Grigori Zinovjev

Allikas: Vikipeedia
Grigori Zinovjev
Zinovieff 2.jpg
Sünniaeg 8. september 1883
Sünnikoht Jelõssavetgrad, Hersoni kubermang
Surmaaeg 25. august 1936
Erakond VSDTP/VSDT(b)P/VK(b)P/ÜK(b)P
Amet Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimees

Grigori Zinovjev (vene keeles Григорий Евсеевич Зиновьев, tegelikult Radomõslski (Радомысльский, Евсей Герш Аронович); 8. september 1883 Jelõssavetgrad, Hersoni kubermang Venemaa Keisririik25. august 1936 Moskva, NSV Liit) oli Venemaa kommunistlik revolutsionäär, rahvuselt juut, Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu poliitik (Petrogradi Nõukogu esimees) ning riigitegelane.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jevsei Hersch Radomõslski sündis 1883. aastal Venemaa keisririigi Ukraina Hersoni kubermangus Jelõssavetgradi linnas. 18-aastasena liitus ta poliitilise liikumise ning Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga, pärast esimesi konflikte keisririigi poliitilise politseiga lahkus J. Radomõslski 1902. aastal Euroopasse, Šveitsi Berni, kus hakkas kakasutama pseudonüümi Grigori Zinovjev. Bernis tutvus 20-aastane G. Zinovjev seal asunud Vladimir Leniniga ning 1903. aastal toimunud VSDTP II kongressil, kus toimus vene sotsiaaldemokraatide lõhenemine bolševikeks (enamlasteks) ja menševikeks (vähemlasteks), toetas G. Zinovjev bolševikke ja V. Lenini poliitilisi seisukohti.

Pärast partei lõhenemiskongressi suunati G. Zinovjev Venemaale, et kindlustada bolševike juhtroll ka Venemaal asuvates illegaalsetes sotsiaaldemokraatlikes organisatsioonides, kuid juba 1904. aastal naasis G. Zinovjev välismaale ning asus õppima Berni Ülikooli keemiateaduskonda.

1905.aastal Venemaa keisririigis alanud poliitilisi rahutusi suundus G. Zinovjev 1905. aastal Peterburi, kus ta aastatel 1905–1907 tegutses VSDTP Peterburi Komitee koosseisus ja osales ka illegaalsete bolševistlike ajalehtede toimetamises. 1908. aastal ta vahistati politsei poolt ja saadeti administratiivasumisele Valgevenesse, kust ta aga põgenes välismaale.

1908. aasta sügisest kuni 1917. aasta aprillini viibis G. Zinovjev koos V.Leniniga, olles tema lähimaks kaastööliseks emigratsioonis. Peale poliitilise tegevuse tegutses G. Zinovjev elatuse teenimiseks laboriabilisena keemialaboris Bernis.

Revolutsioonid Venemaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta kevadel saabus G. Zinovjev koos v. Leniniga plommitud vagunites Šveitsist läbi Saksamaa - Rootsi ja Soome Venemaale. Koos G. Zinovjeviga saabusid tagasi Venemaale ka tema abikaasa (Zlata) ja endine abikaasa (Sara), kes olid aktiivsed VSDTP liikmed.

1917. aasta kaksikvõimu ajal Venemaal toiminud poliitilises võitluses esseeride ja konstitutsiooniliste demokraatidega ei pooldanud G. Zinovjev V. Lenini üleskutset (aprilliteese) võimu haaramisest ning sotsialistliku revolutsiooni läbiviimisest ning koos Lev Kameneviga ei olnud nõus vägivaldse võimuhaaramisega oktoobris 1917. aastal.

Pärast 1917. aasta juunis bolševike organiseerimisel toimunud Ajutise Valitsuse ja sõjavastaseid massidemonstratsioone Petrogradis ning nendele reaktsiooniks bolševike tegevuse keelustamisel emigreerusid G. Zinovjev ja V. Lenin Soome Suurvürstiriiki Razlivi, kus viibisid kuni oktoobrirevolutsiooni alguseni.

Pärast Petrogrdi bolševike poolt läbiviidud võimuhaaramist saabusid G. Zinovjev ja V.Lenin Soomest Petrogradi kus liitusid võimuhaaramisega. G. Zinovjev ei toetanud bolševike ainuvõimu haaramist ka pärast oktoobrirevolutsiooni ning pärast II Ülevenemaalisel Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Kongressil 27. oktoobril vkj/8. novembril 1917. aastal Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu moodustamist ainult VSDT(b)P esindajatest astus ta protesti märgiks välja VSDT(b)P KK koosseisust.

Tegevus Petrogradis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta 13. detsembril valiti Grigori Zinovjev V. Leninin soovitusel Nõukogude Venemaa pealinna Petrogradi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu esimeheks. G. Zinovjevi saamisel Petrogradi esinduskogu juhiks oli linn pärast 3 aastast sõda ning senise majanduskorralduse lagunemist suures varustuskriisis (puudud oli kütte- ning toiduvarudest, mida ei toimetatud linna). Kuni 1918. aasta kevadeni asus Venemaa bolševistlik valitsus Petrogradis, 1918. aasta märtsis aga pärast Saksa keisririigi vägede pealetungi linnale evakueeriti valitsus Moskvasse. Saksa vägede pealetung lõppes joonel Narva-Peipsi järv-Pihkva.

Zinovjev esinemas kõnega Petrogradis 1918. aastal

G. Zinovjevi juhtimisel moodustati Petrogradis, Petrogradi Töörahva Kommuun ja Venemaa põhja- ja loodeosa sovetivalitsustega piirkondadest Põhja Oblasti Kommuunide Liit, kus G. Zinovjev oli kesktäitevkomitee ja komissaride nõukogu esimees.

G. Zionovjevi juhtimisel viidi seoses raskustega linna elanikkonna toitlustamisega sisse linna toitlustuskomissariaadi poolt toitlustuskaardid ning linnaelanikud jaotati 1918. aasta juulis gruppidesse: 1. kategooriasse, kuulusid (kõige suurema toidunormiga) rasket füüsilist tööd tegevad töölised; 2. kategooria, muud töölised ja palgatöölised; 3. kategooriasse, vabade elukutsete esindajad (ajakirjanikud, kunstnikud, artistid jne) ja 4. kategooriasse, kuulusid «mittetöötavad elemendid» (kodanlus, suurte kinnisvarade omanikud jne). 1918. aasta sügisel pärast Vene kodusõjas bolševike võimu vastastega lahingute laienemist Venemaa lõunaosasse, kus bolševike võimu vastaste kontrolli all olevatel territooriumitel asusid toidutagavarad tekkis Petrogradis tõeline toidupuudus. 1918. aasta sügisel toiduainete riiklik jaotus 4. ja vahel ka 3. kategooria linnaelanikele katkes (vabakaubandus oli keelatud). Toitlustusolukorra parandamiseks suunati linna töölistest moodustatud toitlustussalgad maapiirkondadesse toiduainete rekvireerimisele.

G. Zinovjev toetas koostööd teiste revolutsiooniliste parteidega kuni 1918. aasta esseeride riigipöördekatseni, Punast terrorit alustati Petrogradis pärast 1918. aasta 30. augustil Moskvas toime pandud atentaati V. Leninile ja Petrogradis 27. augustil toime pandud atendaati G. Zinovjevile ning Petrogradi Kommuuni siseasjade komissari Moissei Uritski tapmist. Septembris 1918 kuulutas Grigori Zinovjev: "Me peame enda poole võitma 90 miljonit Nõukogude Venemaa sajamiljonilisest elanikkonnast. Ülejäänutele ei ole meil mitte midagi öelda. Nad tuleb hävitada[1]."

Alanud Vene kodusõja ajal muutus G. Zinovjevi juhitavas Petrogradis katastroofiliseks linna tööstuse olukord, Petrograd oli senini suurim Venemaa sõjatööstuse keskus, kus asusid suured relvastuse- ja laevaehitustehased, mis aga katkenud toitlustus- ning toorainetarnete tõttu. Sulgeti Metallitehas ning Obuhhovi ja Putilovi tehas, kaotas üle poole oma proletariaadist. 1917. aasta detsembris oli Petrogradi elanikkond ca 2 000 000 elanikku, kellest 1920. aasta augustiks oli linna jäänud ca 700 000 elanikku, sh mobiliseeriti 1918. aasta juunist kuni 1920. aasta aprillini Punaarmeese üle 170 000 petrogradlase.

1919. aasta kevadel vene valgekaartlaste Põhjakorpuse pealetungi ajal (Operatsioon Valge Mõõk), kuulus G. Zinovjev linna kaitset organiseerinud 7. armee Revolutsioonilisse Sõjanõukogusse ja Petrogradi kaitsekomiteesse.

G. Zinovjevi juhtimisel taastati Petrogradis (1924. aastast Leningradis) suurtööstus ning 1925. aastaks oli linna elanikkond suurenenud taas 1 500 000 elanikuni.

Võimuvõitlus parteis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast V. Lenini surma 1924. aastal moodustas G. Zinovjev koos Lev Kameneviga ning Petrogradi parteiorganisatsiooniga ajutise liidu Jossif Staliniga ning suutsid kõrvaldada juhtivatelt kohtadelt NSV Liidus 1925. aastal Lev Trotski.

G. Zinovjev lootis koos Lev Kameneviga Lenini pärijaiks saada, kuid võitluses Staliniga jäid nad alla ning heideti 16. novembril 1927 koos Trotskiga ÜK(b)P-st välja. Ta palus alandlikult andeks, öeldes oma seisukohtadest lahti, ning sai parteisse 1928 tagasi. Zinovjev määrati samal aastal Kaasani ülikooli rektoriks.

1932. aastal heideti ta uuesti ÜK(b)P-st välja, kuid taastati ÜK(b)P-s jällegi 1933. aastal.

Stalinlike poliitiliste repressioonide käigus oli G. Zinovjev üks esimesi, kes hukati, süüdistatuna "trotskistlik-zinovjevistlikus vandenõus" 1936. aastal ja rehabiliteeriti 1988. aastal.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogudevastane trotskistlik-zinovjevlik keskus

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1924 aastal nimetati G. Zinovjevi sünnilinn Ukrainas Jelizavetgrad (tänapäeval Kirovograd) - Zinovjevskiks, millist nime kandis kuni 1934. aastani.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Douglas Smith. Endised inimesed. Tänapäev, 2013, lk. 27.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]