America
Ameerika Ühendriikide lipp Ameerika Ühendriikide vapp
Ameerika Ühendriikide lipp Ameerika Ühendriikide vapp
Ameerika Ühendriikide asendikaart
Riigihümn The Star-Spangled Banner
Pealinn Washington DC
Pindala 9 826 630 km²
Ametlik(ud) keel(ed) Inglise (de facto)
Rahvaarv 316 021 000 (10.06.2013)[1]
Rahvastikutihedus 32 in/km²
Riigikord Presidentaalne liitriik
President Barack Obama
Asepresident Joe Biden
Iseseisvus 4. juuli 1776
SKT 14 799 mld dollarit (2010) [2]
SKT elaniku kohta 47 701 dollarit (2010) [2]
Rahaühik Dollar (USD)
Ajavöönd Maailmaaeg −5 kuni −10
Tippdomeen .us, .edu, .gov, .mil
Telefonikood 1

Ameerika Ühendriigid ehk Ühendriigid (ingl United States of America, USA; varem ka Põhja-Ameerika Ühendriigid) on riik, mille põhiosa paikneb Põhja-Ameerika mandri keskosas. Ta piirneb idas Atlandi ookeani ja läänes Vaikse ookeaniga. Põhjas on Ühendriikidel maismaapiir Kanada ja lõunas Mehhikoga. Põhja-Ameerika mandri loodeosas asub Alaska osariik, millel on kagus maismaapiir Kanadaga ja loodes merepiir Venemaaga. USA-le kuuluvaid alasid on veel mitmel pool maailmas, sealhulgas Hawaii osariik Vaikses ookeanis.

USA koosneb 50 osariigist, millel vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile on osaline autonoomia. Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikidega või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis.

Ameerika Ühendriigid said alguse 13 Suurbritannia asumaa iseseisvusdeklaratsioonist, millega nad kuulutasid end vabadeks ja iseseisvateks riikideks.

20. sajandi keskpaigas sai Ühendriikidest majandusliku, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise mõju poolest kõige võimsam riik maailmas.

Riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide kõrgemaks seadusandlikuks võimuks on Ameerika Ühendriikide Kongress, mis koosneb kahest kojast: ülemkojast ehk Senat ja alamkojast ehk Esindajatekojast. Mõlemad kojad peavad istungeid pealinnas Washingtonis asuvas Kapitooliumis.

Riigi juhiks on President, täidesaatvaks võimuks on Ameerika Ühendriikide Presidendi kabinet ehk valitsuskabinet, mille liikmeks olevad ministrid teostavad riigijuhtimisülesandeid läbi neile alluvate ministeeriumite. Riigi välispoliitikat teostatakse läbi välisministri ehk Ameerika Ühendriikide riigisekretäri.

2008. aastast on Ameerika Ühendriikide President Demokraatliku Partei esindaja Barack Obama, asepresident on Joe Biden,

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide riigipeade loend
Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide riigisekretär
Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide ministeeriumide loend ja Ameerika Ühendriikide riigiasutused

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide osariigid.

Ameerika Ühendriigid jaotatakse 50 osariigiks ja üheks ringkonnaks (Columbia ringkond).

Osariik (ringkond) Kood Pindala
(km2)
Pealinn
Alabama Alabama AL 133 950 Montgomery
Alaska Alaska AK 1 522 595 Juneau
Arizona Arizona AZ 295 275 Phoenix
Arkansas Arkansas AR 137 741 Little Rock
California California CA 410 895 Sacramento
Colorado Colorado CO 269 837 Denver
Columbia ringkond Columbia ringkond DC 159 Washington
Connecticut Connecticut CT 14 371 Hartford
Delaware Delaware DE 6452 Dover
Florida Florida FL 170 451 Tallahassee
Georgia Georgia GA 154 077 Atlanta
Hawaii osariik Hawaii HI 28 377 Honolulu
Idaho Idaho ID 216 632 Boise
Illinois Illinois IL 149 998 Springfield
Indiana Indiana IN 94 321 Indianapolis
Iowa Iowa IA 145 743 Des Moines
Kansas Kansas KS 82 277 Topeka
Kentucky Kentucky KY 104 749 Frankfort
Louisiana Louisiana LA 134 382 Baton Rouge
Lõuna-Carolina Lõuna-Carolina SC 82 965 Columbia
Lõuna-Dakota Lõuna-Dakota SD 199 905 Pierre
Lääne-Virginia Lääne-Virginia WV 62 809 Charleston
Maine Maine ME 86 542 Augusta
Maryland Maryland MD 32 160 Annapolis
Massachusetts Massachusetts MA 27 360 Boston
Michigan Michigan MI 250 941 Lansing
Minnesota Minnesota MN 225 365 Saint Paul
Mississippi osariik Mississippi MS 125 546 Jackson
Missouri osariik Missouri MO 69 709 Jefferson City
Montana Montana MT 381 156 Helena
Nebraska Nebraska NE 200 520 Lincoln
Nevada Nevada NV 286 367 Carson City
New Hampshire New Hampshire NH 24 239 Concord
New Jersey New Jersey NJ 22 608 Trenton
New Mexico New Mexico NM 315 194 Santa Fe
New Yorgi osariik New York NY 141 205 Albany
Ohio Ohio OH 116 096 Columbus
Oklahoma Oklahoma OK 181 196 Oklahoma City
Oregon Oregon OR 255 026 Salem
Pennsylvania Pennsylvania PA 119 283 Harrisburg
Põhja-Carolina Põhja-Carolina NC 139 509 Raleigh
Põhja-Dakota Põhja-Dakota ND 183 272 Bismarck
Rhode Island Rhode Island RI 4005 Providence
Tennessee Tennessee TN 109 247 Nashville
Texas Texas TX 696 241 Austin
Utah Utah UT 219 887 Salt Lake City
Vermont Vermont VT 24 923 Montpelier
Virginia Virginia VA 110 862 Richmond
Washingtoni osariik Washington WA 184 824 Olympia
Wisconsin Wisconsin WI 169 790 Madison
Wyoming Wyoming WY 253 554 Cheyenne

Ühendriikidel on viis suuremat ülemereterritooriumit: Puerto Rico, USA Neitsisaared, Ameerika Samoa, Guam ja Põhja-Mariaanid.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pinnamood ja maastikuline liigendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA-s domineerib vanade mägede ja platoode ahelik Apalatšid, mis kulgeb põhja-lõuna suunas piki Põhja-Ameerika mandri idarannikut, ning kõrgete noorte mägede ahelikud Kaljumäestik, Kaskaadid ja Sierra Nevada, mis kulgevad põhja-lõunasuunas mandri lääneosas. Kanada kilbist Mehhiko laheni laiub suur sisemaamadalik.

Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik laiuvad 3540 km ulatuses Codi neemest Rio Grandeni. Läänes piirneb madalik Apalatšide Piedmontiga, kuid osa madalikust ulatub laia kaarega mööda Mississippi jõe alamjooksu orgu Mehhiko lahest Caironi Illinoisi osariigis ja lääne poole Balconese astanguni Texases.

Kalda lähedal on ulatuslik mandrilava.

Kõrgus merepinnast on väike ja pinnavorme on minimaalselt.

Idarannikul on liustikumoreenist moodustunud Long Islandi saar, lehtersuudmed New Yorgi, Delaware'i ja Chesapeake'i laht ning Albemarle'i ja Pamlico väin ning meresaared Georgia ranniku lähedal.

Cairost kuni Mehhiko laheni moodustab Mississippi jõe keskmine langus üksnes umbes 12–13 cm/km, lahe lähedal alla 10 cm/km. Jõgi lookleb ja moodustab palju järvi. New Orleansist lõuna pool on hiiglaslik ja kasvav delta.

Geograafiline asend, riigikuju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid asuvad eemal Euroopast ja Aasiast ning seal sageli laastanud sõjad pole Ühendriike otseselt puudutanud. Naaberriigid Põhja-Ameerika mandril – Kanada ja Mehhiko – on majanduslikult ja sõjaliselt palju nõrgemad ega ole kunagi olnud Ameerika Ühendriikidele ohtlikud. Vastupidi, USA on ise laienenud naabrite arvel. Ka on naaberriigid varustanud USA-d mitme loodusvara ja odava tööjõuga, olnud tema majandusele turuks ja kapitalile tegevusväljaks, aidanud niiviisi kaasa USA õitsengule.

Olgugi, et USA asub muust maailmast eemal, pole ta sellest eraldatud. Üle ookeanide kulgevad head ja mõõduka pikkusega ühendusteed.

Kõigile merepiiridele pääseb hästi või vähemalt rahuldavalt ligi ka riigi siseosadest. Idas asuva Atlandi ookeani kaudu on peetud sidet Euroopa, Vahemeremaade ja Musta Aafrikaga. Euroopa-sidemed olid varem ülitähtsad – tuli ju sealt suurem osa Ameerika Ühendriikide rahvastikust, seal asusid peamised kaubanduspartnerid. Need sidemed on praegugi olulised, kuid jäävad üha enam muude sidemete varju.

Varem suheldi Euroopaga peamiselt põhjapoolsete sadamate kaudu, mis on lõunapoolsega võrreldes Euroopale märksa lähemal ja ka loodusoludelt soodsamad. Kahjuks jäävad need sadamad riigi siseosadest mõnevõrra eemale. Pärast rekonstrueerimistöid Saint Lawrence’i jõel ja mitme kanali ümberehitust pääsesid ookeanilaevad Suurele järvistule ja sealsed sadamad muutusid meresadamateks. Talveks see meretee, aga kahjuks külmub.

Lõunas saavad Ameerika Ühendriigid üle Mehhiko lahe soodsalt kaupu vahetada. Kariibi mere istandusriikide ja mitme Ladina-Ameerika maaga. Pärast panama kanali valmimist 1914. aastal viib siit otsetee ka Lõuna-Ameerika lääneranniku riikidesse.

Järjest tähtsamaks muutuvad lääneranniku sadamad, mille kaudu peetakse ühendust paljude Vaikse ja India ookeani maadega. Küll on aga läänerannikul vähe häid looduslikke sadamaid. Rannik ise asub enamikust USA osariikidest võrdlemisi kaugel ja partneriteni teisel pool Vaikset ookeani, nagu näiteks Jaapan ja Hiina, on palju maad.

Riik koosneb kahest suurest osast, põhiosast ja Alaska osariigist. Enamus põhiosa piirist Kanadaga on praktiliselt sirge ning annab riigile ristkülikukujulise vormi. Ainult kirdes ja kagus on riigi maa-ala nagu välja veninud. Kirdes ja edelas on väljaulatuvad osad. Riigil on ka saari, näiteks Hawaii saared.

Riigi põhiosa (välja jäävad Alaska ja Hawaii) asub vahemikus 125–68W ja 50–25N. Pealinna Washingtoni geograafilised koordinaadid on 78W ja 39N.

Pinnamood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbes poole USA territooriumist moodustavad tasandikud ja madalad mäestikud, kõrgmäestikke on ainult lääne- ja loodeosas. Idaosas paikneb vana ja tugevasti kulunud Apalatši mäestik (kõrgeim Mount Mitchell 2037 m.). Lääneosas on Kordiljeerid, mille kõrgeima osa moodustab alpiinne Alaska ahelik (USA ja kogu Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Mount McKinley 6193 m). Alaskast lõuna pool on põhja-lõunasuunaline mäestikuvööde, kuhu kuuluvad Ranniku-Kordiljeerid, Kaskaadid ja Sierra Nevada (Mount Whitney 4418 m) ning idas Kaljumäestik. Nende teke võib olla seotud laamtektoonikaga. (Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani laama mõjul).

Pinnamoe mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheks peamiseks teguriks on mäestikud. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosades talvel temperatuur Ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Kliimat kujundavad soojad ja külmad hoovused, frondid, tsüklonid, päikesekiirgus. Mägised järsunõlvalised alad asuvad peamiselt lääneosariikides, idaosas on tasandikud ja madalad mäestikud. Kliima takistab maakasutust oluliselt vaid külmas Alaska osariigis ja mõningal määral mitmes kuivas lääneosariigis.

Loodusvarad ja nende majandamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodusvarade poolest on Ameerika Ühendriigid palju rikkamad kui enamik teisi kõrgelt arenenud maid. Loodusvarade majandamine on seni jätnud aga mõneti soovida.

Territooriumi suurus ilma Suure järvistuta on 936 miljonit hektarit, seega umbes korda väiksem kui Venemaa ning veidi väiksem kui Kanada ja Hiina. Majanduslikult väärtuslikku territooriumi, mis on küllalt tasane ja asub võrdlemisi soodsas kliimas, on USAl rohkem kui ühelgi teisel riigil maailmas – umbes 700 miljonit hektarit ehk peaaegu 3 hektarit inimese kohta.

Üle kolmandiku pindalast ehk umbes 350 miljonit hektarit on riigimaa. Enamasti on see kehv või päris kõlbmatu. Suur hulk maid on parandatud või taastatud. Maakasutuse poolest on erandlik suurim osariik Alaska. Sealsest 152 miljonist hektarist on metsa all umbes 50 miljonit hektarit, ülejäänu on aga põllumajanduseks ja metsanduseks valdavalt kõlbmatu maa.

Metsavarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid on metsarikas maa. Metsad on tootlikud ja liigirikkad. kaks kolmandikku puidust annavad okaspuud ja kolmandiku kõvad lehtpuud. Väheväärtuslikke puid tuleb harva ette.

USAs kasvab mitmesuguseid metsi. Alaska sisealadel on tüüpilised vähetootlikud okasmetsad. Neid ürgseid metsi peaaegu ei kasutata. Lääneosa kuivemas kliimas kasvavad peamiselt männimetsad. Kliimast olenevalt on need kidurad, keskmise või üle keskmise tootlikkusega metsad. Kirdeosariikide segametsad olid varem samuti üsna tootlikud. Kahjuks laastati need metsad juba 19. sajandil. Sooja parasvöötme lehtmetsi on säilinud vaid mägedes lootuskaitse-, vee- või mullakaitsemetsadena. Varasematel aegadel oli palju niiskeid lähistroopilisi metsi riigi edelaosas. Eriti väärtuslikud olid männi- ja küpressimetsad. Lähistroopilisi metsi laastati tugevasti 20. sajandi algupoolel. Seetõttu on lääneosariikide metsad praegu paremas seisukorras ja seal on valdavalt okaspuud. Lehtpuitu saab peamiselt idaosariikide laastatud metsadest.

Kalavarud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanasti olid Ühendriikide kalavarud rikkalikud. Palju kalu oli sisevetes, eriti Suures järvistus. Juba XV sajandist tuntud heeringa- ja tursapüügi piirkonnad olid Atlandi ookeani põhjaosa rannikuvetes. Heeringat, turska, sardiine, eriti lõhelisi oli väga rikkalikult ka Vaikse ookeani rannikuvetes, kõige rohkem Alaska lõuna- ja läänerannikul. Kalarikas oli Mehhiko laht, kuhu Mississippi ja teised jõed tõid tohutul hulgal toitained. Ent kalavarade majandamine oli kaua aega väga halb: territoriaalvete laius ainult 5 kilomeetrit, kaugemates vetes levis röövpüük, millega tegelesid enamasti välismaalased. Oluliselt kahjustas kalavarasid rannikumere ja suure järvistu saastamine. Niisugustes tingimustes vähenesid kalarikkused tohutult.

Alles viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud tõsiseid pingutusi kalavarude kaitseks ja taastamiseks. Vaikses ookeanis ja Mehhiko lahes on olukorra edasine halvenemine peatatud ning Suurde järvistusse kalajuurde tulnud. Atlandi ookeani veed USA rannikul on kalast aga peaaegu tühjad.

Veevarud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid oma enamasti niiske kliima, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Sellised jõed nagu Mississippi, Yukon ja Columbia kuuluvad maailma 25 veerikkama jõe hulka. USA jõgede aastane äravool kokku on 2345 km3 (viies koht maailmas). Sellele tuleb lisada 125 000 km3 taastumatut põhjavett. Ometi on Ameerika Ühendriikides olnud viimasel aastakümnetel veega palju probleeme, peamiselt kahel põhjusel: vee tarbimine on liiga suur ja veevarad osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud.

Mineraalsed varad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure pindala ja mitmekesise geoloogilise ehituse tõttu on Ühendriikides mineraalseid varasid palju. Mitme tooraine paremad varud on aga kestva kaevandamisega ammendatud ja alles on jäänud vaid halvema kvaliteediga osa. Siiski on Ameerika Ühendriigid mineraalsetelt varadelt palju rikkamad kui Jaapan või Lääne-Euroopa riigid. Neid mineraalseid varasid, mida endal pole, saab tihti hõlpsasti hankida naaberriikidest.

Rauamaagi ülisuured varud paiknevad Ülemjärve ääres, kust neid on lihtne vedada mistahes suunas. Nüüdseks on järele jäänud ainult madala kvaliteediga maak, mida üha enam asendavad Kanadast ja teistest riikidest sisseveetavad rikkad maagid. Mujal USAs leidub rauamaaki suhteliselt vähe.

Ameerika Ühendriikidel on vähe nende metallide maake, mida lisatakse terasele selle omaduste parandamiseks. Täiesti puudub nikkel, seda saadakse Kanadast. Näiteks mangaani aga peab ostma kaugematest maadest. Alumiiniumimaaki ehk boksiiti leidub USAs ainult ühes keskpärases leiukohas Arkansase osariigis. Seda maaki on otstarbekas sisse vedada Kariibi mere istandusriikidest. Vase, plii, tsingi, hõbeda ja teiste värviliste metallide maake leidub mitmel pool lääneosariikides üsna palju. Ka nende maakide paremad varud on ammendatud ja järele jäänud maakide metalli sisaldus on võrdlemisi väike. Rikkamaid maake veetakse sisse Mehhikost. Ameerika Ühendriikides on palju kulda, eriti Californias ja Alaskas. Nende alade asustamisel oli kullapalavikul tähtis osa. Väga palju on fosforiiti, kaalisoola, väävlit.

Energiavarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka energiavarade poolest kuulub USA maailma rikkaimate riikide hulka. Et energiat tarbitakse aga tohutult palju, on suur osa energiavaradest ammendatud. Ameerika Ühendriikides on mitmeid nafta- ja maagaasi leiukohti. Vanimad leiukohad Ühendriikide kirdeosas ja Californias on ammendunud või ammendumas. Üsna tühjad on ka praegusajal tähtsaimad Mehhiko lahe ja mandri keskosa basseinid Texase, Oklahoma ja Louisiana osariigist. Perspektiivsed on uued leiukohad Wyomingi osariigis. Väga palju leidub naftat ka Alaska põhjarannikul, kuid sealt on seda suure kauguse ja karmi kliima tõttu raske kätte saade. Suurem osa maailma söevarudest kuulub USAle, Venemaale ja Hiinale. Vanemad, kuulsamad ja kvaliteetsema söega leiukohad asuvad idas, Apalatši mäetikus. Sealsed varud on aga ammendumas. Hiigelmaardlad keskosariikides on seni peaaegu kasutamata – süsi on madala kvaliteediga ja kõlbab üksnes elektrijaamade kütteks. Uraanimaaki tuumakütuse valmistamiseks on piisavalt, kuid seda tarvitatakse perspektiivitundega ja imporditakse ka mujalt, näiteks Kanadast.

Laamtektoonika[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA paikneb Põhja-Ameerika laam, võttes enda alla 60% laamast. Ta on vanaaegkonna, keskaegkonna ja uusaegkonna kurrutuse piirkonnas ja eelkambriumi pealiskorral.

Maavärinad ja vulkaanipursked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigis on aktiivseid vulkaane ja seismiliselt aktiivseid piirkondi. Kõige aktiivsemateks aladeks loetakse lääne kurdmäestikega kaetud ala. Suurimaid purustusi põhjustanud maavärinad on olnud San Francisco maavärin aastal 1906, Anchorage'i maavärin 1964. ja Los Angelesi maavärin 1994. aastal. Vulkaanidest on purustusi toonud Saint Helensi pursked 1980. aastal. Yellowstone'i platool tegutseb ka geisreid.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA põhiosa asub parasvöötmes ja lähistroopikas, Florida lõunaosa ulatub troopikavöötmesse, Alaskas valitseb lähisarktiline kliima. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida-läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosadest talvel õhutemperatuur ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Jaanuari keskmine temperatuur on Yukoni platool −30 °C, Ülemjärve ääres Duluthis −13,9 °C, Vaikse ookeani rannikul Juneau’s −1,6 °C ja Los Angeleses 12,3 °C. Juuli keskmine temperatuur on siseosades valdavalt üle 18 °C, jahedam on rannikul; kõige kõrgem temperatuur on mõõdetud Surmaorus (56,7 °C; läänepoolkera kõrgeim).

Keskmine temperatuur
Suvi Talv
Põhjaosa 8…16 °C 0…–32 °C
Lõunaosa 16…24 °C 0…–8 °C

Sademeid on kõige enam Kordiljeeride läänenõlval: 3000–4000 mm, Kaskaadides kohati kuni 6000 mm aastas. Rohkesti sajab ka riigi ida- ja kaugosas (1000–1200 mm aastas). Tasandikel väheneb sademete hulk lääne suunas: Kesktasandiku idaosas on see kuni 1000 mm, Kaljumäestiku idajalamil 300 mm aastas. Riigi keskosas sajab aastas keskmiselt 250–500 mm ning lääne- ja idarannikutel 1000–3000 mm.

Ilmastikukatastroofid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuremas osas Ameerika Ühendriikides ei tarvitse karta laastavaid loodusõnnetusi. Mehhiko lahe rannikut ohustavad orkaanid, jõgedel tuleb ette üleujutusi, esineb kuumalaineid ja külmalaineid. Suuremad katastroofid on:

  • El Niño – põhjustab orkaane, tugevaid vihmasadusid, põuda ja üleujutusi;
  • orkaan Mitch 1998 – nõudis tuhandeid ohvreid (üle 11 tuhande) ja tekitas tohutult purustusi, paiguti sadas alla kuue tunniga Eesti aastane kogus vihmavett;
  • orkaan Andrew 1992 – tuuletugevust polnud võimalik mõõta, sest seadmed langesid lihtsalt rivist välja, tekitas riigi majandusele rekordilise kahju (üle 30 miljardi dollari), inimohvreid oli kõigest 43 tänu õigeaegsele hoiatusele;
  • orkaan Katrina 2005 – põhjustas väga suurt kahju USA kaguosale, hukkus vähemalt 1836 inimest;
  • kuumalaine (juuni–september) 1980 – 44 miljardi dollariline kahju põllumajandusele ja tööstusele, umbes 10 000 hukkunut;
  • üleujutus Texases, Oklahomas, Louisianas, Mississippis – mai 1995, kaasnesid tugevad vihmasajud, rahe, tornaadod – 6 miljardit kahju, 32 surnut.

Vesi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veevarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide kliima on enamasti niiske, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Ometi on viimastel aastakümnetel olnud veega palju probleeme, sest vee tarbimine on liiga suur ja veevarud osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud. Veenappus on üleriigilises ulatuses ilmne. Umbes veerand USA veevarudest asub Alaskal, kus neid kuigivõrd ei vajata. Suhteliselt hea on olukord niiskes idaosas – seal teeb muret hoopis vee ajutine üleküllus ehk üleujutused.

Veestik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valdav osa USA territooriumist kuulub Atlandi vesikonda, ainult läänepoolsete mäestike jõed voolavad vaiksesse ookeani. USA keskosas hõlmab Mississippi jõestik. Idapoolsed lisajõed nagu Ohio on veerohked ja laevatavad, läänepoolsed nagu Arkansas ja Red River jäävad suvel palju madalamaks, sest vett kasutatakse niisutuseks. Apalatšidest algavad lühikesed veerohked jõed, mis Piedmonti platoolt lasuvad kõrgete jugadena. Vaikse ookeani vesikonna jõed voolavad osalt kanjonites ja on energiarikkad (Columbia, Colorado). Suures nõos on perioodilised või lühiaegsed jõed. USA põhjapiiril asub Suur järvistu. Kordiljeerides ja Apalatšide keskosas on palju väikesi liustikujärvi, lääneosa platoodel ja nõgudes leidub jäänukjärvi nagu Suur Soolajärv.

Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Suuremad jõed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Maailma viiekümne pikima jõe nimistusse mahuvad sellised USA territooriumil voolavad jõed nagu Mississippi (algab Itsasca järvest Minnesotas ja suubub Mehhiko lahte; pikkus 3779 km), Missouri (algab väikejõgede liitumisega ja suubub Mississippisse; pikkus 3726 km), Ohio-Allegheny (algab Pennsylvania osariigis ja suubub Mississippi jõkke; pikkus 2102 km), Colorado jõgi (algab Grandi maakonnas USA-s ja suubub California lahte; pikkus 2333 km). Võrdluseks võib tuua Eesti pikima Võhandu jõe, mille algus paikneb Otepää kõrgustikul ja mis suubub Lämmijärve, läbides kokku 156 kilomeetrit.

Suuremad järved[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma neljakümne suurema järve nimistusse mahuvad järgmised osaliselt või täielikult USA territooriumil asuvad järved: Ülemjärv (82 414 km2; suurim sügavus 406 m), Huroni järv (59 596 km2; suurim sügavus 229 m), Michigani järv (58 016 km2; suurim sügavus 281 m), Erie järv (25 821 km2; suurim sügavus 64 m), Ontario järv (19 477 km2; suurim sügavus 237 m) ja Suur Soolajärv (4662 km2; suurim sügavus 7 m).

Laevatavad veekogud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siseveetransport on tähtis eelkõige Suurel järvistul maagi ja söe veoks. Teine piirkond on Mississippi koos lisajõgede, eelkõige Ohioga. Kanalite kasutamine on viimasel ajal vähenenud. Tähtsuse on säilitanud piki Mehhiko lahe rannikut kulgev kanal, eriti naftaveoks Texase ja Mississippi vahel.

Ameerika Ühendriikide riigikaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide riigikaitse aluseks on Ameerika Ühendriikide relvajõud, kuhu kuuluvad: maaväed (US Army), sõjalaevastik (US Navy), merejalavägi (US Marine Corps), õhujõud (US Air Force) ja rannakaitse (US Coast Guard). Relvajõudude üle teostab tsiviiljuhtimist Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium ning sõjaväe operatiivjuhtimisorganiks on Staabiülemate ühendkomitee, mis ühendab eri väeliikide staabiülemaid.

Ameerika Ühendriikide eraldatuse tõttu potentsiaalsetest vaenlastest Vaikse ja Atlandi ookeaniga ning ainsaks reaalseks ootamatu rünnaku ohuks Ameerikale on mandritevaheliste või avakosmoses paiknevate raketikomplekside rünnak, mille ärahoidmiseks ning õigeaegseks eelhoiatusprogrammiks on NORAD (Ameerika Ühendriikide ja Kanada Põhja-Ameerika õhukaitsesüsteem), mille keskus asus algul Colorado Springsis ja hiljem 1962. aastast Colorados Cheyenne mäes.

Ameerika Ühendriikide sisejulgeolek[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide sisejulgeoleksüsteemi ehk luurekogukonna moodustavad pärast 9/11 terrorirünnakut reorganiseeritud sisejulgeolekuasutused, mille juhiks on riikliku julgeoleku direktor (ingl Director of National Intelligence) James R. Clapper Jr, kelle üldalluvuses on Sisejulgeolekuministeerium, Föderaalne Juurdlusbüroo.

Rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

USA rahvaarv 1950–2050 võrrelduna teiste riikidega. Tänu suurele illegaalsele immigratsioonile jätkub kiire rahvaarvu kasv ka 21. sajandil, see on siiski aeglasem kui vähearenenud maades.

USA on rahvaarvu poolest kolmas riik maailmas. 17. oktoobril 2006 ületas rahvaarv 300 miljoni piiri. Oktoobris 2012 oli rahvaarv 314,6 miljonit. Tänu sisserändele on elanikkond alati kiiresti kasvanud, kiire kasv jätkub ka praegu ja seniste trendide jätkudes ületab USA rahvaarv pärast 2050. aastat praeguse Euroopa Liidu rahvastiku. [3]

Ameerika Ühendriigid on etniliselt väga mitmekesine maa. Rahvastiku üle peetakse arvestust rassitunnuste ja etnilise päritolu järgi. 2010. aasta rahvaloenduse järgi on rahvastikust 72,4% valgenahalised, 12,6% afroameeriklased, 4,8% Aasia päritolu ameeriklased, 0,9% põlisameeriklased (indiaanlased ja eskimod), 0,2% Hawaii ja teiste Vaikse ookeani saarte põliselanikud, 6,2% muudest rassidest ja 2,9% kahest või enamast rassist.

USA immigrantide suuremate etniliste kogukondade asukohad[4]
Etniline rühm Piirkond (linn, osariik)
Araablased Dearborn, Flag of Michigan.svg Michigan
Chicago, Flag of Illinois.svg Illinois
Hiinlased San Francisco, Flag of California.svg California
Manhattan, Flag of New York.svg New York
Chicago, Flag of Illinois.svg Illinois
Kuubalased Miami, Flag of Florida.svg Florida
Jersey City, Flag of New Jersey.svg New Jersey
Kreeklased Detroit, Flag of Michigan.svg Michigan
Astoria, Queens, Flag of New York.svg New York
Itaallased South Philly, Philadelphia, Flag of Pennsylvania.svg Pennsylvania
Little Italy, Baltimore, Flag of Maryland.svg Maryland
Venelased Brighton Beach, Brooklyn, Flag of New York.svg New York

Keel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ameerika Ühendriikidel ei ole riigikeelt, kuid de facto on ametlik keel inglise keel. 27 osariigis on inglise keelel ametlik staatus. Lisaks on ametlik staatus hispaania keelel New Mexico osariigis, prantsuse keelel Louisianas ja havai keelel Hawaii osariigis.

Ainult inglise keelt rääkis 2003. aastal kodus 214,8 miljonit inimest (81,6%), hispaania keelt 29,7 miljonit, hiina keelt 2,2 miljonit, prantsuse keelt 1,4 miljonit, tagalogi keelt 1,3 miljonit, vietnami keelt 1,1 miljonit ja saksa keelt 1,1 miljonit ameeriklast.

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

USAs domineerivad protestantlikud kristlikud kirikud.

17. ja 18. sajandil oli suurem osa uusasunikest Suurbritannia kolooniates religiooni suhtes ükskõiksed. Sisserändajad olid erineva taustaga, erinevalt Euroopast puudus asumaadel ka keskne religioosne institutsioon. Nii valitses noores USA-s ühtaegu suur usuline segadus kui ka liberaalne suhtumine piibli erinevatesse tõlgendustesse.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide ajalugu

Põhja-Ameerika esmaasukad jõudsid tänapäeva Ameerika Ühendriikide ja Kanada territooriumile vähemalt 15 000 aastat tagasi Aasiast Alaska kaudu. Eurooplaste tuleku ajaks 16. sajandil olid indiaanlased hõivanud peaaegu kogu Ameerika maailmajao. Indiaanlaste hõime oli palju ja nende elulaad oli erinev. Mehhikost põhja poole jäävatel aladel elasid (enamasti väikestes külades) algonkinid, irokeesid, siuud, atapaskid jpt indiaanlaste hõimud, kes tegelesid põllumajanduse, küttimise ja korilusega.

Eurooplaste asustus Ameerikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide koloniaalajalugu

16. sajandi algul siirdusid Mehhiko ala hõivanud hispaanlased Floridasse ja sealt põhja poole, 1565. aastal rajasid nad San Augustine'i, tänapäeva USA territooriumi esimese eurooplaste püsiasunduse. 16. sajandil hakkasid Ameerikasse rändama ka prantslased ja inglased. Esialgu tuli Euroopast vaid maadeuurijaid ja karusnahakaupmehi, aga 17. sajandi algul hakati rajama püsiasustust. Uus-Prantsusmaa koloonia, mis rajati 1604. aastal, ulatus 1680. aastatel Suurest järvistust lõunasse.

Esimese katse kolooniat asutada tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia). Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. Kolonistide enamiku moodustasid inglased, ent oli ka Hollandi (aastast 1613) ja Rootsi asundusi (aastast 1632), tuli prantslasi, sakslasi, iirlasi jt. 18. sajandi keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadusandlus, ent Suurbritannia kuningriigi valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island, New Hampshire); Kesk- (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware) ja Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, kus kolonistid olid inglismaa katoliiklased). Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.

Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (ümberasujate tuntuim laev on "Mayflower"). Uus-Inglismaa majandus tugines eeskätt enda tarbeks mõeldud põllundusele, ent tegeldi ka laevaehituse, kalanduse ja metsamaterjali tootmisega; aafriklastest orje oli neis kolooniais vähe. Keskkolooniad tekkisid, kui Briti kolonistid võtsid hollandlaste ja rootslaste rajatud asundused üle; õitsvaimaks kolooniaks kujunes neist kveeker William Penni juhitud Pennsylvania.

Eurooplaste asunduste laienemine indiaanlastele kuulunud aladele tõi paratamatult kaasa kokkupõrked indiaanlastega (Indiaanisõjad). Esimene suurem sõda toimus 1622–36 Virginias, alguses suhteliselt edukad olnud indiaanlased said lõpuks kehvema relvastuse ja hõimudevahelise üksmeele puudumise tõttu lüüa.

Ameerika kolooniate iseseisvumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika iseseisvussõda

Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsmeaastast sõda. 1763. a Pariisi rahu lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli saanud aga enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika, ent kuna Euroopas toimunud sõda oli olnud Suurbritanniale kurnav, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja nende õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim Vabaduse Pojad), boikoteeriti Briti kaupu (Bostoni teejoomine).

1774. aasta 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775. aastal tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja (Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda) puhkemise.

10. mail 1775. aastal kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginiast pärit George Washingtoni. 4. juulil 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid.

Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud Iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783. aastal sõlmitud Pariisi rahu, millega Suurbritannia tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust.

Ameerika Ühendriikide laienemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide laienemine

1803. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Prantsusmaalt Louisiana ning selle ostuga kasvas USA territoorium peaaegu kahekordseks.

Laieneval ning majanduslikult kiiresti areneval Ameerika Ühendriikidel tekkis merekaubanduse pinnal konflikt Suurbritanniaga ning 1812 kuulutati endisele emamaale sõda, mille käigus 1814 vallutasid inglased küll Washingtoni linna, ent ameeriklased suutsid oma iseseisvust kaitsta. Sõja lõpetanud 1814. aasta Genti rahulepinguga taastati sõjaeelne seisukord. Põhja- Ameerika mandril asuv Kanada jäi endiselt Suurbritannia kolooniaks.

1823. aastal kuulutas president James Monroe USA välispoliitika alusena välja Ameerika laienemise strateegilisi huve kaitsva seisukoha, mille järgi Ühendriigid vastustasid Euroopa mõju laienemist Ameerikas (Monroe doktriin). USA ise oli sel ajal üha laienemas läände: 1845. aastal annekteeriti algselt Mehhiko valduses olnud ja 1836 iseseisvunud Texas, 1846. aastal sunniti Suurbritannia loobuma Oregonist. Mehhiko alasid liidendati ka Ameerika Ühendriikide – Mehhiko sõjaga. Seejärel ulatus USA ühest ookeanist teiseni. 1853. aastal ostis USA Mehhikolt veel väikese maariba Arizona ja New Mexico lõunaosas ning sellega oli saavutatud riigi tänapäevane ulatus (hiljem lisandusid veel 1867. aastal Venemaalt ostetud Alaska ning 1898. aastal annekteeritud Hawaii. 1898 puhkes Hispaania-Ameerika sõda, mille tulemusena sai USA Hispaanialt Guami, Puerto Rico ja Filipiinid ning kehtestas protektoraadi Kuuba üle.

Ameerika Ühendriigid ja indiaanlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Indiaanisõjad

Asunike ja kolonistide läände liikudes hõivati üha enam indiaanlaste maid. 1830. aastal võttis Kongress Demokraatliku Partei juhi president Andrew Jacksoni vastu seaduse, millega kõik USA idaosas elavad indiaani hõimud pidid loovutama oma maad ning vastutasuks saama territooriumid läänes. USA kaguosas elanud hõimud eesotsas tšerokiidega üritasid kõiki seaduslikke vahendeid kasutades oma maid säilitada, ent ehkki USA Ülemkohtule esitatud protesti lahend oli neile soodne, keeldus president Andrew Jackson seda aktsepteerimast. Umbes 4000 tšerokiid (neljandik ümberasustatuid) suri 1838–1839 küüditamisteekonnal (Pisarate rada). Järgmistel aastatel asustas valitsus ümber ka teisi indiaani hõime.

1862. aastal vastu võetud Homestead Actiga lubati tasuta või väikese raha eest anda maatükk igaühele, kes sellel elab ja seda harib. Selle seaduse tulemusena omandasid tuhanded ameeriklased ja immigrandid farmid läänes, indiaani hõimude aladel. Läände liikudes hävitasid farmerid piisonikarjad, kelle olemasolust sõltus sealsete indiaanlaste ellujäämine. Selline tegevus põhjustas loomulikult kokkupõrkeid, mis lõppesid sõjaväe sekkumisega ning indiaanlaste asustamisega vähe viljakatele aladele rajatud reservaatidesse.

Kodusõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika kodusõda

Farmerite tööle ja tööstusele tuginevate ja kaitsetolle pooldavate põhjaosariikide ning suuristandustele tuginevate ja vabakaubandust toetavate lõunaosariikide vastuolud kasvasid, ning põhiliseks pingeallikaks oli jätkuvalt orjanduse küsimus. 1854. aastal asutasid orjusevastased põhjaosariiklased Vabariiklik Partei, mille kandidaat Abraham Lincoln võitis 1860. aasta presidendivalimised. 1861. aastal lõid Ühendriikidest lahku 7 lõunaosariiki (hiljem veel 4), kes moodustanud Konföderatsiooni. 12. aprillil 1861. aastal puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis lõppes 9. aprillil 1865 põhjaosariikide võiduga. Sõja käigus 1. jaanuaril 1863. aastal kehtestatud proklamatsiooni kohaselt kuulutati kõik orjad vabaks.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide majandus

Ameerika Ühendriigid on maailma suurima majandusega riik. Riigi nominaalne SKP oli 2010. aastal 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab umbes veerandi kogu maailma majandusest. SKP ostujõu pariteedi alusel inimese kohta oli 47 284 dollarit. SKP-st moodustab tööstus 21,9%, teenused 76,9% ja põllumajandus 1,2%. Suurimad kaubanduspartnerid on Hiina, Mehhiko ja Kanada.

Töötute osakaal oli juunis 2011 9,2%.

Riigivõlg on septembris 2011 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab 100% riigi SKP-st.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. http://www.census.gov/popclock/
  2. 2,0 2,1 Ameerika Ühendriigid. Rahvusvaheline Valuutafond. Kasutatud 30.07.2010. (inglise)
  3. Eurostat ja U.S. Census Bureau.
  4. Sketchbook USA. 08-21086-E-I.0 lk 79 Bureau of International Information Programs U.S. Department of State

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

40.0-100.0