Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Osa Liivimaa ristisõjast
Eesti ja Põhja-Läti maakonnad (Revala, Virumaa, Harjumaa, Järvamaa, Saaremaa, Läänemaa, Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Jogentagana, Sakala, Ugandi, Metsepole, Adsele, Tālava, Vanema), linnused ja teed muinasaja lõpusajanditel
Toimumisaeg	1206–1227
Toimumiskoht	praegune Eesti ja Läti ala
Tulemus	eestlaste alistamine ja ristiusustamine
Osalised
eestlased Novgorodi vürstiriik (1217–1224) Pihkva vürstiriik (1217–1224) Riia piiskopkond Mõõgavendade ordu Tālava latgalid liivlased Novgorodi vürstiriik (1210–1212) Pihkva vürstiriik (1210–1212) Taani Rootsi
Väejuhid või liidrid
Lembitu  † Unnepewe Vladimir Mstislavitš Vjatško † Piiskop Albert Piiskop Theoderich Venno Wolquin Bernhard Lippest Kaupo  † Valdemar II Anders Sunesen Johan I Karl Kurt  † Johan Sverkersson

Eestlaste muistne vabadusvõitlus või muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika.

Praeguse Läti ja Eesti ala ristiusustamine algas 1180. aastatel. 1190. aastate lõpus kasvas see üle ristisõjaks. 1201. aastal asutati Riia linn, millest sai Riia piiskopkonna keskus ja ristisõjakäikude peamine lähtekoht. 1206. aastaks ristis ja allutas (ristimine oli ühtlasi võimu kinnitamise akt) piiskop Albert peamiselt Saksamaalt värvatud ristisõdijate ja sõjategevuse hõlbustamiseks loodud Mõõgavendade ordu toel enda võimule liivlased, kes edaspidi osalesid sõdades piiskopi ja ordu teenistuses.

Mõõgavendade Ordu sõlmis sõjalise liidu Tālava latgalitega, kellega koos alustati 1208. aastal sõda ugalaste vastu, mis esialgu piirdus üksikute vastastikuste sõjakäikudega. Piiskop Albertiga sel ajal liitlassuhtes olnud Novgorodi ja Pihkva vürstid piirasid 1210. aastal edukalt Otepää linnust, mis sai edaspidi aluseks nende võimupretensioonile Ugandi üle. Sõjategevus intensiivistus ja laienes 1211. aastal, mil ordu ja latgalite kõrval keskendas oma tähelepanu Eestimaale ka piiskopi leer. Esimesena alistusid ja lasid end pärast Viljandi linnuse piiramist riialastel ristida kohalikud Sakala ülikud. Riialaste Läänemaale tungimine tõi kaasa läänemaalaste, saarlaste ja revalaste vasturetke, mille käigus nad aga Turaida lahingus lüüa said. 1211. aasta lõpus hakkas ülekaal kalduma riialaste ja latgalite poolele, nende sõjakäigud ulatusid juba Järvamaale ja Kesk-Eesti väikemaakondadesse. 1212. aasta alguses tegid vaenupooled levima hakanud katku tõttu 3-aastase vaherahu.

1215. aastal üritasid saarlased edutult Riiat piirata, läänemaalased rüüstasid liivlaste ning ugalased koos ülestõusnud sakalatega latgalite alasid. See tõi kaasa latgalite kättemaksuretked Ugandisse, mille mõjul ugalased ja sakalased alistusid riialastele ning mõlemad maakonnad ristiti. 1216. aastal alistusid riialastele ka Läänemaa lõunaosa (Soontagana) ja Järvamaa ülikud.

1217. aastal sekkusid sõtta riialaste vastastena Novgorodi ja Pihkva vürstid, kes saarlaste abil alistasid end Otepää linnuses kindlustanud piiskopi ja ordu väe. Nähes eestlaste ja venelaste liidus ohtu, kutsus piiskop Albert appi Taani kuninga Valdemar II, kellele ta lubas vastutasuks Eestimaa jätta. Aasta teise poolde kavandatud suur eestlaste ja venelaste ühine sõjaretk Riia vastu lõppes lüüasaamisega Madisepäeva lahingus. Piiskopi leer ja ordu suutsid kaotatud alad taas enda võimu alla saada, lisaks alistati peagi ka Läänemaa põhjaosa, Virumaa ja Harjumaa.

1219. aastal sekkus sõtta Taani kuningas, kelle väed vallutasid Revala ja tegid Toompea linnusest oma tugipunkti. Kuigi varasemast kokkuleppest taganenud riialased ei soovinud nende võimu all olevat Eestimaa osa vabatahtlikult kuningale üle anda, läks Taanil korda Viru-, Harju- ja Järvamaa endale allutada. Arvatavasti Taaniga kooskõlastatult tungis 1220. aastal Läänemaale Rootsi vägi, mis sai aga Lihula lahingus saarlastelt lüüa. Pärast seda võttis Taani Läänemaa oma valitsemise alla. Sellega oli kogu Eestimaa mandriosa alistatud ning Riia piiskopi ja Taani preestrite poolt viidi läbi ulatuslik ristimine, millega mõlemad püüdsid oma võimutaotlusi õigustada ja kinnistada.

Pärast 1222. aasta Taani kuninga ebaõnnestunud katset Saaremaad allutada ärgitasid saarlased Taani vastu mässule läänemaalased, harjulased, järvalased ja virulased. Katsed Toompead vallutada aga luhtusid. Samal ajal toimus Viljandi sakalaste eestvedamisel ülestõus ka Eestimaa lõunaosas. Ugalased ja sakalased palusid kaitset Vene vürstidelt, kes saatsid neile abivägesid.

Riialased ja Taani alustasid 1223. aasta teisel poolel kaotatud alade tagasivõtmist ja 1224. aasta alguseks oli vastupanukeskuseks jäänud vaid Tartu, kus võimu oli enda kätte võtnud Novgorodist saadetud vürst Vjatško. 1224. aasta augustis vallutas riialaste vägi Tartu ja sellega suruti ülestõus mandril lõplikult maha. 1227. aasta alguses korraldasid riialased sõjakäigu saarlaste alistamiseks. Pärast Muhu linnuse vallutamist otsustasid saarlased alla anda ja lasid end ristida.

Ugandi ja lõunapoolse Vaiga alast moodustati Tartu piiskopkond, Sakala, Järvamaa ning osa Lääne- ja Saaremaast koos ülejäänud Kesk-Eesti väikemaakondadega läks Mõõgavendade ordule. Taani kuninga valdusse jäid Revala, Harju- ja Virumaa. Suuremast osast Saare- ja Läänemaast sai Saare-Lääne piiskopkonna territoorium. Selline maade jaotus kinnistus 1238. aastaks, pärast arvukaid omavahelisi konflikte.

Muistse vabadusvõitluse mõiste kujunes ajalookirjutuses välja 1920.–1930. aastatel, mil rahvuslikest arusaamadest lähtudes eeldati, et muinaseestlastel oli sarnaselt kaasaegsete eestlastega tugev ühtekuuluvustunne ning et nad moodustasid vallutajate vastu ühise rinde, mis võitles eestlaste vabaduse ehk poliitilise iseolemise eest. Paljud tänapäeva ajaloolased on sellist kontseptsiooni kritiseerinud, leides, et muinaseestlastel tänapäevast rahvusühtsust ega arusaama vabadusest ei olnud ning eraldiseisvat ja sisemiselt ühtset sõja osapoolt nad ei moodustanud. Ka nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.

Mõistest ja hinnangutest

Mõiste kujunemine

19. sajandi keskpaigas tekkinud eesti rahvusluse esindajad (alates Friedrich Reinhold Kreutzwaldist, Carl Robert Jakobsonist ja Jakob Hurdast) hakkasid varasemaid ajalookäsitlusi oma maailmavaate seisukohalt põhjalikult ümber hindama. Baltikumi ristiusutamise, sh selle käigus peetud sõdade juures keskenduti vaid eestlastega seotud sündmustele ning neid vaadeldi eestlaste perspektiivist lähtudes. See kontseptsioon oli ka reaktsioon baltisakslaste nägemusele 13. sajandi sündmustest, milles Eesti ja Läti ala vallutamist ja rahva ristimist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale. Rahvuslased omistasid oma modernistliku rahvusliku mõtteviisi, sh rahvusliku ühtekuuluvustunde, ka muinaseestlastele – neid peeti kõrge moraaliga vabadust hindavaks ja isamaad armastavaks rahvaks, keda toodi eeskujuks 19. ja 20. sajandi eestlastele. 1920. ja 1930. aastatel hakati Muinas-Eestis nägema demokraatlikku ja ühtset riikluse lävel seisvat ühiskonda või isegi rahvusriiki, kus otsuseid võeti vastu ühistel nõupidamistel (nt Raikküla kärajatel) ja eri maakondade eestlaste sõjalist koostööd seletati sooviga rahvuskaaslasi aidata.

13. sajandi alguse eestlaste sõjad vallutajatega omandasid rahvuslikus ajalookäsitluses väga olulise koha, neid kujutati heroilise võitlusena vabaduse eest. Mõjukaks sai Jakobsoni arusaam, et vallutuse tagajärjel paisati eestlased "valguseajast", nn rahvuse kuldsest ajast, "pimeduseaega", katkes rahvuse harmooniline ja loomulik areng. Selliseid arusaamu tugevdasid lisaks ajalookirjutusele ka rahvusromantikast kantud ajaloolised romaanid ja jutustused.

Pärast Eesti Vabariigi tekkimist nägi rahvuslik ajalookirjutus võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse Vabadussõja, mis võideti. Kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on pärast muistse vabaduse (algul mõisteti seda isikliku, hiljem poliitilise vabadusena) kaotamist 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Sellega seoti nii Jüriöö ülestõus kui ka Mahtra sõda. Kui 19. sajandil ega 20. sajandi esimestel kümnenditel 13. sajandi alguse eestlaste võitluste tähistamiseks kindlat nime ei kujunenud (erinevad autorid nimetasid seda "(suureks) Eesti sõjaks", "rahva vabadusvõitluseks", "eestlaste kuueteistkümneaastaseks (vabaduse)sõjaks"), siis nüüd levis paralleelina Vabadussõjale nimekuju eestlaste muistne vabadusvõitlus, mis lõplikult kinnistus 1930. aastatel, mil see sai ametliku ajalookirjutuse ainsaks nimekujuks. Kuigi teaduslik ajalookirjutus oli rahvuslikust ajalookirjutusest selleks ajaks eraldunud, jäid nad sisult suuresti sarnasteks, kuna ka teaduslik ajaloouurimine lähtus rahvusluse ideoloogia seisukohtadest. Arusaam, et ajalookirjutus peab teenima rahvuse olevikuhuve, oli sel ajal ajaloolaste seas üldtunnustatud.

1930. aastatel väljatöötatud ajalookontseptsioon jäi suuresti püsima ka Eesti NSV-s. Vaid 1950. aastate esimesel poolel, kui ideoloogiline surve oli tugevam, loobuti ajutiselt väljakujunenud sõnavarast ja kirjeldati seni muistse vabadusvõitluse all tuntud sündmusi nime all "Võitlus saksa ja skandinaavia feodaalsete röövvallutajate vastu XIII sajandi esimesel poolel". Alates 1950. aastate teisest poolest pöörduti aga vana sõnavara juurde tagasi. Kuigi arusaam 13. sajandi ühiskonnakorraldusest sobitati algselt marksistliku doktriiniga, mis tähendas peamiselt eeldust, et Eesti alal oli selleks ajaks välja kujunenud feodaalkord, ja rõhutati heanaaberlikke sidemeid idapoolsete aladega, sobis nõukogude võimule varasema käsitluse saksa- ja kirikuvastasus. Eesti autorid ise nägid varasemast käsitlusest mitte täielikult loobumises ideoloogilise vastupanu vahendit võimude survele. Tsensuuri lõdvenedes 1980. aastate lõpus liiguti veelgi enam tagasi 1930. aastate rahvusromantiliste arusaamade juurde.

Hinnangud

Muutus Eesti teaduslikus ajalookäsitluses toimus alates 1990. aastate keskpaigast, mil noorema põlvkonna ajaloolased hakkasid kritiseerima mõningaid senise ajalookirjutuse olemuslikke jooni, sh selle mõjutatust rahvuslusest. Toodi välja, et tänapäevase rahvustunde ja arusaama vabadusest omistamine muinaseestlastele on ekslik ja tol ajal põhines inimeste identiteet teistel kategooriatel. Muinasaegseid eestlasi, isegi ühe maakonna piires, ei peetud enam poliitiliselt või ideeliselt ühtseks tervikuks, erinevate väiksemate võimukeskuste omavahelise sõjalise koostöö ja konflikti taga ei nähtud enam tahet rahvuskaaslasi aidata või neid sakslastele alistumise eest karistada, vaid soovi oma majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi huve kaitsta. Ka neid väiksemaid poliitilisi üksusi ei nähtud enam demokraatlike ja egalitaarsetena – domineerivaks sai arusaam, et Eesti ala muinasaegne ühiskond oli märksa hierarhilisem kui seni arvatud, koosnedes jõukatest ülikutest, talupoegadest, kes olid nende ees maksu- ja väeteenistuskohuslased, ning orjadest, kes erinevalt varasemast rahvuslikust seisukohast polnud naaberrahvastelt võetud sõjavangid, vaid pigem kohalikud orjastatud eestlased. Asuti seisukohale, et sõjakäikudel käisid ennekõike ülikud oma isikliku kaaskonnaga, mitte tingimata kõik kohalikud meessoost täiskasvanud. Leiti, et vallutusega kaasnenud ühiskondlikud muutused olid märksa vähem dramaatilised ja loomulikumad, kui varem arvatud. Varasema kontseptsiooni kritiseerimise juures pöörati eraldi tähelepanu ka nimetusele "eestlaste muistne vabadusvõitlus". Leiti, et see paigutab ajaloo subjektiks eestlased ja osutab otseselt riikliku-rahvusliku vabaduse ideele, tekitades nii 13. sajandi Eesti ala inimeste kohta ekslikke arusaamu ja mõjutades toimunust tehtavaid järeldusi. Marek Tamme 2013. aastal antud hinnangu järgi oli see nimetus kutseliste keskaja uurijate sõnakasutusest juba 5–10 aastat tagasi kadunud. Anti Selart võttis muistse vabadusvõitluse kontseptsiooni probleemid kokku arvamusega, et see mitte ei kirjelda, vaid loob ajalugu.

Arusaamade muutus kajastus ka 2012. aastal avaldatud Eesti ajaloo raamatusarja Eesti keskaega käsitlevas 2. köites, mille kaudu see jõudis laiema avalikkuseni ja pälvis elava vastukaja. Raamatus on muistse vabadusvõitluse mõistest loobutud ja varem sellega tähistatud sündmusi kirjeldatakse üldpealkirja "ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal" ning nt alapealkirjade "misjon ja ristisõda Liivi- ja Eestimaal" ja "sõda Eestis" all. Ka uuemates kooliõpikutes on 13. sajandi vallutuse teema pealkirjastatud kui "Liivimaa ristisõda" või "Liivimaa ristisõjad". Kuigi on mööndud, et ka "ristisõda" pole neutraalne termin, on leitud, et see kirjeldab tolleaegseid sündmusi ja protsesse täpsemalt. Andres Tvauri seisukoha järgi peab aga ajaloouurimine, et seda saaks teaduseks nimetada, võimalusel vältima mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele omistatud tähendusi.

Muistse vabadusvõitluse kontseptsiooni ümberhindamise mõnede aspektide asjus, ennekõike nimetuse küsimuses, jäid mitmed ajaloolased eriarvamusele. Tugevalt kritiseeris uut ajalookontseptsiooni Enn Tarvel, kelle hinnangul on uus käsitlus poliitiline ja ideoloogiline ning lähtub endisest baltisakslaste ja praegusest Euroopa ühtsuse perspektiivist. Põhjendusi muistse vabadusvõitluse nimetuse mittekasutamiseks ei ole ta pidanud piisavaks. Tarvel väitis, et eestlaste ühise võitluse aluseks olev etniline ühtsus oli sel ajal juba olemas ja et võideldi küll mitte vabaduse nimel selle moodsas tähenduses, aga siiski vabaduse kui välise sunni puudumise eest. Marika Mägi, toetades küll rahvusromantilistest arusaamadest ja muistse vabadusvõitluse nimest loobumist, avaldas arvamust, et eestlastest lugejatele suunatud raamatuna oleks Eesti ajaloo 2. köide võinud siiski enam keskaegsetele eestlastele tähelepanu pöörata. Mägi hinnangul oli nende roll ka reaalselt tolleaegses ühiskonnas vähemalt 13.–14. sajandil suurem, kui raamatust mulje jääb. Arheoloog Valter Lang on nimeküsimust kommenteerides avaldanud kahtlust, kas vanast nimetusest loobumine on tingimata vajalik. Ajaloomagister Kalle Krooni hinnangul vähemalt keskajal eestlastel teatud määral kokkukuuluvustunne siiski oli ja seda eitavad ajaloolased eksivad.

Eesti ajaloo raamatusarja 2. köidet kommenteerisid ka mitmed ajalooharidusega poliitikud. Aktiivselt võttis raamatu teatud aspektide vastu sõna Lauri Vahtre, kes arvas, et ajalooallikad siiski näitavad nii kokkukuuluvustundega rahvuse olemasolu kui ka võitlust maa ja isikliku vabaduse eest ning et seetõttu pole termin "eestlaste muistne vabadusvõitlus" rahvusromantiline ega ekslik. Või kui vaadata seda veidi ebatäpsena (nagu ka Saja-aastane sõda, mis ei kestnud täpselt 100 aastat, ja Põhjasõda, mis ei toimunud ainult põhjas), siis pole see Vahtre hinnangul veel piisav põhjus kinnistunud nime muutmiseks. Vahtre leidis, et raamatu autorite vaade rahvusele kui 19. sajandil konstrueeritud nähtusele on "poliitiliselt korrektne", aga ajalooallikad näitavad selgelt etnilise kategooria olulisust. Samuti avaldas ta toetust eestlaste-kesksele ajalookäsitlusele, nähes vastasel juhul probleemi, et see tähendaks siis ajaloo vaatamist kellegi teise perspektiivist. Mart Helme avaldas arvamust, et uus ajalookirjutus on eestlastelt suure ajaloo ära võtnud ja et 13. sajandil olid kindlasti olemas etnilised eestlased, kes oma vabaduse eest võitlesid. Mart Laar tõi välja, et talle isiklikult ei meeldi muistse vabadusvõitluse nime ära kaotamine. Eerik-Niiles Kross asus seisukohale, et rahvuslikest eelarvamustest tuleks küll loobuda ja rahvus 13. sajandil polnud sama mis tänapäeval, aga teatud arusaam rahvusest ja vabadusest siiski eksisteeris ja seda oleks võinud raamatus rohkem kajastada. Arheoloog Andres Tvauri on aga mineviku teemal meedias sõna võtvate harrastusajaloolaste, sealhulgas poliitikute tegevust kõrvutanud hobikirurgi ja amatöörelektriku tegevusega. Marek Tamme arvates võib teema ümber tekkinud debatti kokkuvõttes "käsitada ilmselt pärimusliku ja akadeemilise ajaloo kokkupõrkena identiteediloome tundlikel teemadel".

Balti hõimude asuala u 1200 pKr

Ajalised piirid

Muistse vabadusvõitluse ajalisteks piirideks on tavaliselt peetud aastaid 1208 ja 1227, mis tugineb Henriku Liivimaa kroonika, selle peamise allika, osade loogikale – kroonika neljas raamat "Eestimaast" algab 1208. aasta sündmustega ja lõpeb 1227. aasta sündmustega. Sellist dateerimist on kasutanud näiteks Sulev Vahtre Siiski on peetud võitluse alguseks ka 1206. aastat, mil Taani väed tegid sõjakäigu Saaremaale.^[a] Kuigi muistse vabadusvõitluse lõpuks peetakse Saaremaa alistamist 1227. aasta alguses, siis on teiste allikate ja arheoloogiliste leidude kaudu teada, et võitlus jätkus ka edaspidi. Näiteks on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles 1233. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle. Mõnikord on muistse vabadusvõitluse "lõppakordiks" nimetatud ka jüriöö ülestõusu (1343–1345).

Allikad

Daatumite, sõja- ja misjonitegevuse, diplomaatia ning muude sündmuste põhiliseks ja tihti ka ainsaks allikaks on Henriku Liivimaa kroonika. Ehkki seda peetakse üldiselt faktoloogilises mõttes täpseks, on seal esitatud faktide valik ja esitusviis tihti erapoolik. Krooniku hoiak on väga positiivne Riia piiskopi ja kohalikest rahvastest latgalite tegevuse hindamisel. Tunduvalt reserveeritum on suhtumine Mõõgavendade ordusse, rootslastesse ja eriti taanlastesse, kelle tegevuse kirjeldused on sageli põgusad, vastuolulised ja moonutatud. Taani kuninga võimupretensioonide vastu Eestimaal kroonika suures osas suunatud oligi. Selgelt vaenulik on kroonik olnud eestlaste ja venelaste vastu. Henriku kroonikaga võrreldes täiesti erineva perspektiivi annavad sündmustele Vene leetopissid, sisaldades teavet, millest Henrik vaikis või mida ta ei teadnud. Vähesel määral leidub Henriku kroonikale paralleelteateid ka Skandinaavia, Saksamaa ja Itaalia kroonikates, kirjades jm kirjutistes ning ürikutes.

Eellugu

Huvi Liivimaa ja Eesti vallutamise vastu seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste tegevuse aktiviseerumisega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159. aastal taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste peamine tugipunkt reisidel Läänemere idakaldale. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks saksa kaupmeestele tundsid Baltimaade vastu huvi ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased; idamisjonist huvitus ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele. 12. sajandi lõpuks olid Läänemere idakalda rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning surutud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu. Paganateks olid lisaks praeguse Soome, Eesti, Poola põhjaosa (pommerlased) ja Läti ala rahvastele ka Leedu hõimud, kes säilitasid tänu 13. sajandil moodustunud Leedu suurvürstiriigile paganluse kuni 14. sajandi lõpuni ning lõid tagasi Saksa ordu vallutuskatsed. Preisimaa hõimude vastupanu ordule kestis 13. sajandi lõpuni. Soome ala allutas 12. sajandi lõpust kuni 14. sajandi alguseni järk-järgult Rootsi.

Enne 1171.–1172. aastat, võib-olla juba 1160. aastatel, pühitses Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks munk Fulco, kes elas Prantsusmaal, aga oli arvatavasti Skandinaavia päritolu. Tema abiliseks määrati ühe Stavangeri kloostri eestlasest munk Nikolaus. On teada, et Fulco viibis millalgi aastatel 1178–1201 Taanis, aga tema ja Nikolause Eestis käimise kohta andmeid pole. Samal ajal, 1171.–1172. aastal kutsus paavst oma Taani, Rootsi ja Norra valitsejatele ja rahvastele adresseeritud kirjas neid üles minema ristisõtta eestlaste vastu. Sõjakäikude toimumist säilinud allikad aga ei kajasta.

Piiskop Alberti kujutis Riia 800. juubeli mündil

1184. aasta paiku saabus koos Saksa kaupmeestega Väina jõe alamjooksule liivlaste juurde augustiinlasest koorihärra Meinhard, kes 1188. aastal kuulutati paavsti poolt Üksküla piiskopiks. Meinhardi tegevus oli esialgu rahumeelne. Arvatavasti 1185. ja 1186. aastal lasi ta rajada Üksküla ja Holmi linnused (esimesed kivilinnused Baltikumis). Meinhard suutis ristida mõned liivlased, kuid paljud neist taganesid hiljem usust. Tekkinud konflikti tõttu saatis Meinhard oma abilise Theoderichi paavst Coelestinus III juurde, et ristisõdijate värbamiseks ja liivlaste kuulekusele sundimiseks toetust saada. Paavst kuulutaski 1195. või 1196. aastal välja ristisõja Liivimaa kiriku kaitseks.

1202

Meinhard ise aga suri 1196. aastal ja ristisõdijate eesotsas saabus Liivimaale uus Üksküla piiskop Berthold, senine Loccumi tsistertslaste kloostri abt. 1198. aasta juulis toimus hilisema Riia linna kohal liivlastega lahing, mille kristlased küll võitsid, kuid Berthold langes. Esialgu kindlustati kristlaste poolt Üksküla ja Holm ning liivlaste seas hakkasid aktiivselt tegutsema preestrid, kuid varsti pärast lahingut ajasid nii Holmi kui ka Üksküla liivlased preestrid minema. Kohalikud kristlikud kogukonnad siiski säilisid.

1199. aasta kevadel nimetati uueks Liivimaa ehk Üksküla piiskopiks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden. Pärast ristisõdijate kogumist suundus ta järgmisel aastal Liivimaale, kus 1201. aastal rajati Riia linn. Sinna viidi üle ka piiskopkonna keskus. 1202. aastal asutas endiselt Liivimaal aktiivselt tegutsev Theoderich püsivama kohapealse sõjalise jõu loomise eesmärgil Mõõgavendade Ordu, vaimuliku rüütliordu. Piiskop Albert suutis ristisõdijate ja ordu toel liivlased 1206. aasta lõpuks alistada. Tālava latgalitest, kes olid seni "kannatanud rohkesti ülekohut" liivlastelt ja eestlastelt, said aga 1208. aastaks ordu ja piiskopi liitlased ja osa neist lasi end samuti Riia piiskopi poolt ristida.

Sündmuste käik

Taani kuningas Valdemar II

Taani vägede 1206. aasta retk Saaremaale

 Pikemalt artiklis Taani sõjakäik Saaremaale

Kuigi Henriku kroonikal põhineva Riia misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetasid Taani kuninga väed Saaremaale. Sõjakäigu juhina nimetavad Taani annaalid Lundi peapiiskoppi Anders Suneseni, Läti Henrik Taani kuningat Valdemar II, kellega olid kaasas Anders Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Osalt oli ilmselt tegemist kättemaksuretkega saarlaste vastu, kes olid 1203. aastal rüüstanud Taani provintsis Listerbys. Samas pikaajaline ettevalmistamine ja vahetult enne selle toimumist paavstilt Anders Sunesenile antud õigus ristitud paganate aladele piiskoppe ametisse nimetada osutavad, et eesmärgiks oli ka püsivamalt Saaremaal oma võimu kindlustada. Läti Henriku kirjelduse kohaselt ehitasid Taani väed Saaremaale puulinnuse, kuid "paganate äkiliste rünnakute" kartuses otsustati lõpuks linnus maha põletada ja taanduda, kuningas suundus tagasi Taani ja piiskopid Riiga, kus nad kogu järgnenud talve veetsid. Edutu vallutuskatse järel jäid Taani valitsejad pikaks ajaks Liivimaa ristisõjast kõrvale.

Mõned Taani allikad nimetavad 1206. aasta sõjakäigu sihtmärgina hoopis Revalit (Tallinna) ja nii peab ka osa uurijaid taanlaste retke põhieesmärgiks just Tallinna või kogu Eestimaa vallutamist, mille Taani-vastase hoiakuga kroonik Henrik lihtsalt maha vaikis. Mõnes Taani allikas räägitakse ka 1208. aastal toimunud Taani kuninga edukast sõjakäigust Viljandisse.

Sõja puhkemine riialaste-latgalite ja ugalaste-sakalaste vahel (1208)

Konflikti teke

1208. aasta alguses tekkis Liivimaa kristlastel konflikt Ugandi eestlastega, kellele latgalid ja ordumehed heitsid ette kunagist latgalite ja Pihkvasse suundunud saksa kaupmeeste varade röövimist. Äravõetud varade tagastamise nõuded olid mõeldud ilmselt ennekõike provokatsioonina. Riia piiskopile alluva organisatsioonina loodud Mõõgavendade ordu oli muutunud Riiast lähtuva ristisõja peamiseks sõjaliseks jõuks, mis polnud aga oma positsiooniga rahul. 1207. aastal saavutati piiskopileeriga kokkulepe, mille kohaselt 1/3 vallutatud aladest, esialgu Koiva jõe vasakkallas, läks ordu alluvusse. Veel suuremat võimu taotlenud ordu lootis oma valdustele lisa saada Eestimaalt ja sõlmis liitlassuhted Tālava latgalite vanematega. Latgalid omakorda olid Läti Henriku sõnade kohaselt eestlaste ja liivlaste käe läbi varem palju kannatada saanud ning soovisid orduvendade abil nüüd oma seisundit parandada ja eestlastele kätte maksta. Otsustava kaaluga võisid aga olla hoopis kaupmeeste nõuded, kes soovisid kindlustada Pihkvasse ja Novgorodi viivaid kaubateid. Hilisemate sündmuste valguses võib arvata, et piiskop Albert ei olnud sel ajal huvitatud eestlastega tõsisemasse konflikti sattumisest, kuid ta ei viibinud sõja puhkemise ajal Liivimaal ega saanud sündmuste käiku otseselt mõjutada. Sõda ei pooldanud ilmselt ka liivlased, kellest paljud soovisid piiskopi ja ordu võimu alt vabaneda ning nägid eestlasi selles oma potentsiaalsete liitlastena.

1208. aasta algul saadeti Ugandisse kaupmeeste vara võimalikku tagasisaamist uurima Riia piiskopi preester Alebrand. Ugalased ei tagastanud talle midagi ega andnud kindlat lubadust seda tulevikus teha. Sama aasta suvel saatsid latgalite vanemad Russin, Waridote ja Talibald ning Võnnu orduvendade juht Bertold oma saadikud ugalaste juurde, nõudes neilt varem latgalitele põhjustatud kahjude hüvitamist. Need keeldusid, kuid saatsid siiski omakorda saadikud latgalite juurde, kus toimus uus kohtumine tüliküsimuse lahendamiseks. Kumbki osapool oma seisukohtadest aga ei taganenud ja lahku mindi vastastikuste ähvarduste saatel.

Esimene sõjakäik Ugandisse

 Pikemalt artiklis Esimene sõjakäik Ugandisse

Peagi läksid mitmed latgalite vanemad eesotsas Waridotega Riiga, küsides sealt sõjalist abi ugalaste vastu, mida sealt ka lubati. Septembri paiku koguti vägi, kuhu kuulusid piiskopimehed, orduvennad, Riia kaupmehed, liivlased ja latgalid. Väejuhtidest on Läti Henrik nimeliselt välja toonud Alberti venna Theoderichi. Vägi liikus Ugandisse, rüüstas seal, süütas põlema maakonna keskse linnuse Otepääl ning pöördus röövsaagi ja vangidega tagasi. Seda sõjakäiku on traditsiooniliselt peetud muistse vabadusvõitluse alguseks.

Mõõgavendade ordu rüütlite kujutis 1911. aastal ilmunud teatmiku "The Catholic Encyclopedia" artikli "The Military Orders" illustraatori silme läbi

Beverini piiramine (1208)

 Pikemalt artiklis Beverini piiramine (1208)

Tagasi jõudnud latgalid kogunesid oma varaga linnustesse, et olla valmis ugalaste vasturetkeks. Need koos appikutsutud sakalastega tungisidki peagi Trikātasse, rüüstasid seal ja asusid Beverini linnust piirama. Suutmata seda vallutada pöörduti peagi tagasi.

Latgalite sõjakäik Sakalasse

Beverini, Sotecle ja Autine latgalid kogusid omakorda väe ning tungisid Russini ja Waridote juhtimisel Sakalasse. Henriku Liivimaa kroonika kirjelduse järgi oli retk neile edukas: saadi palju saaki ja vange ning tapeti väga suurel hulgal sakalasi, sh 300 maakonna "paremat meest ja vanemat". Selliseid väiteid on peetud tugevalt liialdatuteks. Kroonikast ilmneb, et rüüstamine kestis ilmselt vaid ühe päeva, millest Sulev Vahtre on järeldanud, et vägi ei saanud jõuda kaugemale kui Sakala kõige lõunapoolsema kihelkonna Alistekunna lõunaossa, hilisema Ruhja kihelkonna alale. 300 "paremat meest ja vanemat" on aga hinnatud Sakala ülikkonna koguarvuks. Kroonika ei maini sakalaste vastupanu, kuid märgib ära, et tagasiteel olles olid latgalid valmis tõrjuma sakalaste rünnakuid, kui need sõjaväge jälitama oleks asunud. Tagasi Beverini jõudes anti sõjasaagist kingitusi seal viibinud Bertoldile, Henrikule ja piiskopimeestele.

Üheaastane vaherahu (1209)

Ilma piiskop Alberti loata alanud sõja jätkamise vastu astus seejärel välja liivlaste foogt Hermann, kes veenis nii sakslasi, latgaleid kui ka liivlasi rahu sõlmima, osutades sakslaste sõjajõudude vähesusele Liivimaal. Rahuga olid nõus ka eestlased, kes kroonik Henriku sõnade kohaselt olevat sõjakäikude mõjul hakanud latgalite ees "suurt hirmu tundma". Omavahelist tüli lõplikult lahendamata sõlmiti 1208. aasta lõpus või tõenäolisemalt 1209. aasta alguses üheaastane vaherahu. Kuigi kroonika nimetab vaherahu sõlmijatena vaid ugalasi, võisid ka sakalased selles osalised olla, vähemalt ei jätkanud nad sel ajal sõjategevust.

Sõjategevuse laienemine (1210–1212)

Teine sõjakäik Ugandisse

Vahetult pärast vaherahu lõppu organiseeris Bertold sõjaretke Ugandisse. Tema väkke kuulusid lisaks orduvendadele ka võndlased, ning Russini ja Autine latgalid. Arvatavasti Otepää ümbruses külasid rüüstates tapeti kättesaadud inimesi ning pöörduti vangide ja saagiga tagasi. Taasalanud konflikt ei leidnud üksmeelset toetust. Turaida liivlased, kes kroonika järgi olevat eestlaste abiga ülestõusu plaaninud, nõudsid piiskop Albertilt sõja lõpetamist. Albert saatiski Ugandisse preester Alebrandi, kellega koos läksid ugalaste saadikud Riiga, kus sõlmiti uus rahulepe. Sellega liitusid aga ainult piiskopi võimuala liivlased ja latgalid, samal ajal kui ordu ja nende ala latgalid rahuettepanekut vastu ei võtnud. Kuid ka sel kujul tehtud rahu ei püsinud kaua ning ordu järgmistes sõjalistes aktsioonides osales ka piiskopimehi ja liivlasi.

Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Otepääle

 Pikemalt artiklis Otepää lahing (1210)

1210. aasta alguses raskendas Otepää ugalaste olukorda Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjaretk. Nende vägi piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide tolleaegse liitlassuhtega piiskop Albertiga ja mõeldud ugalastele lisasurve avaldamisena. Samas võis tegu olla sooviga ennetada ordu ja piiskopi vallutusi – eduka retke tulemusena pidasid nad edaspidi Ugandit oma, mitte Riia mõjusfääri kuuluvaks.

Kolmas sõjakäik Ugandisse

1210. aasta suvel toimus Bertoldi juhtimisel järjekordne orduvendade, piiskopimeeste, liivlaste ja latgalite sõjakäik Ugandisse. Varem sõlmitud rahuleppe mittetäitmise põhjuseid kroonika välja ei too. Piiskopileeri osalust võib näha osalt vastuteenena Bertoldile, kes veidi varem oli oma jõududega läinud appi Riiat kuralaste rünnaku vastu kaitsma. Nõrgalt mehitatud Otepää linnuse juurde jõudes kutsuti Bertold läbirääkimisteks sinna sisse. Samal ajal ronis osa väest teiselt poolt linnusesse ja ründas ugalasi, mõndasid tappes ja teisi põgenema ajades. Kroonika põhjendab vallutust ründajate teadmatusega Bertoldi läbirääkimistest. Mõne päeva pärast pöörduti linnusest saadud saagiga tagasi ja linnus ise pandi põlema.

Võnnu piiramine ja Ümera lahing

Võnnu piiramine ja Ümera lahing

 Pikemalt artiklites Võnnu piiramine ja Ümera lahing

Otepää linnuse hävitamisele vastasid ugalased, võib-olla taas koos sakalastega, sõjakäiguga Bertoldi orduvendade tugipunkti, Võnnu linnuse, vastu. Linnuse piiramise neljandal päeval, kuuldes Kaupo juhitud liivlaste ja latgalite väe lähenemisest, piirajad taandusid. Võnnu orduvennad ühinesid Kaupoga ja asusid eestlasi jälitama. Ümera jõe ääres korraldasid need aga tagaajajatele varitsuse ja võitsid neid Ümera lahingus, tappes umbes 100 liivlast ja latgalit.

Sõjakäik Soontaganasse

Pärast Polotski vürstiga rahu sõlmimist ja nii oma seljataguse kindlustamist jätkasid liivimaalased sõda eestlaste vastu. Senine rünnakute põhisihtkoht Ugandi jäeti mõneks ajaks rahule. Järgmise sõjaretke organiseerisid 1210. aasta jõulupühade ajal riialased, suunates selle endale kättesaadavamasse Eestimaa piirkonda, Soontaganasse. Lisaks ristisõdijatele läksid kaasa liivlaste ja latgalite vanemad Kaupo, Dabrel, Ninnus ja Russin oma vägedega ning Riiaga liidus olnud pihkvalased. Teel võeti reeturlikeks peetud Metsepole liivlastelt pantvange. Soontaganasse jõudes hakati küladest kariloomi röövima, kättesaadud mehi tapma ning naisi ja lapsi vangideks võtma. Põgenejaid jälitades jõuti ka naaberkihelkondadesse. Väe kogunemiskoht määrati Soontagana linnuse juurde. Kroonika mainib kolme muu linnuse mahapõletamist, kuid arvu kolm kasutamine võib olla ka üks krooniku stiilivõtteid. Hävitatud linnuste asukohtadena on oletatud Keblaste Taaramäge, Virussaare pelgupaika ja Vatla maalinna. Soontagana linnus kui kihelkonna keskus jäi alistamata. Neljandal päeval pärast Soontaganasse jõudmist pöördus vägi saagi ja vangidega tagasi.

Läänemaalaste sõjakäik Metsepolesse

Rüüsteretk tõi kaasa läänemaalaste ühinemise ugalaste ja sakalaste sõjalise liiduga. Juba järgmise sünoodilise kuu ajal, 1211. aasta 19. jaanuari ja 17. veebruari vahel, tungiti üksteisega kooskõlastatult Liivimaale. Samal ajal olid omakorda sõjakäiku kavandamas riialased, kes kogunesid koos liivlaste ja latgalitega Asti järve äärde. Seal kohtuti sakalaste ja ugalaste väega, mis neid nähes põgenes. Üks mahajäänud mees andis teada samal ajal toimuvast läänemaalaste sõjaretkest ja kristlaste vägi otsustas pöörduda tagasi oma linnuseid kaitsma. Järgmisel päeval jõudsidki läänemaalased Metsepolesse ja süütasid sealsed külad ja kirikud põlema ning viisid kirikute ja kristlaste haudade juures läbi paganlikke ohvritalitusi. Metsepole rahvas oli aga jõudnud juba linnustesse varjuda. Kuuldes, et riialaste, Võnnu Bertoldi ja Russini vägi valmistub neile vastu astuma, lahkusid läänemaalased Liivimaalt. Selle sõjaretke näol oli tõenäoliselt tegemist kaugemate eesmärkideta kättemaksuretkega. Samas on võimalik, et sellega püüti hirmutada Metsepole liivlasi riialastega mitte koostööd tegema, kuid tegelik efekt oli pigem vastupidine.

Viljandi piiramisel kasutati Eestimaal arvatavasti esmakordselt heitemasinat

Viljandi piiramine

 Pikemalt artiklis Viljandi piiramine (1211)

Järgmisel kuuajal, 17. veebruari ja 9. märtsi vahel, korraldasid riialased hästi ettevalmistatud sõjakäigu Sakalasse Viljandi linnuse vastu. Piiskopi ja ordu meestest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi ründas kaasavõetud piiramisrelvastuse abil linnust 6 päeva, kuni seesolijad lubasid ristiusu vastu võtta. Sõlmitud rahuleppe kohaselt lasti linnusesse preestrid, kes seda pühitsesid, kuid ristimise läbiviimine lükati tulevikku. Rahu kinnitamiseks andsid Viljandi vanemad pantvange ja piirajad lahkusid.

Vastastikused rüüsteretked

Sakalased ütlesid tehtud rahu aga peagi üles, valmistudes sõja jätkamiseks liivimaalaste ja Riia vastu. Sellest teada saades tegid Kaupo, Bertold ja piiskopi sõjasulased oma vägedega kiire rüüsteretke Sakala lähimasse kihelkonda (võimalik, et Tarvastu-Helme piirkonda). Järgnes eestlaste rüüsteretkede laine. Kõigepealt rüüstas üks sakalaste vägi Asti järve ja Ümera vahelist ala, röövides kariloomi ja võttes vange, seejärel tungis teine Lembitu ja Meeme juhtimisel Ümera piirkonda, kus muuhulgas riisuti seal preestriks olnud Läti Henriku vara ja süüdati tema kirik. Läänemaalased ründasid kolme üksteisele järgnenud sõjaväega Metsepole ja Lēdurga liivlasi. Kättesaadud inimesed tapeti või vangistati, kariloomad rööviti. Kui varem võis sõjategevusest osa võtta vaid osa Sakala, Läänemaa ja Ugandi vanematest, siis nüüd astusid sõtta ka riialaste ja ordu sõjakäikudest otseselt mittepuudutatud piirkondade, Sakala ja Läänemaa põhjaosa vanemad. Uue ja tugeva osalisena lülitusid sõtta saarlased, kes sõitsid laevadega Koiva jõele ja rüüstasid täielikult Krimulda piirkonna. Mõned saarlaste käest pääsenud liivlased jõudsid Riiga abi paluma, kuid seal otsustati linna jääda ja ristisõdijate abijõude ootama jääda.

Kui piiskop Albert koos uute ristisõdijatega Saksamaalt Riiga jõudis, alustasid latgalid sellest julgustatuna omapoolset sõjaretke. Kohates teel aga suurt eestlaste väge, põgenesid nad laiali. Eestlased liikusid edasi Brasla jõeni Idumeas ja rüüstasid seal, kuni nad kolmandal päeval tagasi pöördusid. Kaupo liikus neile oma väega järele, rüüstates vastutasuks Sakala lõunaosa ning süüdates Owele ja Purke linnused põlema.

Turaida lahing

Turaida lahing

 Pikemalt artiklis Turaida lahing (1211)

Järgnevalt tungis Liivimaale suur saarlaste, läänemaalaste ja revalaste vägi, mis asus piirama Turaida linnust, plaaniga pärast selle alistamist Riia peale minna. Riiast Turaidasse saadetud abijõududel õnnestus aga piirajaid ootamatult rünnata ja neid lahingus võita, sundides eestlased suurte kaotustega ning oma hobuseid ja laevu maha jättes põgenema.

Pärast Turaida lahingut otsustas ka varem kõhkleval positsioonil olnud piiskop Albert suunata põhitähelepanu Eestimaa alistamisele. Ta nimetas senise Daugavgrīva kloostri abti Theoderichi Eestimaa piiskopiks. Piiskopkonna keskus kavatseti luua Läänemaale Lihulasse, kuid selle piirid jäid esialgu täpsemalt määratlemata. Samuti Eestimaal valdusi ihaldanud Mõõgavendade ordu taotles paavstilt enda poolt vallutatud aladele eraldi piiskopkonna loomist, kuid paavst keeldus sellest. Samal ajal kergendas piiskop liivlaste palvel nende maksukohustust, saades vastutasuks lubaduse ustavalt osaleda paganatevastastes võitlustes. Pärast neid korraldusi lahkus Albert taas Liivimaalt, et uusi ristisõdijaid värbama minna.

Linnamägi Trikātas, üks tõenäolisemaid Beverini linnuse asukohti

Beverini piiramine (1211)

 Pikemalt artiklis Beverini piiramine (1211)

Vahepeal asusid taas tegevusse ugalased ja sakalased, kes rüüstasid latgalite aladel, tappes teiste seas palju Russini kaaskondlasi. Enne lahkumist tehti ka edutu katse vallutada Beverini linnust.

Sõjakäik Sakala põhjaossa

Seepeale palusid Beverini vanemad Paike ja Dote Riiast abi. Seal otsustatigi korraldada sõjakäik varasematest retkedest kõrvale jäänud Sakala põhjaossa. Piiskopi meestest, ristisõdijatest, orduvendadest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi liikus esmalt mööda mereranda põhja suunas ja pööras siis arvatavasti Pärnu jõe suudme juurest itta Sakala poole. Kehvade teeolude tõttu jõuti kohale alles seitsmendaks päevaks ja paljude teel surnud hobuste hinnaga. Oma laagri Lembitu küla juurde püstitanud vägi tegi sealt kolme päeva jooksul ümbruskonda, sh ka Nurmekunda, rüüsteretki. Neljandal päeval süüdati põlema linnus, tõenäoliselt Leole, ja liiguti seekord teist teed kasutades tagasi.

Rahu sõlmimine riialaste ja sakalaste vahel

Samal ajal hakkas nii liivlaste, latgalite kui ka eestlaste aladel levima katk. Läti Henriku järgi sai see alguse lahingupaigalt Turaidas, kus langenud paganate surnukehad olid jäetud matmata. Suur suremus hakkas sõjategevust segama, kuid esialgu vaenutegevus jätkus. Latgalid tegid vähemalt kolm järjestikust rüüsteretke Ugandisse ja ühe Sakala lõunaossa Alistkunda. Selle mõjul läkitasid sakalased oma saadikud Riiga ja sõlmisid rahu, lubades ristimise vastu võtta ja andes pantvange.

Sõjakäik Jogentaganasse

Talve hakul suundus piiskop Alberti venna Theoderichi ja Bertoldi juhtimisel uus vägi läbi laastatud Ugandi Emajõe põhjakaldale Jogentaganasse, mille rahvas oli koos oma varaga küladest metsadesse taandunud. Kristlaste vägi leidis nende tihedasse metsa rajatud ja maharaiutud puudega ümbritsetud kindlustuse ning ründas seda. Pärast pikka vastupanu paganad lõpuks põgenesid. Võitjad jagasid omavahel saadud saagi ja võetud vangid ning pöördusid tagasi Liivimaale.

Sõjakäik Järvamaale

1212. aasta alguses tungis järjekordne riialaste kogutud sõjavägi Eestimaale. Läti Henriku hinnangul osales selles 8000 meest, neist pooled sakslased, ülejäänud liivlased ja latgalid. Läbi Ugandi liiguti Jogentaganasse, kus sakslased eelmise lahingupaiga juurde laagrisse jäid, samal ajal kui liivlased ja latgalid suundusid naabermaakonda Vaigat rüüstama ja peatusid sealse Somelinde linnuse juures. Järgmisel päeva järgnesid sinna ka sakslased. Pärast kolmepäevast Vaiga laastamist mindi edasi Järvamaale, mida samuti kolm päeva rüüstati. Tagasi Liivimaale suunduti läbi Mõhu ja Nurmekunde maakondade, mille külad pandi põlema, ja üle Võrtsjärve jää.

Varbola linnuse rekonstrueeritud läänevärav

Novgorodi, Pihkva ja Toropetsi vürstide sõjakäik Varbolasse

Läti Henriku kohaselt tegi sakslaste retkest kuulnud Novgorodi vürst Mstislav Mstislavitš 15 000 mehega omapoolse sõjakäigu Vaiga kaudu Järvamaale. Sakslasi eest leidmata otsustati edasi minna Harjumaale, kus piirati Varbola linnust, kuni selle kaitsjad end 700 marga nogaatade eest vabaks ostsid. Novgorodi vürsti sõjakäiku Varbola alla mainivad ka Novgorodi ja Pihkva kroonikad, mis paigutavad selle toimumisaja aga 1213./1214. aastasse ja lisavad osavõtjatena Pihkva vürsti Vsevolod Borissovitši ja Toropetsi vürsti David Mstislavitši. Vene kroonikate järgi ulatus retk mereni välja. Oletust kahest erinevast retkest toetab uue Pihkva vürsti nimetamine, kes Läti Henriku järgi sai võimule tulla alles 1212. aasta kevadel, pärast riialaste retke. Siiski peavad ajaloolased tõenäolisemaks, et tegu oli ühe ja sama retkega ning Vene kroonikates on selle toimumisaeg ja osavõtjad valesti märgitud. Sõjakäigu täpsem eesmärk kroonikatest ei selgu. On oletatud, et kavatseti demonstreerida oma poliitilist huvi selles piirkonnas ja rünnata riialaste väge. Samas olid riialased sõbralikes suhetes tolleaegse Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitšiga, kes omakorda oli Novgorodi vürsti liitlane. Vene vürstiriikide ja Riia vahelise konflikti puudumise kasuks räägib ka samal ajal toimunud Sakala vanema Lembitu sõjakäik Pihkva linna vastu, millele eelnes Riia piiskopi preestrite tapmine. Konfliktiolukorras oleks oodatavam taktika liituda ühe osapoolega teise vastu, mitte mõlemat korraga rünnata.

Sakalaste ja ugalaste sõjakäik Pihkvasse

Henriku Liivimaa kroonika järgi saatis Järvamaa retkelt tagasi Riiga jõudnud Theoderich piiskopile alistunud sakalaste juurde preestri, et viia läbi ristimist. Samal ajal, kuuldes venelaste sõjakäigust, kogusid sakalased ja ugalased omakorda sõjaväe. Viljandis ristimist alustanud preester otsustas seepeale koos oma kaaskonnaga lahkuda, kuid salk eestlasi Lembitu juhtimisel asus neid jälitama, sai kätte ja tappis nad. Pärast seda tungis sakalaste-ugalaste vägi pihkvalaste sõjakäigul olekut ära kasutades Pihkva linna ja rüüstas seda. Samas Vene kroonikad eestlaste retke ei maini. Nende järgi rüüstasid hiljem samal aastal Pihkvat leedulased. Kirjelduste sarnasuse tõttu arvatakse, et Vene kroonikad on kuupäevaga eksinud ja paganarahvad segi ajanud (sellised korduvate ümberkirjutuste käigus tekkinud ebatäpsused on neis kroonikates sagedased).

Turaida vaherahu

 Pikemalt artiklis Turaida vaherahu

Pärast neid sündmusi sõlmisid sõjaraskustest väsinud ning katku ja nälga talunud liivlased, latgalid ja eestlased omavahel rahu. Sellest hoolimata liikus läänemaalaste sõjavägi peagi Koiva suudmesse, kuid teada saades uute ristisõdijate jõudmisest Riiga, pöördusid nad tagasi. Liivlaste ja latgalite algatusel alustati uuesti läbirääkimisi. Turaidas peetud nõupidamisel, kus osalesid ka piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu esindajad, lepiti kokku 3-aastases vaherahus ja selles, et Sakala kuni Navesti jõeni jääb piiskopi võimu alla ja kohustub vastu võtma ristiusu. Eestlastest osalesid rahuleppes lisaks sakalastele ka soontaganalased ja tõenäoliselt ka ugalased.

Vaherahu ajal kinnitasid nii Saksa-Rooma keiser Otto kui ka paavst Innocentius III oma ürikutes Ugandi ja Sakala kuulumist Mõõgavendade ordule. Uue piiskopi ametissenimetamise selle ala jaoks tegi paavst Lundi peapiiskopi ülesandeks. Need ordu diplomaatilised saavutused kajastasid aga pigem piiskop Alberti vastaste jõudude taotlusi, kui reaalset olukorda.

Sõjategevuse jätk

Sõjaretk Ridalasse

Levinud on seisukoht, et veidi enne vaherahu ametlikku lõppu, tõenäoliselt 1215. aasta jaanuaris-veebruaris, tegi Riia piiskopi, ordu, Riia kaupmeeste, latgalite ja liivlaste ühisvägi sõjaretke Ridalasse, Läänemaa põhjaossa. Kuigi Henriku Liivimaa kroonika rõhutab, et rahulepe oli sõlmitud vaid Läänemaa lõunaosa, Soontagana vanematega, kelle piiridest ka rahumeelselt läbi mindi, on avaldatud ka arvamust, et tegu oli leppe rikkumisega. Teisalt on ka oletatud, et vaherahu oli siiski juba selle retke ajaks lõppenud ja sõjakäigu vastuolulisi väiteid sisaldavas kirjelduses on üldse ekslikult kokku liidetud kaks erinevat sõjakäiku, milles teine toimus hoopis 1216. aastal.

Sõjaväe, kuhu Läti Henriku sõnul kuulus umbes 3000 sakslast ja 3000 liivlast-latgalit, saabumine oli ridalastele ootamatu, mistõttu paljud neist saadi kätte ning tapeti või võeti vangi. Samuti saadi saagiks suurel hulgal kariloomi ja hõbedat. Pärast kolmepäevast rüüstamist pöörduti Liivimaale tagasi.

Lõhavere linnamäe nõlv

Leole piiramine

 Pikemalt artiklis Leole lahing

Märtsi-aprilli paiku korraldati järgmine sõjakäik, seekord Sakala põhjaosas asunud Leole linnuse vastu. Linnuse piiramise kolmandal päeval õnnestus kristlastel kindluse kaitsesein põlema süüdata ning seesolnud sakalased eesotsas Lembituga alistusid, lasid end ristida ja andsid pantvange.

Kolme maleva manööver

 Pikemalt artiklis Riia lahing (1215)

Jää sulamise järel sõitsid saarlased laevadega Koiva suudmesse, kus nad said kätte ühe Riia poole teel olnud tsistertslaste ordu preestri ja selle kaaskonna. Preestrit ja ta õpilast piinati sõnade "Laula! Laula! Pappi!" saatel ja lõpuks tapeti. Mõned vangistatud liivlased viidi kaasa Saaremaale. Selle retke näol võis tegemist olla luurekäiguga eelseisva suurema sõjalise operatsiooni tarbeks ja kinnivõetud kristlastelt ilmselt nõutati selleks vajalikku informatsiooni. Nimelt oli kavandamisel suur ühisaktsioon Riia alistamiseks, mida kirjanduses on mõnikord kolme maleva manöövriks nimetatud. Omavahel sõjalisse liitu astunud nelja maakonna eestlaste plaani järgi pidi toimuma kolm üheaegset sõjakäiku riialaste ja nende liitlaste vastu: sakalaste ja ugalaste vägi pidi ründama latgaleid ning läänemaalaste vägi liivlasi, et takistada nende appiminekut Riiale, mille piiramine jäi saarlaste ülesandeks.

Varsti ilmuski Väina suudmesse Daugavgrīvasse suur saarlaste vägi, mille üks osa asus jõge laevaliikluseks sulgema sinna kividega täidetud laevu ja muid ehitisi uputades ning teised sõudsid Riia alla. Seal ründasid neid linnast väljatunginud riialased, pannes saarlasi tagasi oma ülejäänud vägede juurde taanduma. Riialaste vägi järgnes neile Daugavgrīvasse. Samal ajal saabusid merelt sinna ka Riiga teel olnud ristisõdijate laevad. Saarlased otsustasid võitlusest loobuda ja põgenesid oma laevadega. Ka nende liitlased ei saavutanud erilist edu: läänemaalased piirdusid Metsepole rüüstamisega, ugalased ja sakalased piirasid mõnda aega Autine linnust ja läksid siis tagasi oma maale, piinates enne veel surnuks kättesaadud Trikāta üliku Talibaldi.

Ugalaste ja sakalaste ristimine

Talibaldi tapmisele järgnes latgalite kättemaksuretkede seeria Ugandisse. Eriti aktiivsed olid tema pojad Rameko ja Drivinalde, kes osalesid oma vägedega neist mitmetel ja kes lisaks tavapärasele rüüstamistegevusele hakkasid kättesaadud ugalaste mehi tulega surnuks piinama, nagu nende isaga oli käitutud. Ühel suuremal, Jogentaganasse ulatunud sõjaretkel osalesid ka ordu ja piiskopi väed eesotsas Võnnu Bertoldi ja piiskop Alberti venna Theoderichiga. Otsustati, et rünnakuid ei lõpetata enne, kui ellujäänud ugalased tulevad rahu ja ristimist paluma. Lõpuks, kui 9 erinevat rüüsteretke olevat maa "tühjaks ja mahajäetuks" muutnud, saatsid ugalaste ülikud saadikud Riiga rahu tegema. Sõja algne ajend, saksa kaupmeestelt röövitud vara küsimus loeti lahendatuks saadikute seletusega, et röövijad on juba sõjas surma saanud. Lepiti kokku, et ugalased võtavad ristiusu vastu. Sündmusi kõrvalt jälginud sakalased otsustasid oma valduste rüüstamise vältimiseks samuti rahu teha ja ristimise vastu võtta. Maakondade ulatuslik, ehkki mitte täielik ristimine (kuni Navesti ja Emajõeni põhjas) viidi läbi arvatavasti suve lõpul või sügise alguses. "Teiste eestlaste metsikuse tõttu" preestrid kohapeale elama jääda siiski veel ei söandanud.

Kokkupõrge Saaremaa Uues sadamas

 Pikemalt artiklis Lahing Saaremaa Uues sadamas

Sama aasta suvel lahkusid Riiast koos Saksamaale pöörduvate ristisõdijate laevadega ka Ratzeburgi piiskop Philipp ja Eestimaa piiskop Theoderich, et minna Rooma kirikukogule. Kohe reisi algul tormi ja vastutuule kätte sattunud laevad otsisid varju Saaremaa Uuest sadamast (portus novus), kus nad aga saarlaste poolt sisse piirati. Pärast teistest Eestimaa maakondadest abivägede saamist rünnati ristisõdijate kogesid ja püüti neid tuleparvedega põlema süüdata. Ristisõdijatel õnnestus rünnak tõrjuda ja hiljem ka sadamast välja pääseda.

Neljas Lateraani kirikukogu

11.–30. novembrini Roomas koos olnud kirikukogul viibinud ja seal ka paavstiga kohtunud Albertil ja Theoderichil õnnestus saavutada tema toetus Liivimaa ristisõjale. Paavst andis loa Liivimaa kiriku kaitseks jätkuvalt ristisõdijaid värvata, mis ei olnud kaugeltki iseenesestmõistetav otsus, kuna jõude oli samal ajal väga vaja ka Lähis-Itta kavandatava ristisõja tarvis. Ristisõdijate jõule toetudes sai Albert säilitada ka parema positsiooni rivaliteedis Mõõgavendade orduga. Lisaks kinnitas paavst nii Alberti kui ka Theoderichi staatust vahetult paavstile alluvate piiskoppidena.

Soontagana maalinn

Soontagana ristimine

 Pikemalt artiklis Soontagana lahing

Ugandi ja Sakala ristimise ning pooleaastase sõjas toimunud pausi järel oli järgmiseks loogiliseks rünnakuobjektiks Läänemaa ja selle Riiale lähim kihelkond Soontagana. 1215/1216. aasta vahetuse paiku kogunes Riia sakslastest, orduvendadest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest vägi, mis liikus mööda merejääd Soontaganasse, kus pärast külade rüüstamist asuti piirama Soontagana linnust. Püstitatud piiramistornist heidetud odade ja lastud nooltega õnnestus neil seesolijatele märkimisväärseid kaotusi põhjustada, lisaks tekkis linnuse kaitsjatel puudus veest ja toidust. Sellises olukorras algasid lahingu üheksandal päeval rahuläbirääkimised. Soontaganalased nõustusid piirajate esitatud tingimustega ristiusk vastu võtta ja ülikute pojad pantvangideks anda ning rahu sõlmitigi. Üheteistkümnendal päeval lubati linnusesse siseneda preestril, kes seal olnud inimesed ristis, ja seejärel pöördus vägi tagasi.

Sõjakäik Saaremaale

Pärast lühikest puhkust kogunes sõjavägi uuesti, seekord saarlaste vastu minekuks. Üle külmunud mere mindi Saaremaale, arvatavasti selle idaossa või Muhusse, rüüstati seal külasid ja rünnati üht linnust. Selle vallutamisplaanist üsna pea aga loobuti, Läti Henriku seletuse kohaselt pakaselise ilma tõttu, ja pöörduti võetud saagi ja vangidega tagasi. Saarlaste vasturünnaku kartuse tõttu kiirustades üle mere liikudes jäid seejuures mõned väe hulgast väsimusest nõrkenuna ja külmast kangetena maha ning surid. Kuigi kroonika esituses oli retke tulemus kristlastele positiivne, siis selle üksikasjad, sh puuduv trafarettne kokkuvõte, et tagasi pöörduti suure saagi ja rõõmuga, osutavad pigem väheedukale sõjakäigule. See seletaks ka asjaolu, et riialased pikka aega enam Saaremaale ei tunginud ja prioriteediks võeti hoopis Eestimaa mandriosa alistamine.

Eestlaste liit venelastega

Riia ründamise kava

Alates 1215. aasta kevadest polnud eestlased käimasolevas sõjas enam aktiivsust ja initsiatiivi üles näidanud ning Ugandi, Sakala ja Soontagana olid üksteise järel Riia kiriku ülemvõimu alla läinud. Sellise olukorraga ei leppinud aga eelkõige saarlased ja Riia mõjuala laienemisest häiritud Vene vürstid. Saarlased, ilmselt koos teiste eestlastega, kavandasid uut, eelmise aasta omaga sarnast otserünnakut Riiale, mille eduvõimaluste tõstmiseks tehti sõjalise liidu loomise ettepanek Polotski vürstile Vladimirile. Vladimir, kes oli Riia piiskop Albertile kaotanud varem tema võimupiirkonda kuulunud Jersika ja Koknese vürstiriigid ning Väina liivlaste ala, oli meelsasti nõus. Kava kohaselt pidid eestlased (tõenäoliselt taas ugalased, sakalased ja läänemaalased) jälle ründama latgaleid ja liivlasi ning saarlased sulgema Väina suudme Daugavgrīvas. Pearoll linna piiramise näol pidi seekord jääma Polotski vürsti kanda, kes kutsus selle tarbeks venelastest ja leedulastest kokku suure väe. Kui teated vandenõust Riiga jõudsid, ostsid piiskopimehed ja orduvennad kaitseabinõuna ühe koge, mille nad kindlustatuna ja ammuküttidega mehitatuna Daugavgrīva juurde alalisse valvesse paigutasid.

Suurejooneliselt kavandatud ettevõtmise nurjas aga Vladimiri äkksurm, mis Läti Henriku teatel tabas teda just sel hetkel, kui ta hakkas astuma laevale, et Riia alla sõita. Kogunenud vägi läks laiali. Laiemas plaanis jätkus Vladimiri surmaga Polotski nõrgenemine ja Liivimaa ristisõja sündmustesse ta enam sekkuda ei suutnud. Sõjaretkeks valmis olnud saarlased muutsid oma plaane, sõites laevadega Väina asemel Salatsi jõele ja rüüstates Asti järve ümbruse latgalite külasid.

Sõjakäik Harjumaale

Suve algul Lateraani kirikukogult naasnud Riia ja Eestimaa piiskopid sõlmisid kokkuleppe orduga Eestimaa jagamise osas. Lepet mainiv Läti Henrik selle sisu aga ei tutvusta põhjendusega, et see ei jäänud kehtima. On oletatud, et Alberti-meelne kroonik on tahtnud midagi ebameeldivat varjata, nt Riia piiskopi väljajäämist Eestimaa alade jagamisest.

Sellele võib osutada järgnev sõjakäik Harjumaale, mille eesotsas oli ordumeister Volquin ja kus Riia piiskopi väeüksuse juhina oli kaasas Eestimaa piiskop Theoderich. Lisaks osalesid retkel ristisõdijad, riialased, liivlased ja latgalid. Juba ristitud Sakalast läbi minnes kutsuti sealsed ülikud enda juurde ja võeti teejuhtidena kaasa. Harjumaal jaotati vägi erinevate kihelkondade vahel ja asuti rüüstama. Kogunemiskohana kasutati maakonna keskel olevat Lohu (Lone) küla. Rüüsteretke lõpuosa kristlaste jaoks enam nii edukas ei olnud, neljandal päeval küla lähistel varitsuse välja pannud meestest mõned vangistati ja tapeti. Saagiga tagasi minema hakanud rüüstajaid hakkas jälitama eestlaste vägi, kuid kokkupõrge jäi ära, kuna nende jumalate liisk olevat selle vastu langenud. On arvatud, et retk võis olla ebaõnnestunum, kui kroonikast nähtub. Järgmine kord rünnati Harjumaad alles nelja aasta pärast.

Pihkva vürsti sõjakäik Otepääle

Alates Otepää linnuse alistamisest 1210. aastal ja seal osalise ristimise läbiviimisest Novgorodi ja Pihkva vägede poolt pidasid Vene vürstid Ugandit enda poliitilisse mõjusfääri kuuluvaks piirkonnaks. Seepärast tekitas ugalaste alistumine Riia kirikule ja sealt ristimise vastuvõtmine nende naabriks olnud Pihkva vürstiriigis suurt pahameelt. Ugalastelt nõuti maksu tasumist, ähvardades vastasel korral sõjaga. Oma uutelt isandatelt, piiskop Albertilt ja ordult nõu küsima läinud ugalased said kinnituse, et neid toetatakse ja et neil pole venelaste ees mingeid kohustusi. Vürst Vladimir, kes varem oli olnud Liivimaa sakslaste liitlane, ilmus nüüd sõjaväega Ugandisse ja hõivas Otepää linnuse, saates sealt oma mehi maakonda rüüstama.

Riiga viis sündmustest teate üks Ugandis paljaksröövitud saksa kaupmees. Valmistudes eesootavaks sõjaks venelastega sõlmisid Riia piiskop, Eestimaa piiskop ja ordu omavahel lepingu seni Eestimaal ristitud alade tulude jagamise kohta (varasem sarnane lepe oli arvatavasti käinud territooriumi jaotamise kohta) – igaüks neist pidi saama ühe kolmandiku. Pärast pihkvalaste lahkumist saadeti Ugandisse oma väesalk, kes kõigi sealsete kihelkondade eestlaste abil ehitasid Otepää linnuse tugevamaks ja jäid sinna koos kohalikega elama.

Sõjakäik Peipsi taha

Peagi läksid venelaste esindajad Tālava latgalite juurde traditsioonilist maksu koguma ja panid selle käigus põlema ka Beverini linnuse. Seda sõja ettevalmistamisena näinud Võnnu ordumeister Bertold lasi maksukogujad kinni võtta. Kui kohale ilmusid Novgorodi saadikud, lasi Bertold vangid siiski vabaks ja saatis nad "auga" Venemaale.

Sõja puhkemist see ometi ära ei hoidnud. 1217. aasta 6. jaanuaril, kolmekuningapäeval, läks kättemaksu ihkavate ugalaste vägi koos orduvendade ja piiskopimeestega "Venemaale Novgorodi poole", tabades püha pidanud rahvast ootamatult ning saades hulgaliselt vange ja saaki. Tõenäoliselt liiguti üle Lämmijärve ja sealt edasi mööda külmunud jõgesid Novgorodi poole suunduvat taliteed. Novgorodi ja Pihkva kroonikate järgi toimus sel aastal leedulaste sõjaretk Šeloni viiendikku. On usutav, et tegu on samade sündmuste kirjeldusega, kus ugalasi on lihtsalt ekslikult leedulastena esitatud.

Sõjakäik Järvamaale

Pärast kolmekuningapäeva, arvatavasti veel jaanuaris organiseeriti hoolimata Vene vürstide vasturetke ohust uus sõjakäik Eestimaale. Liivimaal kogunenud riialaste, liivlaste ja latgalite sõjavägi liikus Sakalasse, kus nendega liitusid ugalased ja nendega koos olnud sakslased. Sakala vanemad võeti teejuhtidena kaasa ja suunduti edasi Järvamaale ning "rabati seda maad suure nuhtlusega". Pärast kuuepäevast rüüstamist, mille käigus jõuti välja ka Virumaale, saabusid kristlaste väe laagripaika Kareda külas järvalaste vanemad ja palusid neil oma piiridest lahkuda. Kui vanemad olid lubanud ristiusu vastu võtta ja maksu maksta ning andsid poegi pantvangideks ja lasid mõned inimesed juba kohe ristida, siis pöörduski sõjavägi koos röövitud saagiga tagasi.

Otepää lahing

Otepää linnamägi

 Pikemalt artiklis Otepää lahing

Paastuajal (8. veebruar – 26. märts) kogusid novgorodlased ja pihkvalased suure väe, millega liitusid saarlased, harjulased ja ka juba ristitud sakalased. Üheskoos asuti piirama Otepää linnuses olevaid sakslasi ja ugalasi. Linnuse kaitsjatele ei toonud leevendust ka Riiat saabunud abivägi, mis pärast kokkupõrget piirajatega kaotusi kandes linnusesse taandus. Piiramise 17. päeval alustati rahuläbirääkimisi, mille tulemusel ordu ja piiskopi väed koos liivlaste ja latgalitega kohustusid linnuse maha jätma ja Liivimaale pöörduma. Nende lüüasaamine Ugandis pani kahtluse alla ka teised Eestimaal saavutatud sõjalised edusammud.

Madisepäeva lahing

 Pikemalt artiklis Madisepäeva lahing

Piiskop Alberti ettepanek kinnitada Otepääl sõlmitud rahulepet Novgorodiga pikemaks ajaks lükati tagasi. Ka sakalased taganesid varem piiskopiga sõlmitud lepetest ja kavatsesid sõda jätkata. Novgorodi läinud eestlaste saadikute palve peale lubas seal vahepeal uueks vürstiks saanud Svjatoslav Mstislavitš koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema Lembitu eestvõttel Navesti äärde suur sakalaste, ridalaste, harjulaste, järvalaste, revalaste ja virulaste vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti sakslastest, liivlastest ja latgalitest kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Viljandist põhja pool kaks vaenuväge kohtusid ja ründasid teineteist. Ägeda võitluse järel, mille käigus langesid nii Lembitu kui ka liivlaste juht Kaupo, ajas kristlaste vägi eestlased lõpuks põgenema. Pärast Sakala vanematega uuesti rahu sõlmimist, selle kinnituseks pantvangide võtmist ja ümbruskonna rüüstamist pöördusid lahingu võitjad tagasi Liivimaale. Novgorodi väed aga Eestimaale ei jõudnudki, ilmselt liidulubaduse andnud uue vürsti nõrga riigisisese autoriteedi tõttu. Eestlaste liitlasväe rasket lüüasaamist Madisepäeva lahingus on paljud ajaloolased pidanud pöördepunktiks, mille järel eestlaste sõjalise vastupanu tahe ja võime tunduvalt nõrgenesid, või isegi sõja sisuliseks lõpuks.

Sõjakäik Läänemaale

1217. aasta alguses oli koos ristisõdijatega Riiga saabunud Lauenburgi krahv Albert, Taani kuninga Valdemar II õepoeg ja vasall. Hoolimata püsivast konfliktist Novgorodi vürstiga hakati nüüd tema eestvedamisel kavandama sõjakäiku Taani kuninga huvipiirkonda, Saaremaale. 1217/1218. aasta pehmel talvel tugevat merejääd aga ei tekkinud ja lõpuks otsustati suunduda hoopis Saaremaa naabermaakonda Läänemaale. Teele asunud riialaste, liivlaste ja latgalite vägi kohtas Salatsi juures saarlasi, kes nende eest Läänemaale põgenesid. Saarlasi jälitades jõudis ka kristlaste vägi sinna ja hakkas maakonda rüüstama. Pärast seda jäädi mõneks päevaks laagrisse ja sel ajal tulid nende juurde Läänemaa kihelkondade vanemad, kellega riialased sõlmisid rahu tingimusel, et nad võtavad vastu ristiusu ja hakkavad maksu tasuma. Kui vanematelt oli lepingu kinnituseks pantvangid saadud, pöördus sõjavägi tagasi. Sakslaste sõjalisest edust ajendatuna läksid sel ajal Riiga järvalased, kes taaskinnitasid juba varem sõlmitud, aga Madisepäeva lahinguga rikutud rahulepingut ja andsid uusi pantvange.

Salatsi lahing

Vastuseks Läänemaa-sõjakäigule tegid saarlased rüüsteretke Metsepolesse ja Lēdurgasse. Lēdurga preestri Godfridi initsiatiivil koguti neile vastu astumiseks kiiresti vägi kohalikest liivlastest, ülik Vesikele alluvatest liivlastest ja mõnedest Turaida piiskopilinnusest tulnud sakslastest. Sõjasalk tungis saarlaste väele kallale ja ajas nad pärast pikka lahingut põgenema. Võitluse käigus langes kroonika järgi umbes sada saarlast, lisaks saadi neid mererannal taga ajades kätte 400 hobust.

Piiskoppide leping Taani kuningaga

Vaatamata hiljutistele võitudele jõuti Riias järeldusele, et sõja edukaks jätkamiseks vajatakse lisajõude. Riia piiskop Albert, Eestimaa piiskop Theoderich ja samal aastal Zemgale piiskopiks pühitsetud Lippe Bernhard läksid koos Lauenburgi krahv Albertiga 1218. aasta juunis toimunud Taani riigipäevale, kus nad rääkisid kuningas Valdemar II-le "venelaste ja eestlaste suurest sõjast liivimaalaste vastu" ja palusid abi. Kuningas lubaski järgmisel aastal oma sõjaväega Eestimaale minna. Vastutasuks tunnustasid piiskopid Valdemari ülemvõimu Eestimaa ja võib-olla ka Liivimaa üle. Sõlmitud kokkulepe jäi esialgu salajaseks.

Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Liivimaale

Riekstukalnsi linnamägi, Võnnu linnuse asupaik.

Pärast 15. augustit organiseeriti Riias sõjakäik revalaste ja harjulaste vastu. Kui vägi oli Viljandi lähedale jõudnud, vangistasid nende Sakala vanemaid teejuhtideks kutsuma läinud luurajad küladest eest leitud venelaste ja saarlaste saadikud, kes Vene vürstide ülesandel Eestimaal sõjaväge kogusid. Novgorodi uus vürst Vsevolod Mstislavitš ja Pihkva vürst Vladimir oma suure väega (Läti Henriku järgi 16 000 meest) pidid juba järgmisel päeval Sakalasse jõudma, kus kavatseti liituda eestlastega, et üheskoos Liivimaale tungida. Liivimaalased loobusid selle peale oma esialgsetest plaanidest ja hakkasid Puide teed mööda Ugandi poole liikuma. Venelased olid samal ajal ületanud Väikese Emajõe. Nende peaväest ette jõudnud eelsalgad sattusid sakslaste, liivlaste ja latgalite rünnaku alla ning taganesid üle väikese jõe (arvatavasti Õhne või selle lisajõgi Rulli), kus kogu venelaste vägi ühte koondus. Liivimaalased tahtsid oma jõud teisele kaldale vastu seada, kuid suur osa neist, peamiselt liivlased ja latgalid, põgenes vastaste suurt hulka nähes ja nende nooltesaju alla jäädes. Paigalejäänud suutsid siiski kõik venelaste katsed üle jõe tungida tagasi lüüa, kuni need öö saabumisel üritamisest loobusid. Läti Henriku kohaselt oli kokkupõrkes langenud 50 venelaste ja 2 liivimaalaste hulgast. Viimased aga enam lahingulist kontakti ei otsinud ja taandusid Riiga.

Kolme päeva pärast liikus Novgorodi ja Pihkva vürstide vägi Liivimaale ning rüüstas Ümeral ja Idumeas. Lõpuks piirati sisse võndlaste linnus, mida kaitsesid ka ordu ammukütid. Võnnu piiramise ajaks jõudsid kohale ka lisaväed Eestimaalt, harjulased koos "mõningate teistega". Kui ühe päeva kestnud rünnakud linnuse vastu edu ei toonud, pakuti orduvendadele rahu, millest need aga keeldusid. Kuna samal ajal kogusid riialased uut väge venelastele vastu astumiseks ja vürstid otsustasid lahkuda, minnes Trikāta ja Ugandi kaudu tagasi Venemaale, kus vahepeal leedulaste vägi rüüstamas oli käinud. Lahkusid ka harjulased. Saarlased, kes algul pidid samuti Vene vürstide väega liituma, sõitsid selle asemel laevadega Väinale, võtsid seal jõesaartelt vange, tapsid ühe munga ja röövisid kariloomi. Pärast suhteliselt edutut sõjakäiku tulid Liivimaale pihkvalaste saadikud ettepanekuga rahu teha, kuid seda ei võetud vastu.

Leedulaste sõjakäik Eestimaale

Tõenäoliselt 1219. jaanuari paiku toimus Liivimaa vanemas riimkroonikas kirjeldatud leedulaste sõjakäik Eestimaale. Kuna Läti Henrik seda ei maini, siis osa ajaloolasi paigutab selle hoopis aega pärast 1227. aastat. Leedulaste erakordselt hulljulgeks nimetatud retk kulges läbi Zemgale ja Kuramaa ning üle Kura kurgu Saaremaale. Üksteise järel rüüstati Saaremaa, Muhu, Läänemaa, Järvamaa, Nurmekund ja Sakala. Tagasiteel ründas neid aga orduvendade, liivlaste ja latgalite salk. Pikast retkest kurnatud leedulased said lahingus lüüa, osa neist tapeti, teised põgenesid oma röövsaaki maha jättes.

Ordu sõjakäik Revalasse

1219. aasta veebruaris otsustati Riias korraldada sõjakäik Revalasse. Algatajaks oli arvatavasti ordu, kes soovis piiskop Alberti äraolekut kasutades Liivimaal juhtivasse rolli astuda. Orduvendadest, riialastest, ristisõdijatest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi läks külmas vastutuules mööda merejääd Soontaganasse, võttis sealt teejuhid ja liikus edasi Revalasse. Peaväest ette jõudnud Vesike liivlaste salk süütas esimese leitud küla soojasaamiseks põlema, mis aga hoiatas teisi revalasi vaenuväe tulekust ja võimaldas neil pelgupaikadesse põgeneda. Liivimaalased rüüstasid Revala idaosa, arvatavasti Vomentaga kihelkonna, ja asusid siis mööda merd saagi ja vangidega tagasi minema. Saarlaste või teiste eestlaste kallaletungi kartes liiguti ettevaatlikult ja Liivimaale jõudmine võttis aega kümme päeva.

Taani ja Rootsi sõtta sekkumine

Lindanise lahing (1219) Taani kunstniku Christian August Lorentzeni maalil aastast 1809

Taani sõjakäik Revalasse

 Pikemalt artiklis Lindanise lahing

Vastavalt aasta varem sõlmitud kokkuleppele Riia, Eestimaa ja Zemgale piiskoppidega liitus 1219. aastal eestlaste ja venelaste vastu peetava sõjaga Taani kuningas Valdemar II. Varasuvel maabus tema ja ta vasalli Rügeni slaavlaste vürsti Vitslav I sõjavägi praeguse Tallinna kohal, hõivas Lindanise linnuse ning purustas neid rünnanud revalaste ja harjulaste väe. Taani poolel oli oluliseks kaotuseks kuningaga liitunud Eestimaa piiskopi Theoderichi langemine.

Pärast Lindanise kohale uue linnuse rajamist kuningas koos osaga väest lahkus (hiljemalt septembris), jättes maha garnisoni ja temaga koos Revalasse saabunud kolm Taani piiskoppi. Kuninga asehalduriks Tallinnas sai Andreas Sunesen. Kohalejäänutel sõda revalastega jätkus, kuni aasta lõpuks suudeti kogu maakond oma võimu alla saada ja ristida. Vaatamata võitluse ja ristimise kulgu detailsemalt käsitlevate allikate puudumisele on seda püüdnud rekonstrueerida ajaloolane Paul Johansen. Tema hüpoteesi kohaselt ristiti kõigepealt laevastikule kättesaadavamad Tallinna-lähedased mereäärsed külad ja pöörduti siis Revala läänepoolsemasse (oletatavalt sõjaliselt nõrgimasse) Vomentaga kihelkonda. Kahe ülejäänud, Ocrielae ja Rebala kihelkonna allutamine võis olla raskem ning selle käigus tuli pidada mitmeid lahinguid, eriti linnuste pärast. Läti Henriku kinnitusel osalesid võitluses revalaste poolel ka järvalased ja Johanseni arvates ka harjulased. Rahvasuus levinud jutu Raasiku lähistel kunagi toimunud "mungalahingust" seostas Johansen just selle ajaperioodiga, oletades, et tegemist võis olla otsustava lahinguga, mille järel Taani kogu Revala oma kontrolli alla sai.

Riia piiskopi ja Taani vastasseis

Lindanise lahingus surma saanud Eestimaa piiskop Theoderichile järglase määramise küsimus tekitas konflikti äsjaste liitlaste Taani kuninga ja Riia piiskopi vahel – kumbki tahtis, et ametisse saaks just tema poolt nimetatud kandidaat, vastavalt kas Valdemari kaplan Wescelin või piiskopi vend Hermann, kes oli sel ajal abtiks ühes Bremeni-lähedases kloostris. Kuningas saavutas, et 1220. aasta 19. märtsil kinnitas paavst Wescelini Revala piiskopiks. Kuna Valdemar kontrollis mereteid, oldi sunnitud saatma teade, et piiskop Albert on Hermanni Eestimaa piiskopiks nimetanud, Saksamaale salaja mööda aeglasemat maismaateed. Hermanni pühitses Eestimaa piiskopiks oma mõju kasvatada sooviv Magdeburgi peapiiskop. Saksa-Rooma keiser Friedrich II oli samal aastal Magdeburgi peapiiskopkonnale kinkinud selle osalusel Liivimaa paganatelt vallutatavad alad. Hermanni jõudmine oma piiskopkonda aga viibis, kuna Taani kuningas takistas tema Saksamaalt lahkumist.

1219. aasta kevadel oli piiskop Albert Riiga saabunud koos Saksi hertsogi Albrechtiga (Albertiga), kes samuti pretendeeris mingisugusele ülimusõigusele Liivimaa suhtes, mille sisu pole aga täpselt teada. Hertsogi kaasamine Alberti poolt oli arvatavasti mõeldud vastukaaluna Taani mõju kasvule.

Ordu sõjakäik Järvamaale

Pärast veebruarikuist retke Revalasse pöördus ordu ja Riia piiskopi huvi mõneks ajaks Eestimaa suunalt ära. Piiskop Albert koos Saksi hertsog Albrechtiga olid hõivatud Mežotne semgalite küsimusega, kes olid avaldanud soovi saada riialastelt kaitset leedulaste rünnakute vastu, nõustudes end vastutasuks ristida laskma. Ordu püüdis samal ajal igati võita hertsogi kui uue olulise tegelase tähelepanu ja soosingut.

Latgalid korraldasid kättemaksuks eelmise aasta Vene vürstide väe Liivimaale tungimisele rüüsteretki Pihkva aladele. Pihkva venelased vastasid sellele sügisel omapoolse rüüsteretkega. Seepeale kutsus ordu komtuur Võnnus, Rudolf, kokku suurema sõjaväe latgalitest ja orduvendadest, et rüüstajatele vastu astuda. Lõpuks otsustati siiski, et juba lahkuvate pihkvalaste jälitamine pole mõttekas ja otsustati suunduda hoopis Järvamaale. Läbi Sakala minnes võeti kaasa ka sakalasi ja asuti siis järvalaste maid rüüstama, süüdistades neid osalemises sõjas taanlaste vastu. Rudolfiga kohtuma tulnud kohalikud vanemad teatasid, et nad on juba ammu riialastega rahu sõlminud ja palusid oma maalt lahkumist. Rahu uuendati, järvalased lubasid kristlase kohustustest edaspidi paremini kinni pidada ja Rudolf võttis neilt pantvange. Järvalased olevat avaldanud soovi peagi koos orduvendadega ühine sõjaretk Virumaale korraldada, et ka sealsed alad ristida.

Sõjakäik Virumaale

Võnnu orduvendade eestvõttel tehtigi peagi retk Virumaale, kuhu kaasati ka piiskopimehi, ristisõdijaid, latgaleid ja liivlasi. Eestimaale jõudes võeti sõjaväkke ka sakalasi ja ugalasi ning järvalastelt saadi teejuhid. Peaväele järgnesid hiljem ka järvalaste jala- ja ratsameeste salgad. Virumaale jõudes jaotati sõjavägi väiksemateks osadeks, mis suundusid erinevaid kihelkondi laastama: sakslased läksid rüüstama Tõrma piirkonda, liivlased ja latgalid Avispeale, sakalased idapoolseimasse Rebala kihelkonda, järvalased oma naaberkihelkonda ning ugalased Pudivirusse, mida Läti Henrik nende naaberkihelkonnaks nimetab.^[b] Viiepäevase rüüstamise järel tulid sõjaväe juhi Rudolfi juurde Virumaa kihelkondade vanemad sooviga rahu sõlmida, nõustudes vastutasuks enda ristimisega. Vanemate seast on kroonika nimeliselt välja toonud Tabelinuse, kes olevat juba varem Ojamaal ristitud olnud, ja Kyriawane, kes ainsana kohe kohapeal ristiti. Ristimistseremoonia ajal külale lähenenud sakalased põhjustasid seal ajutise segaduse, kuna sakslased arvasid algul, et paganate vägi on neid ründamas. Pärast kokkulepete kinnitamist ja kõigi Virumaa viie kihelkonna pantvangide üleandmist sõjaväed lahkusid. Sakslastele järgnesid Riiasse kihelkondade vanemad, kes seal ristiti ja kellega rahu kinnitati.

Sõjakäik Harjumaale

 Pikemalt artiklis Kareda lahing

1219./1220. aasta talvel keskenduti Riias semgalitega tekkinud probleemide lahendamisele. Varasem omavaheline koostöö oli asendunud vastasseisuga. Veebruaris piirati Mežotne linnust ja semgalid alistati. Kaks nädalat pärast seda suunduti Saksi hertsog Albrechti, ordumeister Volquini ja Riia piiskopi venna Theoderichi juhtimisel sõjakäigule Harjumaale, viimasesse Riia ja Taani ülemvõimust täiesti sõltumatusse Eestimaa maakonda (peale Saaremaa). Sakslastest, liivlastest ja latgalitest koosnev vägi liikus kõigepealt Sakalasse Navesti äärde, kus kutsuti juurde ka sakalaste, ugalaste ja järvalaste sõjajõud ning teejuhid. Osa väest liikus otse Harjumaale, teised pöörasid aga Järvamaale, kuna avastasid, et seda maakonda oli just tabanud saarlaste rüüsteretk. Kareda (Carethen) küla juures toimunud kokkupõrkes said saarlased lüüa.

Kuimetsa Iida urked

Lahingus võidukad kristlased liitusid ülejäänud väega ja koos asuti Harjumaad laastama. Sakslased ja latgalid määrasid oma kogunemiskohaks Lohu küla, sakalased tegutsesid Revala piiri ääres, rüüstates vanemate käsust üle astudes ka revalasi. Liivlased piirasid sisse harjulaste peidupaigaks olnud koopad (arvatavasti Kuimetsa Iida urked) ja lämmatasid suitsuga seal varjul olnud inimesi. Läti Henriku teatel oli seal tapetuid kuni tuhat, ellujäänud viidi vangi ja koobastest saadi rikkalik röövsaak. Varsti tulid Varbola saadikud rahu ja sõjaväe lahkumist paluma. Volquini nõudel andsid varbolased neile pantvange ja lubasid ristiusu vastu võtta.

Seejärel kohtusid sakslased Revala taanlastega, kellega tekkisid kohe aga lahkarvamused. Taani saadikud teatasid, et Eestimaa on piiskoppide poolt Taani kuningale üle antud ja nõudsid Harjumaalt saadud pantvange endale. Volquin vastas omalt poolt, et ei tea sellisest kokkuleppest midagi ja tema arusaama järgi on kogu Eestimaa peale Revala ja Saaremaa riialaste võimu all. Siiski nõustus ta pantvangidest loobuma, et need oma isadele tagastada, ja vägi pöördus tagasi. Hertsog Albrecht lahkus pärast seda sõjakäiku Liivimaalt.

Võiduristimine

Lisaks ordu juhile Volquinile ei tahtnud Eestimaa alasid loovutada ka piiskop Albert, vaatamata sellele, et ta oli varem ise seda kuningale lubanud. Kuigi kogu Eestimaa mandriosa oli 1220. aasta kevadeks ühe või teise poole võimu all (vähemalt formaalselt) ja kohalikud enam sõjalist vastupanu ei osutanud, siis tõsisemat omavahelist konflikti välditi. Kuna võimu kinnitamise aktiks loeti inimeste ristimist, mida seniajani küllaltki väheulatuslikult tehtud oli, võttis Riia ja Taani vaheline konflikt võiduristimise ilme, kus kummagi poole preestrid hakkasid kiirustades ristima võimalikult palju vaidlusaluste territooriumide rahvast.

Piiskop Albert saatis ristimisretkele kõigepealt preestrid Alabrandi ja Ludovici, kes töötasid Sakalas, Järvamaal "ja teistes maakondades" ning pöördusid siis tagasi. Järgmisena läkitas ta Eestimaale Petrus Kaikewalde ja Läti Henriku. Nad läbisid juba varem ristitud Ugandi ja alustasid ristimist Emajõe põhjakaldalt. Edasi jätkati tööd Vaigas, kus suurem ristimine ja kristliku õpetuse jagamine toimus Riole linnuses (oletatavalt Ripuka Punamäel). Pudivirus ristiti kõigi sealse 14 küla rahvas koos nende vanema Tabelinusega. Kui kroonika teated vastavad tõele, siis ristiti Tabelinus juba kolmandat korda. Hiljem poosid taanlased ta riialastelt ristimise vastuvõtmise ja poja mõõgavendadele pantvangiks andmise eest üles.

"Taanlaste ähvardamise tõttu" ülejäänud virulased preestreid vastu ei võtnud ja lasid end hiljem hoopis Taani preestritel ristida. Petrus ja Henrik ristisid seejärel mõned külad Järvamaal, kuid seal tegutses juba ka taanlaste preester. Talle teatati, et see maakond on riialaste ja ristisõdijate vaevaga Riiale võidetud. Koos mindi Tallinnasse, kus korrati sama seisukohta Lundi peapiiskopile Andreas Sunesenile. Peapiiskop väljendas aga Taani arusaama olukorrast – kogu Eestimaa, sõltumata sellest, kas riialaste poolt alistatud või mitte, on Riia piiskoppide poolt kuningas Valdemarile antud. Andreas saatis sama sõnumi saadikutega Riiga, nõudes sealt "Eestimaa nurkadesse" preestrite saatmise lõpetamist. Piiskop Albert omakorda kirjutas talle vastuse, milles taas rõhutas, et riialased jõudsid Eestimaale esimesena ja on selle ristiusule allutamiseks palju vaeva näinud ja sõdu pidanud.

Tallinna külastanud Valdemar ärritus Riia piiskopi leppest taganemise peale ja kutsus ta koos orduvendadega enda ette aru andma. Albert kutset vastu ei võtnud ja sõitis probleemi lahendamiseks paavsti jutule. Nii ilmusid kuninga juurde vaid orduvennad Võnnu Rudolfiga eesotsas, kellele Valdemar lubas anda Sakala ja Ugandi koos nende juurde kuuluvate väikemaakondadega (Soopoolitse, Vaiga, Nurmekund, Mõhu, Alempois), jättes Riia ja Eestimaa piiskopi maade jagamisest välja. Ühelt poolt võis tegu olla kuninga katsega lõhestada riialaste leeri ja võimendada Alberti ja ordu vastuolusid, teisalt võiski Valdemari ja Alberiti vahelise tüli oma huvides ära kasutamine ordu soov olla. Kui Riias kuninga pakkumisest teada saadi, kutsus Zemgale piiskop Bernhard omakorda orduvennad nõupidamisele, kus lepiti kokku vana maade jaotamise põhimõtte (2/3 piiskoppidele ja 1/3 ordule) juurde tagasipöördumises.

Samal ajal ristisid taanlased Harju- ja Virumaa. Harjulasi õhutati seejärel ründama Järvamaad, et sealset rahvast mõjutada Riia poolelt Taani poolele üle minema. Harjulaste rüüsteretkede mõjul võttiski enamus järvalasi taanlaste ristimise vastu. Harjumaa liideti Revala piiskopkonnaga, Viru- ja Järvamaast moodustati uus piiskopkond, mille juhiks sai piiskop Ostrad. Paul Johanseni hüpoteesi kohaselt kavatseti piiskopkonna peakirik rajada Tõrma külla. Põhja-Eesti vallutamise järel anti alad Rooma paavsti poolt valitsemiseks Taani kuningale, mitte Taani kuningriigile. Vallutatud maalt saadud tulud laekusid isiklikult Taani kuningale, mitte Taani riigile.

Lihula lahingu mälestusmärk

Rootsi väe tungimine Läänemaale

 Pikemalt artiklis Lihula lahing

Rootsi huvi idapoolsete alade vastu oli olnud pikaajaline, kuid seni oldi keskendutud Soome ristiusustamisele. Nüüd maabus kuningas Johan I laevastik 1220. aasta kevadel või suvel Läänemaal ja hõivas Lihula linnuse, Eestimaa lääneosa ühe tähtsama poliitilise keskuse. Maakonnas alustati ristimist ja kirikute rajamist. Tegemist võis olla Taani kuningaga kooskõlastatud ja tema nõusolekul toimud aktsiooniga, olles mõeldud vastukaaluks Riia taotlustele. Riialased piirdusid rootslaste teavitamisega, et see on juba nende poolt alistatud maa. Jõulisemalt reageerisid saarlased, kelle jaoks oli Läänemaa lähima naabrina otseselt nende huvi- ja mõjupiirkonda kuuluv ala. Augustis piirasid nad sisse ja süütasid põlema Lihula linnuse ning purustasid sealt välja tunginud Rootsi väe. Läti Henriku sõnul langes peaaegu 500 rootslast ja vaid vähesed jõudsid Tallinnasse pageda. Pärast seda kaotust Rootsi enam Eestimaa jagamises kaasa lüüa ei proovinud.

Riia piiskopi uus lepe Taani kuningaga

Lübeckisse jõudnud piiskop Albert avastas, et linna ja sadamat kontrolliv Valdemar oli keelanud Riiga suunduvatele ristisõdijatele laevade andmise. Ta läks tüliküsimuses paavst Honorius III jutule, kuid sinna saabusid ja oma seisukoha esitasid ka Taani saadikud ning paavst kaldus toetama just nende nõudmisi. Nüüd pöördus Albert keiser Friedrich II poole ning palus abi venelaste, paganate ja Taani kuningaga võitlemiseks, kuid keiser oli hõivatud Palestiina ristisõja ettevalmistamisega ja soovitas piiskopil venelaste ja taanlastega rahu sõlmida. Toetuseta jäänud Albert pidas kujunenud olukorras paratamatuks Taani ülemvõimu tunnustamist. Koos Eestimaa piiskopi Hermanniga mindi Valdemari juurde ja anti Eesti- ja Liivimaa tema alla, seades tingimuseks siiski selle, et ka piiskopi prelaadid ja vasallid kokkuleppele oma nõusoleku annavad.

Ristimise jätkamine

Alberti preestrid Läti Henrik ja Theoderich jätkasid samal ajal ristimistööd Eestimaal. Seitse päeva tegutseti Nurmekundes, sealt liiguti Järvamaale Loppegunde kihelkonda, kus teiste seas peatuti ka Reinvere külas, mille juht teatas, et nad on juba taanlaste poolt ristitud ja ei lase ennast uuesti ristida. Seejärel ristisid preestrid nädal aega nii Virumaal kui ka Mõhus ning enne Liivimaale tagasipöördumist käidi läbi ka Jogentagana seni ristimata piirkonnad. Henrik käis hiljem veel ühel ristimiskäigul Ugandi kaugemates piirkondades (Valgatabalves). Samal ajal asusid Ugandisse püsivalt elama orduvennad koos oma preestri Hartwiciga, kes samuti mõned ristimata ugalased eest leidis. Samal ajal või hiljemalt järgmisel aastal võtsid orduvennad aset ka Sakala linnustes. Preester Theoderich läks peagi uuesti Järva- ja Virumaale, kus taanlased ta aga paljaks röövisid ja tagasi saatsid. Ka Läänemaale läkitati Riiast preester, kes kohalike eestlaste poolt sõbralikult vastu võeti. Läänemaalased lubasid Riia kirikut teenida ja tasusid talle maksu, kuid jällegi tulid sinna Taani esindajad, kes preestrilt kõik ära võtsid ja mehe tagasi Liivimaale saatsid.

Viikingilaev Turm, saarlased kasutasid arvatavalt sama tüüpi sõjalaevu

Tallinna piiramine

 Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1221)

1221. aastal pärast lihavõtteid tegid võidukast Lihula lahingust innustust saanud saarlased teoks oma varasema plaani Tallinnas kanda kinnitanud Taani jõude rünnata. Koos appi tulnud revalaste, harjulaste ja virulastega piirati kaks nädalat Toompea linnust, ent nähes merelt lähenemas kogesid, mida peeti Taani sõjaväeks, saarlased taandusid. Karistusaktsioonina poosid taanlased saarlasi toetanud mandrieestlaste vanemad üles ja tõstsid ülejäänute maksu mitmekordseks.

Andreas Suneseni lepe riialastega

Kui piiskop Albert 1221. aasta kevadel Riiga jõudis ja teada andis, et lisaks Eestimaale on nüüd ka Liivimaa Taani kuningale üle antud, tekitas see riialaste seas suurt pahameelt. Ähvardati pigem maalt lahkuda kui kuningat teenida. Kuuldused Riias valitsevast meeleolust jõudsid Lundi peapiiskopi Andreas Sunesenini, kes oli just Tallinnas üle elanud saarlaste piiramise. Ta jõudis järeldusele, et Taanil võib veel riialaste abi tarvis minna ja otsustas nende soovidele osaliselt vastu tulla. Ta kutsus enda juurde piiskop Alberti ja ordumeister Volquini ning lubas neile taastada Liivimaa vabaduse, et edaspidi üheskoos paganate ja venelaste vastu võidelda. Lisaks andis ta Ugandis ja Sakalas ilmaliku võimu ordule ja vaimuliku võimu Riia piiskopile. Kõike seda tegai Taani riigis suurt autoriteeti omav Lundi peapiiskop ilma kuningaga konsulteerimata.

Sõlmitud lepe leevendas, kuid ei kaotanud osapoolte vastuolusid. Peagi jõudis Liivimaale Valdemari poolt Riia foogtiks määratud Gottschalk, kes ei olnud sündmuste arengust teadlik. Tema ametisse asumisele oli seal aga nii tugev vastuseis, et ta ei saanud oma ülesandeid täitma hakata ja lahkus. Hiljem vangistasid taanlased Läänemaale kaubitsema läinud Riia kaupmehe ja viisid ta Tallinna. Piiskop Albert ja ordumeister palusid saadikute vahendusel ta vabastamist, kuid taanlased keeldusid. Kaupmees lasti lahti alles siis, kui riialased sõjaga ähvardama hakkasid.

1221. aastal puhkes taas pärast mõneaastast vaheaega sõda Vene vürstide ja riialaste vahel. Venelased ütlesid üles kunagi Otepääl sõlmitud rahulepingu ja tungisid koos leedulastega Liivimaale. Kuigi riialaste leeri omavaheliste vastuolude tõttu astusid neile esialgu vastu vaid orduvennad ja ristisõdijad, siis peale rüüstamise suuremat kahju vaenuvägi teha ei suutnud. Riialased, ennekõike ordu ja nende alamad, vastasid sellele rea rüüsteretkedega Novgorodi aladele. Talve algul korraldati suurem riialaste, liivlaste, latgalite, ugalaste ja sakalaste ühine sõjakäik, pärast seda tegid latgalid, sakalased ja ugalased eraldi mitu retke. Südatalvel käisid ugalased rüüstamas Narva jõe tagust ala (arvatavasti Vadjamaad) ja sakalased Ingerimaad. Kas vasturünnakud mõjusid või koondus Vene vürstide tähelepanu edaspidi mongolitega võitlemisele, aga sealt suunalt oht mõneks ajaks kadus.

1222.–1224. aasta ülestõus

Taani katse Saaremaad alistada

 Pikemalt artiklis Saaremaa lahing (1222)

1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Taani vägi eesotsas Valdemariga maabus saarel ja ehitas sinna kivilinnuse. Sinna sõitsid kuningaga kohtuma riialaste ja liivlaste kõrgemad juhid eesotsas piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu meistri Volquiniga, kes suutsid veenda Valdemari loobuma oma valitsemisõigusest Liivimaa üle. Ka Ugandi ja Sakala andis ta ordu ilmaliku ja Riia piiskopi vaimuliku võimu alla tingimusel, et need annavad talle vajadusel sõjalist abi. Kuninga soovil jäidki mõned ordurüütlid ja piiskopi vend Theoderic kohe taanlaste juurde linnusesse. Pärast külaliste ja kuninga saarelt lahkumist piirasid saarlased linnusesse jäetud Taani kaitsemeeskonna sisse. Varbolastele taanlaste kingitud kiviheitemasina eeskujul valmistati endale 17 masinat, millega hakati linnust ründama. Seesolijad alistusid peagi ja nõustusid saarelt lahkuma, jättes maha 8 pantvangi, sh Alberti venna Theoderichi. Vastrajatud linnus lammutati.

Mõnevõrra alternatiivse seletuse sündmustele on välja pakkunud Marika Mägi, kelle arvates võis Taani väe saabumine toimuda kokkuleppel saarlastega, kes olid nõus teatud tingimustel Taani ülemvõimu tunnistama. Kuninga ja riialaste vaheliste läbirääkimiste tulemused võisid aga kujuneda saarlastele ebasoodsateks ja nad otsustasid leppest taganeda.

Ülestõus

Saarlased saatsid teate oma võidust üle Eestimaa ja õhutasid taanlastele vastu hakkama. Nad väitsid, et Toompea linnust on kerge vallutada ja hakkasid õpetama kiviheitemasinate ja muude sõjariistade ehitamist. Mässu plaane arutati eelkõige harjulastega ja esimene aktsioon taanlaste vastu toimuski Varbolas. Sinna kogunenud saarlased, harjulased ja läänemaalased tapsid mõned linnuses olnud taanlased ning saatsid sõna Virumaale, et seal samuti tehtaks. Virulased ja järvalased liitusid vastuhakuga, kuid otsustasid oma preestrid elusalt Tallinna saata.

Viljandi sakalaste initsiatiivil puhkes ülestõus ka lõunapoolsetes maakondades. 29. jaanuaril 1223. aastal ründasid Viljandi linnuses koos sakslastega elavad sakalased ootamatult linnuseõuel olnud orduvendi, nende sulaseid ja kaupmehi ning surmasid nad. Kirik, kus ülejäänud sakslased parajasti jumalateenistusel olid, piirati sisse. Pakkudes relvastamata seesolijatele rahu, julgustati neid välja tulema. Kui aga esimesena välja astunud Viljandi foogt Mauritius kohe tapeti, siis ülejäänud keeldusid kirikust lahkumast ja valmistusid end kaitsma. Lõpuks, kui sakalased jälle rahu lubasid, soostusid sakslased ükshaaval kirikust lahkuma. Kõik nad vangistati ja nende vara rööviti. Heiki Valgu arvates kirik tõenäoliselt lammutati ja Pähklimäelt hiljem leitud profiiltellise tükk pärineb just selle kiriku müürist, kuna tol ajal kasutati selliseid kive vaid sakraalhoonetes.

Osa Viljandi sakalasi läks edasi Leole linnusesse, kus kästi samamoodi toimida. Tee peal tapsid nad "oma preestri koos teistega".^[c] Leolest suunduti Järvamaale, kus võeti kinni sealne foogt Hebbe koos teiste taanlastega ja viidi nad Viljandisse. Seal olevat taanlaste sisikond lõhki rebitud, veel elusa Hebbi süda välja kistud, tulel küpsetatud ja üheskoos ära söödud, et kristlaste vastu tugevaks saada. Südame, mida peeti tähtsaimaks organiks, söömine oli arvatavasti rituaalne toiming, millega usuti saavat võim vaenlase üle. Samal päeval läkitasid viljandlased teate toimunust Otepääle ja Tartusse, viies neile sakslaste verest korpas mõõku ja neilt röövitud vara, kutsudes ugalasi üles oma eeskuju järgima. Kuigi ugalased olid juba üsna kaua riialaste liitlased olnud, ühinesid nemadki ülestõusuga, tappes või vangistades orduvennad, nende sulased ja kaupmehed. Surmati ka foogt Johannes.

Ordule mõjus Sakala ja Ugandi ülestõus laastavalt. On hinnatud, et tapeti kolmandik kõigist rüütelvendadest, sh neis maakondades ametis olnud juhtivkoosseis. Kaotati suurem osa oma senistest valdustest ja nende endi poolt kindlustatud linnused. Olukord oli keeruline ka taanlastele, kes samuti kaotasid suurema osa oma Eestimaa valdustest. Revala on ainus suurem maakond, kus ülestõusu ei mainita, kuid see pruugi tähendada, et revalased täielikult sündmustest kõrvale jäid. Toompea linnuse näol jäi Taani peamine tugipunkt Eestimaal siiski püsima.

Eduka ülestõusu järel ütlesid varem kristluse vastu võtnud eestlased usust lahti, kasutades selleks erinevaid sümboolseid toiminguid. Võeti tagasi ristiusu tõttu lahutatud naised, kaevati üles kirikute juurde maetud surnud ja põletati need endise kombe kohaselt, ristimise hävitamiseks pesti ennast ning oma maju ja linnuseid.

Vene abiväed Sakalas ja Ugandis

Sakalased ja vahepeal Novgorodi ja Pihkvaga sõjajalal olnud ugalased, mõistes, et oma jõududest riialastele vastu seismiseks ei piisa, sõlmisid nüüd venelastega rahu ja kutsusid neid appi. Vene vürstide saadetud abiväed paigutati linnustesse ning neile jagati kingitusi ja sakslastelt võetud vara. Linnuseid ehitati tugevamaks ja õpiti orduvendadelt saagiks saadud ambude kasutamist. Eesti ajaloo raamatusarja 2. köite autorite hinnangul tähendas see, et ugalased ja sakalased tunnistasid Novgorodi ja Pihkva ülemvõimu enda üle.

Sakalased läkitasid saadikud Riiga teatama, et nad soovivad küll rahu sõlmida, aga ristiusku enam vastu võtta ei kavatse. Seda rahupakkumist vastu ei võetud. Lisaks tegid sakalased ettepaneku vangide vahetamiseks ja sellega jäädi nõusse. Riialaste käes pantvangiks olnud Sakala ülikute pojad vahetati vangi võetud orduvendade ja kaupmeeste vastu üks ühele põhimõttel.

Tallinna piiramine

 Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1223 veebruar-märts)

Veebruaris või märtsis tegid saarlased koos läänemaalaste, varbolaste, järvalaste ja virulaste teoks oma varasema plaani ja proovisid alistada taanlaste käes olevat Toompea linnust. Pika piiramise tõttu raskesse seisu sattunud taanlased otsustasid ise vastaseid rünnata ja neil läkski korda eestlased põgenema lüüa.

Ordu leping piiskopi leeriga

Samal ajal algas sõjategevus ka lõuna pool. Rameko ja Warigerbe juhitud latgalid käisid Ugandis rüüstamas, neile järgnes peagi ka teine latgalite rüüsteretk. Neid jälitades tulid ugalased omakorda sõjakäiguga latgalite aladele. Sellele järgnes orduvendade väiksem retk Ugandisse. Nõrgenenud ordus mõisteti, et üksinda on tekkinud situatsioonis raske midagi saavutada, ja pöörduti toetuse saamiseks piiskopi leeri poole. Sealt nõuti aga varem kehtinud vallutatud alade jaotamise põhimõtte – 1/3 maadest ordule, 1/3 Riia piiskopile ja 1/3 Eestimaa piiskopile – taastunnustamist. Ordu leppis selle tingimusega ja piiskopimehed liitusid sõjaga ülestõusnud eestlaste vastu.

Sõjakäik Sakalasse

Oletatavalt märtsis saigi teoks piiskopi vasallide ja orduvendade ühisretk Sakalasse. Kaasa kutsuti ka liivlasi ja latgaleid. Viljandi juurde jõudes tungisid neile kallale linnusest väljunud sakalased, kellega mõnda aega võideldi ja siis taanduti, asudes ümbruskonda rüüstama. Lemmit Mark on seda mõneti ebamäärast kroonikakohta tõlgendanud eestlaste suure võiduga lõppenud lahinguna, Sulev Vahtre hinnangul sakalased selget ülekaalu ei saavutanud, kuna vastastel võimaldati pärast lahingut vabalt edasi liikuda ja külasid rüüstata. Osa kristlaste väest liikus Leole linnuse alla ja ründas seda kolm päeva, teine osa käis samal ajal Nurmekundes rüüstamas. Linnust vallutamata pöörduti seejärel Liivimaale tagasi.

Teine Ümera lahing

 Pikemalt artiklis Ümera lahing (1223)

1223. aasta kevadel saabus pärast mitmeaastast Saksamaal viibimist Riiaga tagasi Zemgale piiskop Lippe Bernhard koos arvukate ristisõdijatega. Sellega tugevnes piiskoppide leeri sõjaline jõud võrreldes orduga tunduvalt. Bernhardist sai Saksamaale jäänud piiskop Alberti asetäitja.

Samal ajal korraldasid sakalased ja ugalased koos Kesk-Eesti väikemaakondade eestlaste ja oma Vene abijõududega rüüsteretke Tālava, Metsepole ja Turaida aladele. Sõjakäigult naasvat väge asusid jälitama orduvennad, piiskopimehed, äsja Riiga jõudnud ristisõdijad, liivlased ja latgalid. Vaenupooled kohtusid Ümera jõe ääres, kui eestlased olid parajasti üle silla teisele kaldale minemas. Puhkenud lahingus sai eestlaste vägi lüüa ja ellujäänud põgenesid rüüsteretkelt saadud röövsaaki maha jättes. See sõjakäik jäi ülestõusnud eestlaste viimaseks sõjaliseks aktsiooniks väljaspool Eestimaad ja ühtlasi ka viimaseks suuremaks välilahinguks.

Sakala alistamine

 Pikemalt artiklis Viljandi piiramine (1223)

Pärast võitu Ümeral otsustati Riias teha uus katse kaotsiläinud alade tagasivallutamiseks. Sihtmärgiks valiti Viljandi, ülestõusu peamine keskus. Lippe Bernhardi kokku kutsutud suur piiskopi vasallidest, orduvendadest, ristisõdijatest, kaupmeestest, liivlastest ja latgalitest koosnev kristlaste vägi suundus Sakalasse ja asus 1. augustil piirama Viljandi linnust, mille kaitsjad pärast kahenädalast piiramist alla andsid. Riialased lubasid sakalastel oma vara maha jättes tervelt linnusest lahkuda, kui need olid lubanud edaspidi kristlase kohustustest kinni pidada, venelastest abivägi poodi aga teiste Eestimaal olevate venelaste hirmutamiseks ja võib-olla ka eestlaste ja venelaste vahel lõhe tekitamiseks üles. Võidukas vägi liikus Viljandist kohe edasi Leole linnuse alla. Seal alistusid sakalased Viljandi saatuse kordumist kartes kiiresti, nõustudes samuti loobuma kogu linnuses olnud varast. Sellega luges kroonik sakalaste "nurjatu hõimu" taasalistatuks ja vägi pöördus tagasi.

Venelaste sõjakäik Tallinna vastu

 Pikemalt artiklis Tallinna piiramine (1223 sügis)

Enne riialaste sõjakäiku olid sakalased aga jõudnud omale appi kutsuda Vene vürste. Nii jõudiski peagi Eestimaale suur Vladimiri-Suzdali, Novgorodi ja Pihkva sõjavägi Jaroslav Vsevoloditši, Vladimiri-Suzdali vürsti venna, juhtimisel. Jaroslav paigutas oma mehi Tartu ja Otepää linnustesse ja hakkas koos ugalastega Liivimaale liikuma. Puides tulid neile aga vastu saarlased, kes veensid Vene väe juhti Riia asemel Tallinna ründama, öeldes, et Riias on hetkel palju ristisõdijaid ja liivimaalastega on kergem toime tulla, kui taanlased on võidetud. Tõenäoliselt olid saarlased kursis, et Schwerini krahv Heinrich oli sama aasta mais Taani kuninga Valdemari vangistanud ja Taani positsioonid sellega nõrgenenud. Jaroslav jäi plaaniga nõusse ja võttis suuna Tallinna poole. Saades Sakalasse jõudes teada linnuste langemisest, Viljandi venelaste ülespoomisest ja sakalaste alistumisest riialastele, vürst vihastas ja elas oma pahameele seda maakonda rüüstates välja. Tallinnasse Toompea linnuse alla jõudes oli venelaste ja ugalastega liitunud ka järvalasi, varbolasi, virulasi ja saarlasi. Pikk linnuse piiramine aga edu ei toonud ja Jaroslavi väed pöördusid pärast Revala rüüstamist Venemaale tagasi.

Ordu sõjakäik Järvamaale

Seejärel tegid ordu väed sõjakäigu järvalaste vastu, süüdistades neid sõdimises taanlaste vastu. Maakonna rüüstamise järel tulid orduvendadega kohtuma Järva vanemad, kes lubasid olla truud "sakslastele ja kõigile kristlastele". Varem Taani all olnud ala kuuluvuse küsimus jäi täpsemalt otsustamata.

Tartu Vjatško võimu all

1223. aasta lõpu poole tugevdas Novgorod oma sõjajõude Ugandis eesmärgiga luua seal endale alluv vürstiriik. Tartusse saadeti endine Koknese vürst Vjatško koos 200-mehelise kaaskonnaga ja lubati talle anda võim kõigi maade üle, mida ta suudab endale alistada. Sisuliselt tähendas see Novgorodi halduriks saamist Ugandis. Läti Henriku sõnul võtsid sakslaste vastu tuge ootavad tartlased Vjatško rõõmuga vastu. Vjatško asus aktiivselt oma võimuala laiendama, nõudes ümberkaudsetest maakondadest maksu ja rüüstates vastuhakkajaid Vaigas, Virumaal, Järvamaal ja Sakalas.

Lohu linnuse vallid tänapäeval

Lohu linnuse piiramine

 Pikemalt artiklis Lohu linnuse piiramine

Pärast jõulupühi organiseeriti Riias uus sõjakäik Eestimaale. Algne plaan Tartut rünnata asendati Harjumaale tungimisega, mida Läti Henrik põhjendab vajadusega hädas olevaid taanlasi aidata. Kroonika kohaselt rünnati Harjumaal Lohu linnust, mis kahenädalase piiramise järel alla andis. Riialased võtsid linnuses olnud vara endale, aga inimestel lasti vabalt minna, kuna nad tunnistati Taani alamateks. Henriku kroonika järgi alistasid nad Harjumaal veel kolm väiksemat linnust, kuid neid pole osatud identifitseerida. Valter Lang on selle kirjelduse täpsuse kahtluse alla seadnud, oletades, et retkel mitteolnud kroonik on Lohu linnuse segi ajanud Keava linnusega ja kolme väiksema linnuse piiramist ei toimunud, kuna märke piiramisest on leitud Keava linnamäelt, mitte aga Lohu linnamäelt, ja nende lähikonnas puudusid väiksemad linnused. Tagasiteel Liivimaale rüüstati Järvat, mille peale nii järvalased kui ka virulased nõustusid end Riia võimu alla andma. Hiljem tungisid Järva- ja Virumaale Taani väed ja allutasid need taas endale.

Tartu piiramine

 Pikemalt artiklis Tartu piiramine (1224)

Mälestusmärk Tartu kaitsjatele

Viimaseks takistuseks ülestõusu lõplikuks mahasurumiseks oli jäänud Vjatško. Mitmed Ugandis käinud latgalite ja liivlaste sõjasalgad ega viis päeva Tartut piiranud orduväed edu ei saavutanud. 1224. aasta aprillis jõudis pärast kaheaastast äraolekut Liivimaale piiskop Albert koos suure hulga ristisõdijatega. Tartu ründamiseks valmistudes sõlmiti juulis uus Eestimaa jaotamise kokkulepe, mille järgi Albert pidi saama Läänemaa, piiskop Hermann Ugandi ja ordu Sakala. Vjatškod püüti veel veenda tartlastest lahku lööma, kuid ta keeldus. Vene vürstid olid lubanud Vjatškod riialaste rünnaku puhul aidata, samuti oli tema teenistusse asunud eestlasi teistest maakondadest. Riia piiskopi ja ordu vägi alustas Tartu ründamist 15. augustil. Kuna pikk piiramine linnuse kaitsjaid alistuma ei pannud, vallutati see lõpuks tormijooksuga, mille käigus peaaegu kõik seesolijad tapeti.

Tartu lahingu tulemusel oli kogu Eestimaa mandriosa taas riialaste ja Taani võimu all. Novgorod ja Pihkva tegid riialastega rahu, Ugandi koos poolega Vaigast läks piiskop Hermannile, kes lasi Otepääle linnuse ehitada ja läänistas Ugandi maid oma vasallidele. Ordule määratud Sakala aladega liideti nüüd ka Nurmekund, Mõhu ja teine pool Vaigast. Erinevalt ülestõusu eelsest ajast kohalikke eestlasi enam Ugandi ja Sakala linnustesse ei võetud ja neid kohustati kümnist maksma. Teised maakonnad alistusid arvatavasti kergematel tingimustel. Riiga saabunud läänemaalased tunnistasid Riia piiskopi võimu ja maksid vahepeal tasumata jäänud kahe aasta maksu. Samuti end riialaste võimu alla anda soovinud varbolaste staatus jäeti aga lahtiseks, kuna nad kuulusid Taani võimualasse. Piiskopi ja ordu oluline võit avaldas muljet laiemalt ja pani erinevaid jõude riialastega sõbralikke suhteid looma. Nendega sõlmisid rahuleppe nii leedulased, semgalid, kuralased kui ka saarlased. Seejuures lasid saarlased vabaks 1222. pantvangi võetud Riia piiskopi venna Theoderichi.

Saaremaa vallutamine

Võitlus Eestimaa põhjaosa pärast

Eestimaa põhjaosa jagamine tekitas endiselt eriarvamusi riialaste ja Taani vahel. Piiskop Alberti kutsel läkitas paavst Honorius III Liivimaale konflikti lahendama oma legaadi Modena Wilhelmi, kes jõudis kohale 1225. aasta kevadel. Vastristitud aladel ringreisi tegev legaat kohtus Viljandis läänemaalaste esindajatega, kes palusid kaitset taanlaste ja saarlaste rünnakute vastu. Lepiti kokku Läänemaa minekus otsese paavsti võimu alla. Sügisel hõivasid piiskop Hermanni saksa vasallid Otepäält Virumaa linnused, lüües Taani jõud sealt välja. Läti Henriku järgi tehti seda virulaste vanemate kutsel. Kirikliku karistusega ähvardava Wilhelmi nõudel andsid sakslased Virumaa linnused legaadi meestele üle ja ka taanlased tunnustasid seda ametlikult paavsti valdusena. Ühtlasi kinnitas Taani Wilhelmi tahtel Lääne-, Harju- ja Järvamaa kuuluvust paavstile, mis jättis Taanile endale vaid Revala. Hilisematel, 1226. aasta alguses peetud läbirääkimistel Wilhelm taanlaste tugeva vastuseisu tõttu pretensioonist Harjumaale loobus. Paavsti võimu alla võetud maade halduriks määras Wilhelm oma kaplani magister Johannese ja lahkus ise Liivimaalt. Samal ajal viidi lõpule Eestimaa mandriosa ristimine, kui Läänemaal ristiti Soontaganas, Maianpatas ja Paehalles.

Wilhelmi loodud nn vaheriigi püsimine sattus aga kohe ohtu. Piiskop Hermanni vasall Johannes Dolenist vallutas ühe Virumaa linnuse. Magister Johannes asus tema poolele ja aitas tal võidelda taanlaste ja "saarlaste märatsemise vastu". Taanlased omakorda rüüstasid Läänemaal, kus magistri sõjajõud neist 50 tapsid ja 50 Maianpata linnuses sisse piirasid. Pärast kolmepäevast piiramist lubati neil siiski lahkuda.

Muhu piiramine

Muhu maalinn

 Pikemalt artiklis Muhu lahing

1226. aasta lõpus sõlmisid riialased taanlastega rahu, kuna nad soovisid keskenduda Saaremaa ründamisele. Nimelt oli legaat Wilhelm Liivimaalt lahkudes teada saanud saarlaste rüüsteretkest Rootsi, mis ajendas teda nende vastu sõjakäiku organiseerima. Ojamaalased ja taanlased Wilhelmi üleskutsele ei reageerinud, sõjaks valmistuma hakkasid vaid saksa kaupmehed. Ka Riias leidis sõjakäigu idee positiivset vastukaja, kuna see oli võimalus ennetada Taanit, kel samuti nähti Saaremaa allutamise ambitsioon olevat.

Vägi, kuhu kuulusid Riia sakslased ning neile alluvad liivlased, latgalid ja eestlased, kogunes 1227. aasta alguses ja liikus üle külmunud mere Saaremaale. 28. jaanuaril jõuti Muhu linnuse alla ja asuti seda ründama. Piiramise kuuendal päeval linnus vallutati, seesolnud inimesed tapeti või võeti vangi ja nende vara rööviti. Linnus ise põletati maha. Muhu lahingut on peetud eestlaste muistse vabadusvõitluse viimaseks lahinguks.

Saarlaste alistumine

Edasi liikus kristlaste vägi Valjala linnuse alla, kus asuti taas piiramist ette valmistama. Liivlased, latgalid ja eestlased koos mõnede sakslastega saadeti ümbruskonda rüüstama, ülejäänud sakslased seadsid valmis ründamiseks vajalikke sõjariistu. Valjalased tegid selle peale rahuettepaneku ja nõustusid end ristida laskma ning ülikute poegi pantvangideks andma. Raskelt kulgenud Muhu vallutamise kogemusega sakslased otsustasid ettepanekuga nõustuda. Valjalased ristiti ja preestrid saadeti ka teistesse Saaremaa linnustesse. Saarlastelt nõuti välja ka rootslastest vangid. Sellega oli viimane välisvõimust sõltumatu Eestimaa maakond alistatud.

Millalgi pärast vallutust samal aastal saatsid riialased Lübecki linnale kirja, millest selgub, et Lübeck oli varem saarlastele saatnud kirjaliku abipalve, tõenäoliselt võitluseks taanlaste vastu. Lübeckile saadetud vastuses anti teada, et saarlased on nüüd sakslastele allutatud ja võtsid ettepaneku Taani kuninga vastu koostööd teha vastu. Pole teada, mis sellest abi lubamisest edasi sai.

Ordu, Taani ja eestlaste võimuvõitlus

Baltimaad, 1225–1250

1227. aasta lugemine muistse vabadusevõitluse lõpuks on mõnevõrra tinglik, kuna kohati toimus eestlaste vastuhakke hiljemgi. Ka vallutajate omavahelised suhted jäid teravaks. Pärast seda, kui Valdemar II sai 1227. aastal sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa, alustasid pealetungi Taani kuninga Eestimaa aladele ka Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti ja muutes Tallinna linnuse oma tugipunktiks. Paavst Gregorius IX viitse-legaadil Alna Balduinil õnnestus 1233. aastal Virumaa ja Järvamaa linnused enda kontrolli alla saada, kuid Tallinna linnust keeldusid mõõgavennad loovutamast. Puhkenud lahingus sai legaadi vägi lüüa ja ordu haaras taas kogu Põhja-Eesti endale. Legaat pani selle peale orduvennad kirikuvande alla. Balduni vastased saavutasid aga 1234. aastal tema tagasikutsumise ja asendamise Modena Wilhelmiga. 1236. aastal otsustas paavst, et omavoliliselt hõivatud alad tuleb Taani kuningale tagastada. Paavsti tahte elluviimist võimaldas mõõgavendade lüüasaamine leedulastelt Saule lahingus ning nende ühinemine Saksa orduga. 1238. aastal sõlmiti Stensby leping ning kuningas sai Revala, Harjumaa ja Virumaa tagasi. Saule lahingu tulemuse mõjul toimus ka ülestõus Saaremaal (1236–1241).

Vallutajate omavahelised suhted

Ehkki Läänemere-äärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.

Liivimaa, 1260

Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taani kuningale kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud vallutatavate maa-alade jaotus, ei järgitud seda siiski reaalselt ja võimalusel vallutati nõrgematelt naabritelt valdusi kohaliku tähtsusega konfliktide raames.

1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Alna Balduin, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade (Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid pärast lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal, kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Seejärel määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel ka Tartu piiskopkond, Saare-Lääne piiskopkond ja Riia piiskopkond.

1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt Taani valitsemisajast paikseks jäänud Taani päritolu vasallid) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.

1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Mõõgavendade ordu sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.

Jätkates oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuvad ordu maavaldused, asuti sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid ordu väed purustati Saule lahingus 1236. aastal. 1237. aastal kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile), Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati nime Liivi ordu.

Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis reaalsuses seisnes ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmisest ning neile mõistliku kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu vallutatud maavaldustest – 5800 adramaast – jäänud ordu valdusse ainult 1895 adramaad. Maade tagastamine venis kuni 1238. aasta suveni, mil paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238.

Stensby leping oli ka aluseks Rooma paavsti organiseeritud maa-alade vallutamiseks (Ristisõjad Venemaal).

Novgorodi Vabariigi ja Mõõgavendade ordu vahelisest sõjategevusest Eesti- ja Liivimaal vaata Mõõgavendade ordu

Vaata ka

• 13. sajand Eestis
• Muinas-Eesti
• Eesti linnuste loend
• Eesti valitsejad
• Ikšķile
• Innocentius III, Läti Henrik, Riia peapiiskopkond
• Liivimaa kroonika
• Mõõgavendade ordu, Liivi ordu, Saksa ordu
• Vana-Liivimaa
• Jüriöö ülestõus

Märkused

• ^a Sellisena on muistse vabadusvõitluse algust dateerinud näiteks eestikeelsed entsüklopeediad: Eesti Entsüklopeedia artikkel eestlaste muistsest vabadusvõitlusest ja TEA entsüklopeedia artikkel muistsest vabadusvõitlusest.
• ^b Kuna Pudiviru ja Ugandi on teineteisest eraldatud Jogentagana ja Vaiga väikemaakondade poolt, on seda krooniku väidet nähtud kinnitusena, et see vahepealne ala oli ugalaste võimule allutanud. Vt Heiki Valk, Eesti keskaja uurimise arutelupäev Ajaloomuuseumis, 05.02.2013. Video; Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit. Juridica, XX, 2012, nr 3, lk 156–157.
• ^c Arvatavasti oli tegu Viljandis vangi võetud preester Theoderichiga, kuigi Henriku kroonika sõnastus on selles osas veidi ebaselge. Vt Vahtre (1990), lk 155; Henriku Liivimaa kroonika 1982, XXVI 5, lk 233

Kirjandust

• Henriku Liivimaa kroonika. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. 2. trükk: 1993, 3. trükk: 2005.
• Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
• Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003.
• Eric Christiansen, Põhjala ristisõjad. Tallinn: Tänapäev, 2004.
• Kristi Kukk. Rahvuse arengu peegeldumine ajalookäsitlustes Eesti näitel. (magistritöö) Tartu Ülikool, Tartu, 2005.
• Valter Lang. Muinasmaastike avastamine. Essee mineviku tõlgendamisest ja ühiskondlikust tellimusest. Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis. Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping. 2014.
• Juhan Luiga, Lembitu välispoliitika, Eesti Kirjandus nr 8-11/1921
• Juhan Luiga, Läti Hendriku kroonika kriitika, Eesti Kirjandus 1922–1926
• Martin Malve, Linnuste piiramine ja kaitsmine muistses vabadusvõitluses, (bakalaureusetöö) Tartu Ülikool, Tartu, 2007.
• Harri Moora, Eestlaste vabadusvõitlusest 700-ja aasta eest., Ajalooline Ajakiri nr 1/1922
• Marika Mägi. Eesti ühiskond keskaja lävel. Lk 16. Kogumikus Eesti aastal 1200, toimetaja Marika Mägi, 2003
• Marika Mägi, "Kas eestlastel on Eesti ajaloos mingi roll?", Postimehe lisa "Arvamus ja Kultuur" 26. jaanuar 2013 nr 247, LK 2–3.
• Marika Mägi. Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad Marek Tamm, Linda Kaljundi, Carsten Selch Jensen. 2011.
• Mäesalu, Ain, Arjakas, Küllo, Lukas, Tõnis, Laur, Mati (1991). Eesti ajalugu. Õpik 11. klassile. Koolibri. ISBN 5440012834.{{cite book}}: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
• Anti Selart. Muistne vabadusvõitlus. Vikerkaar 2003, nr 10/11, lk 108–120.
• Selirand, Jüri. Eesti muinasaeg, teoses "Eesti maast ja rahvast. Muinasajast maailmasõjani." Jüri Selirand, Karl Siilivask. Tartu 1996.
• Olaf Sild, Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal, Eesti Kirjandus, 1926 nr 3/1926
• Marek Tamm. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. Riigikogu Toimetised, 2007, nr 16. Lk 9–19
• Selart, Anti, Leimus, Ivar, Kaljundi, Linda, Valk, Heiki, Kala, Tiina, Kreem, Juhan, Markus, Kersti, Mänd, Anu, Põltsam-Jürjo, Inna, Russow, Erki, Tamm, Marek (2012). Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg. Tartu. ISBN 978-9985-4-0723-3.{{cite book}}: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
• Selirand, Jüri, Vassar, Artur, Tõnisson, Evald (1968). Kui Lembitu kutsus... Tallinn: Eesti Raamat.{{cite book}}: CS1 hooldus: kasutab parameetrit autorid (link)
• Vahtre, Sulev (1990). Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus, 1208–1227. Tallinn: Olion. ISBN 5450013132.
• Vunk, Aldur (2005). Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Argo. ISBN 9949415284.

Eelnev Muinas-Eesti

Eestlaste muistne vabadusvõitlus 1206/1208–1227

Järgnev Eesti keskaeg