Trotüül

Allikas: Vikipeedia
2,4,6-trinitrotolueen
Trinitrotoluene.svg
Üldised omadused
Keemiline valem C6H2(NO2)3CH3
Välimus kollane, kristalne
Füüsikalised omadused
Molekuli mass 227,13 amü
Sulamistemperatuur 353,5 K (80,35 °C)
Tihedus 1763 kg/m³
Lahustuvus 0,13 g•L-1
Ohutus
Suukaudne manustamine Peavalu. Sinised huuled, küüned ja nahk. Köha, kurguvalu, hingamisraskused. Oksendamine, kõhukrambid, teadvusetus. Sümptomid võivad hilineda.[1]
Nahk Võib imenduda läbi naha. Punetus, valu. Nahk värvub kollaseks.[1]
Silmad Punetus, valu.[1]
Kasutatakse SI-süsteemi ühikuid. Kui pole teisiti öeldud, eeldatakse normaaltingimusi.

Trinitrotolueen (tuntud ka kui trotüül või TNT) on keemiline ühend, süstemaatilise nomenklatuuri (IUPAC) järgi 2-Metüül-1,3,5-trinitrobenseen. See on tahke pruunikaskollane aine, mida mõnikord kasutatakse reagendina keemilisel sünteesimisel. Siiski on see kõige paremini tuntud kui hästi käsitsetav lõhkeaine. TNT plahvatusjõud on võetud standardmõõduks teiste lõhkeainete ja pommide plahvatusjõu iseloomustamiseks.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa keemik Julius Wilbrand[2] valmistas esimesena 1863. aastal trinitrotolueeni, mida ta kasutas kollase peitsina. Trotüülist kui lõhkeainest ei peetud veel mitu aastat lugu, kuna seda oli raske detoneerida ja alternatiivid olid palju tugevamad. TNT on nii stabiilne, et seda saab ohutult sulatada ja valada mürskudesse, mistõttu Suurbritannias 1910. aastal kaotati sellelt erinõuded tootmises ja ladustamises.[3]

Sakslased hakkasid suurtüki mürskudes kasutama trotüüli 1902. aastal. Trotüüliga täidetud soomustläbistavad mürsud plahvatasid pärast briti laevade soomuse läbimist. Brittide lüdiidiga täidetud mürsud kippusid plahvatama soomusega kokkupõrkel, raisates seega enamiku oma energiast väljaspool laeva.[3] Britid hakkasid lüdiiti trotüüli vastu vahetama 1907. aastal.

Ameerika Ühendriigid täitsid oma mürske pikriinhappe derivaatidega (tavaliselt ammooniumpikraat), ka siis, kui mitmed teised riigid olid juba üle läinud trotüüli peale. Siiski hakkasid nad täitma meremiine, pomme ja torpeedosid trotüüliga.[4]

Ohutus ja toksilisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

TNT on mürgine, kontakt nahaga võib tekitada ärritust ja nahk värvub kollakasoranžiks. Töölisi sõjatööstuses, kes selle kemikaaliga kokku puutusid, hakati seetõttu esimese maailmasõja ajal kutsuma kanaaritüdrukuteks ( ingl k canary girls, paljud töölised olid naised).

Inimestel, kes pikaajaliselt trotüüliga kokku puutuvad, võib tekkida aneemia ja maksa ebanormaalne talitlus. Samuti on täheldatud põrna suurenemist ja immuunsüsteemi kahjustumist. TNT kahjustab meeste viljakust.[5] TNT on võimalik kantserogeen inimestele, kuna katsed rottidel seda näitavad, kuigi inimeste puhul kantserogeensust täheldatud pole.[6] Kui trotüüli süüa, värvub uriin punaseks, seda laguproduktide mitte vere tõttu.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 2,4,6-trinitrotoluene. IPCS International Programme on Chemical Safety, www.inchem.org, kasutatud 25.10.2013
  2. J. Wilbrand (1863). "Notiz über Trinitrotoluol". Annalen der Chemie und Pharmacie 128 (2): 178–179. doi:10.1002/jlac.18631280206
  3. 3,0 3,1 Brown, G.I. (1998). The Big Bang: a History of Explosives. Sutton Publishing. pp. 151–153. ISBN 0-7509-1878-0
  4. Fairfield, A.P., CDR, USN (1921). Naval Ordnance. Lord Baltimore Press. pp. 49–52
  5. 2,4,6-Trinitrotoluene. – ATSDR - Tocprofile: Toxicological Profile Information Sheet, http://www.atsdr.cdc.gov/toxprofiles, kasutatud 17.05.2010
  6. U.S. Environmental Protection Agency's Integrated Risk Information System (IRIS) within the NLM Hazardous Substances Databank – Trinitrotoluene
  7. 2,4,6-Trinitrotoluene. Chapter 2: Health effects. – ATSDR - Tocprofile: Toxicological Profile Information Sheet, http://www.atsdr.cdc.gov/toxprofiles, kasutatud 17.05.2010