Normandia dessant

Allikas: Vikipeedia
Normandia dessant
Osa Teisest maailmasõjast
1944 NormandyLST.jpg
USA vägede maabumine Omaha Beach'il, 6. juunil 1944
Toimumisaeg 6. juuni 1944 - juuli keskpaik 1944
Toimumiskoht Normandia rannik
Tulemus Liitlasvägede võit
Osalised
USA USA
Suurbritannia Suurbritannia
Kanada Kanada
Austraalia Austraalia
Flag of Free France 1940-1944.svg Vaba Prantsusmaa
Uus-Meremaa Uus-Meremaa
Holland Holland
Norra Norra
Poola Poola
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Jõudude suurus
1 000 000 (4. Juuliks) 380 000 (23. Juuliks)
Kaotused
D-Päev:
USA: 1465 surnut; 5138 haavatut, kadunut või vangi langenut
D-Päev:
Saksamaa: 4000 kuni 9000 surnut, haavatut või vangi langenut

Normandia dessandiks kutsutakse 6. juunil 1944. aastal USA, Suurbritannia, Kanada ja teiste liitlasriikide relvajõudude maabumist Saksamaa poolt okupeeritud Normandias.

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1943. aasta novembris ja detsembris toimunud Teherani konverentsil otsustati teise rinde avamine Lääne-Euroopas, mis tähendas Saksamaa ründamist Normandia kaudu – Normandia dessant (D-Day, teine rinne, teise rinde avamine).

D-päeva kavandamist alustati juba 3 aastat enne selle toimumist. Üks raskemaid probleeme dessandi planeerimisel oli maabumiskoha valik. Valikutena tulid kõne alla Biskaia lahe rannik, Bretagne'i põhjarannik, Normandia, Seine'i suudmeala Le Havre'i ümbruses, Pas de Calais' ja Hollandi ning Belgia rannik. Nagu teame ajaloost, valiti rünnakuks Normandia rannik, mis osutus igati edukaks, sest sakslased ei uskunud viimase hetkeni, et Normandia ranna ründamine ongi suurdessandi algus, vaid pidasid seda pettemanöövriks.

Teise probleemina kerkis esile maabumispäeva valik. Inglise kanali rannikul on tugevad tõusud ja mõõnad, maabumiseks on vaja mõõna, mil rannikuäärne merepõhi koos sinna sakslaste ehitatud dessanditõketega paljastub. Mõõn peaks olema varahommikune, et dessandi esimese laine maabumiseks jääks aega terve pikk suvepäev. Ja muidugi on dessandi maabumiseks vaja võrdlemisi vaikset ilma.

1944. aasta juunikuus oli kaks kolmepäevalist perioodi, kus mõõnaaeg langes varahommikule – 5.–7. ja 18.–20. juuni. Et halva ilma puhul kõik järgnevad kuupäevad varuks jääksid, planeeris Eisenhoweri staap Normandia dessandi alguse esmaspäevaks, 5. juuniks. Staabipaberitel kandis see dessant koodnime „Overlord”, kuid et merel tõusis torm ja ilmateade lubas tugevat tuult, madalat pilvisust ja vähest nähtavust ka 5. juuni hommikuks, andis Eisenhower (hilisem USA president aastatel 1953–1961) käsu operatsiooni „Overlord” algus 24 tundi edasi lükata.

Kolmanda, kuid mitte väiksema probleemina kerkis esile sõdurite varustamine kõige vajalikuga ja sõjatehnika viimine üle La Manche'i väina, sest rindel võitlevate meesteni kõige vajaliku toimetamine on strateegiliste otsuste langetamisel üks tähtsamaid tegureid. Planeerijate probleem seisnes selles, et iga lahingus osalev diviis vajas umbes 600 tonni kõikvõimaliku varustust päevas. Seetõttu pikemaajalise lahendusena tuli rajada korralik sadam. Sellekohased projektid, mis kokku said koodnimetuse Mulberry, nägid ette tuua kohale 50 000 tonni teraskonstruktsioone, 1 000 000 tonni betooni, 10 kilomeetrit sadamasildu ja panna La Manche'i põhja 193 kilomeetrit kaableid. Ajutisi sadamaid hakati ehitama 8. juunil 1944, kaks päeva pärast dessandi algust, ja nädala lõpuks olid need juba kasutusel.

D-päev[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast kolm aastat kestnud kavandamist alustasid 130 000 meest, keda toetas 6000 laeva ja dessantpargast ning üle 10 000 lennuki, 6. juunil 1944 Prantsusmaal Normandias ajaloo suurimat kombineeritud dessanti. Esimesed ründajad jõudsid kohale õhust, mitte merelt, kui kaks õhudessanti, Ameerika ja Inglise oma, maandusid Orne'i jõe ja Sainte-Mère-Église'i linna vahelisel alal. Kokku maandus õhust umbes 25 000 meest, neist umbes 15 00 langevarjudel ja ülejäänud plaanereil. Õhu teel veeti kohale ka 567 autot, 18 kergtanki ja 362 kergsuurtükki. Nende ülesandeks oli takistada Saksa soomusjõudude pealetungi liitlaste maabumispaigale ja hõivata enda alla sillad ja lüüsid Douve'i jõel ning tammid sealsetel üleujutusaladel.

Kell 3.14 öösel algas Briti Raskepommitajate „Lancaster” pommirünnak mererannikul olevale kümnele tähtsamale Saksa rannapatareile. Järgnes 329 USA raskepommitaja B-24 „Liberator” pommirünnak ameeriklaste idapoolsele maandumispaigale, nn Omaha Beachil olevaile sakslaste kaitsepositsioonidele, 360 keskmise pommilennuki rünnak Utah Beach’ile ja samuti pommirünnakud inglaste maabumisrandadele, mis kandsid koodnimesid Gold, Juno ja Sword. Operatsioonis osalevad laevad jagunesid kahte suurde ossa, mida eesti keeles võiksime nimetada ehk Ida- ja Lääne lahingukoondisteks. Ida lahingukoodis, mida juhatas kontradmiral Philip Vian, pidi tagama Briti 2. armee maabumise Goldi, Juno ja Swordi rannale. Lääne lahingukoondis, mida juhatas viitseadmiral A. G. Kirk, pidi aga tagama USA 1. armee maabumise Omaha ja Utah Beachile. Kell 5.30 hakkasid Ida lahingukoondise tuletoetuslaevad rannikut tulistama, kell 5.50 avas tule Lääne lahingukoondis. Otse esimese dessandilaine maalejõudmise eel anti kaldale massiline raketilöök. Nagu varem mainitud, oli kokku viis erinevat maabumislõiku: Utah, Omaha, Gold, Juno, Sword, vaadatuna läänest itta. Vaatame nüüd neid viit maaabumislõiku eraldi.

Utah (maabumise algus 6.30)

Ameeriklaste maabumine rannalõigul Utah ei kohanud erilist vastupanu, osalt ehk seepärast, et see toimus 1,5 kilomeetrit planeeritust lõuna pool. Keskööks vastu 7. juunit oli kogu ameeriklaste 4. diviis (21 328 meest) maabunud. Juba samal päeval ühines 4. diviis langevarjuritega kelle ülesandeks oli võtta enda alla sillad ja lüüsid Douve'i jõel, nii moodustus umbes 15 km lai ja 12 km sügav hõivatud ala.

Omaha (maabumise algus 6.30)

Siine maabumine pidi esialgu koguni läbi kukkuma. Kuna see oli ainus sobiv rannalõik Vire jõe ja Arromanches' vahel, teadsid sakslased rünnakut oodata ja kindlustasid end siin tugevasti. Hukkus umbes 3800 meest. Siiski õnnestus keskpäevaks jõuda rannikule ja sama päeva õhtuks moodustus rannale tugiala mille laius oli 10 km, kuid sügavus vaid 2 km.

Gold (maabumise algus 7.25)

Lõigul Gold ei saanud britidele osaks nii suurt vastupanu, osalt tänu spetsiaalsetele tankidele AVRE, mis mängisid suurt rolli La Hameli lähedal kindlustatud tugipunktiks muudetud sanatooriumi vallutamisel. Lõik Gold oli keskpäevaks vaenlastest puhas ja Briti väed alustasid edasitungi sisemaale.

Juno (maabumise algus 7.35)

Kanadalased lõigul Juno olid veelgi edukamad ja täitsid päeva lõpuks peaaegu kõik seatud eesmärgid. Kanada tankid jõudsid välja Caeni-Bayeux' maanteele, aga kuna jalaväe toetus puudus, olid nad sunnitud tagasi tõmbuma. Juba esimesel päeval ühinesid Juno ja Gold dessant ühiseks tugialaks, mille laius oli 22 km ja sügavus 10 km.

Sword (maabumise algus 7.30)

Brittide lõik Sword oli kõige lühem, et saaks anda tugeva koondlöögi Caeni suunas ja linn vallutada. Sakslased olid end siin aga hästi kindlustanud ja nagu Omaha puhul, seisis siin ees hulk ränka võitlust, et hõivata püsitulepunktid. Keskhommikul teatati, et saksa tankid koonduvad ja sellel järgneski tankirünnak kell 16.30. Vastaste soomusmasinatega silmitsi jäänud britid pidid loobuma igasugustest mõttetest Caen samal päeval vallutada. Siiski õnnestus luua sama päeva õhtuks umbes 8 km lai ja sama sügav tugiala.

Dessandi edasine kulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmisel päeval, 7. juunil, läks maabujate vastu rünnakule Relva-SS-i 12. tankidiviis, kuid ka selle 177 tanki ja 28 liikursuurtüki pealetung takerdus. Dessandi kolmandal päeval, 8. juunil, jõudis lahingusse õppetankidiviis „Lehr“, kuid dessandi arvukus ja lahingujõud kasvas kiiremini kui selle ründajate oma ja dessanti ei õnnestunud merre pühkida. Normandia dessandi seitsmendal päeval, 12. juunil, tõusis maabunute arv 362 547 meheni. Samal päeval ühinesid üksikud tugialad üheks, 80 kilomeetri laiuseks rindeks. 18. juunil tõusis Normandias maabunud meeste arv 619 000-ni. 27. juunil vallutasid ameeriklased Cherbourg'i linna Cotentini poolsaare põhjaotsal. Sellega langes liitlaste kätte esimene arvestatava läbilaskevõimega tõeline sadam. 30. juunil tõusis Normandias maabunute arv 850 000-ni, juuli algul aga ületas see miljoni piiri. Liitlaste laine valgus peagi Normandiast üle kogu Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi ning jõudis Saksamaale.

Pärast dessanti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liitlasvägedel õnnestus 1944. aasta septembriks vabastada Prantsusmaa ning liita see jälle ühtseks riigiks. 8. mail 1945 Saksamaa kapituleerus tingimusteta.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tim Newark, Murrangulised lahingud : viiskümmend lahingut, mis muutsid ajalugu. (Tallinn: Varrak, 2002), lk 144-147